üks jooming ühes stockholmi hotellis

ükskord kui hellar grabbi oli tulemas usa-st läbi rootsi eestisse, kutsus ta stockholmis tuulisuilased kalju lepiku ja raimond kolgi oma hotellituppa jooma. 

toas oli olnud ainult kaks tooli ja kaks klaasi. kalju lepikul ja raimond kolgil olla kõrisõlm kiirelt liikuma hakanud ja silmad kilama hakanud, kui hellar grabbi kotist suure virginia viskipudeli välja võttis. 

nad siis kolmekesi kahest klaasist kuidagi hakkasid jooma. samas oli tegelikult hellar grabbi tahtnud selle viski eestisse tuua. aga need tuulisuilased muudkui jõid. ja kui klaas tühi oli, siis hakkasid teda laual tähenduslikult viskipudeli poole lükkama. no et grabbi neile juurde valaks.

samal ajal hakkasid lepik ja kolk omavahel vaidlema. luuleteemadel. ja kirjandusteemadel. ning argumentidele kaalu andmiseks hakkasid rusikaga vastu lauada põrutama. nagu grabbi hiljem kirjeldas, need põrutamised olid nii tugevad, et klaas laual hüppas.

grabbi hakkas juba kartma, et tuulisuilaste luulekoolkond läheb nüüd tema hotellitoas lõplikult tülli ja laiali. palus neil mõista paremini üksteise argumente ja mitte tülitseda. tuulisuilased käskisid grabbil mitte vahele segada. ütlesid, et nad alati räägivadki omavahel nii.

kui aga kell oli läinud üle 12, siis tõusid tuulisuilased laua tagant püsti, nagu midagi poleks olnud ja läksid sõbralikult hotellist minema. 

grabbil jäi tollest joomingust pool viskit alles. tõi selle järgmisel päeval eestisse ja jõi koos ain kaalepiga ära.

eestlased on mongolid

mul oli senini arusaamades see lünk, et kui mongoleid uuriv berliini professor orientalist wilhelm schott (1802-1889) oli ühtlasi ka eestluse fänn, siis mis see loogika siin taga oli? et kust otsast ta siis selle eestluse otsa komistas?

mäletatavasti oli ta lugenud kreutzwaldi kalevipoega ja oli kreutzwaldiga kirjavahetuses. ning muuhulgas saatsid need kaks tiirast vanamees üksteisele noore koidula pilte. kiitsid üksteisele tema ilu. kreutzwald oli küll koidula tekste lugenud aga schott mitte. st et schotti ei huvitanudki koidula looming, vaid ainult tema näopilt. kusjuures see ei olnud mitte foto, vaid kreutzwaldi joonistus koidula foto pealt. 

ning mäletatavasti kirjutas ükskord koidula kreutzwaldile kirja, et ta oli oma venna harryga vaielnud, et kes on kõige targem rahvakild ilma peal. ning jõudnud järeldusele, et need on mongolid. mäletatavasti kaasnes selle vaidlusega ka see, et neil tähelepanu hajus ja vahaküünal süütas klaveri peal olnud kreutzwaldi kirja. aga et mis loogika alusel siis koidula jõudis järeldusele, et mongolid on kõige targemad inimesed maa peal.

point ongi selles, et eestlasi peeti mongolite, st asiaatide hulka kuuluvaks. venelasi aga nt mitte. ja eriti ohtlikuks peeti eestlase seetõttu, et oma valge naha tõttu, jätsid nad võlts-eurooplaste mulje. ning ohustasid seega tõelist valgete inimeste tõupuhtust. kui eestlased 19 saj lõpul ameerikasse läksid, siis deklareerisid nad end pigem venelastena, sest mongoliteks olemine tähendanuks kohe ka diskrimineerimist. nt oli ameerikas määrus, mille kohaselt minimaalselt 1/8 mongoloidse päritoluga inimene ei tohtinud valgega abielluda. 

encyclopedia britannica kirjuats 1910 aastal, et eestlased on mongolitele omaselt väikest kasvu, lühikeste jalgade, madala otsaesisega ning puuduva habemega. ning on ka üldises kehalises arengus maha jäänud. aga et oma keelest hoiavad nad kramplikult kinni ning ilmutavad suurt võimekust värsside sepistamisel, laulavad igal võimalusel varahommikust hilisõhtuni. 

momentidest vana-võrumaa karskusliikumises

1. moment

räpinas asutati 1891. aastal karskusselts "võhandu". tema esimeseks esimeheks oli samuel vijand. kuna ilmselgelt tekkisid raskused karskuse mõiste määratlemisel, siis 10. mail 1892 tehti koosolek, kus otsustati, et liikmed tohivad olla vaid need, kes on 4 kuud kained olnud. selle peale vabastati liikmeskonnast kohe 15 kohalikku talumeest.

2. moment

lisaks karskuse definitsiooni määratlemisele, koondas karskusselts "võhandus" senised kaks laulukoori üheks ning nimetas selle karskuskooriks. 08.03.1892 viidi läbi näitusmüük, kus esines laulukoor ja pasunakoor kauksist. kokku teeniti 50 rubla, sh annetasid räpina mõisahärrad samuti 10 rubla.  

3. moment

üks legendaarne tegelane oli sealkandis jaan talune, veriorast pärit. kuigi ta eelnimetatud karskusseltsi "võhandu" asutamise juures 1891. aastal oli, pidas ta vajalikuks juba 1892. aastal hakata uut karskusseltsi asutama. lugu oli nimelt selles, et võrumaa laulu- ja mänguselts "kannel" katkestas pidevate joomingute tõttu tegevuse ning jaan talune tahtis selle seltsi asemel asutada karskusseltsi "ilmrarine". võimud ei andnud selleks luba.

4. moment

samas kippus ikkagi nii olema, et endiselt kippusid paremad mõtted tulema joomingu käigus ja mitte karsklasena kuivades. nt ühel prassimisel olla võru linnapea välja tulnud ettepanekuga, et kui vanasti palavatel suvepäevadel hakkasid pritsimehed kaheksa päeva enne tulekahju oma voolikuid niisutama (et nad ei praguneks), siis linnapea arvates oleks kolmest päevast piisanud. 

5. moment

suure alkoholismi tõttu olla vaimuhaiguste levik olnud laialdane. liivimaal olla olnud iga 222. inimene nõdrameelne ning võru linnas olla taolisi inimesi olnud 9. dr strömberg ütles selle koha peal kommentaariks, et "kaaselanikud olevat nendega niivõrd harjunud, et keegi nende vaimuhaigust tähele ei pane".

6. moment

1903. aasta postimees kirjutas, et võrumaa kaupmehed olla muutunud kavalaks. selleks, et keegi neid viina müümises süüdistada ei saaks, annavad nad viina tasuta aga sinna kõrvale müüvad võileiva viina hinnaga.

7. moment

eelnimetatud isik jaan talune ehk jaan sibul, jäi muuhulgas valeraha tegemisega vahele. ning üritas ennast siis vaimuhaiguse abil süüdimatuks muuta. istus pikalt tartus hullumajas. küll aga ei suutnud ta end tagasi hoida maailmaparandamisest. tollal oli leo tolstoi humanistlik ideoloogia laialdaselt levinud ja paljud pidasid end tolstoilasteks. ka jaan talune pidas vajalikuks tolstoile kirjutada ja tutvustada end eesti rahva moraalse õpetajana: "...kes siin ette valmistab, et avalikult välja astuda oma moraalse missiooni täitmiseks.... ma tahan inimsoole pakkuda reaalse aksiomaatilise moraalisüsteemi, mille järele seni nii suurt vajadust on tuntud. esimene reform peab olema moraalne elureform, seal oleme teiega täiesti ühel arvamusel. ma ei ole aga teiega mitte nõus, et meie, nüüdisaja inimesed, oma kõlbelisi vajadusi vanade religioonide abil rahuldada võime... aga see on olemas ... see tuleviku religioon, ta peitub aga veel minu hinges - varsti kuulete sellest esimesi toone. minu poolt kuulutatava moraali juured on meie hinges ja ühiskondlikus elus. mõistus, südametunnistus ja tahe moodustavad minu moraali kriteeriumi. ma ei paku aga inimsoole oma moraalseid kiiri mitte teostes, vaid elavates sõnades, seepärast annavad minu ettekanded küll tervikut paremini edasi. see tähtis ülesanne sundis mind ohverdama kõik, mis mulle püha oli: elan maha jätnud oma perekonna, varanduse, ka tahan väikest eesti rahvast juhtida eemale kõigist riigi-illusioonidest moraali võimsale teele. palun täitke minu palve, ühe oma esimese kultuura samme tegeva miniatuurrahva moraalse valgustaja ja juhi palve".

nii rajatigi prantsuse kirjandusele vundament

prantsuse vennad edmond (1822-1896) ja jules (1830-1870) de goncourt olid ühed veidrad kirjanikud. nad kirjutasid kõik oma raamatud kahekesi koos, lisaks pidasid nad päevikut kahekesi koos. kuigi üks vend suri jupp aega varem, siis nad on praeguseks siiski maetud kokku ühte hauda pariisis montmartre kalmistul.

kaasaegsete sõnul kirjutasid nad selleks, et olla kirjanikud. mitte selleks, et lugejatele rõõmu valmistada või oma loomingulisi tunge rahuldada. väidetavalt ei armunud ega pidanud nad kunagi suhet, sest igasugune suhe oleks takistanud nende kirjanduslikku tegevust. siiski pidasid nad kahepeale ühte naist, ühte ämmaemandat. selle naise kohta kirjutasid nad oma päevaraamatus nii:

"sellised mehed nagu meie vajavad vähese silmaringi ja madala haridusega naist, kes on rõõmus ja loomu poolest alati heatujuline, sest sellisena teeb ta meile rõõmu ja võlub meid nagu üks kena loomake, kellesse võib isegi kiinduda. aga kui meie armukesel oleks mingitki kasvatust, mingeidki teadmisi kunstist või kirjandusest ja ta tahaks meiega suhelda de plain pied, jagada meie mõtteid ja ilumeelt ning püüaks olla meile kaaslaseks tööprotsessis ja meelelahutuses, muutuks ta väljakannatamatuks nagu üks häälest ära läinud klaver - ja üsna peagi vastumeelseks."

kui üks vendadest oli surnud, siis asutas teine vend academie goncourt, mis võtab prantsuse keeles kirjutavaid kirjanikke palgale. akadeemia maksab konstantselt palka 10-le kirjanikule. nad suutsid sellele akadeemiale sellise pärandi kaasa panna, et täna defineeritakse prantsuse kirjanikke läbi selle akadeemia liikmelisuse. 

ühtlasi asutasid nad praegusel prantsusmaal kõige tuntuma kirjandusauhinna - le prix goncourt. tõsi küll, selle suurus on ainult 10 eurot. 

nii pandigi vundament prantsuse kirjandusele.

kõige igavam pealkiri

20-date the timesi ajakirjanikud pidasid võistlust, et kes suudab kõige igavama pealkirja välja mõelda. 

võitis claud cocburn, kes pani oma artikli pealkirjaks: "väike maavärin tšiilis, mitte palju surnuid" 

rumsfeldi tsitaat

see oli siis see olukord, kus donald runsfeldilt küsiti, et kas iraagis siis olid massihävitusrelvad või ei olnud.

vastus:

uudislood, kus väidetakse, et midagi ei ole juhtunud, on mulle alati huvitavad, sest nagu me teame, on asju, mille kohta me teame, et me teame neid. on aga ka asju, mille kohta me teame, et me neid ei tea, st me teame, et mingeid asju me ei tea. samamoodi on aga olemas teadmata tundmatuid ehk asju, mille kohta me ei tea, et me neid ei tea. ja kui vaadata meie enda ja teiste vabade riikide ajalugu, siis kipuvad just need viimased olema kõige raskemad. 

sven kreek, hommaaž

pärnu uue teatrimaja algusaastatel töötas teatri komandandina sven kreek (1930-1975). 

tema isa oli olnud saaremaal eesti ajal postiametnik ja saadeti seetõttu siberisse. sven koos emaga küll vabanesid, sest sakslased jõudsid tallinnasse. aga isa enam ei olnud.

ta küll oli nooremas eas osa võtnud tallinna noorte autorite koondise tegevusest aga tal oli märk küljes ja eriti ta karjääri teha ei saanud.

oskar kruus töötas temaga samal ajal pärnu teatris dramaturgina. kreek olevat olnud väikest kasvu, kurbade silmadega mees, kes kandis alati halli ülikonda.

teatri kütmise ja uste lukustamise kõrvalt tegeles ta jätkuvalt kirjatööga. dissidentliku kirjatööga ja luuletamisega. tölkis oma võimuvastaseid raamatud "sotsialismi eest, riigikapitalismi vastu" ning "mida teeb vene rahvas nüüd" vene keelde. venekeelsetel raamatutel oli varjunimeks lev gorn.

kgb ajas teda loomulikult taga ja arreteeris 1975. aastal. kohus otsustas ta hullumajja panna. samal aastal tegi sven kreek ka patarei vanglas enesetapu. 

küll aga ei suutnud pärnu kgb leida sven kreegi poolt koostatud lendlehti, sest neid hoidis ta pärnu teatris lenini büsti sees.

marie curie ja paul langevini armastusloost

teatavasti jäi marie curie abikaasa pierre vankri alla ja sai surma.

mariel ja pierrel oli sõber ja kaastöötaja paul langevin (tema nt leiutas sonari).

loomulikult oli paul langevin kurb pierre surma pärast. 

paul langevini abielu ei olnud suurem asi. ükskord tuli ta hommikul tööle üleni sinikates ja tunnistas, et naine ja ämm olid teda raudtooliga läbi peksnud.

marie curiel oli temast loomulikult kahju. nad rentisid sorbonne ülikooli juures koos ühe salakorteri ja käisid seal tonksutamas.  

paar sõna kersti merilaasist

kersti merilaas eriti oma vanemas eas põdes hirmsasti, et teda nähti ideaalide reetja ja võimutruu inimesena.

tegelikult hakkavad silma mulle mõned momendid. nt kui ta pidi kommunistlikus eestis oma raskest nooruspõlvest rääkima, siis ta küll pani need laused sisse, et oli töötu ja oli raske. aga sama hingetõmbega ütles ka seda, et kui ta rakveres oli arveametnikuna mõned kuud ära töötanud, otsustas luulet välja andma hakata ja vabakutseliseks hakata. no et siis pidi tõesti hirmus raske elu olema, kui luuletaja sai luuletamisega leiva lauale.

ja tema rehabiliteerimiseks tuleb välja tuua, et hrustsovi sula ajal põrutas merilaas eriti raju statemendi:

seisab kaigas seina najal
seisab vaikselt ja peab silmas
kõiki päid, mis liiga püsti
kõiki liiga sirgeid selgu

kõiki meid, kel uued ajad
armsad on, ta registreerib
iga rõõmus naerulagin
käib tast läbi nagu lendva

jah, ta ootab oma aega
ja ta valmistab end ette
et - ja seekord mitte huupi - 
peksta sisse päid ja hambaid

kangro 1 : suurkask 0

Eesti kirjanduse paavst, kaitseväe ohvitser ja arbuja Bernard Kangro on kirjandusteadlaste hinnangul kõige rohkem eesti kirjanduses luuletusi kirjutanud. U 2500 tükki. Temast rohkem on kirjutanud vaid pärnakast jalgrattur Anton Suurkask. Suurkase luuletused aga ei lähe arvesse sest ta oli teatavasti grafomaan.

pentti linkola arvamus ema teresast

 - me peame nägema, kes on inimkonna vaenlane ja kes seda armastab. me peame mõistma, et ema teresa on inimkonna verivaenlane, kes paavsti saadikuna rändab lõuna-ameerika slummides, jutlustab sündimuse piiramise vastu ning toob sunniviisil india ja aafrika näljapiirkondades ellu massiliselt kiduvaid lapsi.

- selline kohutav inimene armastab indialaste suurtes silmades omaenese tundeid, vaevalt ta teadlikult inimkonda ja elu vihkab, aga millesti midagi mõistmata kursjuse kehastusena saadab ta ellu mõõtmatut õnnetust

kuidas stendhal kolm päeva keldris elas

stendhal võttis teadupärast endale sellise nime saksa linna stendali järgi, kus ta ükskord ühe naisega afääri pidas. tema tegelik nimi oli henri beyle. 19. sajandi prantsusmaal tundub üldse olevat nii olnud, et armukesepidamine oli üldtunnustatud normiks. teistpidi tähendas see seda, et kui sa olid abielumees, siis sa kahtlustasid iga meest, kellega su naine kokku puutus. 

stendhal oli tegelikult lühike paks kole mees. tal oli punane nina ja eraldi rõhutatakse, et tal oli hiigelsuur tagumik. tal olid suured bakenbardid ning sama värvi parukas. ta lootis oma edeva riietusega koledalt välimuselt tähelepanu eemale juhtida.

ükskord suutis stendhal ära sebida krahvinna clementine de curiali. neil oli isegi pikem afäär. naine olevat kahe aasta jooksul stendhalile kokku täpselt 215 kirja saatnud. 

stendhal käis naise juures öösiti salaja. ükskord, kui ta oli parasjagu naise juures, saabus mees koos külalistega majja. naine lasi stendhalil redeliga keldrisse ronida ja viis redeli minema. stendhal jäi üksinda keldrisse. luuk läks kinni ja stendhal oli kolm päeva pimeduses. 

naine tegelikult ei unustanud teda. tõi talle aegajalt süüa. ronis ka ise paar korda tonksutamise eesmärgil keldrisse. 

samas pidi stendhal ju kuhugi oma häda tegema. sel otstarbel lasi naine nööri otsas stendhalile ööpoti, tõmbas selle uuesti üles ja viis selle tühjendamisele. 

nagu stendhal hiljem kirjutas: "ta oli taevalik, tulles öösel alla keldrisse".

 

kaks kaunist hetke bertrami elus

georg julius von schultz, kirjanikunimega dr bertram. ta oli teatavasti baltisaksa arst, estofiil ja kirjanik. ta töötas arstina mitmel pool, muuhulgas tsaari õukonnas. just seal ta siis saigi kahe kauni hetke osaliseks. 

1849. aastal juhtus nii, et tsaar nikolai I poja ehk troonipärija aleksander II tütar aleksandra suri seitsme aastasena. bertram kirjutab 02.07.1849 "mulle tehti ülesandeks palsameerida aleksandra, meie troonipärija vanim tütar, kes kaheksa päeva tagasi seitsmeaastaselt suri. imeline tunne oli ju, kui ma ihuüksi - pärast esimese surnumissa pühalikkuse läbisaamist, kui härrad ja daamid olid juba oma ruumides ja kui nuttev suurvürst minuga mõne sõna oli rääkinud - seisin ühes talvepalee saalis väikese surnukeha ees, riietasin ta lahti, asetasin lauale ja paljastasin veresoone kaela juures. mõistagi oli see ainult inimlaip, aga mulle tundus, et ta närvid oleksid justkui tavaliste inimlaste omadest valgemad ja ta nahk peenem ning õrnem."

1855. aastal juhtus nii, et keiser nikolai I suri. 24.02.1855 kirjutab bertram: "jah, meie keiser on surnud. ta suri laveeriva pneumoonia kätte. koos kahe teise arstiga olen saanud ülesande teha palsameerimist, ettevalmistavaid injektsioone. ah, missugune ilus surnukeha! tõesti majesteetlik!"

kartsas istuva piirivalvuri luuletus

see lugu juhtus 1994. aasta kevadel piirivalve remniku õppekeskuses. jaoülemad schütz ja noorkõiv läksid salaja ühel õhtul puhkekeskusesse suvi jooma. see oli seesama puhkekeskus, kus viimasel ajal enne surma elas kohalik oligarh ossipenko. no ja kui schütz ja noorkõiv keset ööd lakku täis peaga tagasi õppekeskusesse jõudsid, siis jäid nad vahele ja pandi kartsa (karts asus viienda kompanii majas, kohe relvaaida kõrval). 

ja siis schütz, kes elus varem ega hiljem pole kordagi luuletanud, kukkus oma ahastust pushkini kombel välja elama:

mind valdamas on hirmus hingepiin
ja südant valu närib
ei ole asja hullemat kui viin
kuid magu siiski tema järgi pärib

nüüd viibin ruumis, millel nimeks karts
on õhkkond talumatult raske
oh leitnant, sa oled igavene narts
mine hangelda sa missos parem vaske

on noorkõiv ära rikkund kambri õhu
see lämmetis mind iiveldama ajab
kuis tahaks uputada end ma sügavale sohu
vaid barett siis vedeleks mu rajal

jää hüvasti remniku mu arm
jää hüvasti mu kallis liivamägi
mind piiri peale paiskas saatus karm
on süüdi selles julmur enno mõrtsuk-käsi

ei saa ma kuulda enam hella männikohinat
ei peipsi vahupritsmeis mehist mühinat
ei iial järvetuul õrn mind uinuta unele
sest kõrvus vaid kumiseb iiveldav fraas: laava-laava-lumele

mind kodusest kasarmust eemale kiskus
see haiglane ühiskond - haisev ja ropp
üks süütuke õlu ja siin ma nüüd istun
kuid otsus on kindel - leitnant on tropp

ei murra mind ikla, ei narva, ei puur
las luhtub sadistliku juhtkonna otsus
kord löön ma veel õitsele - võimas ja suur
siis kängub neil aju, mis niigi on kortsus

ma annaksin kõik, et jääda vaid siia
kus on minu sõbrad, mu higi ja vaev
kuidas nendel on vaja sind narva ju viia
olgu neetud see kordon, see põhjatu kaev

mul kodus on pere, on tüdruk, on rahu
neid arvates kaitsvat ma teenin ju riiki
nüüd tabades rida mul pähe ei mahu
miks koheldi mind kui mõnd loomaliiki

ses kivises ruumis ju närbub mu hing
talun siiski ma vapralt kurja saatuse lööke
ent lamades restil teeb valu ju rind
nagu loobitaks sinna vaid ihutud piike

mu sõbrad, ärge heitke te raskustes meelt
kui satute militaristide küüsi
kord pääseme ajateenija veriselt teelt
siis koos võime laulda üht tuntud etüüdi:

etüüd aisakella viisil: kalashnikov, kalashnikov, neetud rauatükk

pühendusega jalgratturitele

kui jalgrattad leiutati, siis usuti, et see viib inimkonna taandarenguni. nimelt hakkavad inimestel kasvama pöörased tuharalihased ning käed venivad uuesti ahvisarnaselt pikaks.

paar versiooni prantsusmaa olemusest

mäletavasti enne esimest ilmasõda oli briti sõjavägi võtnud kasutusele khakivärvi mundri, saksa, Itaalia ja vene armee halli/rohelise mundri ning austria-ungari halli/sinise. siis selles diskussioonis postuleeris 1911. aastal sõjaminister etienne: "kui kaotada kõik värvid, kõik see, mis annab sõdurile tema lõbusa, entusiastliku ilme, ning püüelda kahvatute ja tuhmide toonide poole, tähendab see vastuollu minemist prantsuse maitsega ja sõjalise funktsiooni nõuetega. punased püksid on teatud mõttes rahvuslikud. punased püksid ongi prantsusmaa."

siis burkateemalises vaidluses võttis prantsusmaa olemuse kokku 2016. aastal peaminister manuel valls. kõrvalepõikeks, et delacroix maal 1830. aasta revolutsioonilist ja selle kangelasest, keda nimetatakse marianneks, on senini keskne kuju ja kõik mõistavad, kellest jutt, kui keegi viitab mariannele. niisiis argumenteeris burkakeeldu ning võttis ühtlasi kokku vabariigi olemuse peaminister nii: "mariannel on rind paljas, sest ta toidab inimesi. ta ei ole kaetud, sest ta on vaba. see ongi vabariik!"

iisraeli ülemkohtu otsus alice milleri küsimuses

teatavasti oli alice miller üks iisraeli piloot, kes soovis õhuväes teenida. teda ei võetud teenistusse, sest pilootide teenistusaeg on niigi lühike, naised jäävad rasedaks ning naiste väljaõpetamine ei ole kuluefektiivne. 

alice miller läks selles küsimuses kohtusse ning kohus leidis, et igaüks peab saama riigikaitsesse panustada. mitte kellelgi ei tohi seda keelata ja et alice millerile tuleb piloodikoht võimaldada. selleks ajaks oli juba palju aastaid mööda läinud ja alice miller ei jõudnudki enam iisraeli õhujõudude naispiloodiks hakata. küll aga lükkas ta lahti soopoliitika relvajõududes. ja eriti just väärtuspõhise soopoliitika. 

mina aga tahan juhtida tähelepanu iisraeli ülemkohtu otsusele. kohtunik dalia dorner tsiteerib oma sisendis wittgensteini: 

"‘Man kann von einem Ding nicht aussagen, es sei 1 m lang, noch, es sei nicht 1 m lang, und das ist das Urmeter in Paris’ ehk et see on lause selle kohta, et maailmas on ainult üks asi, mille kohta ei saa öelda, et selle pikkus on meeter. see asi on meeter ehk meetri etalon, mis asub pariisis. 

tema point oli selles, et kuidas defineerida naist või meest. et kui sa ütled, et naine ei tohi piloot olla, siis mismoodi sa määratled, et kes on naine ja kes mitte. 

vähe sellest. paar lõiku hiljem hakkas ta tsiteerima viktoriaanlikku poeeti alfred tennysoni:

‘Man for the field and woman for the hearth;

Man for the sword, and for the needle she;

Man with the head and woman with the heart;

Man to command and woman to obey.

                        All else confusion.’

seda luuletust tsiteerib ta selle mõttega, et näidata, et soorollid on ajas muutunud. et praeguseks on lubatud ka naistel olla kohtunik, kuigi enne ei olnud. 

kultuurilooline mälestus sellest, kuidas alice tisler minu juures magas

alice tisler oli muidu kundast pärit kommunist, kes läks 1918. aastal justkui veel I ilmasõja viimastes tõmblustes punakaardiga sakslaste vastu sõdima ja sai keila juures surma. nõuka-ajal olid igasugu tänavad ja pioneerimalevad alice tisleri nimelised. kusagil olid ka mingid monumendid.

nagu 1958. aasta põltsamaa ajalehes "kiir" kirjas: "Vaprate surma suri eesti rahva mehine tütar Alice Tisler. Isegi haavatuna ei olnud ta lahkunud lahingpositsioonilt, vaid jätkas saksa röövvallutajate tulistamist, kuni loomastunud timukad tema tääkidega surnuks torkasid. Rindele minnes jättis Alice Tisler kirja oma vanematele. Siin kirjutas ta: «...Lähevad muidugi vabatahtlikud ja mina lähen nendega kaasa ning võitlen oma aate eest ja, kui tarvis, ka langen... Ma ei saaks rahulikult pealt vaadata, kuidas sakslased meie seltsimehi pooma hakkavad.» Nõukogude inimesed peavad pühaks mälestust nendest, kes hukkusid võitluses töölisklassi õnne eest."

tegelikult on siin ka see nüanss, et see lahing, kus alice tisler surma sai, oli natuke ka nagu viivituslahing, et bolshevikud tsaari käest kaaperdatud balti mere laevastiku laevad tallinnast helsingisse ära viia jõuaks. see sündmus sai nimeks jääretk ning selle mälestuseks püstitati maarjamäele obelisk.

ning sealt edasi - 1988. aastal oli kohtla-järve ikkagi raju linn ning andis oma täisväärtusliku panuse kultuuriellu (ning üleüldse lootusesse teistsuguse maailma võimalikkuse teemal) alice tisleri nimelise bändi näol. muuhulgas on neil laul "kohtla-järve õllemeeste hümn". 

siis me vaatasime kohtla-järvele ja sellele bändile alt üles. tahaks väga, et ka täna oleks midagi mille tõttu saaks me k-järvele alt üles vaadata.

ning mul oli samal ajal kirjasõbranna jõhvis, kes siis ükskord kirjutas, et tema sõbrad tulevad pärnusse ja vajavad vist öömaja. ma ütlesin, et meie juures ikka saab. mu kodu oli kanali ja pardi nurga peal. vt google mapsist järele.

lubatud reede õhtul (ilmselt siis kusagil kevadel 1990. aastal) saabus mulle ukse taha umbes 12 ilmselt mitte siiski lakku täis aga ülilamisevat punkarit. kaks-kolm tüdrukut oli ka. ma siis emale-isale näitasin, et näe, siuke lugu, et nad vajavad öömaja. lasime nad korterisse. 

kuidagi tõmbasime diivanid lahti aga ega no 12 ekstsentrilist ja vabalt käituvat punkarit ju ei mahu ühtpidi tuppa ära ja teistpidi õigel ajal üldse magama ei lähe. muudkui lamisesid ja käisid alatasa väljas suitsu tegemas. 

ja kui oli kõvasti üle kesköö, siis tuli isa ja kamandas nad korterist välja. nemad läksidki välja ja hakkasid siis südaöises pärnus tänavalaterna all vaikuses tantsima. mingit nurgelist punktantsu. seda suutis isa taluda veel vähem ja kamandas nad tuppa tagasi. 

kuidagi venitasime hommikuni ja siis nad lahkusid. 

täpselt ei mäleta kuidas, aga mingil viisil sain päeva peale nendest punkaritest kahega veel kokku ja kuna neil ei olnud kusagil magada, siis kutsusin enda poole. kaks punkarit käitusid vaguralt ja magasid. ilmselt olid ka kogu eelnevast möllust väsinud.

pühapäeva hommikul oli plaan tallinnasse plaadimäele minna. sel ajal oli raeküla rongijaam veel suhteliselt uus. seal oli see betoonääris ehitatud platvormile pinkide taha. rongijaamas tõmbasid kohtla-järve punkarid end korraga kükakile ja varjusid selle betoonäärise taha. ma siis kükitasin ka maha nende juurde ja küsisin, et mis värk on. 

värk oli see, et nad olid kusagil pärnu linnas eelmisel päeval saanud kokku kahe kohaliku punknaisega. ma ütleks praeguse standardi järgi, et need naised olid goodid. ja nad võibolla ei olnud ka pärnu linna kõige ilusamad naised. aga nad olid siis pakkunud alice tisleri punkaritele kummalegi 3 rubla seksi eest. no alice tisleri mehed olid ikkagi staarid, samas ilma rahata staarid ja sellise pakkumise tegemine jne oli tol hetkel väga loogiline. alice tisleri mehed olid siis sellest pakkumisest kõrvale viilinud.

nii me siis redutasime selle betoonääre taga ja mõtlesime, et mida teha. samas tallinnasse oli vaja minna. siis ootasimegi, kuni need punknaised olid rongi läinud ja meie ronisime siis nendest kõige kaugemasse vagunisse. 

sellega see lugu lõppes. rohkem ei mäleta. 

üks pikk lause 1706. aastast

see pikk lause on pärit 14.09.1706 rõngu praost stahlfot kirjast karula kirikuõpetajale johann hornungile:

kuna niisugused teod kogudusele ja neile kõigile, kes seda kuulevad ja teada saavad, kõige suuremaks pahanduseks on, iseäranis ka evangeeliumi õpetaja-ametile teotuseks, siis ei ole meie mitte muud võinud, vaid peame, kui teatatud lood õiged on, teie vägaaulist tõsiselt hoiatama ja manitsema, et teie purjutamise häbematast kõlvatusest kui ühest raskest surmapatust lahkute, selle vastu kainust ja karskust kangesti taga nõuate, jah igas tükis ennast laitmata üles peate, et teie oma vaese hinge hukatuse ja nii paljude ilmasüüta südamete pahanduse aegsasti kõrvale pöörate - vastikul korral, kui teie saadana köidikutest, millega tema teid sel viisil on sidunud, mitte ei taha kaineks saada: siis ärge pange seda mitte võõraks asjaks, kui teravamaid ja mõjuvamaid abinõusid tarvitusele võetakse, et niisugust kõlvatust kõige rõhuga maha suruda.

vana baretiga tohlakas ikka luuletab edasi

kui see ei ole armastus, siis on maailm küll hulluks läinud!

me trehvamised olid põgusad
kombeka naisterahvana sa ei lobisenud palju

pilgud kohtusid vaid korraks
mu südamesse hoovas magus valu

kõndisime manufaktuurini unes või ilmsi
ja siis lainevahus paljajalu

loomulikult vaatasime tähistaevast ja kuud
sina seal ja mina siinpool salu

kirjavahetuses meil särises ja mitte vähe
paberile panna oma tundeid oli sellegipoolest võimatu

ja kõik need vihjed, nohinad, mõtted, unistused
nende olemasolu tõestab ju ka midagi!

jeebummaria, pliuhkam hakkas jälle luuletama

kui ma ükskord olen tudisev geront
siis kahetsen vaid üht

seda, et ei vaadanud netist piisavalt pornot
ja et jätsin palju lolle nalju tegemata

et ei mörisenud pooliku õlle
ja rebadel pükstega ringi suveüritustel

et kinni hoidsin kõhutuult 
ega röhitsenud mõnuga

et taksojuhi kombel ei laksutanud keelt
kui mõni piff minust mööda kõndis

käsitlus ristija johannese emast ja isast

teatavasti olid ristija johannese ema eliisabet ja isa sakarias vagad inimesed. nad olid terve elu palvetanud aga lapsi neil ei olnud.

on märge, et eliisabet oli siis 70-aastane. sakarias pidi siis ka umbes sama vana olema. piiblis on veel kirjas nii: "sest eliisabet oli sigimatu, ja nad mõlemad olid väga eakad"

niisiis oli sakarias templis palvetamas, kui tema juurde tuli ingel gabriel ja ütles, et mingu koju ja tonksutagu oma naist. siis naine toob ilmale poja ja pojale pandakse nimeks johannes.

sakarias hakkas inglile vastu plõksima, et mis ta nalja teeb, et sakarias on vana ja tema naine on ka vana. ingel ütles selle peale, et selle uskmatuse eest jääb sakarias tummaks kuni selle hetkeni, mil poeg ilmale tuleb.

rahvas ümber templi oli juba murelikuks muutunud, et sakarias templisse nii kauaks jäi. kui sakarias välja tuli, siis ta ei saanud rahvale midagi öelda, sest oli tumm, ainult rehmas käega. ja kui ta oleks ka kõnevõimega olnud, siis ta oleks justkui pidanud rahvale ütlema, et sorri, et ma nii kauaks jäin, mul oli seal jutuajamine ingliga ning ingel käskis mul koju minna ja oma naist tonksutada, et me siis lõpuks ikkagi lapse saaksime.

sakarias läks siis koju. ei öelnud oma naisele ühtegi sõna sest oli tumm. aga võttis siis kätte ja tonksutaski oma naist. ja naine saigi käima peale.

kui naine oli käima peal, siis häbenes ta end rahvale näidata, sest rahvas oleks kohe aru saanud, et kaks vanurit on omavahel tonksutanud. seda enam, et üks vanuritest oli tumm.

kui ristija johannes oli sündinud, siis kirjutas sakarias puutahvli peale "tema nimeks peab saama johannes" ja siis sai ta kõnevõime tagasi.

pliuhkam hakkab jälle luuletama

- kristjan jaak, mis sul öelda on?
- oo, ustav alo, oo, selle maa keel, oo, vulinal üles ja alla

- anton, mis sul öelda on?
- ota kohe, no, armastus, töö, seal ta ongi, ja siis armastus, ja sakslane

- oskar, mis sul öelda on?
- jaja, punsliõli, juuli ja maali, heinamaa, kirikuaed, tead ise küll

- lydia, mis sul öelda on?
- Ich habe Papa, Garten, Straße, lettischer Arzt und Briefe vom Liedervater!

- noh, kreutzwald, mis sul öelda on?
- siin kreisilinnas käib post harva, tööd on palju, raha vähe

- artur, mis sul öelda on?
- oo, mul on nõukogude korra kohta ühtteist öelda, ja lehmad ja lennukid

- johnny, mis sul öelda on?
- ütlen vaid, et luuletaja koht on rentslis

lady gregory ehk isabella augusta persse sonett

kuna lady gregory ehk isabella augusta persse (1852-1932) luule on puha eestistamata, siis siinkohal üks sonett pliuhkami tõlkes. isabella oli teatavasti siis iiri ärkamisaja üks liidreid koos yeatsiga. lõi iiri teatri ja mis kõik veel. 

ta kutsub armastust

on kolm kaunist kuradit, kes mu hinge närivad
nad hülgasid mu ning jätsid paljaks
haigus näris, armastus näris
tühjad taskud, mu häving ja õud
mul pole isegi särki mitte
paljasjalgne ja palja tagumikuga
haiguse järel on mu meel nõder
mu keha hädine ning inetu
armastus lahkus, jättis mind põrandale vedelema
nagu poolpölenud süsi, mida keegi ei kustuta
hullem kui köha, hullem kui palavik
hullem igast needusest päikese all
on see kurat, mida inimesed kutsuvad armastuseks
ja kui ma oleks uuesti noor
siis ma ei pakuks ega küsiks ühtegi suudlust 

john goffe randile tuleb teha kerge hommaazh

asi oli nimelt selles, et aastal 1841 leiutas ameeriklane john goffe rand (1801-1873) värvide tuubi panemise tehnoloogia. ja alles siis said maalikunstnikud rahumeeles maastikke hakata maalima. enne tuubide ajastut kippus õues värv kiiresti ära kuivama. 

katkeid thomas manni päevaraamatust

thomas mann, kes oli peaaegu nagu meiekandimees (käis kura säärel hängimas ja raamatuid kirjutamas), kirjutas päevikut. eks ta oli oma geniaalsusest teadlik ja oli nõus vaid möönma, et oma esimeste raamatute kirjutamise ajal oli ta lihtsalt vähem kogenud geenius. aga oma päeviku kirjutamises nägi ta inimkonnale osutatavat teenet.  

1918. aastal kirjutas: 

"kerge kõhuvalu. sain kohe peale hommikusööki häda ära teha."

"eile tabas mind enne magamaminekut isevärki seksuaalne atakk, mis mõjus rängalt mu närvikavale: suur erutus, hirm, püsiv unetus, maohädad, mis ilmutasid end kõrvetiste ja iivelduse näol."

"seksuaalne häire ja tegutsemise häire, kui seisan silmitsi edasilükkamatu ülesandega kirjutada eduard keyserlingi nekroloog."

1919. aastal kirjutas: 

"halb enesetunne. jämesoolest tingitud kõhuvalu."

"pidin loobuma sellest tänapäeva kangest õllest mitte ainult sellepärast, et see mu maole halvasti mõjus, vaid ka seetõttu, et see toimis afrodisiaakumine, erutas mind ega lasknud rahulikult uinuda."

"eile õhtul ja ja ka täna pärastlõunal seksist vaevatud."

1921. aastal kirjutas: 

"öösel südamekloppimine ja pisted maos." 

"õrnus"

"halb enesetunne, sooleärritus."

"seksuaalsed liialdused, mis ühelt poolt küll erutuse tõttu uinumisraskusi põhjustasid, mõjusid intellektuaalsel tasandil hoopis paremini."

"üks kuldsete juustega tervisest pakatav noormes täitis mu hinge magusa õnnetundega."

"noorel aednikul oli sile nägu, pruunid käsivarred ja eest avatud särk, köitis tükiks ajaks mu tähelepanu."

1933. aastal kirjutas: 

"hommikust sõin voodis. kõht kipub korrast ära minema."

1934. aastal kirjutas: 

"kõht valutab"

"vihahoog teenijatüdruk josefa pärast"

"kokk ebalojaalne ja teenijatüdruk kurt"

"uutest teenijannadest paistab isegi tolku olevat."

1937. aastal kirjutas: 

"minu magu pole puhas. mul oli raskusi toidu neelamisega. see tuli läbi sõela lasta."

"kõik teenijad ähvardavad taas lahkuda, see vääritu närukael ajab mul südame pahaks ja kopsu üle maksa"

1938. aastal kirjutas: 

"olin tükk aega valehammasteta. vaevused."

1939. aastal kirjutas: 

"kõhukinnisus"

veel vähem korras tüüp oli fourier

charles fourier (1772-1837) oli siis justkui varajane sotsialistlik filosoof. 

tal oli ettekujutus, et inimkonna õnn seisneb koostöös. ja et kui inimesed niisama koostööd teha ei taha, siis tuleb neid selleks kallutada.

otstarbekas vahend selleks oli falansseer ehk siis suur kortermaja. 

kuna inimesel on 12 suurt kirge, siis järelikult saab olla kokku 810 erinevat iseloomu. ning seega peaks selles falansseeris elama 1620 inimest. 

fourieril oli mingi värk selle seksiteemaga. kõigepealt muretses ta, et kuidas kõik inimesed selles falansseeris seksi saaksid. seksuaalselt tõrjutuid pidid siis mingid haldja tüüpi inimesed eemale viima ning ravima nende armastusepuudust. ning nende 810 iseloomu põhjal pidi moodustatama isikukaartide register, mille alusel saanuks leida sobivaid partnereid juhuseksiks. 

tegelikult seksualiseeris fourier ka elu ennast falansseeris. see heaolu pidi nii suur olema, et ka töötamine pidi olema orgastiline elamus. mis tähendas siis, et inimesed oleksid olnud töönaudingust sõltuvuses.

kogu selle võrdsuse jne jutust hoolimata, tahtis fourier, et falansseerid oleksid neljakorruselised. kõige vaesemad elaksid all korrustel ning kõige rikkamad ülemistel korrustel. 

ja veelkord kogu selle võrdsuse ja õigluse jutu juures leidis fourier, et juudid on kõige kurja juur. nad võisid küll elada falansseeris aga pidid tegema põllutööd ega tohtinud olla kaupmehed. 

teisi mõtlejaid ei tunnustanud fourier üldse. on tuvastatud, et oma kirjatöödes kasutas ta sõnu filosoof või mõtleja või tsivilisatsioon alati negatiivses tähenduses. 

ja ühtlasi oli tal ettekujutus, et maailmameri kaotab oma soolsuse ja muutub limonaadiks.

petrashevski ei olnud ka päris korras tüüp

mihhail petrashevski oli teatavasti see, kelle korteris toimusid utopistlikud dissidentlikud isevalitsuse vastased kogunemised ja kus ükskord dostojevski luges teistele ette belinski kirja. ning mille järel siis dostojevski koos petrashevski ja teistega surma mõisteti.

enne veel, kui petrashevski surma mõisteti ning siis surmanuhtlus asendati aseumsiega siberis, jõudis petrashevski ellu viia ühe utopistliku idee. nimelt oli sotsialismi isa prantslane charles fouries välja mõelnud, et kõige efektiivsem on inimestel elada koos ühes majas. nii et 300 peret elaksid koos. seda maja nimetati falansseeriks. petrashevskil nii palju pärisorjadest talupoegi päris ei olnud. aga ta lasi algatuseks ehitada maja, kuhu oleks mahtunud elama seitse talupoja perekonda. 

talupojad said siis käsu kätte kolida oma hurtsikutest välja ning kolida sisse petroshevski ehitatud nn falansseeri. talupojad panid öösel enne sissekolimist falansseeri põlema.

veel sotsiaalgümnastikat

1. mul on meeles 1994. aasta kevadest, kui ma tulin remnikult piirivalve peastaapi, kuidas mind siis mu relvavend õpetas kaarli puiesteed ületama. vat seal on tee keskel see puude-allee. kui lähed esimesest valgusfoorist üle, siis teises valgusfooris on selleks ajaks juba punane ees. aga nagu mu kogenud kamraad õpetas: "kui tahad kohe esimese hooga üle saada, siis pead kohe esimese valgusfoori rohelise tule ajal täie pasaga jooksu pistma. siis jõuad ka teisest valgusfoorist üle."

2. pärast seda, kui on täie pasaga paar korda edasi-tagasi joostud, võiks seal ristmikul mõne inimese poole pöörduda: "vabandage, et ma teid segan, aga ma oleksin väga tänulik, kui te ütleksite või vähemalt osutaksite.......    .........ah ei, ma mõtlesin ümber, pole tarvis, ärge laske end häirida"

3. eriti just kopli trammiliinil telliskivi ja salme peatuse vahel on mul tunne, et tegelikult saaks selle vahemaa joostes kiiremini läbitud. selle tõestamiseks peaks siis näiteks jooksuvarustuses tulema trammiga telliskivi peatuseni, esimese ukse kaudu välja hüppama ja täie pasaga jooksu pistma. ning siis salme trammipeatuses haigutades vaatama, kuidas tramm saabub ning siis väärika sammuga trammi peale astuma.

4. aga kui juhtud näiteks linnapea või linnaosavanemaga kokku sattuma, siis tuleks arglikult aga samas suure sisemise veendumusega talle öelda: "teate, vaadake see loterii, mis te läbi viisite. seal oli see auhind, laevareis helsingisse. ma ei ole seda senini kätte saanud."

5. mistahes vestluses, eriti just võõra inimesega, tuleb korraga keset vestlust teatada: "andestage, aga küsimusi küsin siin mina."

das land ohne musik

19. sajandi euroopa oli väga elevil omaenda kultuurilistest arengutest. raamatud, ooper, teater, muusika jne. 

ning samal ajal hakati viljelema arusaama, et brittidel pole oma muusikat. no et teistel kõigil on beethoven, rossini, berlioz jne aga brittidel pole kedagi.

münheni kirjanik oscar schmitz pidas vajalikuks seda brittide ebamusikaalsust eraldi raamatuga käsitleda. raamatu nimeks pani: "Das Land ohne Musik. Englische Gesellschaftsprobleme."

ehk siis "maa ilma muusikata. inglismaa sotsiaalprobleemidest."

muuhulgas kirjutas ta järgmist: "inglased on ainus kultuurrass, kellel pole omaenda muusikat (välja arvatud kabareelaulukesed). ütlen: omaenda muusikat, sest võõramaist muusikat mängitakse inglismaal ehk rohkemgi kui üheski teises riigis. see ei tähenda mitte ainult töntsimat kõrva, vaid kahtlematult tervenisti vaesemat siseelu".

turgenev ikka päris korras tüüp ei olnud

 turgenev oli teatavasti pärit isegi justkui rikkapoolsest aadlisoost. aga tema ema oli karmi käega matriarh ja andis elatisraha jaopärast. ning kui turgenev tahtis kirjanikuks hakata, siis üldse ei andnud. turgenevi häda oli selles, et ta oli kõigele lisaks kangesti armunud lauljanna pauline viardot'sse. pauline aga oli niigi juba abielus. samas aga jõlkus pauline ümber kogu aeg austajaid ning turgenev trügis nende esiritta ning muutus perekonnasõbraks. 

kui ta veel paulinele päris lähedale ei olnud saanud, siis istus ta kontserditel saalis ja plaksutas kõige kõvemini. plaksutas ka siis, kui teised ei plaksutanud. see ajas raskelt närvi kõiki teisi kontserdikülalisi.

kui pauline koos oma mehega läks kontserdireisile, siis turgenevil ei olnud raha, et kaasa minna. istus siis nende kodus ja ootas. 

pariisis muutus turgenev sõprade seas tuntuks sellega, et ta lahkus restoranist alati teistest varem, et mitte arvet maksta. 

ühel hetkel hakkas pauline tiiba ripsutama hoopis noore andeka helilooja charles gounod'ga. turgenev oli räigelt löödud. ja kui nad kahekesi pauline viardot majja teda berliini kontsertreisi ajal ootama jäid, siis kohtles gounod turgenevit oma teenrina. no et too mu riided pesust ära jne. samas oli neil siiski nii palju ühishuvi, et õhtuti jälgisid nad kella ja kui jõudis kätte aeg, kui pauline pidi berliinis kontserti lõpetama, siis tõusid nad kahekesi püsti ja plaksutasid innustunult. 

ja kui turgenev enda juures pidusi korraldas, siis laste lõbustamiseks ronis ta laua peale ja sõi suppi kana kombel. 

antropoloogiahuvilisele lugejale 100 aasta pärast

panen kirja hipsterite karakteristikud. võibolla mõne jaoks on see praegu kohatu aga silmas pidades lugejaid 100 aastat hiljem, siis ilmselgelt on see vajalik ja valgustav.

niisiis 2000-date alguses ilmusid skeenele hipsterid. nad tarvitsesid koonduda teatud linnaosadesse (mida hakati kutsuma hipsterville'deks) ning viljeleda teatud elustiili. nende väliste tunnuste osas tuleks kirja panna järgmist:

- ühekäigulised jalgrattad

- meestel hoolitsetud ja kammitud habemed

- meestel manbuttonid ehk siis juuksekrunnid kuklal

- meestel lühikesed kukepüksid, mille sääre alt paistavad välja värvilised sokid

- puitalustest mööbel

- merekonteineritest majad

- pooleliitriste õllede asemel 0,33 liitriste nõgese- või kuuseokkamaitseliste kasitööõllede joomine

- väline viisakus, näiteks nurga peal hipsteriga kokku põrgates tekib ülimalt viisakas keskustelu: "palun, teie enne", "ei, palun teie enne" jne. 

- tänavakultuuri kodustamine ning tuppatoomine (nt grafitite tellimine kohvikute sisekujunduseks)

- tänavatoidu kultiveerimine ning selle pakkumine siseruumides

- endiste künasuuruste rasvapraadide asemel sõrmkübarasuuruste praadide lansseerimine

- restoranide ja poodide nimede mudeliks "see ja too", no näiteks "talleke ja pullike" või "sool ja pipar" 

romaan naissotsioloogist

aastatuhande vahetusel olevat mati unt rääkinud, et kavatseb kirjutada romaani naissotsioloogist, kes 1989. aastal tahab valide kolmandat teed, vältida liigset läänestumist ja vene terrorit. kes kaevab metsa punkri ja hakkab metsavennaks. tegelase nimi on karusoo. ning sellel nimel pole merle karusooga midagi pistmist.

kirjandusteaduse kvantifitseerimine

shakespeare -  stanislavski = barõšnikov

rimbaud x verlaine = rabelais

hlebnikov - severjanin = blok

unt + dovlatov = untdovlatov

vilde = tšehhov 

tolstoi - dostojevski = 0

dostojevski + 0 = tolstoi

donne + hemingway = james hetfield 

käin ära ja tulen tagasi

1. sotsiaalgümnastika

on mõte, et tahaks teinekord sobivas olukorras mõnest võõrast inimesest mööda minnes talle ütelda:

"teate, te arvate küll, et olete reaalne inimene ja olete siia tänavanurgale omaenda tahtmist mööda tulnud. tegelikult on nii, et te olete ainult fiktsioon minu peas. ma käin nüüd poes ära ja kui ma tagasi tulen, siis teid pole enam siin tänavanurgal."

2. sotsiaalgümnastika

vestluspartnerile saab dotseerivalt öelda: "sina tunnistad ainult sõnu. sina ootad, et sulle tehtaks asjad sõnadega selgeks. sina tarvitad sõnu ja provotseerid ka teisi sõnadega vastama. aga nii me ju jäämegi suletud ringi."

3. sotsiaalgümnastika

kunstinäitusel natuke ringi vaatanuna saab öelda: "kujutav kunst on ennast täiesti ammendanud".

teatris saab öelda: "etenduskunstid on surnud kunstivorm"

skulptuuri avamisel saab öelda: "skulptuur on surnud kunstivorm"

luuleõhtul saab öelda: "poeesia on niivõrd surnud kunstivorm"

kontserdil saab öelda: "muusika on täitsa surnud kunstivorm"

balti jaama rokker

nullindate esimeses pooles jõlkus balti jaamas üks selline üle keskea rokimees. hallide pikkade juustega, nahktagis, kõverate jalgade, pisikese punnis kõhuga. motorheadi või accepti särk oli seljas. 

tihti oli ta purjus. kui ta purjus oli, siis hakkas ta inimesi tüütama. rääkime neile, et tema on "rokker" ja et iga inimene peab teadma, kes ta on. sest tema ju on näiteks "rokker". ja siis mingi suvaline kopli mammi, kes oli balti jaama turul kapsast ostmas käinud, pidi oskama talle vastu öelda, et kes ta on. 

enamasti ei osatud vastata ja püüti temast lahti saada. aga tegelikult jumalast adekvaatne küsimus. 

marek hlasko on poola dovlatov

marek hlasko kirjutab, et ta hakkas kirjanikuks ainult sellepärast, et ta pidi poola kommunistlikule kgb-le koputamistööd tegema. ja et siis tekkiski tal käsitööoskus kirjutamise osas. 

oma raamatus "kaunid kahekümneaastased" on nagu deja vu sellest, kuidas dovlatov järvamaal kolhoosis ja pelgulinna sünnitusmajas käis sovetskaja estonija jaoks lugusid kirjutamas. 

nimelt anti marek hlaskole ülesanne minna ühte poole väikelinna, kuhu oli tööle suunatud üks noor naissoost arst. marek hlasko pidi sellest ohvrimeelsusest ja kommunistlikust ülesehitustööst kirjutama. 

marek hlasko läks sinna asulasse ja pani tähele, et inimesed on seal natuke nagu kuutõbised. kui ta küsis arsti kohta, siis inimesed mõmisesid selgusetult. hlasko leidis arsti üles ja küsis, et mis neil inimestel viga. algul arst seletas, et need on talumehed bugi jõe tagant ja et neil on koduigatsus. kui nad aga õhtul ennast purju jõid, siis tunnistas arst üles, et ta on terve asula muutnud morfiinisõltlasteks. mõte oli siis nagu natuke rahateenimine aga natuke ka soov, et ta mujale tööle suunataks.

järgmine kord läks marek hlasko kolhoosi, kus kolhoosnikud olla loonud harrastusteatri. hlasko läks kolhoosi laupäeval, sest pühapäeval pidi ühe sotsrealistliku kirjaniku näidendi esietendus olema. näidend pidi olema puurmasinisti ja treiali konfliktist aga ka põlvkondadevahelisest konfliktist. kui hlasko kohale jõudis, siis kolhoosi esimees viis ta meessoost peategelase ehk esimese armastaja juurde. too tegeles parasjagu vorsti tegemisega sigadest, kelled ta koos kolhoosi esimehega kolhoosist pihta oli pannud. 

õhtuks jõid nad end purju ja järgmisel päeval mindi siis kohalikku kultuurimajja. teatrijuht käskis kohalikul tenoril midagi laulda. noormees ronis lavale ja üürgas: "san remo, valge linn mere kaldal, kuidas armastan sind...." vatijopedes talumehed istusid saalis ja kuulasid oma kolleegi. 

seejärel algas etendus. esimene armastaja, üllas ja paatoslik, kandis ette triaadi treipinkide ülistuseks ja nõukogude liiduga sõpruse auks. sel hetkel jooksis lavale metsiku pilguga mees ja hüüdis: "ma sulle näitan, kuidas jadzkale taha keerata" ning lõi peategelasele päris ehtsa noa rindu. neil oli omavahel naiste teemal mingi arved klaarida. esietendus jäi pooleli ja ajalehereportaaži ei sündinud.

f1 episoode

teatavasti oli seitsmekümnendate autosport hullult ohtlik, ainuüksi 1976 esimesel poolaastal sai kolm pilooti nürburgringil surma. teatavasti 01.08.1976 tegi seal ka avarii niki lauda avarii ning jäi oma põlevasse autosse kinni. 

niisiis pilootidel oli närv sees nii et vähe ei olnud.

selsamal 1976. aastal toimus üks järgmine etapp jaapanis. aga seal sadas nii hullult, et vesi ei voolanudki rajalt minema. võistluse korraldajatel aga oli leping teleülekande osas ja nad ei saanud võistlust ära jätta. 

niki lauda tiimikaaslane oli james hunt. tema oli nii närvis, et kui ta lähenes oma autole, siis hakkas enne autot oksele. kohe seejärel läks ta kuutõbisena boksialast välja ja urineeris vastu võrkaeda. teiselpool võrkaeda olid jaapani naissoost fännid. need keerasid pea häbelikult kõrvale. 

veel natuke nooreestlaste valust

kogu selle ambitsiooni ja paugutamise juures jõudsid nooreestlased ka järeldusele, et eestlased ei ole euroopa kultuuri mitte kuidagi panustanud. ning et see rahvakultuur, mis eestlastel on, see ei anna euroopa kultuuri mingit lisaväärtust. ehk et teistpidi on eestlased kogu selle euroopa kultuuriloome juures olnud senimaani kõrvaltvaatajad. tuglas sõnastas selle mure 1912. aastal nii: 

"meie ei ole europa kulturiväärtuste loomisest aktiivselt osa võinud võtta. meid ei seo miski nende väärtuste ajalooga. meie oleme teoretilised europlased." 

anija meeste raamatust

tegelikult pani eduard vilde oma raamatu pealkirjast esimese hooga "kui anija mehed tallinnas käisivad". umbes 20 aastat hiljem muutis ta pealkirja johannes aaviku mõjul ära. kusjuures see "-id" vorm pidi "-ivad" vormist vanem olema. ehk et johannes aavik mitte alati ei teinud keelt uueks, vaid vahest võttis ka vanu vorme uuesti kasutusele.  

rinnahoidjate lavale loopimise tähendusest

lugesin ernst hemingway elulugu, kes oli teatavasti suur härjavõitluse huviline. ja siis seal oli kirjutatud ka sellest, et härjavõitluse lõppedes loobiti toreadoorile areenile kingasid ja jumal teab mida. selle loopimise mõte oli see, et pärast läksid need naised toreadoori garderoobi ukse taha, palusid sisselaskmist ning oma kadunud kingasid tagasi. 

üks kord sattus ka hemingway ise siis pärast võitlust olema toreadoori garderoobis. kui daamid sisse trügisid, siis üks hakkas kohe hemingway vastu huvi tundma ja palus, et hemingway talle oma arme keha pealt ette näitaks. hemingwayl oli piinlik, sest tal ei olnudki eriti arme.  

aa, ja see ei puutu nüüd sellesse episoodi aga härjavõitlejad pidid enne areenile minemist endale aluspükste sisse mõne soki panema. 

sissevaade nooreestlaste ambitsioonidesse

nooreestlased olid teatavasti parajalt hullud. ja ambitsiooni jätkus neil taevani. ma olen vist varasemalt kirjutanud, kuidas nende valik eesti kultuuri arendamisel oli prantsusesuunaline ning ehkki nad päris hästi prantsuse keelt ei mõistnud, ei seganud see neid tõlkimast rimbaud' ja verlaine' jne. 

teistpidi oli nende suhtumine eesti keelde selline, mida oleks suht raske ette kujutada, et praegusel ajal keegi niimoodi paugutaks. siin üks 1915. aasta tsitaat friedebert tuglaselt:

"sest meie edustame kõigepäält uut temperamenti, uut instinkti, uut eluintensiteeti. ja kuidas võiks meie mõtte vorm enam endine olla, kui meie mõtte rütmus, mõtte nüanss, mõtte valöör on muutunud."

selle lause kontekst on siis see, et see vana eesti keel ei kõlba kuhugi ja et noortel paugutajatel on paugutamiseks uut keelt vaja.

veel üks moment tema krahviliku kõrguse agendast

 venemaal käis teatavasti vanasti hull joomine. 

ükskord kuulis lev tolstoi ühelt voorimehelt, et naised kaotavad süütuse purjus peaga. see pani tolstoi mõtlema. ja ta taipas, et kuritegelikke tegusid sepistavad inimesed tarvitavad vägijooke julgustusena. või siis teistpidi - kurjategijad joovad selleks, et oma südametunnistust vaigistada.

tolstoi hakkas innukalt karskusliikumist vedama. 

tolstoi ja teised karskusliikumise aktivistid panid tähele ka seda, et just venemaa alamates kihtides oli alkoholism seotud kuritegevusega. 

1887. aastal jättis ka tolstoi ise joomise maha.

noorte kirjanike vastuvõtmisest

enn vetemaa kirjutab oma mälestustes, et kui ta alles oli noor kirjanik, siis ükskord oli jooming paul viidingu korteris pärnu maanteel. ja kui siis pidu läbi sai, sattus ta koos debora vaarandiga minema viru taksopeatusse. 

viru taksopeatuses kuulutas debora valjul häälel. "oi-oi, varsti jõuavad siia pikkade nägudega hoburatsanikud. hobu-ratsanikud pikkade-pikkade nägudega, oi-oi"

enn vetemaa sõnul hüüdis debora seda endale iseloomulikul "titehäälel"

kui ta need sõnad oli ära hõiganud, suudles ta noort enn vetemaad otse suule ja istus taksosse.

enn vetemaa nüüd vanas eas mõtiskles, et küll ikka vanasti võeti noori kirjanikke vanade sekka sõbralikult vastu. nüüdsel ajal ei pidavat enam päris nii olema.

üks episood fadejevi elust

nõukogude liidu kirjanike liidu esimees aleksander fadejev, kes kõigepealt kirjutas noore kaardiväe ja rääkis, et stalin on ajaloo suurim humanist ning lõpetas elu enesetapuga, mõistes kommunismi otsast lõpuni hukka, käis vahepeal bulgakovi lese korteris joomas. protokoll räägib täpsemalt nii:

"üleliidulise kommunistliku bolshevike partei keskkomitee sekretariaadi korraldusel vaatas parteikontrolli komisjon läbi nõukogude liidu kirjanike liidu sekretäri ja üleliidulise kommunistliku bolshevike partei keskkomitee liikme seltsimees fadejevi süüasja ja leidis, et seltsimees a.a. fadejev, kes oli saabunud rindelt komandeeringult, olles saanud infobüroolt korralduse, ei täitnud seda ja jõi seitse päeva tööle minemata, varjates oma asukohta. väljaselgitamise käigus tehti kindlaks, et jooming toimus kunstnik bulgakova korteris. nagu selgus, pole see ainus juhtum, kui seltsimees fadejev mitu korda järjest purjutas. sarnane asjaolu leidis aset ka tänavu juuli lõpus. faktid seltsimees fadejevi joomingute kohta on kirjanike seas laialt tuntud. üleliidulise kommunistliku bolshevike partei keskkomitee alla kuuluv parteilise kontrolli komisjoni büroo otsustab: arvestades seltsimees a.a. fadejevi ükbp liikme ja eriti ükbp keskkomitee liikme jaoks vääritut käitumist, avaldada talle noomitust ja hoiatada, et kui ta jätkab ebaväärikat käitumist, siis tõstatakse tema suhtes tõsisema parteilise karistuse küsimus".

rudolf tobiase visiidist pariisi

ferdinand kull kirjeldas oma raamatus ühte joomingut pariisis, kui juba küpsemas eas helilooja rudolf tobias sattus klaase tühjendama pariisis elavate noorte eesti kunstnike seltsis. 

nüüd leidsin sellesama joomingu kirjelduse roman nymani sulest:

"kuulsime et meie suguvennast helilooja rudolf tobias viibib läbisõidul pariisis. kuigi tobias oli meist vanem ja me teda koguni ei tundnud, otsustasime teda endi juures külla kutsuda. minul oli teistega võrreldes kõige peenem ateljee, majas, mida nimetasime mesipuuks, ja millele ta tõepoolest väga sarnanes. minu ateljees oli ka vürstlik toredus - pianiino, sest ka muusika oli minu nõrkuseks. pianiino oli muidugimõista vana loks, kuid sellele vaatamata meietaolistele näljarottidele tõeline luksusese. ettevalmistused peoks olid väga lihtsad, sest kunstnikkudena olid ju meie rahalised võimalused väga piiratud, kuid peaasi oli, et oleks midagi süüa - eriti juua. tobias oli väga mõnus mees, täiusliku kunstniku hingelaadiga, kes väga hästi aru sai boheemlasliku olemise hüvedest. kui veinipudeleid oli tühjendatud juba õige mitu ja meeleolu õige ülevaks läinud, palusime, et tobias meile midagi mängiks. väljas oli jumalikult ilus kevadine öö ja täis pehmet kuuvalgust. "ei ma siin umbses ruumis mängi", ütles tobias, "mängin väljas". öeldud tehtud. tassisime klaveri seljas aeda ja tänasime õnne, mis laskis mu ateljeel olla alumisel korral. tobias asus klaveri taha ja hakkas mu vanast pianiinoloksust välja nõiduma helisid, mille kohta ma ei võinud arvatagi, et mu klaver neid võiks sisaldada. ta mängis beethoveni kuuvalguse sonaati, kuid selles mängus ei olnud üksnes beethovenit, vaid seal oli ka tobiast. ei tea, kuidas see tuli, kuid muusika oli meid nii haaranud, et ronisime kõik üksteise järel puude otsa, et olla taevale ja tähtedele lähemal, hoolimata ülesärgenud majaelanike aknast väljavibutavaist rusikaist ja vihasest sõimuvalingust. see oli alles ettekanne ja praegugi, kui ma kuskil kuulen mängitavat beethoveni kuuvanguse sonaati, tuleb alati meelde, kuidas seda mängis tobias ja kuidas me seda kuulasime nagu linnud puude otsas. selles mängus oli midagi püha ja salapärast, seal oli seda tuld, milleta üks kunstnik ei saa olla kunstnik."

paar kultuurilioolist tähelepanekut

esimene tähelepanek

bulgakov oli teatavasti õigeusu papi poeg. ning see kass, kelle nimi on eestikeelses meistris ja margaritas peemot, on originaaltekstis iiobi raamatust võetud behemoth. eestikeelses piiblis on ta tõlgitud jõehobuks.

teine tähelepanek

seda, et koidula olla kleptomaan olnud, olla peterburis tema kohta rääkinud eugenie hurt ja villem reimann. nüüd aga selgus, et juba pärnus koidula lapsepõlves rääkis sama asja koidula kohta lilli suburg.

kolmas tähelepanek

kuigi rudolf tobias oli suur kunstnik ja helilooja, siis enamvähem kõik tema kontserdid saksamaal (no saksamaal ta enamuse ajast elaski ju) läksid pekki. kõik kriitikud ütlesid, et mehel on annet ja tahtmist rohkem, kui oskusi. 

karl august hermanni toomisest inimestele lähemale

üldiselt on karl august hermannist justkui mingi rõõmulauliku kuvand kujunenud. tema laulud on kõik sellised naiivsed lõõritamised. tema isik ise ja tema elukäik on aga sügavalt traagiline. siinkohal lähemalt.

kui hermann veel noore poisina põltsamaal elas, siis tahtsid nad koolivendadega pasunakoori asutada. tellisid endale saksamaalt pasunad. nagu hermann ise kirjutab oma päevikus: "puhujad olid varsti käes, kelle seas ka mina üks olin. küll oli raske õppida, esimesel ja teisel nädalal oldi mokad üsna paistetanud ja katki. aga juba kolmandal ja neljandal nädalal läks asi paremini"

kui ükskord hermann vanas vanemuise majas poole ööni koos jannseni poegadega kooriharjutusi tegi ja majast välja tuli, siis tungisid purjus baltisaksa veterinaariaüliõpilased talle raudkangidega kallale. hermann hakkas karjuma, et tal löödi silm välja. kui nad arsti juurde jõudsid, siis arst siiski tuvastas, et tal oli silm alles. küll aga visati ta selle kakluse eest tartu ülikoolist välja. 

kui hermann oli pruudi leidnud, siis ta otsustas, et teeb endale enne saksamaal kraadi (tartu ülikoolist oli ta ju välja visatud) ja siis võtab naise. berliinist kirjutas hermann oma naisele õhinal seiklustest berliini lõbumajades ning saatis talle raamatu, mis õpetas olema korralik koduperenaine ja abikaasa. olulisemad kohad selles raamatus oli hermann alla jooninud. näiteks joonis ta alla hoiatusele naistele oma iharust kunstlikult õhutada.

postimees oli teatavasti hermanni ja tema poolvenna omanduses kahasse. kui hermann 1896. aastal postimeest müüma hakkas, siis palus ta jaan tõnissonil kirjutada oma pakkumise hermanni naise nimele, sest ta ei tahtnud, et ta vend ei näeks ega kuuleks läbirääkimistest midagi. 

postimehe müük ja venestamiskampaania hakkas hermanni majanduslikult ahistama. tartu ülikoolis sunniti näiteks eesti keelt õpetama vene keeles. kuna hermann oli eüs-i liige, siis tehti kokkulepe, et kõik eüs liikmed panevad end hermanni loengutele kirja. see kuigipalju siiski ei aidanud.

hermann üritas endale noores põlves edu toonud laule trükkida ladina, saksa ja prantuse keeles. ning võttis endale nimeks karl august hermann-estoff. pani hulga raha nende laulikute alla aga tagasi see raha ei tulnud. 

seejärel otsustas ta kirjutada eesti kirjanduse antoloogia. uuema aja kirjameestest eraldas ta enda loomingule seal kõige rohkem ruumi, juhan liivi loomingule aga vaid viis rida. 

seejärel kirjutas ta uurimuse "sumeri-akkadlased. uurimine vanast muinasajast". muuhulgas jõuab ta seal järgmise väiteni: "edasi minnes tabame ikka jälle imelise võõra kõmaga, kuid oma kõlaga nimesid kiilkirjades. nõnda on sumeri vägev kuningas ghas-gur-galla umbes 4300 aastat enne kristust sumeri rahva üle võimutsenud. ta nimi kõlab väga võõras, kuid on oma, sest ghas-gur-galla on üsna ilma vaevata "kase-kuru-kallas" ära seletada. kas juba tol hallil ajal kaske tunti? küsime tahtmata. vastama peame - miks mitte?"

kõik hermanni projektid kukkusid järjest läbi. viimases hädas üritas ta tegeleda kinnisvaraäriga. tema kaastööline aleksander treumann-heraklides tahtis rakverest tartusse kolida ja soovis tartus kinnisvara soetada. hermann lubas teda aidata ja võttis tartu krundi ettemaksu enda kätte. tehing jäi aga katki. kui treumann-heraklides oma raha hermannilt tagasi tahtis, siis selgus, et hermann oli selle rahaga maksnud mingeid oma muid võlgasid ja raha enam ei olnud. treumann-heraklidese elupäevad lõppesid tartus jaama tänava vaeste vanadekodus. 

ellen niidu ja jaan krossi kiri juhan smuulile

lp sm juhan smuul

28. augustil 1961 a varastati meile kuuluva sõiduauto moskvitsh 407 rattad koos kummidega ja ilukilpidega. vargad tabati miilitsaorganite poolt mõned kuud hiljem. kummid ja rattad olid nende poolt aga muidugi ammu realiseeritud. seltsimeeste greeni ja vesteri abiga õnnestus meil käesoleva aasta märtsikuus osta kauplusest "volga" oma masinale uued kummid. veljesid ja kilpe pole meil läinud korda aga saada ega ole selleks ka arvestatvat lootust. praegu kasutame juba pikemat aega ühelt vastutulelikult tuttavalt laenatud rattaid, mida saame tarvitada talvekuudeks. kuna lumi on läinud ja pealegi liiklusvahendite tehniline ülevaatus juba varsti lõppemas, peame rattad kohe tagasi andma. meie suured loominguplaanid on seotud mitmete ringsõitudega vabariigis. uute rataste hankimiseks juhuslike pakkujate poole pöörduda pole me sündsaks pidanud, kuna on väga raske kindlaks teha, kust niisugused rattad pärit on. pöördume sellepärast veel kord teie, kui kirjanike liidu esimehe poole, palvega, et te meile teie võimuses seisvat abi osutaksite uute veljede ja ilukilpide hankimiseks. kuna tagavararatas jäi varastamata, oleks meil vaja neli ratast koos kilpidega.

kevadise tervitusega ellen niit, jaan kross

tallinnas 13. aprillil 1962 a 

kuidas jevtušenko kohtas kopenhaageni lennujaamas hemingwayd

kord oli jevgeni jevtushenko kopenhaageni lennujaamas. enda sõnutsi oli ta seal palju kohvi joonud. ning korraga nägi ta hemingwayle väga sarnast meest. mehel olid jalas räpased-rasvased püksid, tema nägu oli tuulest parkunud, tema seljas lehvis roheline parka, tema käed olid armilised. ta oli justkui äsja laevalt maha astunud. mees astus pika sammuga läbi lennujaama koridoride ning tema järel õõtsus reaalsus nagu lainetus. 

mees läks lennujaama baari ja tellis viina. baarmen pakkus ka toonikut aga hemingwayle sarnane mees keeldus sellest otsustavalt. mees nööpis krae lahti ja kulistas viina. 

pärast selgus, et see oligi hemingway.

jevtushenko oli nii rabatud, et kirjutas sellest luuletuse.