kuidas määratleda tegijat

ei taha siia pagulasi aga ise käib soomes tööl
kardab, et pagulased toovad tänavatele vägivalla aga ise lööb tarandit jalaga
tahab kaotada inimeste võrdõiguslikkuse aga oleks tegelikult ise esimene, kes hammasrataste vahele jääks
on vastu rail balticule aga sõimab riiki ka siis, kui see tallinn-pärnu raudtee kinni paneb
ei salli homosid, sest homosuhtest ei võrsu lapsi aga kui homod saavad lapsi, siis on jälle häda
kõige tähtsam mure on muidugi oht eesti kultuurile aga innukus kultuuri kaitsmisel on otseses seoses kirjavigade arvuga

jenkinsi kõrva sõda

keskajal algatati sõdu euroopas juba ainuüksi seepärast, et võidelda surnud monarhide valduste pärast või siis takistada liiga suurte ja võimsate riikide teket. reformatsiooni järel hakati sõdima religiooni pärast. ning paralleelselt hakati sõdima kaubateede ja kolooniate pärast.
1738. aastal pidas briti valitsus aru, et hispaania oli aastatel 1713-1731 ca 180 nende laeva rüüstanud. et midagi pidi ette võtma. alamkoja ette tuli ka kapten robert jenkins, kellel oli kaasas üks pudel. ta jutustas, et 1731. olid hispaanlased ta laeva rüüstanud, teda masti külge sidunud ning temalt kõrva ära lõiganud. ta näitas kinnituseks kõigile seda pudelit, kus ta oli 7 aastat hoidnud oma äralõigatud kõrva. talt küsiti, et mis ta pärast masti küljest vabanemist ette võttis. jenkins vastas, et "pühendus kogu hingest jumala ja kodumaa teenimisele". tema kõne äratas patriootlikke tundeid ja alamkoda otsustas sedamaid, et hispaaniale tuleb sõda kuulutada. ajaloos sai selle sõja nimeks "jenkinsi kõrva sõda".

1922. aasta rahvaloendus

ene-margit tiit kirjutas eesti100 raames tänuväärse raamatu eesti rahvastikuarengutest. selgub, et 1922. aasta rahvaloenduse ankeedi koostamise ümber käis kõva diskussioon. karsklased tahtsid sisse panna küsimusi, et kas te viina joote ja et kas te tahate viinamüüki keelustada. need küsimused ei läinud siiski sisse. küll aga läks sisse küsimuseks nr 12, et kas te olete nõdrameelne või hullumeelne.

meie katoliiklikust pärandist

verine mary oli teatavasti "verine" sellepärast, et kui ta oma protestantliku poolvenna edwardi järel võimule sai, hakkas ta eriti silmapaistvaid ja allumatuid protestante põletama. ja pooma. kokku hukkas ta sel kombel ca 300 inimest. samas me ei anna endale üldse aru, et sel ajal olid sellised asjad kombeks. tuleriit oli rahva poolt nõutud meelelahutus. kõik sellesse puutuv oli rituaalne, vaatemänguline ja interaktiivne. nagu kirjutab verise mary uurija linda porter, siis ka hukatavad said sellest aru ja mängisid oma osa innukalt kaasa.
või kui prantsuse kuninga louis XIV pojapojast philippist sai felipe V ehk hispaanlaste kuningas, siis hispaaniasse saabumisel oli osaks tema tervitustseremooniast inimeste põletamine tuleriidal. sel hetkel oli ta vaid 17-aastane ja ta keeldus koledast vaatepildist. aga samas vaatas heal meelel härjavõitlust ja kui 20 härga oli juba hukatud, siis küsis, et kas rohkem härgasid ei olegi. samas aga ei jätnud hispaanlased oma jonni ja viisid kuninga siiski niikaugele, et ta oli umbes 20 aastat hiljem siiski heal meelel nõus vaatama inimeste põletamist tuleriidal.

kui sa tahad, et su tekst avaldaks muljet

kui sa tahad. et su tekst. avaldaks muljet. siis kirjuta. hästi lühikesi lauseid.

vanameheks hakkamisest

kirjutasin facebookis, et teinekord tahaks juba olla see viigipükste ja baretiga vanamees, kes päeva alustuseks läheb rahvusraamatukogusse vaatama, et kas mõnda konverentsi kuulata saab ja et kas seal ka tasuta süüa saab.see mõte meeldis mu sõpradele.
tegelikult oleks tahtnud juurde kirjutada, et tahaks olla ikka selline ekstsentriline vanamees. selline kreisi ja pealtükkiv.

räägime veel muusikast

käisin sportlandis. tahtsin osta dressipükse. neil ei ole hindu üldse väljas ja iga püksi kohta peab selle hinnalipiku sealt seest välja kangutama. kui ma seal parasjagu kangutasin, siis tuli üks neiu minu juurde.
neiu: vabandage, kas te olete priit pajusaar.
mina: ei ma ei ole priit pajusaar
neiu: ma oleks tahtnud muusikast rääkida. kahju, et te ei ole priit pajusaar
mina: no ma olen tegelikult oma eluga ka täitsa rahul
neiu ütles nägemist ja lahkus. nüüd ma ei teagi, et mis tal mureks oli. järsku oleks saanud aidata.

kuidas tegelikult ka kuninganna mary mehelepanemisega päris palju asju valesti läks

kui mary sai kuningannaks (keda tuntakse ka verise maryna), siis oli ta küll henry kaheksanda lihane tütar ja pärilusprobleemi oli seega justku lahendatud, kuid samas oli ta juba 38-aastane ja lapsi tal polnud. seega oli tegelikult seesama henry kaheksanda pärilusprobleem endiselt üleval. eriti ei usutud, et ta rasestuda võiks aga otsustati proovida. sebiti hispaaniast talle tädipoja karl viienda poeg hispaania prints felipe. kui 27-aastane felipe kuulis, et ta peab 38-aastase maryga abielluma, siis ega ta õnnelik eriti ei olnud ja venitas inglismaale reisimise ja pulmadega kuus kuud. aga ega pääsu ei olnud.
1. kui ta inglismaale jõudis, siis sadas hullult vihma. sadu ei jäänudki järgi ja ka pulmapäeval sadas
2. kui mary tõllas tseremooniale saabus, siis tema juveelidega kaunistatud diadeem oli niivõrd raske, et pea vajus longu. nii ta siis hoidis vaheldumisi kätega pead püsti ja siis lasi sellel jälle longu vajuda.
3. kuna võidmiseks oli tarvis kasutada õli aga sedasama õli oli ka kasutatud protestantliku kuninga edwardi võidmiseks, siis see loeti rüvetatuks. õige õli telliti brüsselist arrasi piiskopilt aga see jõudis kohale alles viimasel hetkel (huvitaval kombel võidis piiskop muuhulgas ka kuninganna rindu selle õliga).
4. jutlust pidas chichesteri piiskop kirjakohast, mis rääkis kuuletumisest kuningatele. aga piiskop "ei olnud kõige säravam ja sõnaosavam kõneleja ning pani kuulajaskonna keskendumisvõime tõsiselt proovile"
5. kui pulm läbi sai, siis läks linnarahvas omavahel kisklema tänavate kaunistamiseks kasutatud ehete ja kangaste pärast
6. toimus pulmaöö ja abielu realiseerus. mary oli aga nendes asjades nii kogenematu, et ta pidas end koheselt rasedaks. ning laskis helilooja thomas tallisel kirjutada seitsmeosalise missa "puer natus est nobis". vt https://www.youtube.com/watch?v=SbCDqGQ_ohs
tegelikult aga ta ei olnud rase ja hispaania prints felipe pani esimesel võimalusel mandrile tagasi plehku

räägime muusikast

olin juba voodis ja ootasin und. tuppa sisenes kaks dj-d. nad rääkisid omavahel.
esimene: kuule ma vaatasin, et sa lasid lugusid tabeli tagumisest otsast?
teine: jaa, no vaat, ma ju aimasin, et suusi-suusi laseb lugusid samast tabelist ja neid paremaid lugusid just eestpoolt. ma siis mõtlesin, et jube nõme oleks, kui mahakkan samu lugusid laskma. siis võtsingi kõik lood tagantotsast.
esimene: ou, ma respektin sind selle eest täiega mees.
teine: no ma mõtlesin jah, et ma lasen neid koledamaid lugusid.
esimene: kuule äge oli sinuga kõnelda, räägime teinekord veel muusikast kui aega on
teine: jajaa, miks mitte.

karamzin pariisis

kakssada aastat tagasi käis karamzin prantsusmaal. vene emigrandid kõsisid talt, et kui paari sõnaga öelda, et mis kodumaal toimub ka?
karamzin vastas ühe sõnaga "varastatakse"

surm pähekukkunud lillekasti läbi

teatavasti olid 19. sajandi esimese poole pariisi tänavad ülikitsad. ja kõik oli kole ja haises. seetõttu panid elanikud aknalauale lillepotte geraaniumitega. mis viis aga selleni, et 19. sajandi pariisi surmapõhjuste statistikas oli surma põhjusena esikohal "surm pähekukkunud lillepoti tõttu."

kuidas kleve anna naimisega kõik valesti läks

kui henry kaheksanda kolmas naine sünnitusjärgselt suri, oli henryl vaja uut naist. mõtled küll, et kui juba neljandat naist võtad, siis peaks teadma mida ja kuidas. aga kõik läks valesti.
1. saksa kunstnik hans holbein noorem sai ülesandeks maalida 25-aastast annat, kleve hertsogi tütart nii töetruult kui võimalik. maalikunstnik aga tegi väidetavalt koledast naisest ilusa.
2. henry uskus portreed, sõlmis abielulepingu ja kutsus kleve anna inglismaale. kõigepealt lähenes henry talle robin hoodi kostüümis ja püüdis teda kallistada ja suudelda. aga kleve anna ei teadnud robin hoodi lugusid ja ei tundnud kuningat ära.
3. lisaks pani henry tähele, et naine haiseb.
4. kui henry uuris, et kas saaks abielulepingu katkestada, siis selgus, et ei saa. siis pika hambaga henry abielluski temaga.
5. pulmaööl aga väidetavalt jäi abielu realiseerumine ära. henry otsustas "väljaveninud kõhu ja rindade" tõttu, et see naine ei saa neitsi olla.
6. abielu lõpetati ca 6 kuud hiljem ning abielu korraldanud thomas cromwell hukati.
7. kleve anna sai endale hüvitiseks richmondi lossi, elas seal veel 17 aastat ja suri siis. kui teda taheti ainsa henry naisena westminster abbeysse matta, siis alguses ei leitud seal tema jaoks ruumi. lõpuks siiski leiti ja nüüd ongi ta ainuke henry kaheksanda naine, kes sinna maetud on.

parun haussmanni raamatupidajatest

parun haussmann teatavasti ei olnudki parun. aga lõhkus hirmsat moodi tööd teha. kui talt küsiti, et kuidas ta jaksab, siis ta seletas:

"kahekümne nelja tunni sisse mahub rohkem aega, kui enamik inimesi oskab arvata. hommiku kella kuue ja kesköö vahele annab mahutada hea hulk asju, eriti kui inimesel on tegus keha, ärgas ja avatud vaim ja suurepärane mälu. ja eriti kui ta vajab üksnes pisut und. pidage veel meeles, et olemas on ka pühapäevad, ja neid mahub aastasse tervelt viiskümmend kaks"

parun haussmanni raamatupidajad olid siiski natuke teistsugused inimesed. parun haussmanni ametiajal suri kolm arveameti juhti kurnatusse.

lugusid keskaegsest krakovist

apostelliku vaesuse küsimus

tegelikult ei olnud keskaegne katoliku kirik miski ühtne ja vagur asi. lisaks varade, õiguste ja kroonide jagamisele, olid olemas ka nn apostelliku vaesuse apologeedid, kes rääkisid, et kuna kristusel ja jüngritel polnud maist vara, siis seda ei tohiks ka kirikul olla. paavstidele enamasti ei mahtunud see hinge. aga mõningatele kuningatele (nt napoli kuningas robert) see jutt sobis ja need andsid apostelliku vaesuse jutlustajatele varjupaika. cesena mihkel oli üks vaimulik, kes oli apostelliku vaesuse pooldaja ja oli saanud koguni frantsiskaani ordu ülemkarjaseks. paavst johannes xxii otsustas ta kohalt maha võtta ehk ekskommunikeerida. paavst kirjutas 1329. aastal ladina keeles käsu ja saatis mööda kristlikku maailma laiali. kui see käsk krakovisse jõudis, siis loeti see turuplatsil ladina keeles ette. kui paavsti esindaja aru sai, et mitte keegi ei saanud aru, siis läks natuke aega, otsiti üks poola keele oskaja ja üks saksa keele oskaja ja need lugesid siis omakorda selle teksti ette.

saksa keele küsimus

see, et seda teksti saksa keeles ette loeti, ei mahtunud aga poolakatele hinge. kuna vormiliselt oli kuningaks ikkagi poola kuningas, siis likvideeriti linnas üldse saksakeelne dokumentatsioon ja anti välja korraldus, et "siitmaalt saavad alguse krakovi linna dokumendid ja varanduse ülekandmise aktid, mis on koostatud ladina keeles".

sakslaste ahistamise küsimus

aga ikka ei suutnud poolakad taluda olukorda. nimelt ei olevat sakslased tunnistada tahtnud eriti poola kuninga wladyslawi võimu. selle peale tuli wladyslaw linna ja lasi mõningaid sakslasi hobuste järel lohistada mööda tänavaid ja seejärel linna taga võllamäel üles puua. ning nad rippusid seal seni "kuni kõõlused läbi mädanesid ja luud üksteise küljest lahti tulid". teine kroonika "annales krascinsciani" lisab, et "hukati kõik, kes ei osanud välja öelda sõnu "soczewic" (lääts), "kolo" (ratas), "miele" (veskikivid) ja "mlyn" (veski)."

henri murgeri kiri sõbrale

henri murger oli üks nendest puupaljastest kaunishingedest, kes üritas kirjatööga end elatada. elas loomulikult pariisi ladina kvartali kusagil katusekambris. nii nagu kõik teised tollased puupaljad kunstiarmastajad sulerüütlid. kui ta kusagile ajalehte mõne nupukese avaldatud sai, siis oli tal võimalus kõht täis süüa. teda ja tema sõpru kutsuti veejoojateks, sest veini jaoks neil raha ei olnud. tegelikult on pariisis luksemburgi aias talle nüüdseks ka büst pandud. sest tema üks jutukeste kogu "pildikesi boheemide elust" sai mõnevõrra isegi tuntuks ja sellest tehti ka näidend.
aga jah, tegelikult tahtsin tsiteerida ühte tema kirja aastast 1852 oma sõbrale:
"mu naine lasi jalga, et abielluda ühe turske sõduriga, kes tahab mul kõri läbi lõigata - mõte, mis äratab minus vastuseisu."

karl eugen oli humanistlike kalduvustega

württembergi prints karl eugen valitses küll kõva käega, kuid samas olevat väljendanud ka humanistlikke kalduvusi. tõsi küll, näiteks lubas ta hukata 1738. aastal oma isa karl aleksandri surma järel tema juudi soost finantsnõustaja josef süss oppenheimeri aga samas lasi ta selle oppenheimeri surnukehal stuttgarti pragsatteli linnaosas puuris kõlkuda vaid kuus aastat ning käskis siis inimese kombel maha matta.

sündmusi 1902. aasta eestimaa ja liivimaa kubermangust

1. sündmus
kui aleksei bellegarde oli 1902. aastal äsja eestimaa kuberneriks saanud, siis oma esimesel tööpäeval sai ta telegrammi osmussaarelt mõisaomanik von schultzilt. telegrammis seisis:
"mu elu on surmaohus. viibin osmussaarel. talupojad on ümber piiranud tuletorni, kus ma viibin ja ähvardavad mind risti lüüa jalad ülespidi. aidake, kuni veel pole hilja".
bellegarde läks kohale. selgus, et mõisaomanik ja rootsi soost talupojad ei olnud suutnud kokku leppida põllumaade rendi tingimustes.

2. sündmus
see oli tegelikult sündmus, mis jäi ära. nimelt kartis tsaarivõim 1902. kevadel tartus üliõpilaste meeleavaldusi. riiast saadeti kohale koguni asekuberner, et kriisi ohjeldamisega tegeleda. probleem oli selles, et kordnikke oli tartus väga vähe. need ei oleks suutnud üliõpilasi ohjeldada. siis paluti, et kohalik armeekorpus paneks end valmis tänavatele tulema. sõjavägi ei tahtnud üldse tulla. nad olid nõus tulema ainult siis, kui nad ka üliõpilaste pihta tuld avada võivad. see aga ei sobinud jälle haridusministrile.

3. sündmus
see oli esimene kord, kui tsaar nikolai II tallinna tuli. tegelikult oli asi laevastikumanöövrites tallinna lahel ja saksa keiser oli ka kohal (elanikud kurtsid, et ööd ja päevad läbi toimus lahes olevatel laevadel paugutamine ja karjumine ning üldse magada ei saanud). maale tuli aga ainult nikolai II. linnavalitsusel ja kuberneril oli suur mure, et kuidas korda hoida, sest politseinikke ei jätkunud. lahenduseks oli see, et kohalikud tuletõrjujad panid oma läikivate nööpidega mundrid selga ja hoidsid ise korda tänavatel, korraldasid liiklust jne. nikolaile oli see väga meeldinud. sellegipoolest juhtus ka üks intsident. nimelt kui nikolai käis toompeal nevski kirikus ja oli lähenemas ristile, siis viskus keegi kõrvaline sõjaväevaimulik keisri ette põlvili hoides pea kohal palvekirja. palvekirjas oli kirjas, et see sõjaväevaimulik palub endale määratud pensioni suurendamist. nevski kiriku ülempreester ei suutnud sellise intsidendi tõttu tükk aega rahuneda, hoolimata sellest, et keiser kinkis talle kõrgehinnalise briljantidega kaunistatud rinnaristi.

4. sündmus
see oli teine kord, kui nikolai II oli koos naisega tallinnas. talle oli esimesel korral kangesti meeldima hakanud peeter I pärand. oli öelnud, et näe kui palju suutis see suur mees korda saata ja et kuhu kõikjale ta suutis oma jälje jätta. no ja teisel korral tallinnas viibides tahtis ta oma naisele kadrioru parki näidata. aga seda ei olnud programmis ja liiklus oli korraldamata. sellegipoolest nõudis ta väikest visiiti kadriorgu. hakatigi minema. aga narva maantee alguses tuli keiserlikule tõllale vastu kari lehmi. keisri tõld oli sunnitud seisma jääma. ehmunud karjasele käskis keiser anda kümme rubla.

lugusid pühtitsa kloostri algusaegadest

teatavasti oli kuremäe ehk pühtitsa püha paik juba ammu. eks seal oli see allikas ja oli mägi, mida nimetati jumalamäeks. aga piirkonna dominant oli ikkagi vasknarva. ja kuna vasknarva tegelased tahtsid kusagil ristikäigul käia, siis oli neil komme igal aastal 15. augustil minna kuremäele ja 16. augustil tulla tagasi.

1. lugu
aga eks sakslased olid kohanikud mõisnikud ja nad ei sallinud silma otsaski õigeusku. kuna kuuldused õigeusu kloostri ehitusest olid liikumas, siis haarasid sakslased härjal sarvist ja hakkasid kuremäele luteri kirikut ehitama. nurgakivi sisse panig kapsli, millel oli kirjas, et kirik on pühendatud luteri usule ning võitlusele õigeusu vastu. vene tsaarivõim võõrandas mõisnikelt selle krundi ja ehitas samale kohale kloostri.

2. lugu
esimese kloostrikompleksi hoonena sai valmis nunnade ühiselamu. esimeseks kloostriperenaiseks oli abtiss varvara. kiiresti oli nunnasid vaja. selleks saatis varvara kirja teistesse lähimatesse õigeusu kloostritesse ja palus võimaluse korral, kui neil nunnasid üle on, saata nunnasid kuremäele. teised kloostrid kasutasid seda võimalust ära ja saatsid jalust ära kõige suuremad bitchid.

3. lugu
aleksei bellegarde, kes oli eestimaa kuberner 1902. aastal, kirjeldab tollast ristikäiku kuremäel:
"ümber jumalaema mäe venis laia lindina pidulik ristikäik piiskopiga eesotsas. ees kanti päikesepaistel säravaid kullatud pühakujusid ja kirikulippe, mille järel sammusid brokaatrüüs vaimulikud. nende taga liikusid lõpmatuina näivad palverändajate read kirjudes mitmevärvilistes rõivastes. rändajate ridades oli tohutu hulk naisi ja lapsi.
vahetpidamatult kostev kirikulaul, palvetajate hardad näod, kirgas päikesepaiste, vali ja pühalik kloostrikiriku kellade helin ja isegi kohaliku vabatahtliku tuletõrjaühingu orkestri helid, mis polnud kokkukõlas lauluga - kõik see kokku lõi säärase täieliku palve meeleolu, et ma alatiseks unustasin kõik oma endised eelarvamused ja korraga kogu oma olemusega tundsin, et mind haaras täielikult teadvus selle paiga püphadusest."

pildikesi nukuteatri varasest ajaloost

teatavasti oli tallinna enamvähem esimene professionaalne teater praeguse nukuteatri koha peal asunud revaler liebhaber theater, mille asutas 1784 august von kotzebue.

1. pildike
1791. aasta suvel käis tallinnas kubermanguproküror ivan repjev. ta tegi kotzebue teatriga koostööd - oli harrastusnäitleja ja schilleri tõlkija. suve lõppedes kadus ta tallinnast nagu tina tuhka. jättis maha endast suured võlad. aga võttis kaasa kubermangusekretär wilcki naise.

2. pildike
1796. aasta detsembris läks joomingu käigus august von kotzebuel kakluseks kolleegiumisekretär karl friedrich strahlborniga.

3. pildike
kui august von kotzebue hakkas pilkama rahvuslasi, kes ei tahtnud enam niiväga respekteerida monarhistlikku korda, siis solvas see usuteaduse tudengit karl ludwig sandi niiväga, et ta tuli kotzebue juurde koju ja pussitas ta surnuks. kui kotzebue lapsed nägid seda, siis hakkas tudengil lastest kahju ja pussitas ka ennast. aga jäi ellu.

kõige olulisem vaatamisväärsus

teatavasti kuulus eesti 19. sajandil vene keisririigi koosseisu. ning venelased hakkasid käima muudkui eestis. dostejevski, tshaikovski jne eksole. neile meeldis, et tallinnas oli keskaegne gootilik vanalinn. aga kõige olulisem vaatamisväärsus oli niguliste kirikus asuv charles eugene de croy muumia.
charles eugene de croy oli peeter I juures teeninud väejuht, kes langes 1700. aasta narva lahingus rootslaste kätte vangi. teda hoiti suhteliselt lõdva rezhiimiga sõjavangis tallinnas ja de croy kukkus prassima ja jooma. ajas kõik niivõrd närvi, et kui vana joodik 1702. aastal suri, siis keegi ei viitsinud teda matta ja ta jäi niguliste kirikus lihtsalt vedelema. ja siis avastati ükspäev, et ta oli mumifitseerunud. seepeale kuulutati ta õndsaks ja pandi niguliste kirikus kõigile vaatamiseks välja. nagu vene tollased reisikirjad kinnitasid, et ei jätnud mitte üks linna külaline de croy muumiat vaatamata.
de croy siiski maeti lõpuks maha 1892. aastal

pildikesi kahekümnendate tallinnast

1. pilt
soome ajaloolane kalervo horvi kirjutas raamatu tallinna restoranikultuurist. kirjutab, et kahekümnendatel oli tallinnas kombeks sooritada restoranides teatraalseid enesetappe. kui aga pätsi diktatuur tuli, siis kadus see komme ära.

2. pilt
me üldse ei anna endale aru kuivõrd eestlased armastasid maadlemist. kahekümnendatel peeti maadlusvõistlusi estonia teatris. ja nagu ma varasemalt olen kirjutanud, kutsuti akordionist saatma maadlusmatši muusikaga, sest muidu oleks maadlejate peeretamishelid häirinud vaatajaid. kuidagi tekib siinkohal kohatu seos estonia praeguse orkestri ja balletitrupiga.

3. pilt
kui rootsi kuningas 1929. aastal tallinnasse tuli, siis polnud teda kusagile majutada. sest ei olnud piisavalt väärikaid hooneid. kiiruga tehti siis kadrioru kunstimuuseum kunstist tühjaks ja pandi kuningas sinna. kunstiteosed viidi aga hoiule endisesse restorani "linden" (narva mnt alguses), mis oli äsja suletud, kuna tegutses bordellina.

4. pilt
sakslastelt võeti kõik varad ära. sealhulgas ka rüütelkonna hoone toompeal. ning loogilise jätkuna taheti sakslastel ära võtta ka toomkirik. uus peapiiskop jakob kukk nimelt seletas, et seda kirikut on väga vaja piiskoplikuks kirikuks. sakslased vaidlustasid selle kohtus. kohus aga otsustas, et kuna eesti riik on rüütelkonna õigusjärglane ja kirik oli rüütelkonna kirik, siis nüüd on kirik eesti riigi oma. sakslased ei loovutanud sellegipoolest toomkiriku võtmeid. juhtuski siis nii, et 19.02.1927 hommikul murdis eesti politsei toomkiriku luku lahti.

5. pilt
kahekümnendate lõpus oli tallinnas 400-500 taksot. taksod ootasid kundesid raekoja platsil. ning taksojuhid armastasid kliente oodates seal jalgpalli mängida.

diktaatorite majanduspoliitika

stephen j lee kirjutas huvitava raamatu ilmasõdadevahelise euroopa diktatuuride majanduspoliitikast. kui muidu rahvapäraselt usutakse, et diktatuurid on majanduslikult efektiivsed, siis tuleb välja, et see üleüldse nii ei ole. ei olnud hitler efektiivne ega olnud stalin efektiivne. rääkimata francost, mussolinist, salazarist jne. mõni nendest sai ka aru, et nad ei ole efektiivsed. näiteks franco pidas kõne kus ütles: "me ei soovigi kerget elu. me tahame just rasket, mehise rahva keerukat elu".

hildebrand veckinchusen

me oleme tänamatult vähe tähelepanu pööranud sellele, et kogu euroopa hansauuringute üks alustala on tartus 1365. aastal sündinud hildebrand veckinchusen. mitte ühegi teise hansakaupmehe kohta pole nii palju materjale säilinud. ükski hansauuring ei saa mööda hildebrandi pärandist. või teisitiöeldult - kõik hansauuringud toetuvadki hildebrandi pärandile.
perekond ise oli pärit vestfaalist ja hildebrand saadeti koolipõlveks sugulaste juurde dortmundi. tallinna linnaarhiivis on säilinud 450 talle saadetud kirja. nende alusel oli võimalik rekonstrueerida tüüpilise hansakaupmehe kontaktivõrgustiku tõeline ulatus. see muidugi ulatuski kõikjale - londonist novgorodini, bergenist brüggeni jne.
et no otsige seal tartus see hildebrandi kodumaja üles ja pange mingi tahvel seina peale.

balilla

kui 1746 oli austria pärilussõda ja austerlased, nagu ikka, okupeerisid põhja-itaaliat, siis vedasid austria sõdurid parasjagu ühel päeval mööda genova tänavat ühte suurtükki. suurtükk aga jäi mudasse kinni. austerlased hakkasid siis kohalikke elanikke nüpeldama, et need appi tuleksid. seda asja vaatas pealt üks pisike poiss nimega giovanni battista perasso. legendi järgi küsis ta teiste linnaelanike käest, et "che'l inse?" (et kas mina alustan?), võttis maast kivi ja viskas selle austerlaste pihta. siis hakkasid teised inimesed ka austerlasi kividega loopima.
mussolini kasutas selle legendi muidugi ära. seda giovanni battista perassot kutsuti balillaks, poisikeseks. kui mussolini alustas oma fasistliku nägemuse ja itaalia tõelise suuruse ellukutsumist, siis hakkas ta itaalia noori patriootideks kasvatama ja lõi 8-aastastele poiste organisatsiooni nimega balilla. selle balilla liikmeks astudes pidid poisid vanduma järgmist vannet:
"mina usun igavest roomat, oma kodumaa ema, ja itaaliat, selle vanimat tütart, kes on sündinud tema neitsilikus rüpes jumala armu läbi, kannatanud barbarite rüüsteretki, risti löödud ja maha maetud, astunud alla haua põhja ja üheksateistkümnendal sajandil surnuist üles äratatud, tõusnud 1918. ja 1922. aastal üles taevasse tema hiilgusse ja istub oma ema, rooma paremal käel ning saab kohut mõistma elavate ja surnute üle. mina usun mussolini vaimusuurusesse, meie püha osa fašismi, süütult kannatanute osadusse, itaallaste patust pöördumisse ja impeeriumi ülestõusmisse."

viktoriaanlik-oskariaanlik

rootslased frykman ja löfgren on uurinud rootsi keskklassi arengut läbi aja. nad väidavad, et enne rootsi vagaduse perioodi ehk kuningas oscar II ajastut ehk oskariaanlikku ajastut, oli rootsi keskklassil  üsnagi vabameelne ja lustakas elu. näiteks toovad nad ühe stockholmi kohtuametniku erik af edholmi kirjelduse ühest peost:
"pärast õhtusööki tantsisime pöörast vava vadmali, kus härrased loobivad üksteist vastu seina ja daamid saavad kätele siniseid plekke, higi voolab ja püksid kärisevad, seejärel aga metsikut hambot, et see pea pöörlemine tõmbas lokid sirgu ja seelikud kerkisid põlvini, ning lõpuks tantsu, mille nimi oli vist "kuum saun" või vähemalt niisugust nime see tants küll vääris. kõige viimasena tantsis L. viie mehega ilma muusikata nii elavalt polkat, er bjorkenstamil vajus parukas ninale ja ta pidi kõigi lõbustuseks välja vestibüüli tormama."

charles babbage

charles babbage (1791-1871) on tuntud eelkõige selle poolest, et ta ehitas maailma esimest arvutit. puust ja metallist ja nahkrihmadest. ja pumpas selleks briti parlamendilt raha välja. kuna arvutusvõimekust oli vaja, siis parlament muudkui andis. aga väsis lõpuks andmisest. kahjuks babbage masinat valmis ei saanudki. küll aga ehitati tema jooniste järgi ikkagi hiljem see masin valmis ja see töötaski. asub praegu briti teadusmuuseumis.
babbage aga muidugi ei piirdunud arvutusmasinaga. ta andis välja "imetajate klassi konstantide tabeli" - see tähendas seda, et tal oli üks tabel, kus olid kõigi tähtsamate loomade käitumisaktide sagedused kirjas. aga kuna oli vaja statistilist tõenäosust jooksvalt täpsustada, siis oma tabeli täpsuse suurendamiseks mõõtis ta kogu oma elu jooksul ka hiljem igal võimalusel lehmade ja lammaste hingetõmbeid ja südamelööke.
samuti andis ta välja inglise, prantsuse, itaalia, saksa ja ladina keele kahekohaliste täheühendite suhtelise sageduse tabeli.
sagedused köitsid teda niiväga, et ta tegi mahuka uurimuse, kus tuvastas 464 klaasakende purunemise põhjust. nendest vähemalt 14 olid seotud "purjus meeste, naiste või poistega"

mida tegi lewis carroll pärast raamatukirjutamist

kui lewis carroll oli oma raamatu "alice imedemaal" ära kirjutanud, siis järgmiseks kirjutas ta süllogismi.
sellise:
1. väikelapsed on ebaloogilised
2. ei põlata kedagi, kes saab jagu krokodillist
3. ebaloogilisi inimesi põlatakse
järeldus: väikelapsed ei saa krokodillidest jagu.

reisikiri sellest, millest lonely planet ja tripadvisor sulle ei räägi. rusanivka.

me teame küll kiievit iidse idaslaavi pealinnana ja loeme tema vanuseks üle 1500 aasta. vähem aga teadvustame, et kiiev on enamuse sellest ajast tähendanud ainult dnepri paremkaldal asunud linna (no umbes nii, nagu tartugi on enamuse ajast tähendanud ainult emajõe paremkaldal asunud linna). praeguse kiievi vasakkaldal elanud inimesi loeti kuni aastani 1923. tšernigovi kubermangu alamateks.

nagu tartuski emajõe luhtadel, kippus sellel kiievi vasakkaldal kevaditi suurvesi üle kallaste. vasakkalda asustust tunti mykilska slobodaa nime all, selle elanikud ehitasid oma majad kõrgetele vaiadele ja olid valmis suurvee ajal ümber lülituma paaditranspordile (siinkohal selgituseks, et mykilska ei ole üldse mingi keelt murdev värdnimi, vaid on omastav ukraina nimest mõkola, mille vaste on vene keeles nikolai).

suurvee tõttu tähendas sellises kohas elamine muidugi peletavate tõuketegurite meelevallas olemist ning tõmbetegurite tekitamiseks anti mykilska slobodaa elanikele teatavaid maksusoodustusi. sealkandis elasid seetõttu madalamate tulugruppide esindajad - enamasti käsitöölised, endised sõdurid ja väikekaupmehed. tõmbeteguriks oli loomulikult ka suure kiievi linna lähedus (ainult ca 1,5 km paadisõitu), kuhu slobodaa elanikud said oma teenuseid ja tooteid müüa.

mykilska slobodaas elamise kolmandaks tõmbeteguriks tuleb pidada ka praegust kiievi darniitsia linnaosa, mis tuleneb sõnast "dar" ehk kingitus. see oli siis dnepri vasakkaldast pisut eemal sisemaal asetsev piirkond, kus peatusid suurnikud enne kiievisse sisenemist. kiievi vürstid rõhutasid oma tähtsust sellega, et enne linna sisenemist ja annetuste toomist tuli nendelt luba küsida. nii need suurnikud seal ootasid aga parema elukvaliteedi tagamiseks olid siiski kaldast kaugemal tahkel maal. see suur ootamine tähendas aga tööd ja leiba mykilska slobodaa elanikele.

kiievi vasakkallas muutus ühel hetkel kiievi elanikele mõnusaks väljasõidukohaks. küllap see oli seotud ka esimese statsionaarse sillaga, mis valmis ühe inglase projekti järgi 1853. aastal. kieviidid pidasid küll vasakkalda elanikke väheke räpasteks aga armastasid seal siiski piima joomas käia ning kiitsid sealsete trahterite praekala. muide, kui anna ahmatova kiievis elas, siis otsustasid nad nikolai gumiljoviga abielluda 1910. aastal just mykilska slobodaa kirikus. nikolai gumiljov kirjutas hiljem oma luuletuses, et "madude koobastest, kiievi linnast, võttis ta mitte naise, vaid võluri" (venekeelne "koldun" võib lisaks võlurile tähendada paraku ka nõida. ning maduda koopad ei tähenda, et kiievi elanikud on maod, vaid vihjab legendidele, mille kohaselt 1500 aastat tagasi kiievi asutanud kolm venda ja üks õde pidid võitlema madude või draakonitega).

saabunud nõukogude kord muidugi ei talunud looduse omavoli ja otsustas suurvetele vastu astuda. samas sisaldas kommunismiehitamine ju alati teatavat psühhedeelset elementi. nii nagu meil näiteks ringikujuline õismäe linnaosa, nii otsustasid tollased võimud rajada kiievi vasakkaldale oma nägemuse idüllist ja töölisparadiisist. dnepri vasakkaldale kaevati sisse ca 3 kilomeetri pikkune ning 50 meetri laiune kanal. kanal betoneeriti ning saadud kolmnurkse tehissaare pinnast tõsteti 4-5 meetrit kõrgemale. saarele sai nimeks rusanivka, sest seda maatükki kutsuti nii kuueteistkümnendal sajandil elanud maavaldaja savva rusanovitshi järgi. kuna saarel endal vabrikuid ega muid asutusi ei olnud, siis eeldati, et elanikud hakkavad käima kiievi vabrikutes tööl linnavalitsuse poolt pakutava laevatranspordiga. ning reklaamiti välja, et tegemist on kiievi veneetsiaga.

aeg näitas, et laevatransport ei olnud siiski elujõuline lahendus. selleks ajaks oli aga kogu ülejäänud kiievi ühistransport pandud käima juba muutel marsruutidel. nüüd ongi juhtunud nii, et rusanivka elanikud elavad keset kiievit siiski mõnes mõttes perifeerias. lähimasse metroojaama peaved saareelanikud kõndima ca poolteist kilomeetrit.

samas on aga rusanivka elanikud saanud endale (võrreldes ülejäänud kiieviga) harukordse elukeskkonna, kus autoliiklust peaaegu ei olegi, on vähe müra ning palju ruumi jalakäijatele. tõsi, suurematel ristmikel on küll valgusfoorid aga kuna autosid on nii vähe, siis jalakäijad eriti nendest ei hooli. saare viiest sillast on kaks autovabad. põhiline promeneerimise koht on dnepriäärne rusanivka kaldapealne, kust avaneb vaade ka kiiev-petšerski kloostri tornidele ning ukraina ema monumendile. see pooleteistkilomeetrine kallas on ühtlasi ka suplusrand ning piknikipidamise koht.

kanaliäärne tänav on nime poolest entusiastide tänav. ka see on suurepärane promeneerimiseks. samuti on see betoonkallas hea õngeloopimiseks. saare keskel on veel kolmas suurem tänav - ihor shamo nimeline tänav. ihor shamo on üks kiievi helilooja, kes kirjutas aastal 1962 laulu kiievist ("kiiev, sind on raske mitte armastada"), mis on aastast 2014 kiievi ka hümniks nimetatud. ihor shamo ise küll rusanivkal ei elanud, sest sel ajal oli saar alles rajamata. tema elas kesklinnas kostolna tänaval, üsna lähedal maidanile.

saarel on ka monument gogolile. gogol põhimõtteliselt oli küll tšernigovi kubermangu ehk vasakkalda administratsiooni alam, kuid elas üliõpilasena rusanivkast siiski 130 kilomeetri kaugusel nižni linnas. muudel eluperioodidel elas veel kaugemal.

hoolimata eelkirjeldatud võludest ei pidavat rusanivka kieviitide seas kuigi hinnatud elurajoon olema. autosid pole kusagile parkida ja ühistranspordile jõudmiseks peab pika maa jala maha käima. suvel pole viga aga talvel pidi siiski jube vastik ja külm see jalutuskäik olema.

kuidas tšaikovski oma naist kirjeldas

nüüd räägin lähemalt ka oma naisest, tema nimi on antonina ivanovna. ta on keskmist kasvu, blondiin, mitte eriti ilusa kehaga, kuid näoga, mida võiks nimetada nägusaks. silmad on tal ilusat värvi, kuid ilma igasuguse väljendusrikkuseta, huuled on liiga kitsad, seepärast ei ole ka tema naeratus kuigi meeldiv. näo üldine värv on roosa.
üleüldse, ta on väga nooruslik. ta on 29-aastane, kuid näib 23 või 24. ta on väga edev ning ei ole mitte ühtegi liigutust, mis oleks loomulik... tuleb välja, et minu naisel on tõeline vajadus kõigile meeldida. muide, selle saavutamise püüded kahjustavad teda...
ta on täiesti vaene, keskmise haridusega (teda kasvatati jelizavetski instituudis). hingelt on ta aga nähtavasti väga hea ning suuteline jäädavalt kiinduma.

eduard bliebernichti pärandist

vat ma olen ju juba ka varasemalt kirjutanud, et meil on väga raske teadvustada endale, et pärnu oli kunagi ikkagi vaimsuse, kultuuri ja intelligentsi kants. aga nii tõepoolest oli.
bliebernichti õllevabrikantide perekonda pärnus sündis 1902. aastal poeg eduard. kui ta oli eestlaste poolel vabadussõjas sõdinud, siis võttis ta isalt õllevabriku juhtimise üle.
aga ühtlasi oli ta pärnu muinasuurijate seltsi liige. pärnu jõest aga ammutati tollal kruusa ehituste jaoks ja kruusakaevajad leidsid sealt kruusa seest mingeid vanu esemeid. bliebernicht ostis need esemed ära ja lubas, et tulevikus saavad mehed taolis kiviaegseid asju leides temalt vastutasuks õlut. selle peale hakkasid mehed eriti usinalt kruusa sõeluma.
nii et praeguses pärnu muuseumis on suurem osa kohalikke kiviaja asju just õlle eest soetatud.
kui teine ilmasõda tuli ja bliebernicht lõpuks ikkagi saksamaale ära läks, siis kruusasõelujate meelest oli bliebernichti mantlipärija pärnu muuseum. nii et lagle pareki ema, tollane pärnu muuseumi juhataja elsbet parek, oli püstihädas joodikutega, kes trügisid alatasa muuseumisse sisse, pakkusid elsbet parekile mingit kiviklibu ja nõutasid õlut.

denis fonvizini üleskirjutus aastast 1780

- tühja sa latrad. aga jumalat olemas ei ole!
- aga kes sulle ütles, et jumalat olemas ei ole?
- pjotr petrovitš tšebõšev eile kaubahoovis ütles.

kuidas patriarh gregorius ei julgenud oma majast välja tulla

seitsmendal sajandil oli daphne linna patriarhiks gregorius. see oli siis kusagil türgis. patriarhi aeti muidugi kogu aeg närvi. kõigepealt süüdistas rahvas teda paganlikes riitustes osalemises. siis mõnitati teda tänavatel ja teatris. siis süüdistas üks rahavahetaja teda verepilastuses. seepeale pani patriarh kogu linna kirikuvande alla. aga pärast seda ei julgenud ta üldse oma paleest väljuda.

vanavene hällilaulud

loen praegu boriss uspenski moskva-tartu koolkonna raamatust, et vanaaegsel venemaal olid sellised hällilaulud (andres ehini tõlkes):
äiu-ää äiu-ää
kehasse sul hing ei jää
tee et ruttu maha kärvad...
peielaud siis rõõmsalt lärmab
läbi küla lauluga
kirst läeb kondiauruga
tore on sind maha matta
mullaga sind kinni katta
peiedelt siis iga roju
kõmbib jälle oma koju

no päriselt. või siis selline:
äiu äiu äiulasta
vaja hing sust välja lasta
kui sa hingest lahti saad
tuleb kirstuga su taat
viimast korda rind sul tõmbleb
surisärki memm sul õmbleb
emmel kooki küpseb pannil
sööme nii et kõht on punnil
sööme pidusöögikest
mälestame lapsukest

cromwelli elulugu lühidalt

lugu onuga

cromwell oli küll aadlisoost aga alguses ta rikas ei olnud. kui ta oli 36-aastaselt eriti suurtes raskustes, siis üritas ta oma onu kohtus hulluks kuulutada, et tema varandus endale saada. juhtus aga see, et onu tunnistati terve mõistuse juures olevaks. küll aga sai onu cromwelli peale vihaseks ja jättis cromwelli oma testamendist välja.

lugu hobustega

kui cromwell juba lordprotektor oli, siis sõitis ta oma sekretäri john thurloega hyde pargis tõllaga, mida vedasid kuus halli friisi tõugu hobust. cromwell istus ise kutsaripukki, et sõidust suuremat mõnu tunda aga vehkis piitsaga liiga palju. hobused hakkasid lõhkuma ja cromwell kukkus maha. aga jalg jäi ohjadesse kinni ja ta lohises siis pikalt mööda maad. ja kui ta maha prantsatas, siis läks ka lahti tema taskus olnud püstol. seejärel pidi ta kolm nädalat voodis veetma ja lonkas veel pikka aega.

lugu portreega

kui cromwell sai ametisse, siis temast maaliti pilt. aga teadupärast oli tal lõua otsas räigelt suur soolatüügas. otsa ees veel teine. kuna cromwell oli aus mees, siis ta kirjutas kunstnikule sellise kirja:
"hr lely, minu sooviks on, et kasutaksite kõiki oma oskusi ja maaliksite minust pildi, mis on tõepoolest minusarnane ega tee mind vähimalgi määral ilusamaks. aga (osutades oma näole) pange tähele kõiki neid kortse, vistrikke, soolatüükaid ja muud, mida te siin näete. muidu ei maksa ma selle töö eest veerandit pennigi".

lugu peaga

kui cromwell suri, siis ta maeti westminster abbeysse. kui aga pärast tema surma taas rojalistid võimu võtsid, siis tõsteti cromwelli surnukeha kabelist välja ja lohistati marble archi (tol ajal oli selle koha nimi tyburn). no põhimõtteliselt lohistati jälle läbi hyde pargi. algul riputati mõneks tunniks seal võllasse. siis raiuti pea maha. keha jäi sinna aga pea viidi tagasi westminsteri juurde ja pandi teiba otsa westminster halli ette. see pea siis kõlkus seal 27 aastat, kuni aastani 1688. siis ajas tuul pea teiba otsas maha ja erinevad inimesed hoidsid cromwelli pead oma käes peaaegu kolm sajandit. seda pead osteti, müüdi, kindlustati, näidati muuseumis, kaotati ja taasleiti. viimased sadakond aastat oli pea wilkinsonide perekonna valduses. 1960. aastal viskas wilkonsonide perekonnal kopp ette ja nad matsid pea kuhugi cambridge kabelisse.

insener andree õhupall

belle epohhil ja fin de sieclel tehti hulle tegusid.
rootsi insener salomon august andree ja tema kaks sõpra otsustasid õhupalliga põhjapoolusele lennata. tegid sellest suure meediasündmuse. sidet pidid pidama tuvide ja plekkkarpide abil. st et tuvid pidid sõnumiga rootsi lendama ja plekkkarp pidi hoovusega ka kuidagi inimesteni jõudma. ehitasid õhupalli, panid varustust täis. tõusid lendu ja hakkasid lendama. kohe alguses hakkas õhupall alla vajuma ja mööda merd lohisema. niimoodi lohiseti kolm päeva. kolme päevaga jõudsidki 80 laiuskraadilt 83-dale laiuskraadile. siis enam ei lennanud. hakkasid hoopis jala tagasi tulema. kolm kuud tulid. jõudsid vitö saareni 80-dal laiuskraadil aga surid seal ära siiski.

alfred nobeli isa immanuel nobel

oma elu lõpupoole jäi alfred nobeli isa voodihaigeks. aga kuna ta oli kõva leiutaja, siis leiutas ta haigevoodis edasi. mõtles välja kolm asja
1. vineeri
2. torusüsteemi linnades surnukirstude väljatransportimiseks
3. surnukirstu, mille puhul oleks kogemata maetud varjusurmas oleval inimesel võimalik seestpoolt seda avada ning mis oli ühendatud nööri abil signaalkellaga.

käisin ülikoolis

tahtsin ühte loengut kuulata ja targemaks saada. esireas istus üks kõhetu prillidega poiss, kes muudkui targutas. no oligi tegelt tark poiss. jalg oli üle põlve. sokid olid värvilised ja kumbki erinevast paarist. kangesti mu enda noorpõlv tuli meelde.

la gioconda e trovata!

üks ajastu suurimaid kunstirööve oli 1911. aastal mona lisa vargus. terve maailm oli paanikas. isegi paavst pidas murekoosolekuid sel teemal. ühtegi jälge ei olnud. ühtegi teooriat ei olnud. muuseumikülastajad tõid louvres mona lisa koha peale lilli ja panid küünlaid. murekoorem püsis.
kuni ühel päeval 1913. aastal võttis keegi vincenzo peruggia, kes oli töötanud klaasijana louvres, ühendust firenzes uffizi galerii direktoriga. ütles, et tal on mona lisa ja et tal on hea meel teatada, et mona lisa on kodumaal tagasi. et kuna ta töötas louvres, siis ta lihtsalt üks kord töölt koju minnes võttis selle kaasa. ja et ta annab selle üle teatava vaevatasu eest uffizi galeriisse. galerii direktor teatas sellest politseile ja nad leidsidki vincenzo korterist mona lisa.
üle terve maailma levis uudis, et mona lisa on leitud.
itaalia parlamendis parajasti kaks parlamendisaadikut kaklesid kui keegi astus saali ja hõiskas "la gioconda e trovata!". mehed lõpetasid seepeale momentselt kaklemise ja suudlesid teineteist suurest rõõmust.

kuidas jakobsoni isa kohtusse anti

teatavasti oli jakobsoni isa adam jakobson köster torma kirikus. kellalööjaks oli keegi mees nimega palm. ühel kevadpäeval 1836. aastal laenas jakobson palmilt hobust ja ajas ta liialt ära. seepeale andis palm jakobsoni vallakohtusse ja nõudis hüvitust. väike carl robert oli siis juba 4-aastane.

mõtteid tartu tänavatelt

eks tartlased teavad seda kõike niigi. aga kui mõni võõras tänavatele satub, siis oleks hea meenutada nende tänavate ajalugu no näiteks kasvõi hugo treffneri näitel.

1. meenutus
hugo treffner oli tavaliselt kõndinud mööda tänavaid kiirete lühikeste tibusammudega, mille vahele tuli aegajalt ka paar pikka sammu.

2. meenutus
kord oli hugo treffner näinud kivisillal ühte tekliga poissi õuna söömas. pidas teda oma kooli poisiks ja andis talle kohe ilma pikema jututa vastu kõrvu. et mida sa krants sööd siin õuna, kas sa ei tea, kus su koht on?! poiss kiunus, et ta on tartu ülikooli üliõpilane. hugo treffner karjus, et sunnik ära valeta ja nüpeldas teda edasi. rahvas kogunes tasapisi kivisillale seda pilti vaatama ja lõpuks keegi sõnas, et tegemist on tõesti tartu ülikooli üliõpilasega. treffner võttis info teatavaks, lõpetas poisi nüpeldamise ja jalutas edasi.

3. meenutus
kord ühel vihmasel päeval nägid treffneri kooli poisid, et kahehobusetõld kihutab mööda tänavat. kutsar seisab pukis püsti ja nüpeldab hobust. kõrval aga jookseb hõlmade lehvides hugo treffner. asi oli selles, et treffner oli tõllaga tahtnud kiiresti sõita ja sõimanud siis kutsarit, et ta jookseb ka kiiremini tema aeglastest hobustest. seejärel olid nad kihla vedanud ja võistluse korraldanud. treffner võitis kihlveo.

nikolai petrovitsh sheremetjevi garderoob

nikolai petrovitsh sheremetjev oli teatavasti borodino lahingu kangelase boriss sheremetjevi lapselaps. tema oli ka see, kes võttis ennekuulmatul viisil enda erateatri talunaisest näitlejanna praskovja oma sohinaiseks ja häbenes seda elu lõpuni. aga siiski selle praskovja abiga kandis oma sugu ja krahvitiitlit edasi.
siinkohal tema garderoobi sisu 1806. aastal:
37 õukonna univormi
10 komplekti ühe nööbireaga sabakuubesid
18 komplekti kahe nööbireaga sabakuubesid
54 sõjaväelase pikk-kuube
2 valget karusnahkset kasukat
1 jääkaru nahast kasukas
1 valge hundi nahast kasukas
6 pruuni karusnahkset kasukat
17 villast vammust
119 paari pükse (53 valgeid ja 48 musti)
14 siidist öösärki
2 roosast taftist maskeraadi-doominot
2 mustast taftist atlass-siidiga ääristatud veneetsia kostüümi
39 prantsuse siidkaftanit
8 sametkaftanit
63 vesti
42 kaelasalli
82 paari kindaid
23 kolmnurkset mütsi
9 paari saapaid
üle 60 paari kingi

sigmundi rahamasin

teatavasti võttis sigmund freud igalt patsiendilt vastuvõtu eest 100 krooni. selle eest sai tollases austriungari riigis 150 kg suhkrut. ehk et siis praeguses rahas võibolla 150 eurot. tegelikult maksis ta oma majateenijatele ka samapalju palka kuus, st 100 krooni. samuti oli freudil kombeks gustav mahleriga jalutamas käia.
äkitsi 1911. aastal aga 51-aastane gustav mahler suri. freud pöördus siis gustav mahleri pärandihoidja poole ja nõudis endale iga jalutuskäigu eest tavalise taksi, 100 krooni.

veel meie keelest

mäletatavasti oli prantsuse keel vene aadelkonna suhtluskeel. ja pariis oli paradiis. ning prantslased jumalad.
aga kui 1812 tuli napoleon sõjaga, siis tekkis identieedikriis. lõpetati prantsuse keeles rääkimine. peterburi tänaval võis prantsuse keeles kõnelemise eest nossu saada. salongides hakkasid aadlikud püüdlikult kanges ja puises vene keeles edasi pidama oma elegantseid vestlusõhtuid. ja otsustasid, et kui keegi ei tea venekeelset sõna ja kasutab prantsuskeelset, siis peab maksma panti. aga siis selgus, et vene keeles ei olegi sõna "pant". ja kuna nad teadsid ainult prantsuskeelset sõna "forfait", siis moodustasid sellest venekeelse sõna "forfetura".

meie keelest

"meie keel pole võimeline mitte ainult kõrgelennuliseks ilukõneks, kõlavaks kirjeldavaks luuleks, vaid ka lihtsaks õrnuseks, tundekeelte puudutamiseks. ta on harmooniarikkam kui prantsuse keel, ta sobib paremini hingepalangute kujutamiseks... inimene ja rahvas võivad alustada jäljendamisest, kuid ükskord peavad nad saama iseendaks, et neil oleks õigus öelda "mina olen moraalselt olemas!""
see ei ole kristjan-jaak peterson. see oli tema kaasaegne nikolai karamzin.

kuulsaid pärnu kirjamehi ehk ühe joodiku elulugu

harjumatu mõeldagi aga pärnu oli 19. sajandi keskel ikkagi tõsine vaimuelu keskus. siin oli terve hulk kõvasid kirjamehi (jannsen, rosenplänter jne). ja eestikeelset teatrit tehti pärnus juba 1824. aastal ning selleks oli koguni spetsiaalselt ehitatud teatrihoone eliisabeti kiriku kõrval. eks olud olid siis teised, sest sel ajal mingil hetkel oli pärnu sadam tallinna omast suurem. siis ehitati ka muul jne. ja et siis pärnu kodutud lapsed laevadega saabunud igasugu võõramaalastele halba muljet ei jätaks, asutati pärnu lastekodu. nii et vaimuelu kees ja kirjamehed olid au sees.
berend gildenmann oli siis ka üks nendest. ta oli tegelikult pärit vigala kandist. ta oli koguni nii tähtis kirjamees, et kui mihkel jürgens pani 19. sajandi tähtsamate kirjameeste loetelu kokku, kus gildenmann oli kreutzwaldist eespool, siis kreutzwald solvus hirmsasti.
aga ta sündis siis 1822. aastal. tema isa mihkel oli vanamõisa küla peru talu sulane. kui selle talu peremees peru mihkli jaan suri, siis võttis mihkel peru jaani lese anni endale naiseks 1815. aastal. berend sündis siis 1822. aastal. alguses õppis tõnumaa külakoolis. 1834 toimus perekonnanimede panemine ja siis millegipärast võtsid nad endale gildenmanni nime. vigala kalmistul on ka üks 18. sajandist pärit haud, kus on keegi gildenmanni nimeline naisterahvas maetud. ju seal mingi seos või inspiratsioon siis oli.
hiljem 1837-39 õppis berend tallinnas saksa kreisikoolis. tõenäoliselt hakkas ta ise juba 1839. aastal õpetama. oli oesel õpetaja kuni 1844. aasta kevadeni. 1844. läks jädivere koolmeistrite seminari tööle.
1845. aastal kirjutas koos mõisaomanik von uexkülliga neli numbrit nädalalehte "öppetus vabbadrahwale". ajalehte olevat viidud talust talusse ja loetud ette ka selja ja poti kõrtsis.
1847 võttis endale naiseks kasti talust pärit hans redlichi tütre anna. 1849. aastal avaldas esimese eestikeelse geograafiaõpiku "mailma made õpetus". see õpik on selles mõttes huvitav, et esimest korda defineeris ta seal, et misasi on järv, maakitsus, laht jne. 1851. aastal sai aga jädivere koolist kinga joomise tõttu.
läks siis koos oma naisega pärnusse ja hakkas koolmeistriks sauga kirjutuskoolis. elas esialgu naisega ülejõel (bremerseitel). ja hakkas ka raamatuköitmisega tegelema. kolis teisele poole jõge ja andis lehes teada, et elab nüüd "jaarmargi podide jures endises gräbneri herra maias treppist üllesminna". veebruaris 1859 ostsid gildenmannid 1200 hõberubla eest johann friedrich graebnerilt maja. ning kirjutas siis kohe ka lehte, et asub "jäärmargi podide wasto, pumba lähhedal, ommas maias". sel ajal kirjutas ta ka mitu luulekogu - "lillekesed" ja "waimolik tasko-rahha teekäiattele". on huvitav märkida, et "lillekestega" seoses oli ta tsaaririigi tsensoritel hambus, kuna seal olid mõned read talupoegade õigustest. tõlkis ka mitmeid ajalooraamatuid vene keelest eesti keelde ja toimetas perrno postimehe lisalehte.
1866. aastal tekkisid gildenmannil esimesed maksmata võlad linnakassele. foogtikohus pani tema maja ja puukuurid müüki. 1868. aasta 1. märtsil tehti oksjon, kus pandi müüki tema "meubled, maeariistad ja mitmed muud asjad kohhe maksetawa rahha eest". tema varanatuke oli selleks ajaks napp - toolid, lauad, kapid, pann, plekk-kohvikann, kolm paari vanu nuge-kahvleid, neli supitaldrikut ja pildid. tema naine üritas ka omal käel raamatuköitja tööd teha. aga igatahes suri 1869. aastal närvipalavikku.
1871. pandi gildenmann pärnu vanglasse ning vangipaneku põhjuseks oli joomatõbi. kuna leiti, et ta on ka totaalselt laisk (total arbeitsscheu), siis otsustati prooviks saata ta riiga parandusmajja linna kuludega. siis oli mõnda aega vaikus majas.
1881. aastal saabus ta aga tagasi pärnusse. tal valutasid jalad, rind ja ristluud. vasak käsi oli halvatud. ta pandi pärnus haigemajja. 15.06.1881 sai ta haiglast välja ja kirjutas kohe avalduse pärnu vaestekolleegiumile, et teda kostile võetaks. võetigi. aga 08.04.1884 suri ta rabandusse joomise tagajärjel. maeti 10. aprillil vana-pärnu kalmistule.

raamatuloendusest

on huvitav üles märkida palju asju. et eesti 19. sajandi esimese poole piibliseltsidele oli väga suur mõju briti ja põhja-ameerika piibliseltsidel. ja et olukorra kaardistamiseks viidi läbi raamatuloendusi. nt kaarmas viidi läbi 1845. aastal loendus piiblite, uute testamentide, lauluraamatute, jutluseraamatute ja katekismuste üle. 922. perel oli mõni nendest raamatutest kodus olemas. aga nt 1843 loendati tartumaal ka kooliraamatute olemasolu. aga kui 1845. pärnumaa lõunaosas raamatuid loendati, siis oli 4108 vaadeldud perest kokku 1840-s peres uus testament olemas. 1833. peres aga polnud ühtegi vaimulikku raamatut. ning hinnanguliselt ainult 331. vaadeldud peret olid suutelised ise raamatuid ostma. ja kui vaadata valdade kaupa, siis kõige kristlikum vald oli pärnumaal saarde, kus 869-st perest oli 700-l uus testament olemas.

kuidas dostojevski kaotas ja taasleidis usu inimese headusesse

teatavasti arreteeriti dostojevski 1849. aastal selle eest, et ta petraševski majas luges ette vissarion belinski kirja gogolile, kus belinski kutsus üles isevalitsust kukutama ja mõistis hukka õigeusu. dostojevskile ja tema kamraadidele määrati selle eest surmanuhtlus. kui nad juba mahalaskmist ootasid, siis tuli keisri armuandmiskäsk, mis saatis nad hoopis siberisse.
dostojevski jaoks oli kõige suurem šokk see, et ta nägi seal, millised lurjused teised väljasaadetud kriminaalid on. tal tekkis juba tunne, et kõik tema üllad mõtted ja kirjutised on läinud tühja. pole ju mõtet revolutsiooni või reforme korraldada, kui inimesed jäävad ikka kaabakateks. siis aga meenus talle lapsepõlves kohatud talumees, kellega ta sõbrustas ja kelle kareda olemuse all peitus siiski hea inimene. selle talumehe näitel otsustas ka dostojevski, et need siberis kohatud väljasaadetud kriminaalid on siiski mingi omaduse poolest head. lihtsalt see ei pruugi raskete olude tõttu välja paista.
samas aga jäi dostojevski seisukoha juurde, et poola rahvusest väljasaadetud kriminaalide juures ei ole absoluutselt mitte midagi head.

millest stravinski ja sostakovitsh omavahel rääkisid

teatavasti oli sostakovitsh stravinskist üsnagi palju mõjutatud. stravinski aga oli nõukogude liidus keelatud. kui lõpuks hrustsov lubas stravinskil 1962. aastal venemaale tulla, siis korraldati talle ka sostakovitshiga kohtumina. hatsaturjan oli ka seal juures ja edastab meile, et mis seal toimus:

"nad olid pandud kõrvuti istuma ja istusid täielikus vaikuses. mina istusin nende vastas. lõpuks võttis sostakovitsh julguse kokku ja tegi jutuotsa lahti:
- mida sa puccinist arvad?
- ma ei kannata teda, kostis stravinski.
- oh, ka mina ei kannata teda, ka mina, lausus sostakovitsh."

borororood

amazonase džunglis elab bororoo hõim. neid on kaks tuhat ainult. tegelikult oli neid pool sajandit tagasi ainult 600. see kaks tuhat ei tähenda muidugi, et neil jätkusuutlikkusega enam muret ei oleks. aga nende puhul on tähelepanuväärne see, et nad arvavvad, et nad on punased papahoid. st et ei ole mitte nii, et nad pärast surma saavad papagoideks või et bororood on metamorfoosi läbi teinud papagoid. ei, nad ongi reaalajas täiesti tahkelt omast arust punased papagoid.

kanalisatsiooniluukide vaatlemise tähtsusest

kui uurida, et mida arvatakse, et kust sai pasternak oma živagole nime, siis räägitakse midagi, et see tähendab vene keeles elusat. ja et kirikuslaavi keeles lõõritatakse seda sõna, kui on see koht, et "ärge otsige elavat surnute seast". anna pasternak kirjutab, et tegelikult oli nii, et kui vana pasternak olgaga käima hakkas, siis neil ei olnud kusagile minna, sest vanal pasternakil oli kodus kuri naine zinaida ja olgal oli kodus kaks last, ema ja kasuisa. ja siis nad muudkui jalutasid mööda tverskajat puškini monumendi juurde ja tagasi. aga tsaariajal oli olnud mingi živago metallitööstus, kes tootis muuhulgas kanalisatsiooniluuke ja need luugid olid kasutuses puškini monumendi juures. ning nende luukide peal oli kirjas "živago".