kuidas stendhal kolm päeva keldris elas

stendhal võttis teadupärast endale sellise nime saksa linna stendali järgi, kus ta ükskord ühe naisega afääri pidas. tema tegelik nimi oli henri beyle. 19. sajandi prantsusmaal tundub üldse olevat nii olnud, et armukesepidamine oli üldtunnustatud normiks. teistpidi tähendas see seda, et kui sa olid abielumees, siis sa kahtlustasid iga meest, kellega su naine kokku puutus. 

stendhal oli tegelikult lühike paks kole mees. tal oli punane nina ja eraldi rõhutatakse, et tal oli hiigelsuur tagumik. tal olid suured bakenbardid ning sama värvi parukas. ta lootis oma edeva riietusega koledalt välimuselt tähelepanu eemale juhtida.

ükskord suutis stendhal ära sebida krahvinna clementine de curiali. neil oli isegi pikem afäär. naine olevat kahe aasta jooksul stendhalile kokku täpselt 215 kirja saatnud. 

stendhal käis naise juures öösiti salaja. ükskord, kui ta oli parasjagu naise juures, saabus mees koos külalistega majja. naine lasi stendhalil redeliga keldrisse ronida ja viis redeli minema. stendhal jäi üksinda keldrisse. luuk läks kinni ja stendhal oli kolm päeva pimeduses. 

naine tegelikult ei unustanud teda. tõi talle aegajalt süüa. ronis ka ise paar korda tonksutamise eesmärgil keldrisse. 

samas pidi stendhal ju kuhugi oma häda tegema. sel otstarbel lasi naine nööri otsas stendhalile ööpoti, tõmbas selle uuesti üles ja viis selle tühjendamisele. 

nagu stendhal hiljem kirjutas: "ta oli taevalik, tulles öösel alla keldrisse".

 

kaks kaunist hetke bertrami elus

georg julius von schultz, kirjanikunimega dr bertram. ta oli teatavasti baltisaksa arst, estofiil ja kirjanik. ta töötas arstina mitmel pool, muuhulgas tsaari õukonnas. just seal ta siis saigi kahe kauni hetke osaliseks. 

1849. aastal juhtus nii, et tsaar nikolai I poja ehk troonipärija aleksander II tütar aleksandra suri seitsme aastasena. bertram kirjutab 02.07.1849 "mulle tehti ülesandeks palsameerida aleksandra, meie troonipärija vanim tütar, kes kaheksa päeva tagasi seitsmeaastaselt suri. imeline tunne oli ju, kui ma ihuüksi - pärast esimese surnumissa pühalikkuse läbisaamist, kui härrad ja daamid olid juba oma ruumides ja kui nuttev suurvürst minuga mõne sõna oli rääkinud - seisin ühes talvepalee saalis väikese surnukeha ees, riietasin ta lahti, asetasin lauale ja paljastasin veresoone kaela juures. mõistagi oli see ainult inimlaip, aga mulle tundus, et ta närvid oleksid justkui tavaliste inimlaste omadest valgemad ja ta nahk peenem ning õrnem."

1855. aastal juhtus nii, et keiser nikolai I suri. 24.02.1855 kirjutab bertram: "jah, meie keiser on surnud. ta suri laveeriva pneumoonia kätte. koos kahe teise arstiga olen saanud ülesande teha palsameerimist, ettevalmistavaid injektsioone. ah, missugune ilus surnukeha! tõesti majesteetlik!"

kartsas istuva piirivalvuri luuletus

see lugu juhtus 1994. aasta kevadel piirivalve remniku õppekeskuses. jaoülemad schütz ja noorkõiv läksid salaja ühel õhtul puhkekeskusesse suvi jooma. see oli seesama puhkekeskus, kus viimasel ajal enne surma elas kohalik oligarh ossipenko. no ja kui schütz ja noorkõiv keset ööd lakku täis peaga tagasi õppekeskusesse jõudsid, siis jäid nad vahele ja pandi kartsa (karts asus viienda kompanii majas, kohe relvaaida kõrval). 

ja siis schütz, kes elus varem ega hiljem pole kordagi luuletanud, kukkus oma ahastust pushkini kombel välja elama:

mind valdamas on hirmus hingepiin
ja südant valu närib
ei ole asja hullemat kui viin
kuid magu siiski tema järgi pärib

nüüd viibin ruumis, millel nimeks karts
on õhkkond talumatult raske
oh leitnant, sa oled igavene narts
mine hangelda sa missos parem vaske

on noorkõiv ära rikkund kambri õhu
see lämmetis mind iiveldama ajab
kuis tahaks uputada end ma sügavale sohu
vaid barett siis vedeleks mu rajal

jää hüvasti remniku mu arm
jää hüvasti mu kallis liivamägi
mind piiri peale paiskas saatus karm
on süüdi selles julmur enno mõrtsuk-käsi

ei saa ma kuulda enam hella männikohinat
ei peipsi vahupritsmeis mehist mühinat
ei iial järvetuul õrn mind uinuta unele
sest kõrvus vaid kumiseb iiveldav fraas: laava-laava-lumele

mind kodusest kasarmust eemale kiskus
see haiglane ühiskond - haisev ja ropp
üks süütuke õlu ja siin ma nüüd istun
kuid otsus on kindel - leitnant on tropp

ei murra mind ikla, ei narva, ei puur
las luhtub sadistliku juhtkonna otsus
kord löön ma veel õitsele - võimas ja suur
siis kängub neil aju, mis niigi on kortsus

ma annaksin kõik, et jääda vaid siia
kus on minu sõbrad, mu higi ja vaev
kuidas nendel on vaja sind narva ju viia
olgu neetud see kordon, see põhjatu kaev

mul kodus on pere, on tüdruk, on rahu
neid arvates kaitsvat ma teenin ju riiki
nüüd tabades rida mul pähe ei mahu
miks koheldi mind kui mõnd loomaliiki

ses kivises ruumis ju närbub mu hing
talun siiski ma vapralt kurja saatuse lööke
ent lamades restil teeb valu ju rind
nagu loobitaks sinna vaid ihutud piike

mu sõbrad, ärge heitke te raskustes meelt
kui satute militaristide küüsi
kord pääseme ajateenija veriselt teelt
siis koos võime laulda üht tuntud etüüdi:

etüüd aisakella viisil: kalashnikov, kalashnikov, neetud rauatükk