blackfriarsi silla müsteerium

seoses rohelise värviga kultiveeritakse ühte väidet. väidet, et londonis oli blackfriarsi sild must ja seal oli kole palju enesetappe. ja et kui sild roheliseks värviti, siis enesetappude arv langes 34%.
blackfriarsi sild on teatavasti saanud oma nime selle järgi, et selle koha peal asus blackfriarsi klooster. seal asub ka blackfriarsi metroojaam tänapäeval.
ja kui nüüd tuleb huvi, et mis aastal see sild siis ikkagi üle värviti. ja et mitu enesetappu seal siis on. ja et millise perioodi kohta see 34% enesetappude langus käib - kas aasta kohta? selleks, et protsente arvutada, eeldaks ju vähemalt igaaastast kolmekohalist enesetappude arvu.
aga kui hakata otsima selle väite algallikat, siis seda ei ole kusagil. kõik ainult korrutavad sedasama väidet, et must sild värviti roheliseks ja enesetappude arv vähenes 34%.
kui natuke edasi uurida, siis selgub, et olemasolev blackfriarsi sild on ehitatud 1869. enne seda oli ka sild. aga enne seda oli sild tasuline ja vaesed inimesed ei saanud sillale niisama tulla ja öösel oli sild üldse lukus. siis oli pigem kombeks, et inimesed kogunesid surema sildade alla. ja üldiselt 19. sajandi esimesel poolel on enesetappude statistika ülimalt probleemne, sest enesetappu loeti kuriteoks ja et lahkamisi ei pandud toime ja et ei olnud selge, milline haldusüksus enesetappe registreerima peab. 19. sajandi teisel poolel oli enesetappude statistika parem aga ikkagi puudulik. igal juhul mingit täpset arvutust, et enesetappude arv langes 34%, pole nende andmete alusel võimalik läbi viia. samas on tõsi, et viktoriaanlikul ajastul enesetappude arv kasvas eelkõige industrialiseerumise tõttu. või täpsemalt selle tõttu, et laste suremus kahanes ning inimeste eluiga kasvas. seega tekkis ühiskonda terve hulk inimesi, kes ei mahtunud oma taludesse enam ära ja kes luusisid näljasena mööda maad ringi.
okei. 20. sajandil läksid vähehaaval arvud täpsemaks. aga enesetappude kordaja langes ka oluliselt. no suure depressiooni ajal korraks enesetappude arv tõusis aga pärast seda oli ikka absoluutarvuna kusagil kümne tuhande tuuris.
samas tuleb arvestada ka seda, et thamesi jõgi voolab. no ikka kiiresti voolab. ja kui keegi öösel sillalt alla hüppab, siis seda surnukeha ei leita silla alt vaid palju kaugemalt. ja siis ei ole üldse võimalik kindlaks teha, et milliselt sillalt inimene hüppas. sildu on thamesil aga oi kui palju.
kui teistpidi uurida, siis selgub, et enesetappude sillaks kutsutakse londonis hoopis ühte hornsay lane bridge, mis tegelikult on maismaa viadukt. ja asub põhja-londonis. ja ka seal on viimastel aastatel olnud kuni 5 enesetappu aastas. nii et mingit 34% enesetappude languse arvutust ei võlu kuidagi välja.
kolmandatpidi vaadates. teatavasti on maailmas levinuim enesetapu meetod poomine. nii ka suurbritannias. uppumine on suurbritannias 3,9% osakaaluga alles viiendal kohal ja kõrgest kohast allahüppamine 3,5%-ga kuuendal kohal. ehk et kui me võtame mingi briti 20. sajandi aastase keskmise enesetappude arvu 10 000 ja korrutame näiteks 4 protsendiga, siis saame 400. okei - kui kuni viie (või no võibolla kusagil pool sajandit tagasi ka paarikümne) enesetapuga loetakse enesetapusillaks hornsay lane bridge', siis võibolla tõesti on blackfriars bridge teisel kohal. no ja kui ta ka on teisel kohal, siis ometi ei ole seal sellist arvu enesetappe, et nende võimaliku languse pealt protsente arvutada saaks. ilmselgelt on allahüppamise või uppumise meetodil enesetapud levinud territoriaalselt üle suurbritannia väga ühtlaselt. no ja näiteks bristolis on üks väga kõrge sild clifton suspension bridge kus halvematel aegadel on olnud kuni paarkümmend enesetappu aastas. ja seda loetakse ka kuulsaks enesetapusillaks. aga ka selle bristoli silla puhul ei ole võimalik mingit 34% arvutust teha.
nii et ühesõnaga on see jutt blackfriarsi silla suurest enesetappude arvust ja rohelisest värvist üks jama, mille keegi on lendu lasknud ja mida nüüd igasugused värviterapeudid ja kaunishinged ennastunustavalt tsiteerivad. ühe uuesti ja uuesti tsiteerivad. sealhulgas ka eestis. ning kuulajad ahhetavad ja konspekteerivad.

kolm lugu karl marx alleelt

karl-marx-allee ehk algselt stalin-allee pidi olema eeskuju kogu sotsialismimaailma ülesehituseks. samas arhitektuurses stiilis bulvarid pidid olema kõigis suuremates linnades. nii teistes sotsialismimaades kui ka purustatud ida-saksa linnadess (leipzig, dresden, rostock jne). kui see valmis sai, siis oli see kesest üldist häda ja viletsust tõesti koht, kuhu ida-sakslased tahtsid promeneerima tulla. eraldi vaeva nähti, et karl marx allee poodides oleks olemas kaupu, mida mujale ei jätkunud. eraldi teema oli raamatupoega karl marx buchhandlung, kus idasakslased hakkasid koos käima ja kirjandusteemadel arutlema. praeguseks on see pood kinni aga tulikiri on endise poe seinal alles.
1. kui parasjagu stalin-allee ehitus oli käimas, siis peeti idasaksa parteikongressi ja otsustati intensiivistada sotsialismiehitust. plänmassiger aufbau des sozialismus, eksole. stalin-allee ehitustöölistele öeldi, et kui nad normi ei täida, siis võetakse palgast maha. 300 ehitustöölist tegid 16.06.1953 oma ehitusplatsil demonstratsiooni. järgmisel päeval oli demonstratsioonil juba 40 000 inimest. nõukogude tankid surusid selle ülestõusu maha.
2. kaks arhitekti ehitasid stalin-alleele mingi rõdudega 5-kordse maja. asub seal üsna landsberger allee ristmiku läehdal. üks hetk kogunes idasaksa parteikongress ja mõistsis taolise arhitektuuri hukka, sest see on ameerikalik külaarhitektuur ega kajasta sotsialismi vaimsust õigesti. kästi selle maja ette puud istutada, et see kole fassaad ära varjata. need puud kasvavad seal senimaani.
3. kui stalin suri, siis muudeti stalin-allee nimi ära. stalini kuju võeti maha ja sulatati ümber loomakujudeks ja need püstitati berliini loomaaeda.

lenk hundisilmal

kui viimati savisaar venelastelt raha küsis ja vahele jäi, siis korraldas ta tähelepanu ärajuhtimiseks tallinnas tasuta ühistranspordi.
nüüd kui ta jälle vahele on jäänud, siis korraldati tema juures mingi avatud uste päev. kirikuõpetaja õnnistas ja ütles, et savisaar on "päris hea inimene".
lenk sattus hoogu ja ajast järgmist putru suust välja: "Täna on minu eesmärk näha oma silmaga, kui palju rahvast tuleb seda püha meest austama. See on müstiline koht. Ma arvan, et see jääb kauaks, võibolla aastasadadeks pühaks kohaks eestlastele, kunagi hakatakse siin käima nagu pühas hiies."

vene diplomaatiast

täna tuli siis see ära, et putin ütles, et ameeriklastel on ajude asemel puder.
ükspäev juhtus see, et lavrov soovitas jaapanlastel oma kuriilidega seoses harakiri sooritada.
ja ükskord oli rogozin see, kes lubas rumeeniasse lennata pommitajaga, kuna rumeenlased ei andnud talle viisat.
see on siis nüüd mingi diplomaatiline etikett. lääne diplomaadid ei oska selle peale ilmselt iid ega aad vastata.

bisnesslantš

kiievis on moes teatud bisnesslantši paketid. et maksad ca poolteist eurot ja saad salati, supi ja prae. praad võib küll tilluke olla, kuid kahtlemata oled sa saanud mitmekesist ja sooja toitu.
ühes kiievi linnaosas on kohvik-restoran nimega KAHT. ehk meie keeli KANT. sõime seal.
ja ma ei suutnud hoiduda küsimusest, et kust tuleb see nimi. nii küsisingi.
vastus oli: "seda küsitakse meilt tihti. ükski teie poolt pakutav versioon ei vasta tõele."

konverentsibisnessist

umbes 10 aastat tagasi oli konverentsibisnessi edu võti see, et kohale tuli kutsuda voldemar kolga. vahet pole, mida ta rääkis. rahval oli nägu naeru täis ja kõik jäid konverentsiga väga rahule.
nüüd on kujunenud uus trend. erialakonverentsile tuleb kutsuda erialaväline staar. see on nüüd see erinevus, et kui 10 aastat tagasi oleks psühholoogiakonverentsile kutsutud kõnelema muuhulgas ka voldemar kolga, siis nüüd just nimelt teda ei kutsuta vaid kutsutakse ants tael. sotsiaaltöö konverentsile aga kutsutakse kristiina ehin rääkima teemal "tööst ja koormusest". sillainseneride konverentsile aga kutsutakse elmo nüganen rääkima teemal "linnateatri uus maja kui sild põlvkondade vahel". piimakarjapidajate konverentsile kutsutakse indrek hargla rääkima teemal "omarahvalüpsmisest murranguperioodidel". metsanduskonverentsile aga kutsutakse kaur kender esinema ettekandega "metsakorralduse nihilistlikud lähtekohad"

riigikogu kuvand

kuulsin, et üks inimene hakkab uurima riigikogu kuvandit. siin on muidugi erinevaid võimalusi. mulle kargab pähe kohe uurida riigikogulaste seas räägitavaid anekdoote. no umbes nagu see vene etnograafiatudeng šurik läks kaukaasiasse tooste koguma.
esimese hooga meenub neli anekdooti, mida kuulsin riigikogus aastatel 2000-2005.
esimene oli sellest, et millal on mees paks ja millal mitte. teate küll, siis on paks, kui ta iseenda nokut ei näe (rääkija t.l.).
teine oli sellest, et kuidas master sporta jerevanis valgusfoori punase tule alt läbi sõitis, et ta on master sporta. aga kui roheline tuli ette tuli, siis jäi seisma, sest kartis, et järsku tuleb teiselt poolt teine master sporta punasega üle ristmiku (rääkija j.k.)
kolmas oli sellest, kuidas noor agronoom ülikoolist tuli ja seemendama hakkas. lehma sai selili küll aga pulli ei suutnud lehma peale saada (rääkija v.t.)
neljas oli sellest, et näete meil eestis kõik asjad tõusevad, palgad jne. aga kui lähemalt vaadata, siis tõuseb ainult rikastel. vaestel ei tõuse mitte midagi (rääkija a.r.)

tahan puškinit!

vat puškin sai ühel hetkel kuulsaks veel oma eluajal. kõik rääkisid temast. pjotr poltoratski rääkis oma lastele, et seal majas on puškin. et "ta on üleni suhkrust ja tagumik on tal õunast, ta lõigatakse lahti ja iga laps saab ühe tüki". kui hetk hiljem lastele kuivatatud ploome pakuti, siis lapsed pistsid kisama "ei taha ploome, tahame puškinit!"

poltava oblastis

poltava linnast umbes 30 km kaugusel on üks sanatoorium ühes väikeses külas. seal külas ainult see sanatoorium ongi. kes ei tööta sanatooriumis, see sõidab igal hommikul bussiga poltavasse tööle. midagi muud selles külas ei toimu.
magasin seal sanatooriumis. täna hommikul kell seitse läksin jooksma. väikesed sinise ukraina küla majad, eksole. aiad aga lipitud lapitud. ühest aiast pääses üks koer välja. ajas mind taga. ma jooksin edasi, koer oma lõugadega konstantselt minu pahkluu juures ähvardamas ja klähvimas. jooksin edasi, bussipeatusest mööda. naised ootasid bussi ja jäid mind ammuli suudega vahtima. kaks naist hakkasid naerma.
viimati juhtus selles külas midagi teravat 1943 aastal, kui sakslased lasid ameerika lennuki alla. kolm lendurit said surma. need maeti mitte kalmistule vaid ühte teise kohta. pärast sõda tulid ameeriklaste sugulased, kaevasid säilmed välja ja viisid ameerikasse.
pärast seda kõik need aastakümned külas rohkem mitte midagi ei toimunud. ainult kuked kiresid ja naised käisid bussiga poltavas tööl. nii aastast aastasse. ja jutustati üksteisele ainult seda lugu - seda, kuidas need ameeriklased taevast alla lasti ja kuidas nad maha maeti.
kuni tänase hommikuni.

franz krulli vari

räägiks vahelduseks olulistest asjadest. tallinnas on veel viies kohas alles franz krulli toodangut.
1. katariina kai pollarid
2. tornide väljakul üks päris kõrge metallpost
3. kopli tänaval jupp aeda
4. kopli tänaval üks kivist endine väravaputka
5. harju tn alguses üks kanalisatsiooniluuk

kirjutasin jevgeni ossinovskile kirja

a kas teile ei tundu, lugupeetav jevgeni ossinovski, et juriidiliselt oli see kõik justkui korrektne, kui te valimiste ajal mängisite vene kaardile aga nüüd ei ole teil piisavalt mune ja te olete reetnud oma valijad?
andke mulle andeks minu otsekohesus aga ma olen harjunud nimetama asju õigete nimedega.
võimalusel vastake minu kommentaarile
lugupidamisega....

jevgeni ossinovski pole mulle vastanud. huvitav miks? uhkeks peab? kardab?

kes on tituška

tituškad olid teatavsti janukovitši reziimi poolt palgatud tänavakaklejad. põhiliselt saadeti neid kaklema opositsioonimiitingutele. mõnikord anti neile ülesandeks ka inimrööv ja on olnud ka tapmisi. nimi tuleneb ühest esimesest tänavakaklusaktsioonist, mille käigus tuvastati üks tüüp nimega vadim tituška. tema järgi saidki kõik teised režiimi poolt palgatud tänavakaklejad nime. ning kui see uuskeelend lõplikult juurdunud oli, siis väljendas vadim tituška oma nördimust, et nii ikka ei ole ilus temaga ja tema nimega teha. pildil vadim ise.

laura vaik ja kalle kulbok

prokurör laura vaik saatis savisaare kohtuasjas advokaatidele väga vale dokumendi. tema nahas ei tahaks olla.
kui eesti liitus euroliiduga, siis kalle kulbok kaebas selle kohtusse. tema arvates referendum ei olnud valimisseadusega kooskõlas. vabariigi valimiskomisjon koostas siis kohtule oma vastulause, trükkis paberile ja ....
...saatis selle kalle kulboki kodusele aadressile.
kalle kulbok, aus mees, viis selle ise kohtusse siis.

sorosega kohtumisest

ma tean ühte meest.
kui george soros ükskord eestis oli, siis tehti vastuvõtt. tikuvõileivad ja kihisevad joogid jne. no ja see tüüp tormas siis tikuvõileibu mugima. tasapisi tulid ka teised inimesed mugima. siis sai see tüüp aru, et need teised inimesed saabusid laua äärde läbi koridori, kus seisis soros ja surus kõikidel saabujatel kätt. see tüüp jättis oma võileivad sinnapaika ja hiilis siis sorose selja tagant mööda järjekorra lõppu. seisis järjekorra ära, surus sorosel kätt ja naases laua taha tikuvõileibu sööma.
see ei olnud mina.

molotovi ülekuulamisest

uurija erich vallimäe uuris 1980. aastal jüri kuke juhtumit. tema arvates oli juhtumi keskne telg molotovi-ribbentropi pakt, mille avalikustamist jüri kukk nõudis. selgitamaks olukorda, et kas oli siis pakt või mitte, taotles vallimäe tunnistajana molotovi ülekuulamist. sest molotov oli veel elus (90-aastane). läks moskvasse molotovi juurde. molotov salgas. pole olnud. mingeid sfääre pole olnud. see kõik on lääne propaganda.

mitmetähenduslikkusetolerants

teise ilmasõja järel oli küsimus, et kas sakslased ongi siis oma olemuselt natsid, antidemokraadid ja autoritaarsusele kalduvad inimesed. ehk et erinevad kõikidest ülejäänud maailma rahvastest.
psühholoog else frenkel-brunswik oli üks paljudest uurijatest thodor adorno grupis. ta pani tähele, et teatud katsealused isikud mõtlevadki lihtsates mustvalgetes kategooriates. et nad ei ole võimelised tuvastama ühe ja sama objekti juures korraga negatiivseid ja positiivseid omadusi. nendest tähelepanekutest tuletas ta mitmetähenduslikkusetolerantsi kontseptsiooni. ingl k ambiguity tolerance.
ta defineeris seda võimena tuvastada mitmetähenduslikkust ja vastuolusid.
ta tuvastas ühtlasi, et isikud, kes ei suutnud tolereerida mitmetähenduslikkust, ei suutnud taluda ka vastuolusid. sellised isikud konstrueerisid endale dualistliku reaalsuse, et eristada nähtusi mustvalgelt ning selgete piirjoontega. nad tajusid vastuolusid ähvardusena ehk et nad tundsid end füüsiliselt ja psühholoogiliselt ebamugavalt. põhjustel, et nende meeled olid suletud reaalsuse mitmetähenduslikele aspektidele, tõrjusid nad uusi kogemusi agressiivselt ja püüdsid lihtsustada kompleksseid, lahendamatuid olukordi.
teisalt mitmetähenduslikkust tolereerivad isikud on võimelised kohanema uute kontrollimatute olukordadega. nad taluvad seda, kui reaalsus ja nende ootused kokku ei lange ning ei käsitle selliseid olukordi füüsilise ohuna. pigem tajuvad nad taolisi olukordi väljakutsetena. nad küll ei lahenda vastuolulisi olukordi aga mõistes reaalsuse komplekssust, kontrollivad oma emotsioone ja mõtteid väljakutsuvates olukordades.

eshatoloogiline mõtteviis

andku nüüd kirikuisad andeks, et ma nende terminit kasutan. aga kuidagi tuleb määratleda seda mõtteviisi, mis ikka ja üha esineb.
eshatoloogia, eksole, on õpetus, mis räägib maailma lõpust. ja eeldab, et kunagi oli kuldne koidik ja siis läks kõik halvaks ja nüüd tuleb maailma lõpp. tegelikult, nagu me teame, ei ole mingit kuldset koidikut olnud vaid kogu aeg on käinud üks virelemine.
ja see teadmine aitab vältida rasket vaimutööd ning hinnata juba ette ära tõeväärtuse ja kontrollitavuse mõttes väärtusetuks kõik eshatoloogilised seisukohavõtud. tõsi küll, kirjanduslikult võivad nad väärtuslikud olla. ja valimistel võib eshatoloogiliste ideede karismaatiline esitamine hääli tuua. täheldan ka trendi, et eshatoloogiliseks lähevad need inimesed, kes võimul ei ole.
no näiteks kirjutab kivisildnik, et emotsionaalne dementsus hävitab miljoni vaese maa lõplikult.
no näiteks räägib yana toom, et pagulased on see kari, mille otsas hävineb müüt eesti riigi edukusest lõplikult.
kui arnold rüütel sai presidendiks, siis lubasid paljud inimesed eestist minema kolida.
kui ilmus selle 3-aastase uppunud süüria lapse pilt, siis tuli ajakirjandusse pealkiri, et kui see pilt nüüd ei too lahendust pagulaskriisile, siis ei too lahendust mitte miski.
helmed räägivad, et pagulased lõhuvad ära meie niigi hapra sotsiaalse sidususe.
ojuland räägib, et pagulased hävitavad meie rahvuskultuuri.
ja see, kuidas urmas paet piirilepingule alla kirjutas, oli muidugi ka kodumaa mahamüümine.

katsuks aeglasemalt

ma ei jõua piisava pühendumusega enam erutuda ühiskonna asjade peale. mul on siiamaani pakosta ametissenimetamise asi läbi erutumata. oli ju kokkulepe, et me ei neela seda asja ja jaurame senikaua, kuni ta tagasi astub?
siis juba pidime erutuma selle peale, kuidas aaviksoo ttü rektoriks sai
siis tallinna sadama altkäemaksud.
siis ossinovski 500 000 eurot.
siis kalaranna sulgemine.
siis urve palo tagasiastumine (ja võimalik lahkumine poliitikast, mis mulle eriti korda läheb)
siis gunnar oki raport eesti kõrghariduse kohta.
siis vao pagulaskeskuse süütamine.
ja nüüd veel põhja-tallinna linnaosa korruptsioon võltsarvetega.
seda kõike paari päeva jooksul. ma vajan võimekamat protsessorit.

kuidas pidada konstruktiivset diskussiooni

1. probleem on hoopis mujal
2. küsimus on hoopis palju laiem
3. selle diskussiooni pani püsti õukonnameedia selleks, et õukonna tõelistelt sigadustelt tähelepanud ära juhtida
4. selle asja mõistmiseks tuleb tagasi minna ajas ühte teise kohta
5. teil kõigil on selle asja kohta vale informatsioon
6. meie keel ja kultuur on ohus, lõpetage asendustegevus!

minu rikkalikest kogemustest

järjest rohkem ja järjest õigustatumalt tunnen ma end kõrvalejäetuna. nimelt olen ma oma elu jooksul kuulnud ja näinud nii paljut. kogemustepagas on mul rikkalik. oh lastaks mul ometi seda nüüd inimestega jagada.
miks ei taha keegi kuulda minu kokkupuudetest vardo rumesseniga?
ja miks lasta mind balti keti mälestuste heietamise esirinda?
lennart merist on mul ka rääkida kaks ainulaadset lugu mida keegi ei tea.
kalev katusega sidusid meid huvid kompvekkide, täpsemalt eriti batoonikeste vastu.
oh, mart laarist on mul jutustada üks lugu, mida isegi tema ei tea.
mati undiga ristus ka ükskord minu tee. lembit sarapuud olen mitu korda näinud. isa rääkis mulle mitu lugu tehvandi endlist.
ja siis ma tean, mis ükskord pimedal sügisõhtul juhtus arnold rüütli ja edgar savisaarega kadriorus.
aga mitte ainult inimestest, vaid ka paikadest võiksin ma jutustada unikaalseid lugusid.
näiteks narva kreenholmist. või kiidjärvest ja sealsest metsavendade punkrist. sigaste külast pärnumaal. ja siis pärnu alevi I kalmistust. rääkimata pärnu rannast, olgu selleks siis naiste plaaž või apn-i tagune liivamägi. ja kauksi kadakas. ja sillamäe jäätmehoidla. ja jänesearu kivi vändramaal.
päris kindlasti olen mina ainus, kes on läbi viinud ainulaadseid majandusantropoloogilisi vaatlusi orissaares aastatel 1990-1992.
ma mäletan hästi ka ülo kiple sõnumeid tallinna vanalinnas.
appi! ma olen nii unikaalne. ma pean ennast hoidma, sest kindlasti avastatakse ühel päeval mind.

varsti on nii nagu 38. aastal

see on nii omapärane lugu, et sellel puudub isegi igasugune kirjanduslik ja ajalooline väärtus. aga kirja tuleb panna, sest mine tea millal tulevikus vaja läheb.
kontekst on see, et kinnisvaraarendaja pro kapital tahab mingit oma arendust kalarannas ellu viia, milleks aga linn luba ei anna. küsimus on ranna ala kasutamises ja inimeste ligipääsus sellele. nüüd selleks, et kuidagi linnavalitsust survestada, kuulutas pro kapital selle ala sadamaks ja sadama puhul on lubatud ranna sulgemine inimestele. ja hakkas aia ehituseks poste püstitama kultuurikilomeetri äärde, et takistada inimeste juurdepääs.
nüüd tuleb lugu ise.
üks kodanik vaatles seda randa. nägi rannas kedagi vanameest kive vette loopimas. mööda kultuurikilomeetrit lähenes 30 aastat vana mersu.
mersust lõugas keegi vene keeles, et "mida sa bljatt seal loobid kive?! tule siia bljatt!"
vanamees tuli mersu juurde. mersust ütles mees: "kui sa neid poste puudud, siis ma kutsun politsei!"
senimaani asja vaadelnud kodanik sai vahepeal mingi ehitaja käest teada, et tegemist urmas sõõrumaa turvafirma uss patrulliga. kodanik lähenes mersule ja juhtis tähelepanu, et mehel puudub vormiriietus, auto on ilma eraldusmärkideta ja mingit töötõendit pole esitatud.
selle peale ärritus mersus olev mees: "varsti on kõik nagu 38. aastal"
kodanik palus täpsustada
mees mersust rehmas, et ta ei hakka siin praegu seletama.

tähendusrikas kujund

jung ise ja jungi uurijad räägivad arhetüüpidest. et kõikides kultuurides on ühed ja samad arhetüübid. vist kokku paarkolmkümmend tükki. ja et see kokku moodustab inimkonna kollektiivse alateadvuse.
mina räägin kujunditest. on teatud suure seletusjõuga ja tähendusest laetud kujundid. ma ei tea, palju neid on. paarkümmend ehk. kui üks kujund ette võtta, siis paneb see tahtmatult noogutama, viib pikkadesse mõtisklustesse ja maailm muutub jupivõrra selgemaks. nende kujundite kogumit aga moodustab inimtsivilisatsiooni vundamendi.
üks ja üks tähtsamaid kujundeid on barbarissi komm joodiku taskus. ma ikka aegajalt mõtlen selle kujundi peale aga paar päeva tagasi lätimaal meenutas see kujund end uuesti. seisin poe ees ja sõin oma lastega jäätist. joodik tuli poest välja. läks meist esimese hooga mööda aga siis jäi seisma. pani käe oma aukliku räpase dressipüksi tasku ja keeras ringi. tuli meie juurde ja ulatas oma pahkliku kärnas käega mu lastele kummalegi ühe lutsukommi. siis läks edasi.

kuidas remarque tutvus marlene dietrichiga

marlene dietrich istus veneetsias hotel de bainsi terrassil koos oma endise armukese joseph von sternmbergiga. remarque juhtus mööda jalutama. peatus ja pöördus nende poole: "kas tohin end esitleda? olen erich maria remarque". ning kuna marlene sai võlutud sellest galantsusest, millega remarque tema kätt suudles, siis palus teda endiga liituma. nad jutustasid koiduni. kui koit oli käes, siis teatas remarque: "pean teile midagi ütlema - olen impotentne"
marlene vastas: "oh kui tore!"

kolm lugu dovlatovist

1.
kord istusid dovlatov, vail ja genis new yorgis kohvikus borgia. istusid nii pikalt, et olid kogu kohviku menüü juba ära proovinud. ettekandja ei pidanud vastu ja küsis et millest ometi võib neli tundi järjest rääkida.
mehed vastasid: "gogolist".
2.
dovlatov suhtus teatavasti suure aukartusega kirjavigadesse. kord, kui ta oli noor ajalehetoimetaja, anti talle trükkipanekuks brodski luuletus kus oli rida "mogila neizvestnogo solata". dovlatov lukustas end ööseks toimetusse ja istus öö löbi selle luuletusega. ja ta ei julgenud seda viga parandada. hommikul näitas ta luuletust brodskile. brodski ühmas:"nii ongi vast parem".
olgu öeldud siinkohal, et dovlatovi lemmikkirjaviga oli "gavnokomandujushii"
3.
kui dovlatov eestis elas, siis oli ta tõeline eestlaste fänn. ta oli uhke selle üle, et teda, juudi ja armeenlanna poega, süüdistatakse eesti natsionalismis. kord oli ta eestlasest arsti juures ja arvas ta automaatselt teisitimõtlejate hulka. saanud teada, et arsti poeg on eeluurimise all, küsis ta erutunult ja vaimustunult: "kas soldatovi kohtuasi?"
"mis?" ei taibanud doktor.
"kas teie poeg võitleb eesti taassünni eest?"
"minu poeg" raius arst nimega teppe, "on spekulant ja joodik. tema pärast võin ma rahulik olla vaid siis, kui ta on trellide taga"

kuidas eesti jalgpallikoondis sai väravavahi

rõiumäe tallu võeti eesti ajal poolatare tööle. nagu paljudesse teistesse taludessegi. üks poolatar oli nimega tassa, pärast teda võeti tööle üks zofia, kellesse ka perepoeg armus ja kelle naiseks võttis. tõsi, zofiat kutsuti esimese poolatari järgi nagu inertsist tassaks. kui perepoeg mobiliseeriti, siis jäi ta paraku kadunuks. samal ajal saatsid sakslased rõiumäe tallu sulaseks ukrainlasest sõjavangi, kelle nimi oli vladimir. ja kui perepoega tagasi ei tulnudki, siis see vladimir ja tassa (kelle nimi oli tegelikult zofia) panid leivad ühte kappi. nüüd küsimus: mis on nende lapselapse nimi?

v. noormägi

voldemar noormägi sündis 1895. jamburgis ehk praeguses kingissepas. õppis vändras aga hiljem elas põhiliselt narvas. suures lurichi vaimustuses rassis trenni teha. maadles ja tõstis. edukas oli ta eelkõige tõstmises. tegi maailmarekordeid, tõi mm-delt medaleid, tegi lugematu arvu eesti rekordeid ja sai arvukalt eesti meistritiitleid. kusagil 1934. aasta paiku liitus usuhullude sektiga ja viskas kõik medalid narva jõkke.

anne veski elulooraamat

ma hakkan ilmselt varsti anne veskist elulooraamatut kirjutama. faktid juba kogunevad. ma alustan sellest, et anne veski on maardu linna aukodanik. see tagab talle võimaluse tasuta kasutada maardu linna ühistransporti ja käia tasuta maardu linnasaunas.

juhan ekbaumi lugu

juhan ekbaum sündis 1912. aastal. õppis abja kultuurtehnika gümnaasiumis. ajateenistuses oli tondi sõjakoolis 1931-1932. lõpetas tartu ülikooli usuteaduskonna 1940. läks saarde koguduse õpetajaks. suvesõja ajal (kui Kilingi-Nõmme kant vabastati punastest) läks läbi rinde sakslastele vastu, et neid kiiremini kohale kutsuda. kui venelased tagasi tulid 1944. aastal, jättis paadiga rootsi pagemata ja ta viidi siberisse, kus ta hukkus.

see läheb ka kullafondi

1. kristafovitshil oli piinlik oma erakonna homofoobse ja ksenofoobse avalduse üle
2. partei esimees ütles, et partei trumbiks on arvamuste paljusus, mitte üks kindel seisukoht
3. partei esimees ütles veel, et jevgeni on ikka epateerinud, seega see ei peaks üllatav olema
4. partei esimees ütles veel, et see, mille peale jevgeni elektriseerus, oli ju tegelikult üks kõrvallause

kuidas koivisto inimeste pihta lasi

teatavasti teenis mauno koivisto jätkusõjas legendaarse lauri törni alluvuses ning see jäigi osaks tema identiteedist.
no ja kui ta ükskord presidendina rootsis käis, siis ajakirjanikud küsisid, et mis tunne on inimeste pihta tulistada.
"raske on. nad kipuvad eest ära jooksma", vastas koivisto.

1993. aasta paraad

esimest iseseisvuspäeva paraadi peeti 1992. siis ei saanud välisriikide saadikud üldse aru, et miks neid kõledal tuulisel talvehommikul kutsutakse kuhugi mäe otsa lipu heiskamist vaatama. et kus on siin glamuur? no ja see marsisamm ja varustus ja vorm, see kõik oli hale. 1993. aasta paraadi ajaks aga oli kohale jõudnud saksamaa kingitus, endistele ida-saksa piirivalvuritele kuulunud vana transpordilennuk. see lendas paraadi lõpuks üle vabaduse platsi. püünel seisev lennart meri keeras end mart laari poole: "nüüd on küll tibladel pask püksis".

sotsiaalsete tingimuste mõju antropoloogilisele tüübile

bioloogiateaduste kandidaat konstantin ušastõi avaldas 1943. aastal artikli. selle juhtmõte oli, et kuna oktoobrirevolutsioon muutis nii põhjalikult elu sotsiaalseid tingimusi kui ka inimeste sisemaailma, siis peab see kaasa tooma ka inimeste välimuse muutumise. aja jooksul hakkab nõukogude inimene erinema läänemaailma inimesest nii nagu homo sapiens neandertallasest. esmajoones tähendab see muutust kolju ehituses, täpsemalt kolju pikenemises. ehk veel teisitipanduna, närimisorganid eemalduvad mõtlemisorganitest. mida kaugemal on närimisorganid mõtlemisorganitest, seda arenenum inimene on. on olemas pikapealised (dolihhokefaalsed) ja ümarapealised (brahhükefaalsed) inimesed. ja just need nõukogude inimesed muutuvad pikapealisteks, samas kui lääne inimesed jäävad ümarapealisteks.

kuidas saavutada edu

ära väsitab see jutt, et hakkame kõik insenerideks ja et reaalharidusse tuleb panustada ja et ettevõtluskliima peab ettevõtjasõbralikumaks muutuma ja et riik peab investeeringuid meelitama ja et peab karbist välja mõtlema ja meie haridus peab muutuma konkurentsivõimeliseks ja talendid tuleb koju tuua ja mis kõik veel.
tegelikult ju jooksevad kõik riigid selles suunas. no ja kui me võrdleme ennast leeduga ja kujutame ette, et kumb võidab nimetatud võidujooksud (hariduse ja ettevõtluse jne suunal). pole kahtlustki et leedu. me teame seda juba ette, eks? rääkimata poolast või slovakkiast. aga ikka kütame end üles, sõimame riigiametnikke ja kunstiinimesi ja tahame hirmsasti minna leedukatega samale stardijoonele. vastutustundlik inimene ütleks, et ressursi kulutamine juba ette teadaolevalt kaotatava võistluse peale on kuritegu. kuritegu meie laste suhtes, maksumaksja suhtes, looduskeskkonna suhtes jne. ning kuritegu ka selles suhtes, et kaotuseks ettevalmistatavat aega oleks saanud ju kasulikumalt kulutada. nagu näiteks selle peale, et valmistuda selliseks võistluseks, kus me võidame.
et kuidas siis võita? kuidas lõpuks ometi saavutada edu?
kui me tahame võita, siis me peame jooksma sellel suunal, kus keegi teine ei jookse.

kuidas laikmaa puu otsa ronis

kuna laikmaa oli tähelepanuväärne loomadega toimetulija ja osav puude otsas ronija, siis tuleb see lugu ikkagi ka kirja panna.
ükskord, kui ta oli tuneesias maalimas, siis oli ta hirmsas maalimishoos. ja ta ei kuulnud, et mingi imelik mõua-mõua häälitsus talle läheneb. muudkui maalis. aga kui pull tal juba päris lähedal oli, siis ta taipas vaadata ja sai aru, et nüüd on kellad. jättis oma molberti sinnapaika ja pani jooksu esimese suurema puu poole. jõudis ka puu otsa ronida. pull jäi vihasena puu alla. niikaua siis laikmaa passis puu otsas, kuni tuli beduiini karjus ja ajas oma pulli tagasi karja juurde.

skopetse me teame

aga aleksander kuprin viitab oma raamatus enesepõletajate sektile, surnukskülmujate sektile, haigetapjatele ja augusistujatele. kahjuks ta nende kohta enamat ei seleta.

kuidas martna rahvas kirikus käis

ants laikmaa jutustab, et ükskord 19. sajandi lõpupoole juhtus martna kirikus selline lugu, et inimesed keset kirikuõpetaja jutlust kirikust ära läksid ja läksid kõrtsi. kirikuõpetaja läks neile järgi, kamandas inimesed tagasi kirikusse ja pidas oma jutluse lõpuni.

laikmaa grodziskos

kui ants laikmaa 1910. aastal oma üleeuroopalisele reisile läks, siis teatavasti läks ta teele rongiga aga tagasi tuli jala. aga siiski minnes tegi ta poolas ühe radiaali grodziskos. talle millegipärast meeldis öösel kõndida. kui ta öösel läbi poola külade läks, siis koerad tulid talle alatihti kallale. tal oli kaigas kaasas ja sellega peletas koeri. kui aga see enam ei aidanud, siis laskus neljakäpakile ja võttis mütsi hambusse. ning marssis niimoodi läbi koerakarja. tõsi, üks kord olid koerad siiski liiga läbinägelikud ja ei läinud õnge. siis lõppes see asi nii, et kuulus maalikunstnik ronis ühe suure kivi otsa ja ootas kuni kohalikud külaelanikud teda välja päästma tulid.

kuidas poskrebõšev kolmanda naise sai

aleksander nikolajevitš poskrebõšev oli stalini erasekretär. muuhulgas sai ta kolmekümnendate lõpus iga päev stalinilt nimekirja inimestest, kes tuli likvideerida. seda nimetati vormistamiseks. ühel päeval 1939. aastal oli nimekirjas ainult üks nimi - bronislava poskrebõševa, tema naine. poskrebõšev palus stalinit halastada aga stalin käskis asja ära vormistada. kui poskrebõšev õhtul koju jõudis, oli naine juba ära viidud. naist hoiti kaks aastat kinni ja lasti 1941. aastal maha. tema arreteerimise põhjus seisnes selles, et ta oli trotski sugulane.
poskrebõšev jutustas seda lugu kuuekümnendatel.
kui ta järgmisel päeval tööle läks, küsis stalin, et miks poskrebõšev nukker on. poskrebõšev vastas et asi on naises.
"aa, naine. naine on suur asi. pole viga, ära kurvasta, me leiame sulle teise naise. veel parema. tööta rahulikult."
kui poskrebõšev õhtul koju läks, askeldas köögis tundmatu naine. poskrebõšev abiellus temaga ja elas temaga kuni oma surmani 1965. aastal.

friedrich leht ja linda rosin

friedrich leht oli venemaa eestlane, kes jõudis oma hariduse saada koguni peterburi keiserlikus kunstiakadeemias. ja kui neljakümnendate lõpul oli vaja eesti kunstist kodanlikku formalismi välja rookida, siis saadeti ta tallinnasse kunstiinstituudi rektoriks. kunstiinstituut aga oli täis klassikaliste skulptuuride koopiaid ehk alasti inimeste kujusid. just see aga oligi eesti kunsti probleem, mida friedrich kurg lahendama saadeti. kurg andis käsu naisskulptorile linda rosinale valmistada suure hulga siivsaid vahtralehti. kui linda rosin need vahtralehed valmis sai, siis ei julgenud ta neid päevasel ajal inimeste silmade all kujudele külge riputada. ta tegi seda öösel.

hollandi mereväe arengust

tutvusin ühe poola tüdrukuga, kes õppis ära hollandi keele selleks, et saaks lugeda hollandi arhiivides dokumente oma doktoritöö jaoks. doktoritöö oli hollandi mereväe arengust aastatel 1660-1690. nüüd on sellel tüdrukul mure, et tal ei ole kellegagi võimalik nendel teemadel vestelda.

kuidas boriss bernstein viina jõi

1945. aastal saadeti nooremleitnant boriss bernstein nii-öelda okupatsioonivägede koosseisus poolasse. kuna ta oli muusikalise haridusega, siis esines ta klaveripalaga veebruarirevolutsiooni aastapäeval. kindral stseglov kutsus ta enda juurde välja, sest ka temal oli muusikaline haridus. ta nimelt oskas laulda. kindral võttis siis bernsteini enda hoole alla. bernstein saatis kindralit klaveril ja kindral laulis. kindral oli suur nastoikade sõber. aga tal oli maohaavand ja ta ei tohtinud üldse juua. nii kujunes tal bernsteiniga välja ka teine koostööliin. kindral meisterdas erinevaid nastoikasid ja laskis siis bernsteinil juua. ja bernstein pidi siis üksikasjalikult kirjeldama erinevaid tundeid, mis tal suulaes, keelel, kõris ja kõhus tekkisid. kindral aga kuulas tähelepanelikult.

armastus

marx õpetab, et armastus on huvide ühtsus, pluss vastastikuna lugupidamine, pluss sugutung.

bernardinu sodas

juunikuises vilniuses on soe ilm kõik koolilõpetajad tänavale toonud. või parki. istuvad pinkidel, ei suuda turvalisest lapsepõlvest lahti lasta ja moodustavad paarikesi.
uzupise kõrval bernardinu pargis istusid siis kõikjal noored. kudistasid seal. ühel pingil istus selline pardimokaga (no on selline imelik ülahuul ja tavaliselt selle huule taga ei ole väga ilusad hambad) brünett noormees ja üritas suudelda täitsa kena tütarlast. tütarlaps ei lasknud. ma jalutasin neist mööda, käisin umbes gediminase mäe, käisin katedraali juures, nerise ääres, rahvusliku muuseumi juures jne. ja kui olin tagasiteel lähenemas bernardinu pargile, siis tuli see pardimokaga noormees koos tüdrukuga vastu. tüdruk püüdis kõndida sirgelt ja otse. poiss aga püüdis tema ümbert kinni hoida ja igal kümnendal sammul suudelda. samal aja püüdis piinlikku olukorda ja oma ebaõnnestumisi justkui lõbusa jutuvadaga varjata.
mul nii omaenda noorus tuli neid vaadates meelde...

populaarne blogija hundiulg kodanikuühiskonna seisukorrast 2011. aastal

Ning kindlasti jääb meie kodanikuühiskond palju vaesemaks seepärast, et oma tegevuse lõpetavad Eesti Seksi Liit ja Kapitalismiohvrite Eest Seismise Ühing.

mida ütles priimägi jungi seltsile

"anima mundi'st (kr k "maailma hing")" - minge õige pikalt teie veerandharitlased sääraseid ei tohiks jungi ega ammugi mitte freudi kallale lasta nood olid ikka haritud inimesed ja teie tulete ja lagastate nende nime et te ENAM MITTE KUNAGI ei võtaks suhu jungi ega freudi nime JA SAATKE OMA SELTS LAIALI ma olen nii vihane et teil pole häbi olla harimatu
nüüd kindlasti leidub teist lollimaid ehkki seda on raske ette kujutada kes hakkavad teid veel õigustama see võitlev harimatus on esimene asi mis tuleks armutult hävitada meie ühiskonnast aga muidugi nagu pidi resigneerunult nentima nietzsche on teid rohkem võrratult rohkem ja tulevik on seetõttu teie päralt surge lollina

tervitustega kuperjanovlastele

karl aru (s 1902) oli üks punakütt, kes võitles 1918. aastal eesti iseseisvuse vastu. elas üle 30-date puhastuse venemaal ja osales teises ilmasõjas. sai koguni vene suurtükiväes kindralmajori auastme.
pensionipõlves tuli tallinna elama.
ja kui 1992. aastal asutati kuperjanovi pataljon, siis ta esines avaldusega: "ma ei saa aru, miks ühele eesti pataljonile on pandud kuperjanovi nimi. kuperjanov oli tegelikult bandiit!"
karl aru suri 28.02.1994, olles ära näinud mart laari valitsuse ametisseastumise ja napilt ära nägemata seda, kuidas mina sain nooremseersandi auastme.

ütle redel!

teatavasti võitles punaste poolel kokku ligi 10 000 eesti punakütti (jakob palvadre, jaan anvelt jt taolised). kui nad olid pihkva all korralikult pähe saanud ja kui diviisikomandõr meinhard ritt oli osade meestega eesti poolele üle tulnud, siis saadeti allesjäänud ebausaldusväärsed eestlased mujale (uuralitesse tšehhidega võitlema, krimmi valgetega võitlema jne). ning mingi osa võitles Ukrainas nestor mahnoga.
ja kui juunis 1920 oli siis teatav eestlasi sisaldav punavägede kolonn ukrainas praeguses zaporožje piirkonnas liikumas, siis lendas nestor mahno neile peale. osa langes lahingus ja osa võeti vangi. nestor mahno tuli vangide ette ja käskis: "kommunistid, eestlased ja juudid rivist välja!" neid ootas mõõgaga surnuks hekseldamine.
keegi ei liikunud.
siis kästi kõigil järgemööda öelda "kukuruza" ja "gora ararat".

kuidas jamburgi sild õhku lasti

kui punakaart taganes 1918. aastal eestist ja sakslased peale tungisid, siis üks hetk oldi jamburgis ehk tulevases kingissepas. punakaartlane richard majak kirjeldab oma mälestustes, kuidas tal hobune ära varastati ja kuidas ta siis nuputas, et kuidas edasi peterburi poole pageda. korraga käis ilge kõmakas. keegi karjus, et sakslased on siin. ning linn jooksis rahvast tühjaks. richard majak mõtles endiselt oma hobuse peale ja otsustas linnas veel ringi vaadata. läks rongijaama  hoonesse. see oli inimtühi. läks vaksali puhvetisse. see oli ka inimtühi ja leti peal olid kõik heeringapasteedivõileivad puha alles ja puutumata. puhveti põrandal aga istusid neli hiinlast ja jõid rahulikult teed.

tsitaat mihkel aitsami raamatu lõpust

miks ma sellest kirjutan?

olen viimasel ajal jälginud rehabilitatsioonitööd meie kaitseväes. vigastatud sõdurite abiks ja toeks on moodustunud väike kollektiiv )analoog karaski laagritele, eestvedajad käisid ka sellega tutvumas), kus tegeletakse nii füüsilise kui ka psüühilise rehabilitatsiooniga. on tekkinud nagu "pesa", kus iga vigastatu saab igakülgset abi. temaga tegelevad inimesed, keda ta on hakanud usaldama. igasuguse taastumise üks tähtsamaid osi ongi see, kui sul on keegi, keda sa usaldad. tähtis on see, et need inimesed - psühholoogid, terapeudid, kirurgid, füsioterapeudid, massöörid - suhtlevad omavahel, jagavad kogemusi ja tähelepanekuid ning suudavad puudega inimest igakülgselt aidata.
minus on kasvanud veendumus, et nii peaks see toimuma kõigi raske ja eriti sügava puudega inimestega. vaja on, et tekiksid hästi koostöötavad kompetentsikeskused, mis korraldaksid ka kohanemislaagreid ja eespool nimetatud "pesad" oleksid kohad, kust inimene saaks alati abi. kus tema probleemiga oleks tuttav kogu meeskond. hädatarvilik, et selles meeskonnas oleks ka perenõustaja ja jurist. nii tekiks üks usaldusväärne keskus.
sinna peaks kannatanud, eriti raskelt kannatanu, sattuma kohe, kui juhtus õnnetus, olgu avarii või muu. olen veendunud, et abi oleks siis tõhusam.
minu töö rehabilitatsioonikoolitustega on jõudnud lõpule.
olin juba üle 75 aasta vana ja oli aeg lõpetada.

kindralmajor lloyd fredenhall

segastel asjaoludel pandi tuneesias ameerika korpust juhtima kindralmajor lloyd fredenhall. fredenhall ei julgenud ringi liikuda ja istus ainult punkris ja vaatas kaarti. sakslaste pealetungi vastu ei võtnud ta mingeid ennetavaid meetmeid ette aga oma punkri ümber tegi korralikud kaitsekraavid. fredenhall ei saanud aru, mis toimub ja kõik ülejäänud ei saanud aru, et mida fredenhall tahab. tema kõige legendaarsem lahingukäsk oli selline:
"liigutage oma üksus, see tähendab, liikuvad poisid, paukpüssid, bakeri salk ja salk, mis on bakeri salga vastas ja suur sell m-i, mis on põhja pool sealt, kus te praegu olete, nii kiiresti kui võimalik. raporteerigu teie ülemus Prantsuse härrasmehele, kelle nimi algab j-iga, kohas, mille nimi algab d-ga, mis on viie ruudu võrra m-ist vasakul."