alice tisler oli muidu kundast pärit kommunist, kes läks 1918. aastal justkui veel I ilmasõja viimastes tõmblustes punakaardiga sakslaste vastu sõdima ja sai keila juures surma. nõuka-ajal olid igasugu tänavad ja pioneerimalevad alice tisleri nimelised. kusagil olid ka mingid monumendid.
nagu 1958. aasta põltsamaa ajalehes "kiir" kirjas: "Vaprate surma suri eesti rahva mehine tütar Alice Tisler. Isegi haavatuna ei olnud ta lahkunud lahingpositsioonilt, vaid jätkas saksa röövvallutajate tulistamist, kuni loomastunud timukad tema tääkidega surnuks torkasid. Rindele minnes jättis Alice Tisler kirja oma vanematele. Siin kirjutas ta: «...Lähevad muidugi vabatahtlikud ja mina lähen nendega kaasa ning võitlen oma aate eest ja, kui tarvis, ka langen... Ma ei saaks rahulikult pealt vaadata, kuidas sakslased meie seltsimehi pooma hakkavad.» Nõukogude inimesed peavad pühaks mälestust nendest, kes hukkusid võitluses töölisklassi õnne eest."
tegelikult on siin ka see nüanss, et see lahing, kus alice tisler surma sai, oli natuke ka nagu viivituslahing, et bolshevikud tsaari käest kaaperdatud balti mere laevastiku laevad tallinnast helsingisse ära viia jõuaks. see sündmus sai nimeks jääretk ning selle mälestuseks püstitati maarjamäele obelisk.
ning sealt edasi - 1988. aastal oli kohtla-järve ikkagi raju linn ning andis oma täisväärtusliku panuse kultuuriellu (ning üleüldse lootusesse teistsuguse maailma võimalikkuse teemal) alice tisleri nimelise bändi näol. muuhulgas on neil laul "kohtla-järve õllemeeste hümn".
siis me vaatasime kohtla-järvele ja sellele bändile alt üles. tahaks väga, et ka täna oleks midagi mille tõttu saaks me k-järvele alt üles vaadata.
ning mul oli samal ajal kirjasõbranna jõhvis, kes siis ükskord kirjutas, et tema sõbrad tulevad pärnusse ja vajavad vist öömaja. ma ütlesin, et meie juures ikka saab. mu kodu oli kanali ja pardi nurga peal. vt google mapsist järele.
lubatud reede õhtul (ilmselt siis kusagil kevadel 1990. aastal) saabus mulle ukse taha umbes 12 ilmselt mitte siiski lakku täis aga ülilamisevat punkarit. kaks-kolm tüdrukut oli ka. ma siis emale-isale näitasin, et näe, siuke lugu, et nad vajavad öömaja. lasime nad korterisse.
kuidagi tõmbasime diivanid lahti aga ega no 12 ekstsentrilist ja vabalt käituvat punkarit ju ei mahu ühtpidi tuppa ära ja teistpidi õigel ajal üldse magama ei lähe. muudkui lamisesid ja käisid alatasa väljas suitsu tegemas.
ja kui oli kõvasti üle kesköö, siis tuli isa ja kamandas nad korterist välja. nemad läksidki välja ja hakkasid siis südaöises pärnus tänavalaterna all vaikuses tantsima. mingit nurgelist punktantsu. seda suutis isa taluda veel vähem ja kamandas nad tuppa tagasi.
kuidagi venitasime hommikuni ja siis nad lahkusid.
täpselt ei mäleta kuidas, aga mingil viisil sain päeva peale nendest punkaritest kahega veel kokku ja kuna neil ei olnud kusagil magada, siis kutsusin enda poole. kaks punkarit käitusid vaguralt ja magasid. ilmselt olid ka kogu eelnevast möllust väsinud.
pühapäeva hommikul oli plaan tallinnasse plaadimäele minna. sel ajal oli raeküla rongijaam veel suhteliselt uus. seal oli see betoonääris ehitatud platvormile pinkide taha. rongijaamas tõmbasid kohtla-järve punkarid end korraga kükakile ja varjusid selle betoonäärise taha. ma siis kükitasin ka maha nende juurde ja küsisin, et mis värk on.
värk oli see, et nad olid kusagil pärnu linnas eelmisel päeval saanud kokku kahe kohaliku punknaisega. ma ütleks praeguse standardi järgi, et need naised olid goodid. ja nad võibolla ei olnud ka pärnu linna kõige ilusamad naised. aga nad olid siis pakkunud alice tisleri punkaritele kummalegi 3 rubla seksi eest. no alice tisleri mehed olid ikkagi staarid, samas ilma rahata staarid ja sellise pakkumise tegemine jne oli tol hetkel väga loogiline. alice tisleri mehed olid siis sellest pakkumisest kõrvale viilinud.
nii me siis redutasime selle betoonääre taga ja mõtlesime, et mida teha. samas tallinnasse oli vaja minna. siis ootasimegi, kuni need punknaised olid rongi läinud ja meie ronisime siis nendest kõige kaugemasse vagunisse.
sellega see lugu lõppes. rohkem ei mäleta.