henry VI kroonimine

teatavasti oli keskajal kuningliku võimu kandmisel kohustus seda kõike teha avalikult. sünnitati nii, et hulk inimesi seisis voodi kõrval. surdi nii, et tunnistajad hingasid kõik õhu ära jne.
ükskord kui krooniti inglise kuningat henry VI 1431. aastal pariisis, siis avati kiriku uksed juba hommikul. juba varahommikul oli pööbel ukse taga ja kui uksed avati, siis tungiti sisse. rahvas näppas lauanõusid ja pistis palukesi suhu. kui kroonimise aeg kätte jõudis, saabusid parlamendi- ja ülikooliisandad, linnaametnikud ja vandekohtunikud. kui need läbi rüsina pidulaua juurde jõudsid, siis istusid igasugu käsitöölised laua taga. neid püüti siis sealt minema kupatada. nagu kroonik kirjutab: "aga kui üks või kaks neist püsti kamandati, istus seitse või kaheksa samal ajal teisele poole maha"

veel olulisi küsimusi burgundia õukonnast

keegi daam saadab vaesele rüütlile oma särgi, et too võitluses kannaks seda relvakuuena ilma soomusrüüta. vaene rüütel ei ole mingi rüütel, kui ta daami soovi ei täida. ja ta läheb turniirile ilma soomusrüüta, selle asemel seljas naise särk. ta saab rindkeresse raskelt haavata aga jääb ellu. särk räbaldub ja on verine. tema ebatavaline vaprus torkab silma ja ta saab peaauhinna - daam kingib talle oma südame. nüüd tekib rüütlil õigus vastuteenele. ta saadab verise särgi daamile tagasi nõudega, et too kannaks seda turniiri lõpetanud pidusöögil oma riiete peal sellisena nagu see on. daam teebki seda.
nüüd küsimus: kumma poolt toodud ohver oli suurem?

shakespeare aasta

nüüd, kus terve maailm tähistab shakespeare aastat, tuleb hea sõnaga meenutada ka sir thomas lucyt. see oli üks kange protestant ja kiusas kõiki katoliiklasi taga. tal oli loss warwicki maakonnas ja lossis oli suur park hirvedega. ja edasi läks lugu nii, et noor shakespeare varastas sealt ühe hirve. sir thomas lucy andis välja käsu shakespeare vahistamiseks. ning nii põgeneski shakespeare londonisse, kus temast sai kuulus näitleja ja näitekirjanik.

kottitoppimine

meil oleks praegu üks traditsioon äärepealt kaduma läinud. see on kottitoppimise traditsioon. räägitakse küll, et 1905. a revolutsiooni käigus põletati rohkelt mõisaid ja tapeti mõisnikke. tegelikult tapeti vaid kaks mõisnikku. aga kotti aeti ikka hulga rohkem mõisnikke. lisaks aeti kotti ka kirikuõpetajaid ja kordnikke. minu isiklik lemmikepisood pärineb loomulikult pärnust. seal oli prostaviks keegi o.h. hahn. ta juba 03.11.1905 ronis tööliste koosolekule ja aeti sealt minema. aga kui ta 09.12.1905 jälle töölistele ette jäi, siis võeti talt mõõk ja revolver ära ja topiti kotti.
toomas karjahärmi värskest raamatust "1905. aasta eestis" saab igaüks otsida enda lemmikut kottitoppimise episoodi.

bayeri kangekaelsed kalad

eksole see friedrich bayer (1825-1880). kui ta alles oli oma töösturikarjääri alguses ja katsetas värvide tootmise kallal, siis lasi ta kõik oma solgi otse jõkke. kohalikud wuppertali elanikud hakkasid kaeblema ja lõpuks kaebasid bayeri kohtusse. bayer rajas oma kaitse kohtus sellele, et tema solk on puhas ja et kalad surevad lihtsalt puhtast kangekaelsusest.

01.11.1956

nlkp presiidiumi istungi päevakord 01.11.1956 oli:
1. komnoorte delegatsiooni lähetamine suurbritanniasse prantsuse-nõukogude liidu sõprusühingu kohtumisele
2. nõukogude tarbija kooperatiivide liidu tehing, 50 autot vahetada põhja-korea õunte ja maapähklite vastu
3. 60 000 sõjaväelase sisseviimine ungari ülestõusu mahasurumiseks

abel eksamil

moskvas oli teatavasti gitises aatsatel 1948-1953 eestlased näitlejaks õppimas. ita ever, kalju karask, kaljo kiisk, virve kiple, ervin abel, grigori kromanov, ben drui jne. ja kuna nad algul vene keelt hästi ei osanud, siis ei mõistetud hukka, kui neil eksamil sõnavarast puudu tuli.
nii läks ervin abel ükskord teadusliku materialismi eksamile. võttis tooli, tõstis selle kõrgele ja ütles "solntse". siis osutas endale ja ütles "zemlja". ja siis hakkas ringiratast ümber tooli jooksma.

sooteemad missioonipiirkonnas

oli koolitus, et gender issues in the mission area. kaitseväelastele.
lektor küsis, et: "what do you think, what is sexual violence?"
veebel kolmandast reast vastas: "sex plus violence."

pusle

ühel naisel oli ükskord stress. mees ostis talle 3000 tükiga pusle. et naine saaks stressi maandada. mees tegi naisele toas suure ruumi vabaks, et naine saaks rahulikult puslet panna. naine kallas siis pusle laiali põrandale. ja keeras kella kolmeni öösel pusletükke õigetpidi.

ossip naumovitsh abdulov

ossip naumovitsh abdulov oli kuulus nõukogude näitleja. ükskord jäi ta trammi alla ja kaotas jala. aga ta sai puujala ja käis sellega. kord õhtul teatrist koju minnes tulid talle pätid kallale. andsid hakatuseks vastu lõugu. abdulov kukkus pikali ja tal tuli puujalg otsast ära. pätid küsisid, et oot, kas sina oled kuulus näitleja abdulov. abdulov vastas, et olen jah. selle peale aitasid pätid ta püsti ja saatsid koju, sest see linnaosa ei pidavat üldse turvaline olema.

ellen?

tema: mis sa arvad nimest ellen?
mina: mmm, no mu klassiõel on sellise nimega laps
tema: aga kuidas sulle tundub jaak?
mina: no ma pean mõtlema
tema: aga jaagust võime edasi liikuda ka jakobi peale.
mina: jaa, tõesti võime liikuda.
tema: tead, aga paneks lapsele nimeks hoopis miina?
mina: mm, ma tean ühte hullu, kelle nimi on miina.
tema: aga mis sa arvad, kui paneks lapsele nimeks anna?
mina: hm, oi ma pean seedima seda. aga mis sa arvad nimest madis?
tema: see lõppeb s-tähega
mina: aga mihkel on hea nimi!
tema: no sellel ju on laps nimega mihkel

põhjanaela asukoht

kreeklane pytheas. see on seesama, kes väidetavalt käis saaremaal ja nimetas seda thuleks. tema jutte on põhiliselt kritiseeritud ja teda valetajaks kutsutud. aga muuhulgas omistatakse talle ka üks väide. et saaremaal (või kusagil samal laiuskraadil) olles tuvastas ta, et põhjanael ei asu tegelikult maa pöörlemistelje pikendusel. aga selle järelduse tegemiseks pidi ta tundide kaupa öösel selili maas lamama ja taevast vahtima. sest selline oli tol ajal astronoomi töömeetod.
seega ei maksa kohe järeldustega tõtata, kui leiate kesköösel kellegi silmad pärani selili maas lamamas.

kui jäme on jäme?

iisraelis tehti selline uuring. neil tuleb alatihti pidada asümmeetrilist sõda. standardolukord on see, et terrorist varjub inimkilbi taha. ja nüüd lähevad vastuollu kaks põhimõtet. et kas saavutada eesmärk või olla proportsionaalne. kes millist põhimõtet eelistab? selleks võeti kolm gruppi - regulaarväe sõdurid, reservsõdurid ja tudengid. need grupid pandi isikuomaduste tuvatsamiseks kolme joonlaua peale - autoritaarsus, religioossus ja poliitiline skaala. kõigepealt tuli välja, et need kolm skaalat toimivad korrelatsioonis - autoritaarsusele kalduvad inimesed on ka rohkem religioossed ning nende poliitiline maailmavaade on parem-konservatiivne. olgu vahele öeldud, et iisraelis on parem-konservatiivsuse põhiline näitaja valmisolematus rahu nimel loobuda teatud maaaladest (golani kõrgendikud, paremkalda alad). neile gruppidele presenteeriti olukorda majja varjunud terroristiga, kus olid ka naised ja lapsed. aeg ülesande lõpetamiseks oli limiteeritud ning valida oli alates kergrelvadest ja läbirääkimistest kuni kopteri ja buldooserini.
tulemus oli see, et autoritaarsusele/parempoolsusele/religioossusele kalduvad inimesed kaldusid kasutama jämedamaid torusid.

tsutomu yamaguchi

seoses põhja-korea tuumapommiga meenus, et üks jaapanlane, nagasaki linnas asuva mitsubishi tehase insener, oli parasjagu hiroshimas käimas 6. augustil 1945, kui ameeriklased viskasid sinna pommi. yamaguchil läks pool pead kiilaks, kaotas ühest kõrvast kuulmise aga läks ikkagi tagasi oma kodulinna nagasakisse. läks 9. augustil 1945 tööle ja siis kukkus talle teine pomm peale.
pärast elas ta edasi haigena (leukeemia jne) kuni aastani 2010.

doktor hioni hüpnoos

eesti ajal ravis doktor hion tartu linnas alkoholismi hüpnoosiga. ta sisendas inimestele, et viin on tegelikult petrooleum. ka nikolai triik läks tema juurde ravile. ainult et olevat juhtunud hoopis see, et edaspidi hakkas nikolai triik igalt poolt otsima petrooleumi maitsega viina. ja see otsing oli lõputu ja ta jõi veel rohkem kui enne.

lutsu allkiri

mina ei ole seda oma silmaga näinud aga üks tudeng, kes uuris postimehe raamatupidamist 20-datel ja 30-datel, pani tähele, et kui luts sai honorari oma jutukeste eest, siis ilmnesid teatud reeglipärasused.
kui summad olid suured, siis kirjutas luts raha saades oma nime ilusasti välja O.Luts. aga kui summad läksid väiksemateks, siis L täht muutus ebamäärasemaks ja mõne nurga alt vaadates hakkas meenutama P-tähte. või siis U täht jäi küll justkui alles aga millegipärast tuli talle peale i-täpp. aga kui summa oli eriti väike, siis kadus U-tähelt üks post ära ja oligi päriselt nagu I täht.

lutsu kõned

luts kirjutas palju raamatuid. veel rohkem jutustusi ja följetne. ja oli ikkagi nii umbes top 5 kirjaniku seas. ja teda kutsuti kogu aeg igale poole kõnesid pidama. kõned olid tal lühikesed. üks kõne oli selline: "ärgem olgem rahvuskirjanikud ja teised kirjanikud koma vaid olgem kõik ühed eesti kirjanikud punkt"
teine kõne oli selline: "ma tervitan teid! raamatut lugedes võib saada küll nalja, aga raamatu tegemine pole naljaasi. head aega!"
oma 60. sünnipäeva pidustustel pidas sellise kõne: "mul on hea meel näha nii palju eesti rahvast kokku tulnud... eks te tea isegi..." ja rahvas plaksutas.
aga ükskord kui kapitalist jüri kodres tallinnas kaubamaja avamas oli ja tellis lutsult reklaamlause, siis kirjutas luts talle sellise reklaamlause: "mine perse, jüri kodres, sinu sitast kaubamaja pole eesti rahval vaja!" kodres võttis selle lause ja panigi oma kaubamaja seinale.

kuidas marlene dietrich eestis ära keelati

pätsi riigipöörde järel kehtestati teatavasti eestis tsensuur. kinoinspektoriks võeti tööle artur adson. tema kohustus oli kõik eestisse toodavad filmid üle vaadata. ja otsustada, et kas lubatakse linale või mitte. või siis järsku lubada nii, et mingid lõigud lõigatakse vahelt välja. tema töö nägi välja nii et kui mõni maaletooja mõne filmi maale tõi, siis kutsus adsoni filmi vaatama. adson istus üksi keset kinosaali maha ja vaatas. ja siis otsustas. see vaatamine mõjus ta silmadele nii et ta pidi prille kandma hakkama.
no ja ükskord tõi maaletooja eestisse marle dietrichi filmi hispaania capriccio (inglise keeles; the devil is a woman), mis oli ka veneetsia filmiauhinna saanud. filmis kasutati tšaikovski muusikat. adson keelas filmi ära. sest "see osutus lihtsalt kokotilooks, milles alavääristati nii meest, kes "vambi" võrgus siples, kui ka naist, kes oma vulgaarsusega eeva-sugu alla kiskus. ja sellega profaneeriti lisaks tšaikovski ilusat ja puhast kunsti."
filmi maaletooja andis sisse kaebuse. argumentatsioon oli see, et peategelane muudab oma halbu kombeid filmi lõpus ja et seega räägib film ju õigest asjast. see aga adsonit ei rahuldanud - kui film 99% ajast räägib valet asja ja siis kõige lõpus ütleb, mis õige on, siis see ei lähe mitte. see, et 99% ajast mängivad ärimehed madalatel instinktidel ja siis kõige lõpus ütlevad midagi kõrgemat, siis see ei ole piisavalt hea eesti kinovaatajale.

müügikunn 2015

müügikunn 2015 müüb ostas tsaariaegset königsbergi õllevaati. selline dialoog ostjatega:

jack36 küsis 20.12.2015 21:36

Mõõdud paluks?

98277 vastas 20.12.2015 21:44

Õllepudelid ongi mõõduks juurde lisatud.Mis vahet seal on ,kas ta on 50 cm või 60 cm kõrge.

jack36 küsis 21.12.2015 15:42

Minu jaoks on tähtis! Sooviks kõrgust ja ümbermõõtu? Ei tasu olla nii üleolev kui soovid kaupa müüa

98277 vastas 21.12.2015 15:52

Mida see muudab kui vaadi kõrgus on teada ? Kas me tunneme teineteist,et sinatame ? Saku pudeli kõrgus on 30 cm , arvutage ise vaadi kõrgus ja ümbermõõt.Vaat on minust piisavalt kaugel,et EXTRA minna mõõtma.Saan selle vaadi siin müüdud niivõinaa ja kusjuures ILMA MÕÕTMATA

vitek küsis 27.12.2015 19:33

Tere! Kas tünn peab vett ja kraan ei tilgu?

98277 vastas 27.12.2015 20:56

Tere.Ma pole seda proovinud ja ei hakka ka proovima.

frakivaidlus

kuigi estonia teatri ehitamises oli kogu üldsus ühte meelt ja teater sai 1913. aastal valmis. siis avamise puhul leidis aset frakivaidlus. küsimus oli selles, et millistes riietes peaksid inimesed avamisele tulema. kas frakis või harilikus pintsakus. ühed ütlesid, et me oleme kehvad inimesed ja talupojarahvas, et mis me edvistame. teised aga rääkisid, et kui me oleme uhke teatrimaja valmis ehitanud, siis me peame ka vastavalt riietuma. lõpuks oligi nii, et enamus avajatest tuli kohale frakkides ja mõned pintsakutes.
ja kirja olgu pandud ka menüü, mida estonia avamise puhul pakuti:
külm eine,
kanaleem pasteediga,
väina lõhekala välja kastega ja võiga,
looma küpsis (saksakeelset sõna "praad" ei tahetud kasutada)
linnu küpsis kompoti ja salatiga
jäätis
kohvi

burman ja uurits

paul burman ja aleksander uurits olid maalikunstnikud. burman olevat üleüldse olnud üks esimene eesti loomamaalija. väliselt üsna hoolitsemata aga endast siiski kõrgel arvamusel. uurits aga jälle hoolitses enda eest, pani näiteks iga kord pärast väljas käimist kingade sisse ajalehe. et kingad paremini vormis püsiksid. kuigi kingad olevat olnud juba pragulised.
no ja kui ükskord burman ja uurits suvisel pühapäeval kadriorus jalutasid, siis tulid ühed preilid neile vastu. nad otsustasid liini hakata ajama. burmani instruktsioon uuritsale oli: "sina räägi, mina meeldin."

kuidas juhan liiv voorimehega sõitis

teatavasti oli juhan liiv üsna vaene mees. ja kuna tal õieti kodu ei olnud, siis pendeldas siia sinna. enamasti käis ta tartust alatskivisse või vastupidi jala. aga vahest arutas kindlal häälel, et ostab kelleltki 10 000 rublaga maja või et ostab trükikoja. ja kui tal raha juhtus olema, siis kulutas selle kõhklemata ära ja sõitis näiteks tartust voorimehega koosale.
karl eduard sööt jutustab, et 1909. aastal ilmus noor-eesti väljaandena raamat "juhan liivi luuletused". sööt pidas sel ajal raamatupoodi tartus aleksandri tn 5. söödi lugu läheb siis edasi nii:
ühel talvisel õhtupoolikul sõitis voorimees suure ajuga mu kaupluse ette ja saanist astus välja - juhan liiv. see oli haruldane nähtus - ma ei olnud liivi kunagi voorimehega sõitmas näinud. kiirel sammul tõttas ta ärri ja laskis müüjal endale anda oma hiljuti ilmunud luuletustekogu.
raamat käes, ruttas ta kannapealt jälle välja, õiendas voorimehega sõiduarve ja ulatas talle ka raamatu. kui ta tagasi ärisse tuli, pöördus ta minu poole: "pagana tore mees see voorimees! hästi sõidab. temaga sõites tunned, et oled kuningas mis kuningas! vaata missugune traavel tal saani ees!.. ma kinkisin talle oma raamatu."
"jajah, eks häid hobuseid leidu ikka ka", laususin mina ja katsusin talle seletada, et tema poolt kingitud raamat kuuluub õiguslikult minule, sest olen ta kirjastajalt müügiotstarbeks ostnud.
liiv naeris mu välja. võttis siis poeriiulilt raamatu, tõi selle mu näo ette ja küsis:"kas lugeda oskad? vaata, siin kaanel seisab must valge peal: juhan liivi luuletused! mina olen see liiv, mitte sina - karl eduard!"

veel üks tähendusrikas kujund

kuigi ma riskin nüüd sellega, et kirjutan arusaamatut juttu, on siiski parem kirjutada kui et mitte kirjutada. muidu juhtub nagu juhan liivi või artur alliksaarega, et pärast on nende loomingust ainult natukene alles ja eesti rahvas ainult aimab, et millistest kultuuriväärtustest nad on ilma jäänud.
niisiis on olemas veel üks oluline, tähendusest laetud ja suure seletusjõuga kujund. see on tülisolev abielupaar tänaval.
me oleme kõik näinud seda pilti, kuidas nad liiguvad. vihane pool asub pika sammuga ees ja teine püüab küll mõõdukat sammu astuda ja olukorda normaliseerida. aga samas peab pisut tõttama, et mitte väga maha jääda. kui mõni tuttav vastu tuleb, siis ees sammuv pool ühmab tervituse ja teine pool püüab siis kuidagi hästi normaalselt tere ütelda. kui nad turult tulevad, siis igal juhul ei ole kotid võrdselt jagunenud vaid on ühe inimese käes. siin on muidugi palju variatsioone, pooled võivad kõndida ka teine teisel pool tänavat. nad ei peagi tingimata abielupaar olema vaid võivad olla ka näiteks lapsevanem koos lapsega. samuti võivad nad olla ka autos, kus siis näiteks väravast läbi sõites üks pool lehvitab sõbralikult naabritele ja teine vaid mossitades noogutab.

jõululugu

eile oli mul vaja kangi. see on mul lapsepõlvekodus ühes kindlas kohas. oli senimaani olemas. panin pagasnikusse ja tõin ära.
seoses sellega meenub mulle mu lapsepõlv ja kõik olulised tööriistad. aias oli saepukk ja mõned saed. eks kõik tööde käigus tekkinud puidurisu tuli juppideks saagida, et ahju mahuks.
kui vaja oli puid raiuda, siis oli mul kuuris päris mitu kirvest. suurte pakkude jaoks suur ja peenema laastulöömise jaoks väiksem. ja loomulikult raiepakk. lisaks oli üks raudvarrega kirves, mis sobiks näiteks majalammumiseks.
oli ka kuvalda, mida sai majalammutamise juures kasutada.
kui autol mõni mutter hästi lahti ei tulnud, siis oli üks raudtoru, mille sai mutrivõtmele pikenduseks panna ja siis keerata. seda ruadtoru ja kuvaldat hoidsime garaažis.
siis oli muidugi see raudkang, millega saab maad lõhkuda. seda hoidsin kuuris koos kirvestega. samuti oli kuuris jäälõhkumiseks puust varre otsa pandud tera. labidatest, rehadest ma rääkima ei hakka. need rohkem naiste riistad.
ühesõnaga mul oli lapsepõlves kolm olulist punkti - aed, kuur ja garaaž, kus mul olid niuksed väärt riistad. kuidagi hale ja tühi tunne on, et mu oma lastel ei ole selliseid punkte ja selliseid riistu. lapsepõlv või asi. ma olen halb isa.

kuidas juhan liiv oma haigusega kauples

häda!
1893. aastast saadik haugub mu kaelas inimene, ei tea, ei tunne, kes on, haugub seina kella läbi, haugub ilma selletagi, mõlgutab mõtteid ja seletab..
küll 100 korda olen ma politseis tema vastu abi otsinud.
kreisiülem parun maydell arvas: "teie saate teda ikka kuulmas", siis "ega ma tohter ega õpetaja ole". kohaline vallavalitsus naerab esite, siis teeb tõsisema näo. urjädnik ütleb: "kas mina tan, kes teiega räägib?" jurjevi III linnajao pristav ütleb, kui talle ülemullu tähendan, et ta mu haigeks kaagutab: "see on tohtri asi". guberneri herra saadab eesti-saksa keelse hädaülesande kui mitte-venekeelse tagasi. võtan tõlgi, see ehk sureb ära.
häda, ilmotsata häda. panen asja ajalehte ja küsin siin: mis see on ja mis minust tahetakse, ja mis hinna eest võiks hullumeelsusest lahti saada, mis maksu eest enese hing enesele tagasi osta?
ja vahest ehk võtab toimetaja seekord mu kirja ülesse.
auustades joanes liiv
tartus 23. juunil 1895

linnapea jõulurahu

täna kui raekoja rõdule ilmus jõulurahu välja kuulutama savisaar, kes ei ole linnapea, meenus üks vanem lugu. see oli siis, kui savisaar oli päriselt linnapea ja kui max kaur oli tema vihmavarjuhoidja. nimelt tehakse raekojal jõulurahu väljakuulutamisel lahti mitu raekoja akent. kui keskmisele aknale ilmus savisaar ja hakkas jõulurahu välja kuulutama, siis kõrval asuvale aknale ilmus max kaur ja silmitses lihtsalt kogunenud rahvast, tetava armulikkuse ja samas ka uudishimuga.

tartlased on ühed imetlusväärsed inimesed

ma juba tegelikult ammu olen mõelnud tartlaste fenomeni peale. seal isegi asotsiaalid teavad, kes on foucault. nad kõik on ikka imetlusväärsed ja seda maailma, kus nad elavad, kombime meie ainult eemalt ja mõistame aimamisi. raha neil tartlastel pole aga nad istuvad kogu aeg kohvikutes. kellelgi tööd ei ole ja juhtivaid positsioone keegi ei pea aga nad muudkui räägivad sellest, kuidas maailma asjad tegelikult peavad olema.
kord oli selline tartlane nagu artur alliksaar, keda tuntakse ka luuletuse "ei ole paremaid halvemaid aegu" autorina. teatud eluperioodil ei lubatud teda enam isegi ülikooli kohvikusse sisse ja siis istus ta werneris ja muudkui jutustas vastuvaidlemist mittesallival toonil. tema teooriaid ei ole muidugi kõiki kirja pandud aga siinkohal päästan ühe teooria. nimelt oli tema seisukoht, et rihmade kinnitamine reisijatoolil on lennuasjanduse kõige suurem eksitus. et reisijaid ei tohi siduda istmete külge kinni ja üleüldse ei tohigi lennukis istmeid olla. vaid seal peavad olema kiiged, mis on lennuki lakke kinintatud. talidega tuleks neid kiikesid siis üles või allapoole lasta vastavalt lennuki kiirusele ja kõrgusele. et selle kiigu kiikumise amplituudi reguleerida.
teine mure, mis tal oli, puudutas lüpsmist. nimelt ei pidanud ta õigeks, et tööpunalipuordeniga pärjatud eesrindliku kolhoositari poolt väljalüpstud piim segatakse kokku mitte nii virkade lüpsjate piimaga.

fotograafi pärand

üks fotograaf suri ära. juba ammu. tema lesk leidis hiljem ühe ilmutamata filmi. viis selle siis ilmutusse. sai filmi kätte. seal olid sellised kaadrid:
1. kaader: tipp ja täpp
2. kaader: tipp ja täpp
3. kaader: tipp ja täpp
4. kaader: ada lundver (paljas, lamasklemas punasel tekil sensuaalses poosis)
5. kaader: tipp ja täpp
6. kaader: tipp ja täpp
7. kaader: eve kivi (riietega)
8. kaader: tipp ja täpp
jne
ühesõnaga oluline panus meie kultuuriloo jäädvustamisse, eriti mis puudutab sügava nõukaaja lastelavastusi.

neil kõigil oli õigus

churchillil, hitleril, chamberlainil, asquithil, clemenceaul ja neil kõigil oli õigus. bolševism on katk. ja et peaks tegema kõik, et see ei leviks.
asi oli selles, et venemaal oli 100 000 000 kirjaoskamatut inimest. oli selge, et 20. sajandil tuli neid õpetada lugema. kui normaalses maailmas oleks see kõik nii jäänudki, siis bolševistlikul venemaal oli kohe järgmiseks küsimus, et mida me neile lugeda anname? ega ometi monarhistlikku ja kapitalistlikku rämpsu? otsustati, et tuleb luua nõukogude oma kirjandus, mis kasvatab üles õige nõukogude inimese. ja see mida me tänapäeval peame homo soveticuseks ja see mismoodi üks suurriik käitub praegu, ongi sellesama nõukogude inimesele lugeda antud kirjanduse vili.
selle kirjanduse loomise diskussiooni alguses leiti, et see kirjandus peaks olema selline, et äsja lugema õppinud talupoeg tahaks seda lugeda. teiseltpoolt muidugi tuli arvestada ideoloogilise korrektsusega. et seda õiget proletaarset kirjandust tuvastada, asutati terve proletaarsete retsensioonide majandusharu.
talupojale anti lugeda majakovski ja bloki luuletusi ja küsiti, et no mis te arvate? kumb on parem?
"kasulik, sellest ma näen, kuidas ma pean naisena elama", hindas keegi kaheksateistkümneaastane maatüdruk gorki raamatut "ema"
mullaste küünealustage kartuliskasvatajad viidi tšaikovski luikede järve vaatama: "seal räägitakse printsi armastusest printsessi vastu ja tema reetmise tõttu ka surevast luigest. seda on neli vaatust. kõigist igavatest lugudest on see kõige igavam. see ei huvita tõesti mitte kedagi."
ja veel "kolm meie hulgas - olime seal seitsmekesi - jäid korduvalt magama. neid tonksasid vahetevahel tagapool istuvad inimesed "hei poisid, ärge norsake" ja meie? meie kannatasime."
üks tööline käis avangardses vahtangovi teatris ja avastas seal oma ehmatuseks, et publiku seas oli ainult kolm töölist peale tema, "ülejäänud publik koosnes aadlikest, üleslöödud daamidest ja puuderdatud, sõrmuste ning käevõrudega ehitud preilnatest"
kui ühes ühiskorteris tehti nagu mingi delfi-meetodil uuring pasternaki luuletustest, siis vastuseks saadi järgmist:
"siin ei ole millestki kinni võtta. luuletus kaagutab nagu paljakskitkutud kana. kohutav"
"see, mis siin seisab, on pahn ja rämps"
"mul pole midagi pasternaki vastu. aga tema luuletus tundus mulle nii vastikuna, et mul läks süda pahaks."
"sõnad on küll vene keeles aga ei ütle mulle midagi"
"nad tiirutavad nagu kärbsed ümber pea, summ-summ-summ"

veel kaks tugevat kujundit

kui see koht oleks mingi pisarakiskumise koht, siis ma räägiksin kujunditest nagu laps vaatab aknast välja või et eideke on aia ääres ja vaatab kätt loojuva päikese ette sirmiks tõstas tänava otsa, et ei tea, kas joodikust poeg juba tuleb koju või mitte.
aga ei. hoopis teised kaks kujundit on olulised, suure seletusjõuga ja tähendusest laetud.
esimene kujund
piloodid, kes sammuvad läbi lennujaama ootesaali lennuki poole. nad kõnnivad sirge seljaga, kõnnivad otse sihtmärgi suunas, neil veereb käe otsas reisikohver, nad ei söö jäätist ega käi vaatamas kosmeetikapoes hindu. neil on püksid vigiitud ja juuksed seitlis. muide, kui keegi on huvi tundnud, et mis neil kohvris on, et kas sokid? siis tegelikult on kohvris manuaalid. manuaalides on kirjas, et mis hädaolukorras teha. ma arvan, et lennundusakadeemias on eraldi kursus, kus õpetatakse läbi ootesaali kõndimist. selle kõnnakuga tuleb reisijatesse sisendada kindlustunnet, et mehed teavad, mis teevad. et lennuk ei kuku alla. eks mõnedel teistel elukutsetel on ka tööplatsile saabumine kujunenud eraldi rituaaliks, kuid lendurid on kahtlemata selle lihvinud peensusteni.
teine kujund
isa tuleb koju, portfell on käe otsas, portfell on punnis täis igasugu asju. portfellis on mitu latti suitsuvorsti, juturaamat, märkmepaber, ajaleht, päts leiba ja käterätt. lapsed tormavad esikusse: issi, issi, mis sa täna tõid? isa kraamib vorsti lagedale ja lõikab lastele mitu viilakat. ning siis isa koos emaga vaatavad heldinult, kuidas lapsed vorsti söövad. nüüd selles kujundis oli rõhk portfellil, eks.

pentaloogia

nagu viivi luik ükskord ütles, ei kujuta eestlane tammsaaret ette mitte inimesena, vaid hunniku paksude raamatutena.
aga ega tammsaare ei olnudki inimene. oli hoopis talu. oli kaks talu - põhja-tammsaare ja lõuna-tammsaare. teatavasti põhja-tammsaares elasid hansenid ja lõuna-tammsaares sikenbergid. olla nii olnud, et jakob sikenberg maksis maamõõtjale altkäemaksu ja too mõõtis maa sikenbergi kasuks. mõõtis nii, et sikenbergile jäid kõrgemad maalapid ja hansenile madalamad. ja kui nüüd hansen kaevas kuivenduskraavi, siis sikenberg oleks pidanud seda edasi kaevama, et vesi ära läheks. aga ei kaevanud ja vesi valgus tagasi hanseni maale. hansen andis sikenbergi kohtusse, et too ei tee koostööd. sikenberg aga väitis vastu, et hansen tahab teda ära uputada. kohtuvaidlused kestsid kokku 15 aastat. ja kuna peeter hansen ja jakob sikenberg pidid nii tihti kohtus käima ja olid praktilise meelega mehed, siis käisid nad ühtelugu kohtus sama hobusega.

paljasjalgne tõnisson

teatavasti oli vanasti selline usumees nagu vend vahindra ehk karl tõnisson. ja kuna ta käis paljajalu siis kutsuti teda paljasjalgseks tõnissoniks. võib-olla kutsuti tega paljasjalgseks tõnissoniks, et eristada teda jaan tõnissonist.
ei olnd üldse mitte kehv mees. nt osales tartus spordiselts kalev maratonil ja sai kolmanda koha. ja üritas veenda teisi oma usu (budismi) paikapidavuses sellega, et lubas ronida tallinna tuletõrjemaja torni otsa, sealt alla hüpata ja terveks jääda.

aga nüüd asja juurde.

tema poliitiline agenda oli see, et kolm balti riiki peavad ühinema üheks budistlikuks riigiks, mille nimi on pan-baltoonia. selle riigi keeleks pidi saama vene keel ja selle riigi hümniks pidi saama vene rahvalaul "volga, volga".

lambatapp mongoolia moodi

mu rase naine läks maale romantilist nädalavahetust veetma.
neil seal oli parasjagu plaan lambaid tappa. iga paar töökäsi on kibedasti tarvilikud. käsutati siis mu naine lambaid kinni hoidma. põhimõtteliselt tuli lammas maha väänata ja kinni hoida. perenaine aga samal ajal nüsis noaga kõri läbi. siis tuli lammas jalgupidi lakke tõmmata, et paremini nahk maha tõmmata ja muid kasulikke rupskeid ära lõigata.
no ja kui juba hulk lambaid oli maha löödud ja läks pimedaks, siis tuli lõpetada. aga siis tuli naabrimees kaido ja ütles, et oot ma tahan ka ühte lammast tappa. aga et ta tahab proovida mongoolia moodi lamba tapmist. eks mu naine siis võttis veel ühe lamba, hoidis teda tagumikust kinni ja kaido lõikas lambal kõhu alt pikkupidi lõhki, otsis seejärel ühte suuremat veeni sealt kõhust ja lõikas selle läbi.
ps. ma lugesin ühte mongoolia ulukkaamelite raamatut, kus kirjeldati, et mongoolia moodi lambatapp on hoopis nii, et lõikad lambal kõhu lõhki ja siis pistad käe südame juurde ja pigistad südant.

kapten bogutski püksid

kapten bogutski oli teatavasti see tsaariarmee ohvitser kes saadeti koos 50 sõduriga 31. mail 1858 mahtrasse talupoegi rahustama. ta nimelt löödi siis kaigastega mahtra mõisa väravas surnuks. ajaloolise tõe huvides olgu öeldud, et mahtra sõja laadseid ülestõuse oli sel ajal eestis igal pool. esimene ülestõus oli vaivara vallas auvere mõisas.
aga kapten bogutski niisiis.
teatavasti elas eduard vilde mahtra sõja kirjutamise ajal nunne tänaval väikeses balti hotellis. sellel majal on praegugi eduard vilde mälestustahvel seinal. ja eduard vilde töötas sel ajal (1901-1904) konstantin pätsi juhitud üsna radikaalses ajalehes "teataja". tema põhikohustus oli kirjutada "poliitika päeva-ringvaadet". aga kuna mahtra sõda ilmus järjejutuna ja vilde ei saanud seda järjejuttu oma päevatöö kõrvalt kirjutada, siis pidi ta mahtra sõda kirjutama öösiti. ning seetõttu lubati vildel hommikuti hiljem tööle tulla.
johann voldemar veski meenutab, et nii oligi. vilde tuli iga päev alles kell 11 tööle. kord aga juhtus nii, et vilde tuli juba kell 8 toimetusse. kõik imestasid, et mis nüüd lahti. vilde kaebas, et ta ei saanud öö otsa magada. et ajalooallikad räägivad teineteisele vastu. ühe dokumendi kohaselt olid kapten bogutski püksid sattunud pärast puu otsa. teise kohaselt aga virutati ära.

eesti pulm

teatavasti veetis karl XII 1700/1701 talve laiusel. pidas seal lumesõda ja hakkas mitmele talupojalapsele ristiisaks. ja käis mitmes pulmas. temalt pärinebki üks varaseim eesti pulmakommete kirjeldus:
"muidu on meil siin ja narva poole viival teel olnud mõned talupojapulmad, mis toimuvad suure kisa ja žestikuleerimisega. tema, pruut, peab ikka pidevalt uluma ja töinama ja oma neitsilikkust taga nutma ja ta kannab näo ees riiet ja ei lase kellelgi ennast vaadata ja peigmees võtab pruudilt pärast käe alt kinni ja sammub temaga minema. ees käib üks mõõgaga ja lööb kõigile ustele risti ette. pärast, kui nad laulatusele sõidavad, istub pruut saani padjale ja peigmees istub talle sülle ja kõik pulmalised muudkui lähevad kisades nagu hundikari, ja ees on torupill. need, kes elavad vene piiri lähedal, need tantsivad vene moodi ja seisavad, tipivad ja sammuvad teineteise vastas ühel kohal ja karjuvad ja koogutavad ja väänavad selga nagu ussid."

prantsuse keele tõlgi raamat

võtsin lugemiseks ühe raamatu, kus prantsuse keele tõlk räägib oma elust.
ta räägib seal sellest, kuidas ta leningradis õppis ja ühes vene perekonnas oli suguvõsas üks kindral.
ta räägib, kuidas ta esimest korda prantsusmaale sõitis.
ta jutustab lühidalt ümber georges simenoni eluloo igaks juhuks.
siis sellest, kuidas ta sai tasuta tuusiku belgiasse ühte kohta, kus belgia kirjanduse tõlkijatele tegi belgia riik majutuse ja toidu välja. peaasi, et need belgia kirjandust tõlgiksid. muide, georges simenon oli belglane. ja belgia köök pidi prantsuse köögist isegi veel peenem olema.
siis räägib ta sellest, kuidas ta ükskord prantsusmaal vale rongi peale istus.
ja sellest, kuidas ta ükskord saksamaal veetis aega järgemööda eesti seeniorujujate ja rahvatantsuansambliga.
ja oma prantsuse sõpradest, kes ostsid suvekorteri rannikule.
ja siis prantsusmaal käis ta selles kohas, kus raviti vincent van goghi hullust.
provansi ajaloo ja kultuuri kohta mainib ta mõne sõna.
no jumalast nunnu raamat. eriti kui see on vahelduseks mart kadastiku seksromaanidele.

bussijaam - balti jaam

sõitsin ükspäev trammiga bussijaamast balti jaama.
istusin maha ühe vene mammi kõrvale. tal oli ajaleht ühes käes ja teises pastakas. ajaleht oli lahti anekdootide koha pealt. ta pidevalt kritseldas midagi sinna anekdootide juurde. umbes nagu lahendaks ristsõna. kui ma lähemalt vaatasin, siis ta kirjutas ühte kohta "slushaite", teises kohas tegi anekdoote eraldavatele tärnidele ringid ümber jne.
meie ees oli aga kolm eesti parmu. kaks vanemat meest ja üks noorem. jõid trammis sõidu ajal viina ja apelsinimahla peale. noorem rääkis, et kuradi lemps, hakkas ohkima, et muudkui tema raha eest juuakse. aga kui tegelikult vaadata, siis on see noor mees toonud poest rahalises vääringus rohkem pudeleid välja, kui see lemps üldse kulutanud on. et nii ikka ei kõlba. et mis siis, et lemps on konkreetset raha kulutanud aga et tema toodud pudeleid on ikka palju rohkem ära joodud. teised kaks mörisesid niisama. üks möriseja üritas ühel jämedal pihvil tagumikust kinni hakata aga tramm hakkas sõitma ja ta kaotas tasakaalu.
see vene proua samal ajal minu kõrval rääkis mulle mingit juttu, millest osa mõistis neid parme hukke. aga ülejäänud juttu ei mäleta. midagi naljakat see pidi olema, sest ta ise hakkas naerma ja ootas, et mina ka kaasa naeraksin. kui need parmud parajasti lasid viinapudelil ringi käia, siis haaras vanamutt oma samsungi telefoni ja üritas neist pilti teha.
kui pildid ära tegi, siis näitas neid mulle. tõesti toredad pildid aga natuke uduseks jäid.
vanamutt läks linnahalli juures maha.
parmud läksid põhja puiestee peatuses maha.
mina läksin balti jaamas maha.

keskerakonna kongressilt

täna on tänavad tühjad. poes ei ole kedagi. kõik inimesed istuvad kodus ja vaatavad keskerkonna kongressi.
üks eredaim multimeedia moment oli see, et otepää lihatööstus edgar oü juhataja maie niit pidas kõne. jah, firma nimi on "otepää lihatööstus edgar oü"
teine ere moment oli, kuidas 3500 eurot palka saav oudekki loone pidas kõnet sellest, kuidas rikkad vaeseid ahistavad.
veel noppeid:
- keskerakond võidab alati valimised, kuid võimule tulevad alati eesti rahva vaenlased
- meie sõnum tuleb valijateni viia
- kadri simson on elukogemusteta vastutustundetu avantüristlik koorelahutaja
- keskerakond seob end lahti eesti õigussüsteemist
- kapo, prokuratuur, kohtud, valimiskomisjon on kõik üdini korrumpeerunud reformierakonna ustavad käsilased
- vananemine pole küll meeldiv, kuid on ainuke vahend, mis aitab kaua elada
- keskerakonna juhatusse ei tohi kuuluda isikud, kes ei mõista hukka kuritegelikku e-valimiste süsteemi
- ühel otepää naisel oli täna abikaasa matus aga ta lükkas selle edasi teisipäevale, et anda keskerakonna kongressil hääl edgarile
- edgar on püha mees. see mees on ohverdanud keskerakonnale oma tervise, oma perekonna. talle on jäänud see saal siin. need, kes edgar savisaare poolt ei hääletanud, mõelge õhtul magama minnes, millise sammu te astusite.
- keskerakonnale on vaja moosest!
- jeesus oli kolm päeva surnud, edgar oli 40 päeva koomas. vahet ju pole.
- parempoolsetel on vandenõu, et hävitada riigikogu maine täielikult.
- russkije svoih ne brosajut!

teherani konverents

1943. aasta 29. novembril toimus teherani konverents. selleks ajaks oli stalingradi lahing möödas. seal sai surma miljon punaväelast. leningradi blokaad oli kestnud üle kahe aasta ja linnas oli surnuks nälginud üle miljoni inimese. ühesõnaga kogu nõukogudemaa nälgis.
aga stalin, roosevelt ja churchill pidasid teherani konverentsi. seal oli puljong pirukatega, shampus, jäätis, kaukaasia veinid, suupisted, lihapraad, armeenia konjak, vermut, viin.
stalinil oli kaasa tõlgiks valentin berežkov, kes oli siiski tavaline nõukogude inimene ehk et pikalt nälginud. hetkel, kui churchill alustas kõnet, oli valentin võtnud suu veiseliha täis. stalin ootas talt tõlget ja vaatas talle otsa. valentin vaatas stalinile otsa, suu täis ja näost valge.

ülim hüve

inimesel on ajus selline ülima hüve nišš, mis täitub mingi jumaldamisobjektiga paratamatult sinu enda tahtest sõltumata. sa saad aru sellest ülimast hüvest siis, kui sul tulevad seda nähes värinad peale. suu läheb vaheldumisi kuivaks ja märjaks, süda hakkab kiiresti lööma, peopesad muutuvad niiskeks. on tunne, et kohe-kohe, veel natuke ja igavene õndsus on käeulatuses.
burgundia õukonnas peeti rüütlite poolt ülimaks hüveks jumaldatud daami poolt antud märki, et rüütlit on tähele pandud.
kui ma laps olin, siis oli ülim hüve jenkki ja tutti-frutti. kui nätsu ei saanud, siis andis nätsupaber ka piisavalt nautlevat emotsiooni.
kui ma keskkooli lõpetasin, siis saabus eestisse selline itaalia röögatus nagu fiat uno. aga keskmine palk oli siis paarsada krooni. ma olin nõus aastate kaupa tööd tegema, et endale lõpuks see auto osta. senikaua aga imetlesin eemalt neid viite fiat puntot, mis siis pärnus ringi sõitsid. kui nad parkisid kusagil, siis kõndisin nendest hästi aeglaselt põlvede värinal mööda. ja tõe huvides olgu märgitud, et ma tõepoolest ostsin endale 1999. aastal fiat punto ja sõitsin sellega kuus aastat.
no ja praegu. enda viimase aja käitumist analüüsides tuvastan, et praegu on ülimaks hüveks üks park, üks puiestee, üks kvaliteetne linnakeskkond, kus ma saan jalutada. täitsa vanainimene.

kolm lugu mikojanist

hiljuti selgus, et noored sotsiaaltöö üliõpilased ei tea, kes on toomepuu, kes on einseln ja kes on pitkapoisid.
mikojan oli seega armeenlasest bolševik. ta elas üle stalini ja elas välja kuni brežnevini. tema kohta öeldi, et iljitšist iljitsini, ilma insuldita. ehk et ot vladimir iljitša do leonid iljitša bez infarkta i insulta.
mikojan on muide ka põhjus, miks me tomatimahla joome. nimelt oli ta toitlustuse rahvakomissar ja pidi välja mõtlema, et mida nõukogude inimene sööb. ja kuna apelsine ei jätkunud maitsva apelsinimahla tegemiseks, siis käivitas mikojan ulatusliku tomatimahla tööstuse.
ja kui keegi joob sovetskoje shampanskojet, siis selle joomise juurde tuleb meenutada seda, kuidas stalin ütles, et elu on läinud lõbusamaks, elu on läinud paremaks. kui stalin nii ütles, siis pidid ju teod saatma seda väidet. nii pandigi käima suur shampusetööstus. õndsatel kolmekümnendatel said nõukogude inimesed osta šampust lahtiselt omaenda kopsikusse või juua kohapeal.
ja viinerid. ikka mikojan.
kondenspiim. mikojan-mikojan.
gaseeritud vee automaadid. mikojan.
sardellid. mikojan.
keeduvorst. mikojan.
tushonka. ikka mikojan (aga selle erinevusega, et tushonkat hakati tootma sõja ajal usa-s mikojani näpunäidete järgi vene rinde jaoks. pärast sai nii armsaks, et jätkati tootmist nõukogudemaal).

proloog

kui mikojan pidi 1936. aastal lõunasse puhkama minema, siis stalin küsis talt, et "oo, anastass, miks sa lõunasse lähed? mine parem ameerikasse." kui stalin sulle siukest asja ütleb, siis see võib tähendada mida iganes. mikojan püüdis seletada, et ta lubas pojaga puhkuse veeta. stalin käskis poja ameerikasse kaasa võtta. nii mikojan ameerikasse läkski.

esimene lugu

mikojan sõitis rannikust rannikuni. muuhulgas kohtus ka henry fordiga. ford seletas mikojanile, et liha ei tule nõukogude inimesele kasuks. nõukogude töölised peavad sööma köögivilju, sojatooteid ja puuvilju.
mikojan pidas fordi natuke imelikuks inimeseks

teine lugu

mikojan avastas ameerikas hamburgeri. leidis, et see on küll kohane söögipoolis nõukogude tööinimesele. ostis kogu välisvaluuta eest ameerikast koju kaasa 22 grilli, mis suutsid toota 2 miljonit kotletti päevas. kui nõukogudemaale jõudis, siis käivitas nende abil valitud linnades hamburgeritööstuse. jah, kolmekümnendatel söödi nõukogudemaal hamburgereid. sõja ajal juhtus nii, et pooleks lõigatud kukkel unustati ära. aga kotlette toodeti edasi.

kolmas lugu

praeguseni pidi moskvas alles olema mikojani-nimeline lihakombinaat. 1937. aasta 1. mai paraadil kõndisid mikojani-nimelise lihakombinaadi töölised punase väljaku paraadil. neil oli hiigelplakat, millel olid õnnelikud lapsed lilledega, kes omakorda kandsid loosungit "TÄNAME TEID, SELTSIMEES STALIN, ÕNNELIKU LAPSEPÕLVE EEST!" laste käes olev loosung oli ääristatud vorstide, viinerite ja peekonite garneeringuga.

stalin gorkile

mida tahtis stalin gorkile öelda, kui ta kirjutas sellise kirja:

tere kallis aleksei maksimovitsh
palun andeks, et ei saanud vastata teie kirjadele. olin ütlemata hõivatud, lõputud nõupidamised ja delegatsioonide vastuvõtud on mu ära kurnanud, siis jäin jäin grippi, pärast pidin tegelema nsvl konstitutsiooni küsimustega, siis jäin jälle grippi jne jne. peale selle olen ma häbemata laiski kirju kirjutama.
kuias tervis on? kuidas töö edeneb? räägitakse, et töötate kõvasti. millal kavatsete moskvasse tulla - enne või pärast maipühi?
mis minusse ja minu sõpradesse puutub, siis meil on kõik hästi, kuna asjad edenevad päris kenasti.
mina olen terve.
soovin teile tervist ja reipust
surun kõvasti teie kätt, kallis aleksei maksimovitsh
j. stalin

tsaariaegse vanglaülema naise mälestused (seni avaldamata)

minu mees oli vanglaülema ametis ja ta oli minust 14 aastat vanem. ma ei läinud talle naiseks suurest armastusest, nagu see nüüd käib, vaid ta meeldis mulle väga ja me leppisime kokku, et kui mina leian kellegi, kes on temast parem, siis ma ütlen talle ja me läheme priitahtlikult lahku. kuid seda ei juhtunud, sest ma kiindusin temasse ja hakkasin teda armastama. ning ei saanud teda mitte armastada, ta oli hea inimene ja me elasime temaga üksmeeles ja armastasime teineteist 19 aastat.
meie pulmad olid 1901. aasta 6. mail. me abiellusime vangimaja kirikus, kõik arestandid tahtsid viibida meie paaripaneku juures, sest nad armastasid vanglaülemat väga ja tahtsid meie eest palvetada.
sel aastal olid vanglas arestandid m. gorki ja stepan skitalets (luuletaja), kes igal õhtul laulsid oma kongis. eriliselt jäi mulle meelde laul "päike tõuseb ja loojub", seda lauldi kõige sagedamini.

gorki inimesekäsitlus

teatasti ammutas makarenko kogu oma pedagoogilise aluspõhja gorki inimesekäsitlusest. inimene, see kõlab uhkelt. inimene allutab looduse. mõistuse kandja lõputuid võimalusi tuleb kummardada. tuleb käsile võtta meie iidne vaenlane, loodus. ehitada tuleb belomorkanal. jne.
ja ka see, et GPU tegevuse üle tuleb rõõmu tunda, sest see "sulatab inimesi ümber."

noore maalikunstniku dilemma

dmitri nalbandjan oli nõukogude-armeenia maalikunstnik (s 1906), kahekordne stalini preemia laureaat, nõukogude liidu rahvakunstnik jne.
aga kui ta noor oli, siis polnud ta õieti keegi. 30-aastasena õnnestus tal võite riiklik tellimus belomorkanali teemalise maali tegemiseks. maalil pidi olema belomorkanali taustal stalin, vorošilov, kirov ja jagoda. jagoda oli teatavatsi belomorkanali põhiline elluviija.
nalbandjan tegi üle 100 eskiisi. vorošilov poseeris ise meelsasti valges vormikuues. stalinit asendas grusiinist modell. jagodat tundis nalbandjan juba varem ja ei vajanud teda modellina.
no ja kui tal siis maal valmis oli...
... siis oli lehes teade, et jagoda on rahvavaenlane tegelikult.
vaena nalbandjan võttis siis oma maali ette ja maalis jagoda kohale üle rinnatise heidetud mantli.

tegin facebookis kommuuni

tegin facebookis kommuuni "ei pagulastele - jah neegritele - ei juutidele - jah homodele - ei moslemitele - jah hiinlastele".
mitte keegi pole liitunud. isegi mu naine mitte.

jutuajamine ukraina tankistiga

ta oli lühikese jutuga mees. ütles ainult "bulat on hea tank. täpselt laseb."

fantastika

käisin naisega vaatamas fantastikat. no teatris.
oli selline tükk, kus näitlejad niisama jutustasid, et mis nad arvavad. rääkisid, et kas näitleja peaks näidendi jooksul endast kõik andma või mitte. aga sellest nad ei rääkinud, et kuidas mõnikord vaatajad annavad endast kõik.
kui ingmar bergman malmö teatrisse tööle läks, siis tema esimese etenduse esietendusel suri teises real üks vaataja. mees kanti välja ja näidendit mängiti edasi.

palavikuravi

prantsuse insener nimega boplan käis 1650. aastal kasakate juures ja jutustas pärast, et palaviku puhul võttis kasakas klaasi viina, segas sellesse pooles mahus püssirohtu ja jõi ära. järgmisel hommikul ärkas tervena.

kiri türgi sultanile

rahvusvaheline diplomaatiline suhtlus köidab ikka tähelepanu.
aga kõigepealt tekib küsimus, et kui ilja repin poleks seda maali maalinud, et kas me siis sellest kirjast üldse teaksime? näiteks stalinil olla olnud repini maali koopia kabinetis seinal ja ta tsiteeris tihti kasakate kirja.
ilja repin maalis selle maali romantilistel ajenditel. ühtpidi olid venelased niiehknaa türklastega pidevas sõjas ja kõik türklastevastane materjal kõlbas kasutusse võtta. teistpidi romantiseeriti 19. sajandil kasakaelu ja repin oli sellest kantud. nii et me oleks sellest kirjast ikka teadnud, sest tegemist oli olulise lahinguga ja paljud allikad räägivad sellest. lihtsalt stalinil ei oleks seda maali seina peal olnud.
tegelikult ei ole kasakate kirja originaali säilinud. on säilinud vaid koopiad. kusjuures koopiad on erinevad. on kaks olulisemat versiooni. üks versioon on pärit dnipropetrovski lähedalt ühe preestri käest, kelle nimi oli kurilin. selles versioonis on ainult üks ropp sõna. teine versioon on avaldatud kellegi kostomarovi poolt ja seal on rohkem roppe sõnu. mõlemad kirjad on kesk-ukraina keeles. öeldakse, et kostomarovi kiri on arhailisem ja sarnaneb rohkem sellele keelele, mida räägiti tol ajal. kostomarovi kiri on ka pikem.
ok, lugu sai alguse sellest, et vene tsaaririik oli ajanud oma lindpriid lõunapiirile, kus nad siis kohalike hõimudega võitlesid ja üldse mitte romantilisel viisil metsikusi toime panid. kuna türgi piir oli sellest ohustatud, siis türgi sultan sekkus. kas 1675 või 1678 oli kasakate kindluse piiramine, kus türgi sultanil ei olnud edu ja ta taganes. see kindlus asus praeguse zaporizhja linna juures asuval hortitsa saarel.
pärast taganemist kirjutas sultan kasakatele kirja:
"mina, sultan, muhamedi poeg, päikese ja kuu vend, jumala lapselaps ja asetäitja, kõikide riikide valdaja - makedoonia, babüloonia, jeruusalemma, suure ja väikese egiptuse, tsaaride tsaar, kõikide elusolendite isand, erakordne rüütel, mitte kellegi poolt alistatav, jeesuse kristuse haua hoidja, jumala enda usaldusalune, muhameedlaste lootus ja lohutus, kristlaste suurim kaitsja, käsen teid, zaporizhja kasakad, alistuda mulle vabatahtlikult ja ilma igasuguse vastuhakuta, ärge lubage endale seda, et ma koorman end teie ründamisega.
türgi sultan muhamed."
kasakad kirjutasid vastu:
"sina türgi saatan, neetud kuradi vend ja paarimees, lutsiferi enda sekretär. mida põrgut sina rüütel oled? kurat situb ning sina ja su armee neelavad. sa ei ole sobilik, et kristlaste pojad oleksid sinu all, me ei karda sinu armeed. me võitleme sinuga maal ja vees. sina babüloni köögitööline, makedoonia tõllassepp, jeruusalemma õllepruulija, aleksandria kitsenülgija /ühes kolmandas versioonis tuleb siin  ära sõna: goatfucker/, ülemise ja alumise egiptuse seakarjane, armeenia siga, tatari kits, kamenetsi võllaomanik, podoolia varas, kurja ussi enda pojapoeg, kogu maailma ja allmaailma tola, meie jumala loll, seanägu, mära perseauk, lihuniku peni, ristimata kolupea /ühes kolmandas kirja versioonis tuleb siia juurde russitsism: mat tvoju jeb!/, kurat aurutagu sinu perset. niimoodi vastavad sulle kasakad, sina jäle süljelärakas. sa ei sobi tõeliste kristlaste juhiks. kuupäeva me ei tea, sest meil pole kalendrit, kuu on taevas ja aasta on raamatus, päev on samasugune nii nagu meil nii ka teil. nii et suudle meie kanni.
peahetman sahartšenko koos zaporozhje kambaga."
nimi sahartšenko tekitab praegu muidugi seoseid donetskiga. aga muidu on probleem selles, et sel ajal oli peahetmaniks ivan sirko, keda ka ilja repin keskse kujuna oma maalile pani. ning see sahartsenko nimi eksisteerib ainult ühel kirja versioonil. muudes allikates väidetakse, et kirja kirjutamist dirigeeris ikkagi sirko.
sirko oli vastuoluline. võitles kõigi vastu aga teatud episoodidel oli venelastega liidus. ta maeti mitu korda ümber venelaste poolt ja 1967. aastal viidi ta kolp leningradi uuringutele. seal see kolp vedeles kuni 2000. aastani, mil ta toodi tagasi ukrainasse ja maeti sinnasamasse zaporizhja linna ääres olevale khortitsa saarele. ümbermatmise tseremoonia oli olnud selline, et kasakad olid purjus ja lärmasid ning õigeusu preestri rituaale ei pannud keegi tähele.