ühest episoodist enne seda, kui tartu pushkini kool jogentaga nimeliseks kooliks ümber nimetati

1948. aastal asus tartu 4. keskkool (ehk hilisem pushkini gümnaasium) riia tänaval, seal kohe kaitseväe akadeemiast üle tee. seal oli äsja nimetatud kooli direktoriks oudovas sündinud eestlane seltsimees palaks. ta võttis ühtlasi 1948. aastal ka naise. oli ka nii, et see direktor palaks ei osanud ei eesti ega vene keelt õigesti rääkida ega kirjutada.

igal juhul, kui ta oli naise võtnud 1948. aasta suvel, siis tassis ta koolimajja ühte klassi tellised, savi, puidu ja hakkas sinna endale korterit ehitama. ehitas klassiruumi keskele vaheseina ja ladus sinna pliidi. kui linnavalitsuse ametnikud sellele peale sattusid, käskisid nad palaksil oma risu minema koristada ja klass laste jaoks vabaks teha.

aasta hiljem kaebas palaks linnaametniku peale ja linnaametnik saadeti siberisse. 

paar sõna peeter põllust

teatavasti oli  johann kõppi rektoriks oleku ajal ülikooli kuraatoriks peeter põld.

kaasaegsed räägivad tema kohta eelkõige seda, et välimuselt meenutas ta oravat. 

ning et tal oli 11 last ja kõik need lapsed kandsid kalosse. nii et kui sa talle külla läksid, siis koridoris oli umbes 13 paari kalosse. 

ülikooli sekretäri kurvast saatusest

1932. aastal tähistati tartu ülikooli 300. aastapäeva. 

toimus tõrvikurongkäik, kutsuti väliskülalised, kaeti aulas laud. 

kahjuks juhtus nii, et ülikooli sekretär ferdinand lambert sai kalaroast mürgituse ja suri ära. 

feliks moori purjutamisest

aegade alguses asus rahvusringhääling teatavasti estonia teatris. kusgail kolmandal korrusel kahes suuremas toas. 

hommikuti kell 7.15 laste eetrisse hommikvõimlemist. see oli nii, et leida idla mängis klaverit ning ernst idla luges mikrofoni, mis harjutusi inimesed kodus tegema peavad. 

mõnikord, kui purjus feliks moor samal ajal estonia majja sattus, siis ronis ta idlale mikrofoni ette ja hakkas plastiliselt väänlema klaveri ja ernst idla instruktaazhi saatel. ernst idla hoidis taolisel juhul ees kalanäo ja jätkas oma diktaati. mõnikord kommenteeris juurde, et "teie proua, tõstke põlve kõrgemale ja selg sirgeks"  

sorokini maailm

pitirim sorokin oli teatavasti soomeugri päritolu vene sotsioloog, kelle stalin nn filosoofide laeval venemaalt pagendas. 

ta oli natuke nupust nikastunud aga hullu töövõimega. ja oma hullu töövõimega murdis justkui sisse sotsiaalteadlaste a-liigasse. 

üks tema keskne sõnum oli see, et meie ajastu konflikt ei ole mitte juutide/natside või hitleri/stalini või konservatiivide/liberaalide vastasseis. vaid probleem tuleneb sellest, et inimkond on liiga meeleline, liiga pealiskaudseks muutunud, liiga kergekaaluliseks muutunud, liiga eklektiliseks muutunud. selle vastand oleks siis ideatsiooniline, ehk siis vaimseid ja seesmisi väärtusi hindav inimkond.

tõestuseks vaatas ta üle kõik kunstiteosed (maalid, skulptuurid jne) ning tõestas, et meeleliste kunstiteoste osakaal on praeguseks tõusnud. samuti luges ta üle kõik inimkonna sõjad ja ülestõusud ning tõestas, et niipea, kui inimesed hakkavad meelelisemaks muutuma, puhkevad sõjad. 

muuhulgas kärutas ta välja vabaduse valemi. see on siis murdarv. nimetaja/lugeja näeb välja nii vahendite koguhulk/soovide koguhulk. ehk et kui see murdarv on 1 või suurem, siis on inimene vaba. kui aga vahendeid on soovidest vähem, siis ei saa inimene oma soove rahuldada ja muutub mittevabaks.

1524. aasta abiellumisskandaal

teatavasti oli tallinnas vanasti mihkli nunnaklooster. seesama klooster, mille nunnad olid 1422. aastal oma solgivee shnelli parki vallikraavi suunanud ja ordufoogti käest noomida saanud. nunnad kutsuti välja ja foogt käskis nunnadel mitte reostada linna kaitsekraavi, vaid jätkuvalt suunata oma solk lihtsalt tänavale. 

selles nunnakloostris elasid peamiselt rüütelkonda kuuluvate dünastiate võsukesed. kui aga reformatsiooni käigus hakati seletama, et tegelikult võivad nunnad ka abielluda, siis tekkis mihkli koguduse nunnade seas abiellumisbuum.

probleem oli selles, et nunnad abiellusid allapoole oma taset. nt üks nunn abiellus kellegi michael lodega, kes ei olnud tallinna kodanik ega aadlik. ta küll sai 21. aprillil 1524 tallinna kodanikuks, kuid samal ajal rüütelkonna palvel keeldus ordumeister michael lodele õigusi andmast toompeal või harjumaal, mis tähendas, et ta ei saanud turvaliselt väljaspool all-linna liikuda.

kui märtsis 1525. toimusid ordumeistri ja tallinna all-linna kõnelused, siis heitis ordumeister tallinnale ette, et linn lubab nunnadel abielluda "sepasulaste ja muude kõigi alamatega". tallinna linn solvus hirmsasti ja palus tõde mitte väänata.

ensv kirjanike liidu koosolek 1950

IIMS järgset aega ehk neljakümnendate teist poolt on nimetatud ka järel-eesti ajaks. ehk et ühiskond kandis edasi paljuski eestiaegset vaimu, õpetajad, arhitektid, kultuuritegelased ei olnud päriselt lülitunud ümber stalinismile. 

ning teatavasti 1950. aasta märtsis toimus legendaarne eesti kommunistide märtsipleenum, kus hakati laamendama ja represseerima. siis vangistati ka suur hulk juunikommuniste. ensv välisminister hans kruusil peksti lõualuu sodiks, teate küll. 

ning loomulikult pidid ka eesti nõukogude kirjanikud reageerima. kirjanikud kogunesid ja otsustasid järgmist:

- semper tuleb kirjanike liidust välja heita, sest ta on kodanlik natsionalist

- alver, merilaas ja sang on dekadendid

- metsanurk ja raudsepp on nõukogude korra halvustajad ja fashistide käsilased

- ajakirjanik ja tõlkija ita saks kurtis, et luuletaja debora vaarandi on üle löönud tema mehe juhan smuuli

- kirjanik eduard männikut süüdistati joomarluses. kirjanik eduard männik oli tegelikult kirjutanud 1930. aastal ühe romaani "hall maja", mis kajastas tartu prostituutide elu. ja siis hiljem nõukaajal oli ta kirjutanud punaseid novelle. no igatahes teda süüdistati nüüd joomarluses. eduard männik kaitses end, et ta purjutab ainult koos punaarmeelastega, kes on kõik kommunistid ja eriti valvsad.

ignatsi jaagu heitlemistest

teatavasti tiris forselius rootsi kuninga ette pakri jüri ja ignatsi jaagu. forselius ise uppus botnia lahes aga ignatsi jaagust (1671-1740) saigi kooliõpetaja rõngus, otepääl ja pärast kambjas.

palupera mõisnik franz von rennenkampff (1678-1727) aga ei mõistnud sugugi, et kuidas tema pärisori saaks olla midagi muud aga mitte pärisori. rennenkampff nõudis kohtu kaudu, et talle tema pärisori tagastataks koos kõigi nende lastega, kelle too sigitanud on. kuna aga ta nõude andis sisse 1727 ja ise ühtlasi kohe ka suri, siis ignatsi jaak pääseski minema.

hirmus skandaal halliste kirikus

1929. aastal oli halliste kiriku õpetaja erwin von dehn (1862-1949) justkui vanaks jäänud ja vajas endale asetäitjaks noort hakkajat kirikuõpetajat. teiseks õpetajaks toodi viljandist alfred kõiw (1899-1979).

tasahaaval hakkas selguma, et noor kirikuõpetaja omastas kiriku rahasid. 

vähe sellest, et ta igasugu liikmemaksud ja vaeslastele suunatud annetused oma tasku pani, ta jättis kirikuraamatusse ka sissekanded tegemata. nii ei teatud enam, et kes kellega abielus on ja kes surnud on ja kes mitte. 

pärnumaa praost härra grünberg kutsus kõiwu pärnusse ja avaldas talle valju noomituse. alfred kõiw aga mobiliseeris enda selja taha väidetavalt 300 "vana naist", kes teda toetavat ning kõik teised hoopis olevat süüdi. 

20. jaanuaril 1934 peeti halliste koguduse juhatuse koosolekut ja otsustati häältega 18 poolt, 4 erapooletut kõiwu ametist kõrvaldamine. kuna see asi oleks edasi kohtusse läinud, siis tunnistas kõiw puhtsüdamlikult ja "pisarsilmi" oma süü üles ja lubas kahjud hüvitada. 

juhatus kõiwu palvet ei rahuldanud aga kõiw ühtlasi ka keeldus ametist lahkumas.

selles olukorras saadeti värske usuteaduskonna lõpetanud kirikuõpetaja karl raudsepp hallistesse olukorda klattima.

kui karl raudsepp siis suure reede hommikul kirikusse läks teenistust läbi viima, oli kiriku ukselukk tina täis valatud. politseiniku juuresolekul tehti lukk lahti.

karl raudsepa sõnadega, mis juhtus edasi:

"kui saabusin kirikusse, siis voogas inimmass, keda oli mitu tuhat ustest sisse. läksin altarisse ja mu viimane julguseraasuke langes. suur kirik oli tulvil inimesi, kes käratsesid ja irvitasid ning mitmed istusid mitte pinkidel, vaid kõrgete pinkide seljatugedel. kisa oli nii suur, et orelimängu üldse ei kuulnud. kiriku viimane osa, kes lähemal olid orelile, katsus laulda. alustasin liturgiaga ja kuigi mul on kõva hääl ja ma lausa karjusin, oli see asjata. kõik uppus ja kadus suminasse, mis neelas kõik. olin pisarais, kui väljusin altarist, et minna sakristeisse ennejutlust. kas need on inimesed, kristlased? kas nad ei tea, et on suur reede, millal issand löödi risti? kodus lapsena me ei tohtinud kolistada ega kõvasti kõnelda, siin karjuti ja irvitati kirikus ristilöödu kujule otse näkku".

 

eesti karskuse kongress tartus 1907. aastal

see, et karskusseltsid moodustati ainult seetõttu, et tsaaririigis ei lubatud muid seltse asutada, on ilmselt ainult poolenisti tõde. ja see, et karskusseltside kattevarju all joomas käidi, on samuti vaid poolenisti tõde. 

tutvusin nimelt 4 augustil 1907 tartus toimunud eesti karskuse kongressi protokollidega. seal ikkagi inimesed täiega siiralt kiitsid karskust ja uskusid ise ka sellesse. 

kõigepealt tooks välja suure karskusliikuja jaan tõnissoni kõnest mõned momendid. ta ikka kandus oma ideedega päris hullult ära. aga kahtlemata uskus iga sõna mida rääkis: "meie senine kultuur on suuremalt osalt alkoholi sünnitus; luule, kirjandus, kunst, teadus, ühiselu korraldamine jne. üleüldse kõik, mida ühe sõnaga kokkuvõetult kultuuriks nimetatakse, kannab alkoholi märki oma otsa ees, on alkoholiga kord kaudses, kord otsekoheses ühenduses. alkoholi võim kultuuri kujunemise pääle seisab selles, et tema üks suurematest ärritamise abinõudest on. ilma ärrituseta ei ole edu, ärritus peab olema, kui kultuuris edasi tahetakse saada. nektarist saadud kuni praeguse alkoholini on inimsugu ennast mitmesuguste ärritusvõimude läbi erutada lasknud. kultuuris mahajäämises paljude rahvaste juures see põhjuseks, et neil teatud ergutuse-abinõud puudusid."

tõnissoni jutt kokkuvõtvalt - mahajäänud rahvad on maha jäänud, sest nad liiga vähe joovad. eesti rahvas ei ole mahajäänud, sest me oleme piisavalt joonud. nüüd aga algab eesti kultuuris karske ajastu ja kultuuri hakatakse tegema ilma alkoholita.

kongressil oli eraldi sessioon pühendatud laste joomisele. siin käsitleti järgmisi punkte:
- koolides õpetajad joovad ja annavad lastele halba eeskuju
- lapsed ise ka joovad
- laste karskusseltse ei luba aga tsaarivõim asutada

kongressil tunti headmeelt selle üle, et kõige suuremate joodikute ehk setude juures on ka õnnestunud karskusselts asutada. selle nimeks on "püha nikolai imetegev selts".

veel üks sotsiaalgümnastika

see lugu juhtus eile päriselt. 

draamateatri vöötraja ees jalakäijate valgusfoori taga oodates. üks vanamees võtab sisse sprinteri stardipositsiooni, laseb keha ootusärevalt ettepoole, üks jalg läheb teise ette, teine jalg on justkui stardipakul. vahepeal vanamees sirutab ennast sirgeks, vaatab väljakutsuvalt teistele jalakäijatele otsa. siis teeb soojendusharjutusi, tammub jalalt jalale, kallutab pead ühele ja teisele poole. ja võtab jälle sisse stardipositsiooni. 

lõpuks läheb tuli roheliseks.

vanamees tõstab selja sirgu ja kõnnib väärika aeglusega üle tee. 

eesti-vene diplomaatiliste suhete ajajoon

välisministeerium avaldas eesti-vene diplomaatiliste suhete ajajoone: https://moscow.mfa.ee/et/eesti-ja-venemaa-diplomaatiliste-suhete-ajajoon/

täiesti adekvaatne ajajoon. ma pakun siiski alternatiivse ajajoone välja

- 1920. aastal tartus diplomaatilisi suhteid sõlmides küsivad vene diplomaadid eestlaste käest, kas turul müüakse per nase üks kera juustu või mitu. ning sibasid siis rahukõneluste vaheajal vanemuise tänavalt allamäge turule juustu ostma

- 1922. aastal töötas saatkonnas leitnant nikolai vildenau. ühe versiooni kohaselt pidasid venelased teda eesti luurejuhiks ja arreteerisid seepärast. teise versiooni, richard majaku versiooni kohaselt oli ta lihtsalt saatkonna kaudu moskvas spioneerimas ning venelased vahistasid ta seepärast. nagu kommunist richard majak hiljem meenutas, käis majak tal vangimajas külas ning vildenau palus talt lugemiseks marxi teoseid. nagu majak meenutab, oli vildenau tsitaat olnud järgmine: "ma tundsin juba ammu marxi tööde vastu huvi, aga viinavõtmine segas...." tõsi on ka see, et kui vildenau venemaalt tagasi koju sai, siis alandati ta reameheks.

- 1922. aastal olla kodanliku eesti diplomaadid venemaale minnes suurema koguse toitu kaasa vedanud. mitte ainult söömiseks, vaid ka äritsemiseks. nii kirjutavad hendrik visnapuu ja august alle, igatahes

- 1922. aasta paiku tuvastati, et saatkonna töötajad on välja laenanud saatkonna raha tundmatutele isikutele ning kellelgi ei ole ülevaadet, et kellele ja kui palju. lõpuks anti saatkonna maj osakonna juhatajale hr jõesarele kinga.

- 1926. aastal tekkisid kuuldused, et saadik ado birk on venelaste poole üle läinud. tal paluti tallinnasse tulla. ta ei tulnud. ja ta kadus üleüldse ära. moskvasse saadeti uueks saadikuks heinrich laretei. kui laretei ükspäev moskvas parasjagu norra saatkonnas einetas, siis ilmus sinna läbimärg ado birk, kes oli tshekistide käest põgenedes moskva jõest üle ujunud.

- 1927. aastal pandi venemaal vangi saatkonna sekretär juuli kera, kes olevat olnud ka lähemates suhetes ado birgiga ning kes väidetavalt töötas siis vene luure heaks. juuli kera istus aastatel 1927 kuni 1934 legendaarsel solovetsi saarel. kui ta vangist vabanes, siis tuli ta eestisse, sest venemaal "on väljakannatamatu elada". nagu tollane ajaleht kirjutab, oli naine riietatud närudesse aga "praegugi välimuselt üsna nägus"

- 1944. alguses muutis nsvl põhiseadust nii, et liiduvabariikidesse tekkisid välisasjade rahvakomissariaadid (selleks, et üro-s hääletusel rohkem hääli oleks). moskvas hakkasid stazheerima tulevased nn välisministrid ehk välisasjade rahvakomissarid. hans kruusist pidi saama ensv välisasjade rahvakomissar. siis aga avaldati manchester guardianis artikkel, kus meenutati, et kruus oli kolmekümnendatel kommuniste kritiseerinud ja vabadussõda kiitnud. ning ta kupatati moskvast minema. molotov oli siiski kruusile lohutuseks öelnud, et see minemakupatamine ei tähenda lõplikku otsust kruusi suhtes.

- 1944. aasta sügiseks oli olukord muutunud ning kruus sai siiski välisasjade rahvakomissariks. 20. oktoobril 1944 kinnitati kruus ametikohale. kruus võttis oma ametikohta väga tõsiselt, ta kirjutas, et tema ise küll ei vaja suurt korterit aga ensv välisasjade rahvakomissaril on kindlasti vaja suurt esinduskorterit. suurt esinduskorterit on vaja selleks, et kohe hakkab eestisse tulema suures koguses välisdelegatsioone. ja et üleüldse, ka tema vanas korteris tehakse remonti väga aeglaselt. 

- 1950. aasta märtsis otsustasid tšekistid, et välisminister hans kruus on tegelikult ikkagi kodanlik natsionalist, vangistasid ta, peksid tal lõualuu viltu ning hambad suust välja. 

paar tsitaati purjus romulus tiituselt

romulus tiitus olevat tartus üsna tuntud olnud oma purjutamise poolest. joomingud leidsid aset kunstikoolis pallas ja neid kutsuti maskeraadideks. mõnikord peeti romulust niisama natuke nihestunuks. igatahes on meie päevini säilinud mõned laused, mis ta purjus peaga oli öelnud. 

ükskord pandi ta pallase joomingu käigus tuppa luku taha, sest ta oli täiesti kapsas ja oli magama jäänud. kui romulus tiitus pärast kerget uinakut ärkas, siis ronis aknast välja aga kukkus ja väänas jala. oli talv. kui ta seal hanges vedeles, tuli keegi naine kesklinna poolt, tiitus hõikas talle: "kui te peale erootilise armastuse ka ligimesearmastust tunnete, siis kutsuge voorimees või auto!".

kui ta jõudis voorimehega haiglasse, siis haiglatrepil tulnud teda valveõde vaatama. romulus tiitus ajas öe tagasi haiglasse, sest "te olete valveõde ja valvepostilt puudumise pärast võib teil pahandusi tulla"

kui arst tahtis hiljem tema katkisest jalast röntgenit teha, siis palus ta mitte jalga pildistada, sest seal on konnasilmad. parem tehtagu pilt rindkerest.

   

suur intriig vanemuise asjus

19. aprillil 1929 avaldati postimehes selline pöördumine:

Vanemuise- teatri nii aineline kui kunstiline seisukord näitab wiimaste aastate kestes langevat tendentsi. Alates1925. a. on puudujääkide katteks äratarvitatud üks kolmandik teatri kinnisvara väärtuseft. KaS ei ole see mitte allakäik kahjatsemiStväarfe lõpu poole? Kas ei ole selle allakäigu tingimuSteS ka teatri kunstiline tasapind kõigutatud? Teatri juurest on juba las lahkunud wõi väljalangenud rida kandvaid jõude, kelle kohad on jäänud asendamata. Repertuaar, otsitud ja järjekindlusetu, rabeleb .Vanemuise- teatri üldise olukorra ummikus. Teatri juhtimise on koondanud oma kätesse niisugused ringkonnad, millele .Vanemuine- olewat muuks kui kunstitempliks. Hoolitsetakse enne kõike opereti eest. Operetinäitlejad saavad isegi rohkem palka kui draamatrupi omad, rääkimata lavastustest, kuS opereti kulud võitvad olla mitmekümnekordselt kallimad, kui seda on kokkuhoid draama alal. Hiljuti peetud peakoosolek kajastas ilmekalt seda hoolimatut vaimu ja meelsust, mis praegu juhib .Vanemuise- teatrit tagurpidi. Ei võimaldatud peakoosolekul labirääkimisigi teatri kunstilise suuna üle. .Vanemuise" teater saab toetusi riigi eelarwe korras, kultuurkapitali ja muist sihtsummadest.

Nende kasutamise otstarve peaks selgitatud, ja tarvitamine kontrollitud olema. KäeSolevaga pöörame teatrit toetawate asutuste tähelepanu meie nõudele, et saadavat toetust ei pillatakS opereti ja warietee tegemisele, waid et seda väärtustataks draama kasuks, ühenduses sellega peaks siis draama eraldatama teistest .Vanemuise- huwialadest iseseiswa eelarve alusel. Peaks .Vanemuise- teatri ümber kujunenud ebanormaalne olukord jätkuma, siis kerkib küll paratamatult päevakorrale ülikoolilinna uue kunstipüüdelise draamateatri asutamine. Meie allakirjutajad ei saa avalikult oma rahulolematust awaldamata jätta .Vanemuise" tegevuse tagurpidi juhtimise ja teatri kunstilise tasapinna allalibisemise puhul.  

kirjale on alla kirjutanud tuglas, kangilaski, markus, anni, hiir, koort, oras, saareste, schütz, suits, vallak, visnapuu jne. 

juhtumi taga oli see, et aastal 1922. saabus teatrisse noor valga naisterahvas, lauljanna elli põder. ta oli vahepeal richard rohule naiseks läinud ja kandis selleks hetkeks juba nime elli põder-roht. kuna aga richard roht oli vekslivõltsimise eest kohtu all, siis oli ta richardist lahku minemas. ning kuna vanemuise tegevjuht harald stukis oli parasjagu saadaval, siis sebis ta haraldi ära. 

läbi haraldi hakkas ta teatrit juhtima ning iseendale operettides peaosi andma. ning paari aastaga viis ta olukorra sinnamaani, et ajas peanäitejuhi ferdinand pettai minema. hakkas ise peanäitejuhiks. 

kui teatrikriitikud võtsid vaevaks arvustada elli põder-roht-stukis loomingut, siis lasi ta teatri raha eest trükkida lendlehti, mis kritiseerisid tema kriitikuid ja lasi neid teatri ümbruskonnas möödakäijatele jagada. 

ühtlasi sebis stukis ka vanemuise eelarvet nii, et sõnateater oli alarahastatud ning operett ülerahastatud. mis omakorda tähendas sõnateatri allakäiku, vähenevat piletitulu, kehvemat teatrit jne. see siis ajaski tartu literaadid niivõrd närvi. 

1932. aastal juhtus nii, et vanemuise teatri juhiks sai august gailit, kelle naine elvi nander-gailit oli samuti lauljanna. gailit hakkas oma võimu ära kasutades oma naisele siis peaosi sebima. mis muidugi ajas elli põderi närvi, elli hakkas oma etendusele inimestele tasuta pileteid jagama ning instrueeris neid maruliselt aplodeerima. 

1934. aastaks suutiski elvi põder gailiti koos oma naisega teatrist minema kupatada. 

sellegipoolest oli 1935. aastaks kaotanud ta oma lauluhääle ja pidi taanduma. talle pakuti lohutuseks sõnateatrit, ta tegi ühe tüki kaasa aga see oli jätnud rohkem tükitöö mulje. 

paar sõna lutsust

lutsul olevat olnud komme avalikes kõnedes oma lausete keskel ja vahel verbaalselt välja öelda koma või punkt või sulud. või mis iganes parasjagu vaja oli.

võimalik, et see sõltus sellest, kas ta oli parasjagu natuke napsutanud või mitte. 

1927. aasta märtsis korraldati tartus kirjandusnädal. mõte oli selles, et tuua kirjandus inimestele lähemale. saksa teatri ehk vanemuise väikse maja ruumides peeti 25 märtsil (reedel) pidulik aktus. sisse sai ainult piletiga aga saal oli paksult rahvast täis. tuglas, luts, metsanurk, adams, vallas jne kõik kirjanikud olid kohal.

adams luges oma luuletusi. siis saabus lutsu kord lavale tulla. ta ei tulnud lavale. 

natukese aja pärast ta siiski tuli lavale. tegi publikule sügava kummarduse. otsis oma taskutest välja prillid ja paberitüki. paneb prillid ette ja paberi kõnepuldile. 

luts alustab:

"raamat on kõige parem sõber! paus. kirjandusnädal. paus. tänavu on kirjandusnädal. paus. sina, eesti intelligents, kes sa seal istud. vaata üles, vaata alla ja loe eesti kirjandust. punkt."

luts tegi publikule sügava kummarduse ja lahkus lavalt.

 

kirjameeste pink elvas

teatavasti on elvas arbi järve ääres kirjameeste pink, millele on kratsitud kõigi elvaga seotud kirjanike nimed. kui ma õigesti mäletan, siis seal on ka paar naiskirjaniku nime.

seda elva ja kirjanike vahelise suhte temaatikat tuleks tulevikus põhjalikumalt uurida. üks seesmine loogika tundub sellel protsessil olevat, et elva on väga haige-sõbralik linn. terve hulk kirjanikke kolis elvasse elama just, et paremini oma haigustega toime tulla.

küll olid kellelgi kopsuhaigused ja kellel veel mis haigused. hugo raudsepal oli mingi selline haigus, et ta ei saanud kuigi palju püsti olla. enamuse päevast ta lamas. vahele tegi paar-kolm korda pooletunniseid jalutuskäike. igatahes on kõik tema elvas kirjutatud teosed kirjutatud selili lamades. 

kristjan jaak petersoni luule retseptsioonist

teadupärast avaldas kristjan jaak peterson oma luulet põhiliselt vaid beiträges, mida vedas rosenplänter. ja otto wilhelm masing oli ka näppupidi juures.

pärast petersoni luuletuste lugemist kirjutas masing: "kogu oma vaevalise keele juures ei kala ega luha - kus on seal midagi luulelist? mina ei näe midagi muud, ainult kõige labasem proosa, halvas ja rikutud keeles väljendatud."

villem reiman luges neid 19. sajandi lõpus uuesti ja ütles: "kõik need on poisikese tööd, sisu poolest magedad, kuju poolest karedad"

1932. aasta kunstis ja kirjanduses kirjutas johannes semper: "kristjan jaak petersoni oodi me ei loe enam, petersoni ei saa näiteks kõrvutada schütziga, sest need on kaks erimaailma. ühe vormi tajume, teise oma mitte, kr. j. petersonist võib vaimustuda ainult arhheoloog." 

fitzgeraldi mitmed kimbatused

scott fitzgerald oli teatavasti abielus zelda fitzgeraldiga juba alates 1920. aastast. 

kui fitzgeraldid ükskord 1929. aastal pariisis mishaud' restoranis napsutasid, siis ütles zelda scottile, et scottil on võrreldes teiste meestega väiksem peenis.

scott läks seda muret kurtma hemingwayle. hemingway kutsus fitzgeraldi kempsu ja palus oma peenist näidata. hemingway hindas, et täiega normaalse suurusega peenis on.

fitzgerald siiski ei leidnud sellest lohutust. hemingway kutsus fitzgeraldi järgmisel päeval louvre, et antiiksete skulptuuride najal võrdlusi läbi viia. fitzgeraldi ei köitnud see mõte ja ta ei läinud louvre'.

ärge ütelge, et pärnust suuri mehi pole võrsunud

salanõunik oli tsaaririigi teenistushierarhias ülaltpoolt kolmas aste. sellist inimest tuli nimetada tiitliga "ekstsellents". 

juhtus nii, et pärnu postiametnike dünastiast pärinev gustav carl von weismann (1837 - 1912) sai sellise tiitli. postkontor asus teatavasti postipoisi trahteri majas. 

asi oli selles, et vanasti olid postkontorites mustad toad ehk ruumid, kus avati ja loeti läbi kodanike kirju. seda tegevust nimetati perlustreerimiseks. selles mustas toas oli seade, mis ajas pidevalt kuuma auru välja. selle abil aurutati ümbrikud lahti. kui ümbrikul oli mingi pitser, siis see pitser enne lõhkumist kopeeriti ning hiljem pandi ümbrikule samasugune pitser peale. 

gustav carli isa oli oma karjääri viimases otsas töötanud peterburis ja nii hakkas ka pärnus sündinud poeg peterburis tööle. tööle hakkas ta perlustreerijate juhina.

ühel päeval lugesid nad üliõpilase pahhom andrejushkini kirja harkovisse oma seltsimehele. tegemist oli nn aleksander uljanovi grupeeringuga, kes planeeris tsaar aleksander III mõrva. harkovis seati üliõpilaste juurde üles politseivalve ning võeti kõik vandenõulased kinni. 

selle saavutuse eest sai gustav carl von weismann endale salanõuniku teenistusastme.

ning aleksander uljanov koos oma seltsimeestega hukati 1887. mis siis ajas ühtlasi ka aleksander uljanovi venna vladimir uljanovi ehk lenini närvi. edasi läks leniniga nagu läks. 

gustav carl von weismann pensioneerus, tuli tagasi pärnusse, suri 1912. aastal ning maeti alevi kalmistule. 

ensv välisministri korteriküsimus

kui tööliste riigi esikirjanik hans leberecht ostis oma kirjanduspreemia eest ameerika auto, siis sama riigi välisminister hans kruus muretses oma korteri pärast järgmiselt:

"mulle on rkn-i asjadevalitsuse poolt ettenähtud korter pärnu maanteel nr 28, mida praegu remonditakse. see korter, mis mulle hans kruusile võib olla küllaldane, ei rahulda aga kaugeltki välisasjade rahvakomissari korterile esitatavaid nõudeid. veel enne, kui tallinna hakkab saabuma mitmesuguseid alaliselt siin resideerivaid diplomaate, tuleb siia külalisi moskvast (nende hulgas ka välismaiseid) ja teistest liiduvabariikidest, keda on vaja esinduslikult just rahvakomissari korteris vastu võtta. selleks on ette nähtud krediidid ka tulevase aasta eelarves ja antud ka esialgsed sellekohased juhised. on vaja, et rkn asjadevalitsus juba nüüd kohe samme astuks sellise välisasjade rahvakomissarile vajaliku korteri soetamiseks ja sisustamiseks. kui ma korteri pärnu maanteel selle valmimise järgi (mis muide toimub küll õige aeglased tempos) vastu võtan, siis ainult sel eeldusel, et suurema ja esinduslikuma korteri küsimuse lahendamine sellega seisma ei jääks."

hans kruus jõudis olla välisminister 1950. aastani. siis võtsid tööliste riigi julgeolekutöötajad ta kinni, panid vangi ja peksid lõualuu puruks.  

soomele kuninga valimisest

me vist ei ole piisavalt teadvustanud endale, et tegelikult valisid soomlased 1918. aasta oktoobris endale kuninga ära. selleks oli hertsog friedrich karl hessenist. 

valimiseks oli vaja 5/6 parlamendisaadikute enamust. kuna aga sotsiaaldemokraatliku partei saadikud suures enamuses mässu eest vangi olid pandud, siis kukkuski nii välja, et monarhistid said parlamendis hääled kokku ja kuningas sai valitud.

kuidas august jakobson jaan kärneri maha unustas

teatavasti pidi nõukogude kirjanik august jakobson 1941. aasta suvel organiseerima eesti kirjanike evakueerumist venemaale. enamus kirjanikke üldse ei tahtnud tulla. kui jakobson neid otsis, siis nad varjasid end. 

jaan kärner oli siiski üks nendest, kes siiski tahtis nõukoguda tagalasse minna. suures segaduses oli jakobson aga ta maha unustanud ja läinud ise üle peipsi venemaale. 

jaan kärner jõi end purju ja olevat ilmunud 10. juulil tuglaste ukse taha tallinnas. kurtis, et jakobson ei ole talle evakueerumiseks juhendeid jätnud, tema aga on purjus ja tal on granaadid taskus.

kuidas hans leberecht auto ostis

teatavasti ei oleks leberecht 1949. aastal üldse stalini preemiat saanud, kui mitte stalin ise poleks seda karotammele maininud, et ta on sellise autori jutustust lugenud. eesti nõukogude kirjanike liit oli selleks hetkeks juba 1949. a stalini preemia laureaadi välja valinud aga sellise vihje peale muudeti otsus koheselt ära. 

leberechti lugu "valgus koordis" rääkis teadupärast alatutest kulakutest kes õõnestasid kolhooside asutamist. kui leberecht oli stalini preemia kätte saanud (25000 rubla), siis läks ta väga tähtsust täis ja ostis ta selle raha eest helerohelise buicki. 

mõned detailid samuel kiecheli retkest narvast tallinnasse

samuel kiechel (1563-1619) oli üks ulmist pärit kaupmehesell. 

1586. aastal käis ta narvas ja hakkas tagasi tallinnasse tulema. ta reisis maad mööda. mööda neid radu, mis eksisteerisid ühest külast teiseni. narvast rakvereni tuli ta koos mingi rootsi ametnikuga. taustaks olgu öeldud, et taolistel reisidel tegid suvalised inimesed omavahel koostööd ja kombineerisid endale reisivariante. ning sakslaseks olemine oli abiks - kuigi sa ei olnud aadlik, võtsid mõisnikud (või teised sakslased) sind rõõmuga enda juurde, kui sa olid sakslane. 24. augustil kolm tundi enne lõunat jõudsivad nad rakverre. siis hakkas kõik viltu minema:

- rakveres leidsid nad ühe hobuse. rootslane võttis selle hobuse endale ja sõitis hüvasti jätmata minema. samuel jäi üksi maha. 

- samuel hakkas siis kombineerima. nagu ta ise kirjutab: "õhtujumalateenistuse ajaks juhtusin ma ühe saksa püssimeistri majja, see oli üks trompetipuhuja, siis ma sain süüa, selle juures oli üks liivimaa aadlimees, kes oli ka tema juures napsitanud. kui ta nüüd kuulda sai, kuidas ma minema ei pääse, lubas ta mind oma tõllas kaasa võtta oma mõista, mis oli sealt 3 penikoormat ja natuke teelt kõrval, siis pidi ta mind jälle edasi toimetama. noh, ma ei usaldanud küll ülearu, sest sel ajal oli seal sõjast saadik palju kahtlast rahvast, aga kuna ma veel vähem sinna jääda tahtsin, asusin nimetatud aadlimehega teele."

- kiechel istus siis vastu ööd aadlimehe tõlda ja pidi tee peal kuulama aadlimehe juttu, et sealkandis on palju kurgesid, et nad on 30-40kesi karjades aga et üks kurg peab vahti ja kui inimene läheneb, siis nad põgenevad. ///see oligi päris adekvaatne jutt, enne maade kuivendamist elas sagadi kandis palju hüüpe

- kiechel kirjutab oma sõnadega, et mis edasi juhtus: "ja sõitsime üle 2 tunni, öö tuli peale enne, kui tema mõisa jõudsime. enamasti läbi metsa ja mööda põhjatut, vett täis teed, pealegi sadas hästi kõvasti, nii et ma sain läbimärjaks. kui me nüüd öösel tema majja tulime ja olikaunis hilja, et rahvas enamasti magas, polnud tal rohkem kui üks voodi, mis seisis toas. selles magas üks teine aadlimees, tema sõber, kes oli talle külla tulnud. see tõusis jälle voodist üles ja tegi junkrule või majahärrale ruumi, tõmbas riided selga, heitis minu kõrvale ühte kõrvalkambrikesse õlgedele. nii tore, kui see aadel ennem on olnud, nii vilets ja vaene on ta praegu, sest maa on kõik paljaks rüüstatud, laastatud ja purustatud. külad, alevikud ja linnused moskoviidid kõik maha põletatud: sellepärast tunnevad veel muret ja keegi ei taha muud ehitada, kui seda mis igapäevaseks ihutoiduseks ja ülalpidamiseks vaja on, niikaua kui ükskord igavesele rahule viiakse."

- järgmine päev oli 25. august. selle päeva kohta kirjutab kiechel edasi: "25-ndal selle kuu päeval viib mind junkur nimega jörg von bergen, ja tema mõisa nimi on sagadi, väljale, näitab mulle palju põlde, heinamaid ja metsa ja need valdused kuuluvad tema seletuse järgi kõik temale. nüüd oleksin ma parema meelega oma teed läinud, pidin aga ootama seal söögiajani, vahepeal tuli just üks saksa mõisamees sinna, kes pidi minu teed reisima kuni kolme penikoorma kaugusele tallinnast, kes tundis keelt hästi, sellega ma asusin pärast lõunat teele ja aadlimees muretses mulle hobuse ühe oma talumehe kaudu kuni ühe tunni tee kaugusele lähimasse alevikku..."

- kui nad jõudsid lähimasse alevikku, siis seal oli parasjagu üks talumees hobuse saduldanud, et kuhugi sõita. mõisamees peatas talupoja kinni, ütles, et kiechel tõttab kirjadega kuninglike komissaride juurde ja et andku hobune ära. talupoeg andiski. kusjuures oma hobuse tagasisaamiseks pidanuks ta siis ise pärast hobusele järgi minema.

- ühe penikoorma järel jõudsid nad ühe möldri juurde. mõisamees käskis nüüd möldril oma hobune loovutada. mölder punnis vastu. mõisamees võttis kaika ja ähvardas möldrit nüpeldama hakata. mölder loovutaski hobuse.

- kahe penikoorma pärast jõudsid nad kuhugi majja, mis oli tühi. nad tegid tule üles. maja ees karjamaal olid hobused. mõisamees püüdis ühe hobuse kinni ja hakkas saduldama. saabus talumees, kes küsis, et mis teete siin. mõisamees vastas, et nad ajavad kuninga asju ja vajavad hobust. talumees leppis sellega.

- kiechel aga kartis, et neid hakatakse hobusevarasteks pidama. nii oligi. varsti olid neil kolm hobusemeest kannul, kes neid taga ajasid. lõpuks õnnestus neil tagaajajad maha raputada.

- pärast seda ei õnnestunud neil enam üheltki talupojalt hobust välja petta. pidid raha maksma hobuste eest. 

mõned momendid rudolf lesta elust ja loometööst

tartlased muidugi teavad rudolf lestat (1885-1941) hästi. ta oli nagu nooreestlane ja pidas tartus kohtunikuametit. 

ühe oma esimese avaliku ülesastumise tegi ta 1905. aastal, kui oli käimas vanemuise uue teatrimaja ehitus. lesta saabus ehitusplatsile ja nõudis, et ehitus seisma pandaks ning lava paari meetri võrra suurem ehitataks. põhjuseks see, et tema poolt kavandatud näidend ei mahu muidu lavale ära. kui lesta ehitusplatsilt minema talutati, siis ta vandus vihaselt, et nii näkase teatri jaoks ta tükki kirjutama ei hakka. ega hakanudki.

lesta oli ka suur arhitektuurientusiast. ta kutsus end ehitusesteediks. ta põhimõtteliselt unistaski, et riiki saab juhtida läbi arhitektuuri. 

riigi suveräniteet pidi avalduma monumentaalsetes ehitistes. riigivanemat pole vaja ja rahvas hakkab end ise esindama. rahvas aga hakkab koos käima toompeale ehitatavas Riigi Lossis. ja selle Riigi Lossi korrashoiu eest vastutab rahvas ise riigikogu kaudu.

kuna lesta ei olnud ise tallinnas kuigivõrd palju käinud, siis ta väga hästi ei teadnud, kus asuvad pikk jalg ja lühike jalg. küll aga tahtis ta toompeale rajada suure väljaku, kust saaks alllinna laskuda pika või lühikese jala kaudu.

harju tänava lõppu ehk siis vana linnamüüri koha peale tuli rajada lembit võidumehe värav. aga see ei peaks olema mitte nagu lihtsalt värav, vaid keskaegsete ja renessanssiaegsete prantsuspäraste losside vahele jääv värav.

lesta mõistis muidugi seda, et eesti rahvas on väike. seetõttu tuleks kokkuhoiu huvides mitte hakata ise projekteerima, vaid kasutama juba olemasolevaid projekte. kogu toompea ja toompea ümbrus tuleks ehitada prantsuspäraseks, sest siis tuleks prantsuse turistid meid visiteerima. 

nii näiteks tuleks lossi platsil kodanikumajad lammutada ja asemele ehitada prantsuse arhitekti contant d'ivry poolt louis XV jaoks projekteeritud palee. kuna aga selle lossi tiivad ei mahu toompeale ära, siis võiks lossi ehitada ilma tiibadeta. sinna majja pidi tulema kunstimuuseum.

kui riigikogu hoone ehitati, siis käis ühiskonnas tihe diskussioon. ühtede jaoks ei kõlvanud eesti parlamendi ehitamine sakslaste mäe peale, teised ei mõistnud neid ekspressionistlikke sikksakke, kolmandad oletasid, et dekoor on alles fassaadile panemata, riigikogu liikmed aga kirjutasid kaebekirja, et riigikogu majas on liiga pime ja neil pea ning silmad valutavad. siinkohal ei saanud ka rudolf lesta tasa olla, vaid pidi oma seisukohavõtu esitama. tema arvates see uus riigikogu maja on "saksa ordu põhjapoolsema komtuurikese prassimiskonvendimaja uuesti ülesehitus, dekoreeritud ühelt poolt moskva 17. sajandi kiriku akendega, stiilivärdjatega, ja katuse äär dekoreeritud saksa-hansa jahuaida kah-fassaadi mudelikestega" 

nii nagu teised avaldavad teatrikriitikat või kirjanduskriitikat, avaldas rudolf lesta alatasa arhitektuurikriitikat. tõsi küll, väidetavalt ei avaldatud tema artikleid mitte kunagi täies mahus. siin mõned tsitaadid tema kriitikast uue petseri eesti panga hoone küöge ehitatud kohtuhoone aadressil:

- EeSti Panga Petseri harukontori operatsioonisaali awarustesse ning - õhurikkuSse upub paar pangaametnikku ning paar klienti.

- Ringkonnakohtu wäljasõiduistungiie „saaliS" meenutab kohtu koosseis publikuga sageli kalu tiigikeses talwise jääkaane all

- Eesti Panga Petseri maakonnakontori ! tempelsaali põrand asetseb muidugi mitte ! kõrgemal lossi teise korra põrandapinnast

- Ringkonnakohtu ruumi wiib tolle loSsi tiibhooneS Wana TeStamendi taewaredel. Kes ajapuudusega nuheldud kohtunikest nõrga terwisega, kandku PetseriS ringkonnakohtu istungile kaasa pesuwahewS: taewaredeli ülemisel astmel ollakse ju üleni higine

- Ehitatagu edaspidi kohtuhooneid, wäljendades aukartust oma kohtUwaimu ja selle ajaloolise ideaali, eestlust. elulise rahwusideaali eeS Sest sellega wäljenduks lääneeuroopalise eestluse aukartus suweräänse Eesti riigiwõimu ja eestlust lugematute põlwede ajaloolise rahwüsideaali eeS lääne-euroopalise eestluse . enesemääramisõiguse ees, Euroopa õigluseideaali ees.

eesti poeesia lätetelt

üks läte

visnapuu oli loomulikult üks kandvamaid poeete, eriti nooremas eas. hiljem andis ta natuke standardis järele, nt ühe episoodil pühendas ta ühe ja sama luuletuse kahele erinevale naisele. vbl seda seletab see, et ta elu teises pooles ei plaaninudki eriti poeesiale pühenduda. maria lentsole kirjutas ta 1911. aastal oma loomingulise karjääri planeerimisest nii: "minu plaan on seesugune, et ma ilmaski juttusid kirjutama ei hakka, vaid valin luule nooremas eas ja draama pärastpoole". 

teine läte

samal ajal aavik ahastas eesti keele seisundi pärast ja palub või käseb poeetidel vähemalt paarkümmend aastat mitte luuletada, et keel jõuaks välja areneda. senikaua võivad aaviku arvates poeedid proosat kirjutada.

kolmas läte

ühel teisel meeleheite hetkel kirjutab aavik: "oh under, semper, visnapuu, alle, barbarus ja muud, ma palun, ma vannutan teid: õppige enne vähemalt kümneni selgesti lugema, siis alles hakake luuletama"

neljas läte:

kui visnapuu ja gailit kahekümnendate alguses venemaale läksid (mäletatavasti purjutas seal visnapuu koos jessenini ja duncaniga), siis võtsid nad spekuleerimise eesmärgil eestist toiduaineid kaasa.

viies läte:

alle iseloomustas visnapuu luulet nii: "kaasvõitlejad, mis on juhtunud?! ons tuli kuskil lahti? pole midagi: poeet visnapuul on peied, ta matab täna vanu jumalaid ja prassib - segab vahukoort kohviga ja revolutsioneerub iga lonksuga ikka rohkem.

kuues läte:

see on siis eduard laamani seisukoht sellest, kui keegi oli ants orast tema luulekriitika eest sõimama hakanud: "visnapuu on luuletaja, kes tihti langeb maneeri. barbarusel aga peale maneeri muud ei olegi. see on kubofuturistlik "moodne" plekk-ventilaator, kellest ette teada, kuidas ta igal tuuletõmbel plärisedes tiirlema pistab. seda plärinat surematuks kunstiks kuulutada ja "neuvashai-koroto" tsünismi uuteks ideedeks, seks peab oras tõesti olema luule raamatupidaja, kes omas tsunftilikus snobismis asetab "moodsa" raamatupidamise üle luule, kätteõpitud maneeri üle inspiratsiooni, kooli üle ande. kas eestis tõesti arvustajat ei leidu, kes orase arvustuse üle kirjutaks?"

üks jooming ühes stockholmi hotellis

ükskord kui hellar grabbi oli tulemas usa-st läbi rootsi eestisse, kutsus ta stockholmis tuulisuilased kalju lepiku ja raimond kolgi oma hotellituppa jooma. 

toas oli olnud ainult kaks tooli ja kaks klaasi. kalju lepikul ja raimond kolgil olla kõrisõlm kiirelt liikuma hakanud ja silmad kilama hakanud, kui hellar grabbi kotist suure virginia viskipudeli välja võttis. 

nad siis kolmekesi kahest klaasist kuidagi hakkasid jooma. samas oli tegelikult hellar grabbi tahtnud selle viski eestisse tuua. aga need tuulisuilased muudkui jõid. ja kui klaas tühi oli, siis hakkasid teda laual tähenduslikult viskipudeli poole lükkama. no et grabbi neile juurde valaks.

samal ajal hakkasid lepik ja kolk omavahel vaidlema. luuleteemadel. ja kirjandusteemadel. ning argumentidele kaalu andmiseks hakkasid rusikaga vastu lauada põrutama. nagu grabbi hiljem kirjeldas, need põrutamised olid nii tugevad, et klaas laual hüppas.

grabbi hakkas juba kartma, et tuulisuilaste luulekoolkond läheb nüüd tema hotellitoas lõplikult tülli ja laiali. palus neil mõista paremini üksteise argumente ja mitte tülitseda. tuulisuilased käskisid grabbil mitte vahele segada. ütlesid, et nad alati räägivadki omavahel nii.

kui aga kell oli läinud üle 12, siis tõusid tuulisuilased laua tagant püsti, nagu midagi poleks olnud ja läksid sõbralikult hotellist minema. 

grabbil jäi tollest joomingust pool viskit alles. tõi selle järgmisel päeval eestisse ja jõi koos ain kaalepiga ära.

eestlased on mongolid

mul oli senini arusaamades see lünk, et kui mongoleid uuriv berliini professor orientalist wilhelm schott (1802-1889) oli ühtlasi ka eestluse fänn, siis mis see loogika siin taga oli? et kust otsast ta siis selle eestluse otsa komistas?

mäletatavasti oli ta lugenud kreutzwaldi kalevipoega ja oli kreutzwaldiga kirjavahetuses. ning muuhulgas saatsid need kaks tiirast vanamees üksteisele noore koidula pilte. kiitsid üksteisele tema ilu. kreutzwald oli küll koidula tekste lugenud aga schott mitte. st et schotti ei huvitanudki koidula looming, vaid ainult tema näopilt. kusjuures see ei olnud mitte foto, vaid kreutzwaldi joonistus koidula foto pealt. 

ning mäletatavasti kirjutas ükskord koidula kreutzwaldile kirja, et ta oli oma venna harryga vaielnud, et kes on kõige targem rahvakild ilma peal. ning jõudnud järeldusele, et need on mongolid. mäletatavasti kaasnes selle vaidlusega ka see, et neil tähelepanu hajus ja vahaküünal süütas klaveri peal olnud kreutzwaldi kirja. aga et mis loogika alusel siis koidula jõudis järeldusele, et mongolid on kõige targemad inimesed maa peal.

point ongi selles, et eestlasi peeti mongolite, st asiaatide hulka kuuluvaks. venelasi aga nt mitte. ja eriti ohtlikuks peeti eestlase seetõttu, et oma valge naha tõttu, jätsid nad võlts-eurooplaste mulje. ning ohustasid seega tõelist valgete inimeste tõupuhtust. kui eestlased 19 saj lõpul ameerikasse läksid, siis deklareerisid nad end pigem venelastena, sest mongoliteks olemine tähendanuks kohe ka diskrimineerimist. nt oli ameerikas määrus, mille kohaselt minimaalselt 1/8 mongoloidse päritoluga inimene ei tohtinud valgega abielluda. 

encyclopedia britannica kirjuats 1910 aastal, et eestlased on mongolitele omaselt väikest kasvu, lühikeste jalgade, madala otsaesisega ning puuduva habemega. ning on ka üldises kehalises arengus maha jäänud. aga et oma keelest hoiavad nad kramplikult kinni ning ilmutavad suurt võimekust värsside sepistamisel, laulavad igal võimalusel varahommikust hilisõhtuni. 

momentidest vana-võrumaa karskusliikumises

1. moment

räpinas asutati 1891. aastal karskusselts "võhandu". tema esimeseks esimeheks oli samuel vijand. kuna ilmselgelt tekkisid raskused karskuse mõiste määratlemisel, siis 10. mail 1892 tehti koosolek, kus otsustati, et liikmed tohivad olla vaid need, kes on 4 kuud kained olnud. selle peale vabastati liikmeskonnast kohe 15 kohalikku talumeest.

2. moment

lisaks karskuse definitsiooni määratlemisele, koondas karskusselts "võhandus" senised kaks laulukoori üheks ning nimetas selle karskuskooriks. 08.03.1892 viidi läbi näitusmüük, kus esines laulukoor ja pasunakoor kauksist. kokku teeniti 50 rubla, sh annetasid räpina mõisahärrad samuti 10 rubla.  

3. moment

üks legendaarne tegelane oli sealkandis jaan talune, veriorast pärit. kuigi ta eelnimetatud karskusseltsi "võhandu" asutamise juures 1891. aastal oli, pidas ta vajalikuks juba 1892. aastal hakata uut karskusseltsi asutama. lugu oli nimelt selles, et võrumaa laulu- ja mänguselts "kannel" katkestas pidevate joomingute tõttu tegevuse ning jaan talune tahtis selle seltsi asemel asutada karskusseltsi "ilmrarine". võimud ei andnud selleks luba.

4. moment

samas kippus ikkagi nii olema, et endiselt kippusid paremad mõtted tulema joomingu käigus ja mitte karsklasena kuivades. nt ühel prassimisel olla võru linnapea välja tulnud ettepanekuga, et kui vanasti palavatel suvepäevadel hakkasid pritsimehed kaheksa päeva enne tulekahju oma voolikuid niisutama (et nad ei praguneks), siis linnapea arvates oleks kolmest päevast piisanud. 

5. moment

suure alkoholismi tõttu olla vaimuhaiguste levik olnud laialdane. liivimaal olla olnud iga 222. inimene nõdrameelne ning võru linnas olla taolisi inimesi olnud 9. dr strömberg ütles selle koha peal kommentaariks, et "kaaselanikud olevat nendega niivõrd harjunud, et keegi nende vaimuhaigust tähele ei pane".

6. moment

1903. aasta postimees kirjutas, et võrumaa kaupmehed olla muutunud kavalaks. selleks, et keegi neid viina müümises süüdistada ei saaks, annavad nad viina tasuta aga sinna kõrvale müüvad võileiva viina hinnaga.

7. moment

eelnimetatud isik jaan talune ehk jaan sibul, jäi muuhulgas valeraha tegemisega vahele. ning üritas ennast siis vaimuhaiguse abil süüdimatuks muuta. istus pikalt tartus hullumajas. küll aga ei suutnud ta end tagasi hoida maailmaparandamisest. tollal oli leo tolstoi humanistlik ideoloogia laialdaselt levinud ja paljud pidasid end tolstoilasteks. ka jaan talune pidas vajalikuks tolstoile kirjutada ja tutvustada end eesti rahva moraalse õpetajana: "...kes siin ette valmistab, et avalikult välja astuda oma moraalse missiooni täitmiseks.... ma tahan inimsoole pakkuda reaalse aksiomaatilise moraalisüsteemi, mille järele seni nii suurt vajadust on tuntud. esimene reform peab olema moraalne elureform, seal oleme teiega täiesti ühel arvamusel. ma ei ole aga teiega mitte nõus, et meie, nüüdisaja inimesed, oma kõlbelisi vajadusi vanade religioonide abil rahuldada võime... aga see on olemas ... see tuleviku religioon, ta peitub aga veel minu hinges - varsti kuulete sellest esimesi toone. minu poolt kuulutatava moraali juured on meie hinges ja ühiskondlikus elus. mõistus, südametunnistus ja tahe moodustavad minu moraali kriteeriumi. ma ei paku aga inimsoole oma moraalseid kiiri mitte teostes, vaid elavates sõnades, seepärast annavad minu ettekanded küll tervikut paremini edasi. see tähtis ülesanne sundis mind ohverdama kõik, mis mulle püha oli: elan maha jätnud oma perekonna, varanduse, ka tahan väikest eesti rahvast juhtida eemale kõigist riigi-illusioonidest moraali võimsale teele. palun täitke minu palve, ühe oma esimese kultuura samme tegeva miniatuurrahva moraalse valgustaja ja juhi palve".

nii rajatigi prantsuse kirjandusele vundament

prantsuse vennad edmond (1822-1896) ja jules (1830-1870) de goncourt olid ühed veidrad kirjanikud. nad kirjutasid kõik oma raamatud kahekesi koos, lisaks pidasid nad päevikut kahekesi koos. kuigi üks vend suri jupp aega varem, siis nad on praeguseks siiski maetud kokku ühte hauda pariisis montmartre kalmistul.

kaasaegsete sõnul kirjutasid nad selleks, et olla kirjanikud. mitte selleks, et lugejatele rõõmu valmistada või oma loomingulisi tunge rahuldada. väidetavalt ei armunud ega pidanud nad kunagi suhet, sest igasugune suhe oleks takistanud nende kirjanduslikku tegevust. siiski pidasid nad kahepeale ühte naist, ühte ämmaemandat. selle naise kohta kirjutasid nad oma päevaraamatus nii:

"sellised mehed nagu meie vajavad vähese silmaringi ja madala haridusega naist, kes on rõõmus ja loomu poolest alati heatujuline, sest sellisena teeb ta meile rõõmu ja võlub meid nagu üks kena loomake, kellesse võib isegi kiinduda. aga kui meie armukesel oleks mingitki kasvatust, mingeidki teadmisi kunstist või kirjandusest ja ta tahaks meiega suhelda de plain pied, jagada meie mõtteid ja ilumeelt ning püüaks olla meile kaaslaseks tööprotsessis ja meelelahutuses, muutuks ta väljakannatamatuks nagu üks häälest ära läinud klaver - ja üsna peagi vastumeelseks."

kui üks vendadest oli surnud, siis asutas teine vend academie goncourt, mis võtab prantsuse keeles kirjutavaid kirjanikke palgale. akadeemia maksab konstantselt palka 10-le kirjanikule. nad suutsid sellele akadeemiale sellise pärandi kaasa panna, et täna defineeritakse prantsuse kirjanikke läbi selle akadeemia liikmelisuse. 

ühtlasi asutasid nad praegusel prantsusmaal kõige tuntuma kirjandusauhinna - le prix goncourt. tõsi küll, selle suurus on ainult 10 eurot. 

nii pandigi vundament prantsuse kirjandusele.

kõige igavam pealkiri

20-date the timesi ajakirjanikud pidasid võistlust, et kes suudab kõige igavama pealkirja välja mõelda. 

võitis claud cocburn, kes pani oma artikli pealkirjaks: "väike maavärin tšiilis, mitte palju surnuid" 

rumsfeldi tsitaat

see oli siis see olukord, kus donald runsfeldilt küsiti, et kas iraagis siis olid massihävitusrelvad või ei olnud.

vastus:

uudislood, kus väidetakse, et midagi ei ole juhtunud, on mulle alati huvitavad, sest nagu me teame, on asju, mille kohta me teame, et me teame neid. on aga ka asju, mille kohta me teame, et me neid ei tea, st me teame, et mingeid asju me ei tea. samamoodi on aga olemas teadmata tundmatuid ehk asju, mille kohta me ei tea, et me neid ei tea. ja kui vaadata meie enda ja teiste vabade riikide ajalugu, siis kipuvad just need viimased olema kõige raskemad. 

sven kreek, hommaaž

pärnu uue teatrimaja algusaastatel töötas teatri komandandina sven kreek (1930-1975). 

tema isa oli olnud saaremaal eesti ajal postiametnik ja saadeti seetõttu siberisse. sven koos emaga küll vabanesid, sest sakslased jõudsid tallinnasse. aga isa enam ei olnud.

ta küll oli nooremas eas osa võtnud tallinna noorte autorite koondise tegevusest aga tal oli märk küljes ja eriti ta karjääri teha ei saanud.

oskar kruus töötas temaga samal ajal pärnu teatris dramaturgina. kreek olevat olnud väikest kasvu, kurbade silmadega mees, kes kandis alati halli ülikonda.

teatri kütmise ja uste lukustamise kõrvalt tegeles ta jätkuvalt kirjatööga. dissidentliku kirjatööga ja luuletamisega. tölkis oma võimuvastaseid raamatud "sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu" ning "mida teeb vene rahvas nüüd" vene keelde. venekeelsetel raamatutel oli varjunimeks lev gorn.

kgb ajas teda loomulikult taga ja arreteeris 1975. aastal. kohus otsustas ta hullumajja panna. samal aastal tegi sven kreek ka patarei vanglas enesetapu. 

küll aga ei suutnud pärnu kgb leida sven kreegi poolt koostatud lendlehti, sest neid hoidis ta pärnu teatris lenini büsti sees.

marie curie ja paul langevini armastusloost

teatavasti jäi marie curie abikaasa pierre vankri alla ja sai surma.

mariel ja pierrel oli sõber ja kaastöötaja paul langevin (tema nt leiutas sonari).

loomulikult oli paul langevin kurb pierre surma pärast. 

paul langevini abielu ei olnud suurem asi. ükskord tuli ta hommikul tööle üleni sinikates ja tunnistas, et naine ja ämm olid teda raudtooliga läbi peksnud.

marie curiel oli temast loomulikult kahju. nad rentisid sorbonne ülikooli juures koos ühe salakorteri ja käisid seal tonksutamas.  

paar sõna kersti merilaasist

kersti merilaas eriti oma vanemas eas põdes hirmsasti, et teda nähti ideaalide reetja ja võimutruu inimesena.

tegelikult hakkavad silma mulle mõned momendid. nt kui ta pidi kommunistlikus eestis oma raskest nooruspõlvest rääkima, siis ta küll pani need laused sisse, et oli töötu ja oli raske. aga sama hingetõmbega ütles ka seda, et kui ta rakveres oli arveametnikuna mõned kuud ära töötanud, otsustas luulet välja andma hakata ja vabakutseliseks hakata. no et siis pidi tõesti hirmus raske elu olema, kui luuletaja sai luuletamisega leiva lauale.

ja tema rehabiliteerimiseks tuleb välja tuua, et hrustsovi sula ajal põrutas merilaas eriti raju statemendi:

seisab kaigas seina najal
seisab vaikselt ja peab silmas
kõiki päid, mis liiga püsti
kõiki liiga sirgeid selgu

kõiki meid, kel uued ajad
armsad on, ta registreerib
iga rõõmus naerulagin
käib tast läbi nagu lendva

jah, ta ootab oma aega
ja ta valmistab end ette
et - ja seekord mitte huupi - 
peksta sisse päid ja hambaid

kangro 1 : suurkask 0

Eesti kirjanduse paavst, kaitseväe ohvitser ja arbuja Bernard Kangro on kirjandusteadlaste hinnangul kõige rohkem eesti kirjanduses luuletusi kirjutanud. U 2500 tükki. Temast rohkem on kirjutanud vaid pärnakast jalgrattur Anton Suurkask. Suurkase luuletused aga ei lähe arvesse sest ta oli teatavasti grafomaan.

pentti linkola arvamus ema teresast

 - me peame nägema, kes on inimkonna vaenlane ja kes seda armastab. me peame mõistma, et ema teresa on inimkonna verivaenlane, kes paavsti saadikuna rändab lõuna-ameerika slummides, jutlustab sündimuse piiramise vastu ning toob sunniviisil india ja aafrika näljapiirkondades ellu massiliselt kiduvaid lapsi.

- selline kohutav inimene armastab indialaste suurtes silmades omaenese tundeid, vaevalt ta teadlikult inimkonda ja elu vihkab, aga millesti midagi mõistmata kursjuse kehastusena saadab ta ellu mõõtmatut õnnetust

kuidas stendhal kolm päeva keldris elas

stendhal võttis teadupärast endale sellise nime saksa linna stendali järgi, kus ta ükskord ühe naisega afääri pidas. tema tegelik nimi oli henri beyle. 19. sajandi prantsusmaal tundub üldse olevat nii olnud, et armukesepidamine oli üldtunnustatud normiks. teistpidi tähendas see seda, et kui sa olid abielumees, siis sa kahtlustasid iga meest, kellega su naine kokku puutus. 

stendhal oli tegelikult lühike paks kole mees. tal oli punane nina ja eraldi rõhutatakse, et tal oli hiigelsuur tagumik. tal olid suured bakenbardid ning sama värvi parukas. ta lootis oma edeva riietusega koledalt välimuselt tähelepanu eemale juhtida.

ükskord suutis stendhal ära sebida krahvinna clementine de curiali. neil oli isegi pikem afäär. naine olevat kahe aasta jooksul stendhalile kokku täpselt 215 kirja saatnud. 

stendhal käis naise juures öösiti salaja. ükskord, kui ta oli parasjagu naise juures, saabus mees koos külalistega majja. naine lasi stendhalil redeliga keldrisse ronida ja viis redeli minema. stendhal jäi üksinda keldrisse. luuk läks kinni ja stendhal oli kolm päeva pimeduses. 

naine tegelikult ei unustanud teda. tõi talle aegajalt süüa. ronis ka ise paar korda tonksutamise eesmärgil keldrisse. 

samas pidi stendhal ju kuhugi oma häda tegema. sel otstarbel lasi naine nööri otsas stendhalile ööpoti, tõmbas selle uuesti üles ja viis selle tühjendamisele. 

nagu stendhal hiljem kirjutas: "ta oli taevalik, tulles öösel alla keldrisse".

 

kaks kaunist hetke bertrami elus

georg julius von schultz, kirjanikunimega dr bertram. ta oli teatavasti baltisaksa arst, estofiil ja kirjanik. ta töötas arstina mitmel pool, muuhulgas tsaari õukonnas. just seal ta siis saigi kahe kauni hetke osaliseks. 

1849. aastal juhtus nii, et tsaar nikolai I poja ehk troonipärija aleksander II tütar aleksandra suri seitsme aastasena. bertram kirjutab 02.07.1849 "mulle tehti ülesandeks palsameerida aleksandra, meie troonipärija vanim tütar, kes kaheksa päeva tagasi seitsmeaastaselt suri. imeline tunne oli ju, kui ma ihuüksi - pärast esimese surnumissa pühalikkuse läbisaamist, kui härrad ja daamid olid juba oma ruumides ja kui nuttev suurvürst minuga mõne sõna oli rääkinud - seisin ühes talvepalee saalis väikese surnukeha ees, riietasin ta lahti, asetasin lauale ja paljastasin veresoone kaela juures. mõistagi oli see ainult inimlaip, aga mulle tundus, et ta närvid oleksid justkui tavaliste inimlaste omadest valgemad ja ta nahk peenem ning õrnem."

1855. aastal juhtus nii, et keiser nikolai I suri. 24.02.1855 kirjutab bertram: "jah, meie keiser on surnud. ta suri laveeriva pneumoonia kätte. koos kahe teise arstiga olen saanud ülesande teha palsameerimist, ettevalmistavaid injektsioone. ah, missugune ilus surnukeha! tõesti majesteetlik!"

kartsas istuva piirivalvuri luuletus

see lugu juhtus 1994. aasta kevadel piirivalve remniku õppekeskuses. jaoülemad schütz ja noorkõiv läksid salaja ühel õhtul puhkekeskusesse suvi jooma. see oli seesama puhkekeskus, kus viimasel ajal enne surma elas kohalik oligarh ossipenko. no ja kui schütz ja noorkõiv keset ööd lakku täis peaga tagasi õppekeskusesse jõudsid, siis jäid nad vahele ja pandi kartsa (karts asus viienda kompanii majas, kohe relvaaida kõrval). 

ja siis schütz, kes elus varem ega hiljem pole kordagi luuletanud, kukkus oma ahastust pushkini kombel välja elama:

mind valdamas on hirmus hingepiin
ja südant valu närib
ei ole asja hullemat kui viin
kuid magu siiski tema järgi pärib

nüüd viibin ruumis, millel nimeks karts
on õhkkond talumatult raske
oh leitnant, sa oled igavene narts
mine hangelda sa missos parem vaske

on noorkõiv ära rikkund kambri õhu
see lämmetis mind iiveldama ajab
kuis tahaks uputada end ma sügavale sohu
vaid barett siis vedeleks mu rajal

jää hüvasti remniku mu arm
jää hüvasti mu kallis liivamägi
mind piiri peale paiskas saatus karm
on süüdi selles julmur enno mõrtsuk-käsi

ei saa ma kuulda enam hella männikohinat
ei peipsi vahupritsmeis mehist mühinat
ei iial järvetuul õrn mind uinuta unele
sest kõrvus vaid kumiseb iiveldav fraas: laava-laava-lumele

mind kodusest kasarmust eemale kiskus
see haiglane ühiskond - haisev ja ropp
üks süütuke õlu ja siin ma nüüd istun
kuid otsus on kindel - leitnant on tropp

ei murra mind ikla, ei narva, ei puur
las luhtub sadistliku juhtkonna otsus
kord löön ma veel õitsele - võimas ja suur
siis kängub neil aju, mis niigi on kortsus

ma annaksin kõik, et jääda vaid siia
kus on minu sõbrad, mu higi ja vaev
kuidas nendel on vaja sind narva ju viia
olgu neetud see kordon, see põhjatu kaev

mul kodus on pere, on tüdruk, on rahu
neid arvates kaitsvat ma teenin ju riiki
nüüd tabades rida mul pähe ei mahu
miks koheldi mind kui mõnd loomaliiki

ses kivises ruumis ju närbub mu hing
talun siiski ma vapralt kurja saatuse lööke
ent lamades restil teeb valu ju rind
nagu loobitaks sinna vaid ihutud piike

mu sõbrad, ärge heitke te raskustes meelt
kui satute militaristide küüsi
kord pääseme ajateenija veriselt teelt
siis koos võime laulda üht tuntud etüüdi:

etüüd aisakella viisil: kalashnikov, kalashnikov, neetud rauatükk

pühendusega jalgratturitele

kui jalgrattad leiutati, siis usuti, et see viib inimkonna taandarenguni. nimelt hakkavad inimestel kasvama pöörased tuharalihased ning käed venivad uuesti ahvisarnaselt pikaks.

paar versiooni prantsusmaa olemusest

mäletavasti enne esimest ilmasõda oli briti sõjavägi võtnud kasutusele khakivärvi mundri, saksa, Itaalia ja vene armee halli/rohelise mundri ning austria-ungari halli/sinise. siis selles diskussioonis postuleeris 1911. aastal sõjaminister etienne: "kui kaotada kõik värvid, kõik see, mis annab sõdurile tema lõbusa, entusiastliku ilme, ning püüelda kahvatute ja tuhmide toonide poole, tähendab see vastuollu minemist prantsuse maitsega ja sõjalise funktsiooni nõuetega. punased püksid on teatud mõttes rahvuslikud. punased püksid ongi prantsusmaa."

siis burkateemalises vaidluses võttis prantsusmaa olemuse kokku 2016. aastal peaminister manuel valls. kõrvalepõikeks, et delacroix maal 1830. aasta revolutsioonilist ja selle kangelasest, keda nimetatakse marianneks, on senini keskne kuju ja kõik mõistavad, kellest jutt, kui keegi viitab mariannele. niisiis argumenteeris burkakeeldu ning võttis ühtlasi kokku vabariigi olemuse peaminister nii: "mariannel on rind paljas, sest ta toidab inimesi. ta ei ole kaetud, sest ta on vaba. see ongi vabariik!"

iisraeli ülemkohtu otsus alice milleri küsimuses

teatavasti oli alice miller üks iisraeli piloot, kes soovis õhuväes teenida. teda ei võetud teenistusse, sest pilootide teenistusaeg on niigi lühike, naised jäävad rasedaks ning naiste väljaõpetamine ei ole kuluefektiivne. 

alice miller läks selles küsimuses kohtusse ning kohus leidis, et igaüks peab saama riigikaitsesse panustada. mitte kellelgi ei tohi seda keelata ja et alice millerile tuleb piloodikoht võimaldada. selleks ajaks oli juba palju aastaid mööda läinud ja alice miller ei jõudnudki enam iisraeli õhujõudude naispiloodiks hakata. küll aga lükkas ta lahti soopoliitika relvajõududes. ja eriti just väärtuspõhise soopoliitika. 

mina aga tahan juhtida tähelepanu iisraeli ülemkohtu otsusele. kohtunik dalia dorner tsiteerib oma sisendis wittgensteini: 

"‘Man kann von einem Ding nicht aussagen, es sei 1 m lang, noch, es sei nicht 1 m lang, und das ist das Urmeter in Paris’ ehk et see on lause selle kohta, et maailmas on ainult üks asi, mille kohta ei saa öelda, et selle pikkus on meeter. see asi on meeter ehk meetri etalon, mis asub pariisis. 

tema point oli selles, et kuidas defineerida naist või meest. et kui sa ütled, et naine ei tohi piloot olla, siis mismoodi sa määratled, et kes on naine ja kes mitte. 

vähe sellest. paar lõiku hiljem hakkas ta tsiteerima viktoriaanlikku poeeti alfred tennysoni:

‘Man for the field and woman for the hearth;

Man for the sword, and for the needle she;

Man with the head and woman with the heart;

Man to command and woman to obey.

                        All else confusion.’

seda luuletust tsiteerib ta selle mõttega, et näidata, et soorollid on ajas muutunud. et praeguseks on lubatud ka naistel olla kohtunik, kuigi enne ei olnud. 

kultuurilooline mälestus sellest, kuidas alice tisler minu juures magas

alice tisler oli muidu kundast pärit kommunist, kes läks 1918. aastal justkui veel I ilmasõja viimastes tõmblustes punakaardiga sakslaste vastu sõdima ja sai keila juures surma. nõuka-ajal olid igasugu tänavad ja pioneerimalevad alice tisleri nimelised. kusagil olid ka mingid monumendid.

nagu 1958. aasta põltsamaa ajalehes "kiir" kirjas: "Vaprate surma suri eesti rahva mehine tütar Alice Tisler. Isegi haavatuna ei olnud ta lahkunud lahingpositsioonilt, vaid jätkas saksa röövvallutajate tulistamist, kuni loomastunud timukad tema tääkidega surnuks torkasid. Rindele minnes jättis Alice Tisler kirja oma vanematele. Siin kirjutas ta: «...Lähevad muidugi vabatahtlikud ja mina lähen nendega kaasa ning võitlen oma aate eest ja, kui tarvis, ka langen... Ma ei saaks rahulikult pealt vaadata, kuidas sakslased meie seltsimehi pooma hakkavad.» Nõukogude inimesed peavad pühaks mälestust nendest, kes hukkusid võitluses töölisklassi õnne eest."

tegelikult on siin ka see nüanss, et see lahing, kus alice tisler surma sai, oli natuke ka nagu viivituslahing, et bolshevikud tsaari käest kaaperdatud balti mere laevastiku laevad tallinnast helsingisse ära viia jõuaks. see sündmus sai nimeks jääretk ning selle mälestuseks püstitati maarjamäele obelisk.

ning sealt edasi - 1988. aastal oli kohtla-järve ikkagi raju linn ning andis oma täisväärtusliku panuse kultuuriellu (ning üleüldse lootusesse teistsuguse maailma võimalikkuse teemal) alice tisleri nimelise bändi näol. muuhulgas on neil laul "kohtla-järve õllemeeste hümn". 

siis me vaatasime kohtla-järvele ja sellele bändile alt üles. tahaks väga, et ka täna oleks midagi mille tõttu saaks me k-järvele alt üles vaadata.

ning mul oli samal ajal kirjasõbranna jõhvis, kes siis ükskord kirjutas, et tema sõbrad tulevad pärnusse ja vajavad vist öömaja. ma ütlesin, et meie juures ikka saab. mu kodu oli kanali ja pardi nurga peal. vt google mapsist järele.

lubatud reede õhtul (ilmselt siis kusagil kevadel 1990. aastal) saabus mulle ukse taha umbes 12 ilmselt mitte siiski lakku täis aga ülilamisevat punkarit. kaks-kolm tüdrukut oli ka. ma siis emale-isale näitasin, et näe, siuke lugu, et nad vajavad öömaja. lasime nad korterisse. 

kuidagi tõmbasime diivanid lahti aga ega no 12 ekstsentrilist ja vabalt käituvat punkarit ju ei mahu ühtpidi tuppa ära ja teistpidi õigel ajal üldse magama ei lähe. muudkui lamisesid ja käisid alatasa väljas suitsu tegemas. 

ja kui oli kõvasti üle kesköö, siis tuli isa ja kamandas nad korterist välja. nemad läksidki välja ja hakkasid siis südaöises pärnus tänavalaterna all vaikuses tantsima. mingit nurgelist punktantsu. seda suutis isa taluda veel vähem ja kamandas nad tuppa tagasi. 

kuidagi venitasime hommikuni ja siis nad lahkusid. 

täpselt ei mäleta kuidas, aga mingil viisil sain päeva peale nendest punkaritest kahega veel kokku ja kuna neil ei olnud kusagil magada, siis kutsusin enda poole. kaks punkarit käitusid vaguralt ja magasid. ilmselt olid ka kogu eelnevast möllust väsinud.

pühapäeva hommikul oli plaan tallinnasse plaadimäele minna. sel ajal oli raeküla rongijaam veel suhteliselt uus. seal oli see betoonääris ehitatud platvormile pinkide taha. rongijaamas tõmbasid kohtla-järve punkarid end korraga kükakile ja varjusid selle betoonäärise taha. ma siis kükitasin ka maha nende juurde ja küsisin, et mis värk on. 

värk oli see, et nad olid kusagil pärnu linnas eelmisel päeval saanud kokku kahe kohaliku punknaisega. ma ütleks praeguse standardi järgi, et need naised olid goodid. ja nad võibolla ei olnud ka pärnu linna kõige ilusamad naised. aga nad olid siis pakkunud alice tisleri punkaritele kummalegi 3 rubla seksi eest. no alice tisleri mehed olid ikkagi staarid, samas ilma rahata staarid ja sellise pakkumise tegemine jne oli tol hetkel väga loogiline. alice tisleri mehed olid siis sellest pakkumisest kõrvale viilinud.

nii me siis redutasime selle betoonääre taga ja mõtlesime, et mida teha. samas tallinnasse oli vaja minna. siis ootasimegi, kuni need punknaised olid rongi läinud ja meie ronisime siis nendest kõige kaugemasse vagunisse. 

sellega see lugu lõppes. rohkem ei mäleta. 

üks pikk lause 1706. aastast

see pikk lause on pärit 14.09.1706 rõngu praost stahlfot kirjast karula kirikuõpetajale johann hornungile:

kuna niisugused teod kogudusele ja neile kõigile, kes seda kuulevad ja teada saavad, kõige suuremaks pahanduseks on, iseäranis ka evangeeliumi õpetaja-ametile teotuseks, siis ei ole meie mitte muud võinud, vaid peame, kui teatatud lood õiged on, teie vägaaulist tõsiselt hoiatama ja manitsema, et teie purjutamise häbematast kõlvatusest kui ühest raskest surmapatust lahkute, selle vastu kainust ja karskust kangesti taga nõuate, jah igas tükis ennast laitmata üles peate, et teie oma vaese hinge hukatuse ja nii paljude ilmasüüta südamete pahanduse aegsasti kõrvale pöörate - vastikul korral, kui teie saadana köidikutest, millega tema teid sel viisil on sidunud, mitte ei taha kaineks saada: siis ärge pange seda mitte võõraks asjaks, kui teravamaid ja mõjuvamaid abinõusid tarvitusele võetakse, et niisugust kõlvatust kõige rõhuga maha suruda.

vana baretiga tohlakas ikka luuletab edasi

kui see ei ole armastus, siis on maailm küll hulluks läinud!

me trehvamised olid põgusad
kombeka naisterahvana sa ei lobisenud palju

pilgud kohtusid vaid korraks
mu südamesse hoovas magus valu

kõndisime manufaktuurini unes või ilmsi
ja siis lainevahus paljajalu

loomulikult vaatasime tähistaevast ja kuud
sina seal ja mina siinpool salu

kirjavahetuses meil särises ja mitte vähe
paberile panna oma tundeid oli sellegipoolest võimatu

ja kõik need vihjed, nohinad, mõtted, unistused
nende olemasolu tõestab ju ka midagi!

jeebummaria, pliuhkam hakkas jälle luuletama

kui ma ükskord olen tudisev geront
siis kahetsen vaid üht

seda, et ei vaadanud netist piisavalt pornot
ja et jätsin palju lolle nalju tegemata

et ei mörisenud pooliku õlle
ja rebadel pükstega ringi suveüritustel

et kinni hoidsin kõhutuult 
ega röhitsenud mõnuga

et taksojuhi kombel ei laksutanud keelt
kui mõni piff minust mööda kõndis

käsitlus ristija johannese emast ja isast

teatavasti olid ristija johannese ema eliisabet ja isa sakarias vagad inimesed. nad olid terve elu palvetanud aga lapsi neil ei olnud.

on märge, et eliisabet oli siis 70-aastane. sakarias pidi siis ka umbes sama vana olema. piiblis on veel kirjas nii: "sest eliisabet oli sigimatu, ja nad mõlemad olid väga eakad"

niisiis oli sakarias templis palvetamas, kui tema juurde tuli ingel gabriel ja ütles, et mingu koju ja tonksutagu oma naist. siis naine toob ilmale poja ja pojale pandakse nimeks johannes.

sakarias hakkas inglile vastu plõksima, et mis ta nalja teeb, et sakarias on vana ja tema naine on ka vana. ingel ütles selle peale, et selle uskmatuse eest jääb sakarias tummaks kuni selle hetkeni, mil poeg ilmale tuleb.

rahvas ümber templi oli juba murelikuks muutunud, et sakarias templisse nii kauaks jäi. kui sakarias välja tuli, siis ta ei saanud rahvale midagi öelda, sest oli tumm, ainult rehmas käega. ja kui ta oleks ka kõnevõimega olnud, siis ta oleks justkui pidanud rahvale ütlema, et sorri, et ma nii kauaks jäin, mul oli seal jutuajamine ingliga ning ingel käskis mul koju minna ja oma naist tonksutada, et me siis lõpuks ikkagi lapse saaksime.

sakarias läks siis koju. ei öelnud oma naisele ühtegi sõna sest oli tumm. aga võttis siis kätte ja tonksutaski oma naist. ja naine saigi käima peale.

kui naine oli käima peal, siis häbenes ta end rahvale näidata, sest rahvas oleks kohe aru saanud, et kaks vanurit on omavahel tonksutanud. seda enam, et üks vanuritest oli tumm.

kui ristija johannes oli sündinud, siis kirjutas sakarias puutahvli peale "tema nimeks peab saama johannes" ja siis sai ta kõnevõime tagasi.

pliuhkam hakkab jälle luuletama

- kristjan jaak, mis sul öelda on?
- oo, ustav alo, oo, selle maa keel, oo, vulinal üles ja alla

- anton, mis sul öelda on?
- ota kohe, no, armastus, töö, seal ta ongi, ja siis armastus, ja sakslane

- oskar, mis sul öelda on?
- jaja, punsliõli, juuli ja maali, heinamaa, kirikuaed, tead ise küll

- lydia, mis sul öelda on?
- Ich habe Papa, Garten, Straße, lettischer Arzt und Briefe vom Liedervater!

- noh, kreutzwald, mis sul öelda on?
- siin kreisilinnas käib post harva, tööd on palju, raha vähe

- artur, mis sul öelda on?
- oo, mul on nõukogude korra kohta ühtteist öelda, ja lehmad ja lennukid

- johnny, mis sul öelda on?
- ütlen vaid, et luuletaja koht on rentslis

lady gregory ehk isabella augusta persse sonett

kuna lady gregory ehk isabella augusta persse (1852-1932) luule on puha eestistamata, siis siinkohal üks sonett pliuhkami tõlkes. isabella oli teatavasti siis iiri ärkamisaja üks liidreid koos yeatsiga. lõi iiri teatri ja mis kõik veel. 

ta kutsub armastust

on kolm kaunist kuradit, kes mu hinge närivad
nad hülgasid mu ning jätsid paljaks
haigus näris, armastus näris
tühjad taskud, mu häving ja õud
mul pole isegi särki mitte
paljasjalgne ja palja tagumikuga
haiguse järel on mu meel nõder
mu keha hädine ning inetu
armastus lahkus, jättis mind põrandale vedelema
nagu poolpölenud süsi, mida keegi ei kustuta
hullem kui köha, hullem kui palavik
hullem igast needusest päikese all
on see kurat, mida inimesed kutsuvad armastuseks
ja kui ma oleks uuesti noor
siis ma ei pakuks ega küsiks ühtegi suudlust