lady gregory ehk isabella augusta persse sonett

kuna lady gregory ehk isabella augusta persse (1852-1932) luule on puha eestistamata, siis siinkohal üks sonett pliuhkami tõlkes. isabella oli teatavasti siis iiri ärkamisaja üks liidreid koos yeatsiga. lõi iiri teatri ja mis kõik veel. 

ta kutsub armastust

on kolm kaunist kuradit, kes mu hinge närivad
nad hülgasid mu ning jätsid paljaks
haigus näris, armastus näris
tühjad taskud, mu häving ja õud
mul pole isegi särki mitte
paljasjalgne ja palja tagumikuga
haiguse järel on mu meel nõder
mu keha hädine ning inetu
armastus lahkus, jättis mind põrandale vedelema
nagu poolpölenud süsi, mida keegi ei kustuta
hullem kui köha, hullem kui palavik
hullem igast needusest päikese all
on see kurat, mida inimesed kutsuvad armastuseks
ja kui ma oleks uuesti noor
siis ma ei pakuks ega küsiks ühtegi suudlust 

john goffe randile tuleb teha kerge hommaazh

asi oli nimelt selles, et aastal 1841 leiutas ameeriklane john goffe rand (1801-1873) värvide tuubi panemise tehnoloogia. ja alles siis said maalikunstnikud rahumeeles maastikke hakata maalima. enne tuubide ajastut kippus õues värv kiiresti ära kuivama. 

katkeid thomas manni päevaraamatust

thomas mann, kes oli peaaegu nagu meiekandimees (käis kura säärel hängimas ja raamatuid kirjutamas), kirjutas päevikut. eks ta oli oma geniaalsusest teadlik ja oli nõus vaid möönma, et oma esimeste raamatute kirjutamise ajal oli ta lihtsalt vähem kogenud geenius. aga oma päeviku kirjutamises nägi ta inimkonnale osutatavat teenet.  

1918. aastal kirjutas: 

"kerge kõhuvalu. sain kohe peale hommikusööki häda ära teha."

"eile tabas mind enne magamaminekut isevärki seksuaalne atakk, mis mõjus rängalt mu närvikavale: suur erutus, hirm, püsiv unetus, maohädad, mis ilmutasid end kõrvetiste ja iivelduse näol."

"seksuaalne häire ja tegutsemise häire, kui seisan silmitsi edasilükkamatu ülesandega kirjutada eduard keyserlingi nekroloog."

1919. aastal kirjutas: 

"halb enesetunne. jämesoolest tingitud kõhuvalu."

"pidin loobuma sellest tänapäeva kangest õllest mitte ainult sellepärast, et see mu maole halvasti mõjus, vaid ka seetõttu, et see toimis afrodisiaakumine, erutas mind ega lasknud rahulikult uinuda."

"eile õhtul ja ja ka täna pärastlõunal seksist vaevatud."

1921. aastal kirjutas: 

"öösel südamekloppimine ja pisted maos." 

"õrnus"

"halb enesetunne, sooleärritus."

"seksuaalsed liialdused, mis ühelt poolt küll erutuse tõttu uinumisraskusi põhjustasid, mõjusid intellektuaalsel tasandil hoopis paremini."

"üks kuldsete juustega tervisest pakatav noormes täitis mu hinge magusa õnnetundega."

"noorel aednikul oli sile nägu, pruunid käsivarred ja eest avatud särk, köitis tükiks ajaks mu tähelepanu."

1933. aastal kirjutas: 

"hommikust sõin voodis. kõht kipub korrast ära minema."

1934. aastal kirjutas: 

"kõht valutab"

"vihahoog teenijatüdruk josefa pärast"

"kokk ebalojaalne ja teenijatüdruk kurt"

"uutest teenijannadest paistab isegi tolku olevat."

1937. aastal kirjutas: 

"minu magu pole puhas. mul oli raskusi toidu neelamisega. see tuli läbi sõela lasta."

"kõik teenijad ähvardavad taas lahkuda, see vääritu närukael ajab mul südame pahaks ja kopsu üle maksa"

1938. aastal kirjutas: 

"olin tükk aega valehammasteta. vaevused."

1939. aastal kirjutas: 

"kõhukinnisus"

veel vähem korras tüüp oli fourier

charles fourier (1772-1837) oli siis justkui varajane sotsialistlik filosoof. 

tal oli ettekujutus, et inimkonna õnn seisneb koostöös. ja et kui inimesed niisama koostööd teha ei taha, siis tuleb neid selleks kallutada.

otstarbekas vahend selleks oli falansseer ehk siis suur kortermaja. 

kuna inimesel on 12 suurt kirge, siis järelikult saab olla kokku 810 erinevat iseloomu. ning seega peaks selles falansseeris elama 1620 inimest. 

fourieril oli mingi värk selle seksiteemaga. kõigepealt muretses ta, et kuidas kõik inimesed selles falansseeris seksi saaksid. seksuaalselt tõrjutuid pidid siis mingid haldja tüüpi inimesed eemale viima ning ravima nende armastusepuudust. ning nende 810 iseloomu põhjal pidi moodustatama isikukaartide register, mille alusel saanuks leida sobivaid partnereid juhuseksiks. 

tegelikult seksualiseeris fourier ka elu ennast falansseeris. see heaolu pidi nii suur olema, et ka töötamine pidi olema orgastiline elamus. mis tähendas siis, et inimesed oleksid olnud töönaudingust sõltuvuses.

kogu selle võrdsuse jne jutust hoolimata, tahtis fourier, et falansseerid oleksid neljakorruselised. kõige vaesemad elaksid all korrustel ning kõige rikkamad ülemistel korrustel. 

ja veelkord kogu selle võrdsuse ja õigluse jutu juures leidis fourier, et juudid on kõige kurja juur. nad võisid küll elada falansseeris aga pidid tegema põllutööd ega tohtinud olla kaupmehed. 

teisi mõtlejaid ei tunnustanud fourier üldse. on tuvastatud, et oma kirjatöödes kasutas ta sõnu filosoof või mõtleja või tsivilisatsioon alati negatiivses tähenduses. 

ja ühtlasi oli tal ettekujutus, et maailmameri kaotab oma soolsuse ja muutub limonaadiks.

petrashevski ei olnud ka päris korras tüüp

mihhail petrashevski oli teatavasti see, kelle korteris toimusid utopistlikud dissidentlikud isevalitsuse vastased kogunemised ja kus ükskord dostojevski luges teistele ette belinski kirja. ning mille järel siis dostojevski koos petrashevski ja teistega surma mõisteti.

enne veel, kui petrashevski surma mõisteti ning siis surmanuhtlus asendati aseumsiega siberis, jõudis petrashevski ellu viia ühe utopistliku idee. nimelt oli sotsialismi isa prantslane charles fouries välja mõelnud, et kõige efektiivsem on inimestel elada koos ühes majas. nii et 300 peret elaksid koos. seda maja nimetati falansseeriks. petrashevskil nii palju pärisorjadest talupoegi päris ei olnud. aga ta lasi algatuseks ehitada maja, kuhu oleks mahtunud elama seitse talupoja perekonda. 

talupojad said siis käsu kätte kolida oma hurtsikutest välja ning kolida sisse petroshevski ehitatud nn falansseeri. talupojad panid öösel enne sissekolimist falansseeri põlema.

veel sotsiaalgümnastikat

1. mul on meeles 1994. aasta kevadest, kui ma tulin remnikult piirivalve peastaapi, kuidas mind siis mu relvavend õpetas kaarli puiesteed ületama. vat seal on tee keskel see puude-allee. kui lähed esimesest valgusfoorist üle, siis teises valgusfooris on selleks ajaks juba punane ees. aga nagu mu kogenud kamraad õpetas: "kui tahad kohe esimese hooga üle saada, siis pead kohe esimese valgusfoori rohelise tule ajal täie pasaga jooksu pistma. siis jõuad ka teisest valgusfoorist üle."

2. pärast seda, kui on täie pasaga paar korda edasi-tagasi joostud, võiks seal ristmikul mõne inimese poole pöörduda: "vabandage, et ma teid segan, aga ma oleksin väga tänulik, kui te ütleksite või vähemalt osutaksite.......    .........ah ei, ma mõtlesin ümber, pole tarvis, ärge laske end häirida"

3. eriti just kopli trammiliinil telliskivi ja salme peatuse vahel on mul tunne, et tegelikult saaks selle vahemaa joostes kiiremini läbitud. selle tõestamiseks peaks siis näiteks jooksuvarustuses tulema trammiga telliskivi peatuseni, esimese ukse kaudu välja hüppama ja täie pasaga jooksu pistma. ning siis salme trammipeatuses haigutades vaatama, kuidas tramm saabub ning siis väärika sammuga trammi peale astuma.

4. aga kui juhtud näiteks linnapea või linnaosavanemaga kokku sattuma, siis tuleks arglikult aga samas suure sisemise veendumusega talle öelda: "teate, vaadake see loterii, mis te läbi viisite. seal oli see auhind, laevareis helsingisse. ma ei ole seda senini kätte saanud."

5. mistahes vestluses, eriti just võõra inimesega, tuleb korraga keset vestlust teatada: "andestage, aga küsimusi küsin siin mina."