keskerakonna kongressilt

täna on tänavad tühjad. poes ei ole kedagi. kõik inimesed istuvad kodus ja vaatavad keskerkonna kongressi.
üks eredaim multimeedia moment oli see, et otepää lihatööstus edgar oü juhataja maie niit pidas kõne. jah, firma nimi on "otepää lihatööstus edgar oü"
teine ere moment oli, kuidas 3500 eurot palka saav oudekki loone pidas kõnet sellest, kuidas rikkad vaeseid ahistavad.
veel noppeid:
- keskerakond võidab alati valimised, kuid võimule tulevad alati eesti rahva vaenlased
- meie sõnum tuleb valijateni viia
- kadri simson on elukogemusteta vastutustundetu avantüristlik koorelahutaja
- keskerakond seob end lahti eesti õigussüsteemist
- kapo, prokuratuur, kohtud, valimiskomisjon on kõik üdini korrumpeerunud reformierakonna ustavad käsilased
- vananemine pole küll meeldiv, kuid on ainuke vahend, mis aitab kaua elada
- keskerakonna juhatusse ei tohi kuuluda isikud, kes ei mõista hukka kuritegelikku e-valimiste süsteemi
- ühel otepää naisel oli täna abikaasa matus aga ta lükkas selle edasi teisipäevale, et anda keskerakonna kongressil hääl edgarile
- edgar on püha mees. see mees on ohverdanud keskerakonnale oma tervise, oma perekonna. talle on jäänud see saal siin. need, kes edgar savisaare poolt ei hääletanud, mõelge õhtul magama minnes, millise sammu te astusite.
- keskerakonnale on vaja moosest!
- jeesus oli kolm päeva surnud, edgar oli 40 päeva koomas. vahet ju pole.
- parempoolsetel on vandenõu, et hävitada riigikogu maine täielikult.
- russkije svoih ne brosajut!

teherani konverents

1943. aasta 29. novembril toimus teherani konverents. selleks ajaks oli stalingradi lahing möödas. seal sai surma miljon punaväelast. leningradi blokaad oli kestnud üle kahe aasta ja linnas oli surnuks nälginud üle miljoni inimese. ühesõnaga kogu nõukogudemaa nälgis.
aga stalin, roosevelt ja churchill pidasid teherani konverentsi. seal oli puljong pirukatega, shampus, jäätis, kaukaasia veinid, suupisted, lihapraad, armeenia konjak, vermut, viin.
stalinil oli kaasa tõlgiks valentin berežkov, kes oli siiski tavaline nõukogude inimene ehk et pikalt nälginud. hetkel, kui churchill alustas kõnet, oli valentin võtnud suu veiseliha täis. stalin ootas talt tõlget ja vaatas talle otsa. valentin vaatas stalinile otsa, suu täis ja näost valge.

ülim hüve

inimesel on ajus selline ülima hüve nišš, mis täitub mingi jumaldamisobjektiga paratamatult sinu enda tahtest sõltumata. sa saad aru sellest ülimast hüvest siis, kui sul tulevad seda nähes värinad peale. suu läheb vaheldumisi kuivaks ja märjaks, süda hakkab kiiresti lööma, peopesad muutuvad niiskeks. on tunne, et kohe-kohe, veel natuke ja igavene õndsus on käeulatuses.
burgundia õukonnas peeti rüütlite poolt ülimaks hüveks jumaldatud daami poolt antud märki, et rüütlit on tähele pandud.
kui ma laps olin, siis oli ülim hüve jenkki ja tutti-frutti. kui nätsu ei saanud, siis andis nätsupaber ka piisavalt nautlevat emotsiooni.
kui ma keskkooli lõpetasin, siis saabus eestisse selline itaalia röögatus nagu fiat uno. aga keskmine palk oli siis paarsada krooni. ma olin nõus aastate kaupa tööd tegema, et endale lõpuks see auto osta. senikaua aga imetlesin eemalt neid viite fiat puntot, mis siis pärnus ringi sõitsid. kui nad parkisid kusagil, siis kõndisin nendest hästi aeglaselt põlvede värinal mööda. ja tõe huvides olgu märgitud, et ma tõepoolest ostsin endale 1999. aastal fiat punto ja sõitsin sellega kuus aastat.
no ja praegu. enda viimase aja käitumist analüüsides tuvastan, et praegu on ülimaks hüveks üks park, üks puiestee, üks kvaliteetne linnakeskkond, kus ma saan jalutada. täitsa vanainimene.

kolm lugu mikojanist

hiljuti selgus, et noored sotsiaaltöö üliõpilased ei tea, kes on toomepuu, kes on einseln ja kes on pitkapoisid.
mikojan oli seega armeenlasest bolševik. ta elas üle stalini ja elas välja kuni brežnevini. tema kohta öeldi, et iljitšist iljitsini, ilma insuldita. ehk et ot vladimir iljitša do leonid iljitša bez infarkta i insulta.
mikojan on muide ka põhjus, miks me tomatimahla joome. nimelt oli ta toitlustuse rahvakomissar ja pidi välja mõtlema, et mida nõukogude inimene sööb. ja kuna apelsine ei jätkunud maitsva apelsinimahla tegemiseks, siis käivitas mikojan ulatusliku tomatimahla tööstuse.
ja kui keegi joob sovetskoje shampanskojet, siis selle joomise juurde tuleb meenutada seda, kuidas stalin ütles, et elu on läinud lõbusamaks, elu on läinud paremaks. kui stalin nii ütles, siis pidid ju teod saatma seda väidet. nii pandigi käima suur shampusetööstus. õndsatel kolmekümnendatel said nõukogude inimesed osta šampust lahtiselt omaenda kopsikusse või juua kohapeal.
ja viinerid. ikka mikojan.
kondenspiim. mikojan-mikojan.
gaseeritud vee automaadid. mikojan.
sardellid. mikojan.
keeduvorst. mikojan.
tushonka. ikka mikojan (aga selle erinevusega, et tushonkat hakati tootma sõja ajal usa-s mikojani näpunäidete järgi vene rinde jaoks. pärast sai nii armsaks, et jätkati tootmist nõukogudemaal).

proloog

kui mikojan pidi 1936. aastal lõunasse puhkama minema, siis stalin küsis talt, et "oo, anastass, miks sa lõunasse lähed? mine parem ameerikasse." kui stalin sulle siukest asja ütleb, siis see võib tähendada mida iganes. mikojan püüdis seletada, et ta lubas pojaga puhkuse veeta. stalin käskis poja ameerikasse kaasa võtta. nii mikojan ameerikasse läkski.

esimene lugu

mikojan sõitis rannikust rannikuni. muuhulgas kohtus ka henry fordiga. ford seletas mikojanile, et liha ei tule nõukogude inimesele kasuks. nõukogude töölised peavad sööma köögivilju, sojatooteid ja puuvilju.
mikojan pidas fordi natuke imelikuks inimeseks

teine lugu

mikojan avastas ameerikas hamburgeri. leidis, et see on küll kohane söögipoolis nõukogude tööinimesele. ostis kogu välisvaluuta eest ameerikast koju kaasa 22 grilli, mis suutsid toota 2 miljonit kotletti päevas. kui nõukogudemaale jõudis, siis käivitas nende abil valitud linnades hamburgeritööstuse. jah, kolmekümnendatel söödi nõukogudemaal hamburgereid. sõja ajal juhtus nii, et pooleks lõigatud kukkel unustati ära. aga kotlette toodeti edasi.

kolmas lugu

praeguseni pidi moskvas alles olema mikojani-nimeline lihakombinaat. 1937. aasta 1. mai paraadil kõndisid mikojani-nimelise lihakombinaadi töölised punase väljaku paraadil. neil oli hiigelplakat, millel olid õnnelikud lapsed lilledega, kes omakorda kandsid loosungit "TÄNAME TEID, SELTSIMEES STALIN, ÕNNELIKU LAPSEPÕLVE EEST!" laste käes olev loosung oli ääristatud vorstide, viinerite ja peekonite garneeringuga.

stalin gorkile

mida tahtis stalin gorkile öelda, kui ta kirjutas sellise kirja:

tere kallis aleksei maksimovitsh
palun andeks, et ei saanud vastata teie kirjadele. olin ütlemata hõivatud, lõputud nõupidamised ja delegatsioonide vastuvõtud on mu ära kurnanud, siis jäin jäin grippi, pärast pidin tegelema nsvl konstitutsiooni küsimustega, siis jäin jälle grippi jne jne. peale selle olen ma häbemata laiski kirju kirjutama.
kuias tervis on? kuidas töö edeneb? räägitakse, et töötate kõvasti. millal kavatsete moskvasse tulla - enne või pärast maipühi?
mis minusse ja minu sõpradesse puutub, siis meil on kõik hästi, kuna asjad edenevad päris kenasti.
mina olen terve.
soovin teile tervist ja reipust
surun kõvasti teie kätt, kallis aleksei maksimovitsh
j. stalin

tsaariaegse vanglaülema naise mälestused (seni avaldamata)

minu mees oli vanglaülema ametis ja ta oli minust 14 aastat vanem. ma ei läinud talle naiseks suurest armastusest, nagu see nüüd käib, vaid ta meeldis mulle väga ja me leppisime kokku, et kui mina leian kellegi, kes on temast parem, siis ma ütlen talle ja me läheme priitahtlikult lahku. kuid seda ei juhtunud, sest ma kiindusin temasse ja hakkasin teda armastama. ning ei saanud teda mitte armastada, ta oli hea inimene ja me elasime temaga üksmeeles ja armastasime teineteist 19 aastat.
meie pulmad olid 1901. aasta 6. mail. me abiellusime vangimaja kirikus, kõik arestandid tahtsid viibida meie paaripaneku juures, sest nad armastasid vanglaülemat väga ja tahtsid meie eest palvetada.
sel aastal olid vanglas arestandid m. gorki ja stepan skitalets (luuletaja), kes igal õhtul laulsid oma kongis. eriliselt jäi mulle meelde laul "päike tõuseb ja loojub", seda lauldi kõige sagedamini.

gorki inimesekäsitlus

teatasti ammutas makarenko kogu oma pedagoogilise aluspõhja gorki inimesekäsitlusest. inimene, see kõlab uhkelt. inimene allutab looduse. mõistuse kandja lõputuid võimalusi tuleb kummardada. tuleb käsile võtta meie iidne vaenlane, loodus. ehitada tuleb belomorkanal. jne.
ja ka see, et GPU tegevuse üle tuleb rõõmu tunda, sest see "sulatab inimesi ümber."

noore maalikunstniku dilemma

dmitri nalbandjan oli nõukogude-armeenia maalikunstnik (s 1906), kahekordne stalini preemia laureaat, nõukogude liidu rahvakunstnik jne.
aga kui ta noor oli, siis polnud ta õieti keegi. 30-aastasena õnnestus tal võite riiklik tellimus belomorkanali teemalise maali tegemiseks. maalil pidi olema belomorkanali taustal stalin, vorošilov, kirov ja jagoda. jagoda oli teatavatsi belomorkanali põhiline elluviija.
nalbandjan tegi üle 100 eskiisi. vorošilov poseeris ise meelsasti valges vormikuues. stalinit asendas grusiinist modell. jagodat tundis nalbandjan juba varem ja ei vajanud teda modellina.
no ja kui tal siis maal valmis oli...
... siis oli lehes teade, et jagoda on rahvavaenlane tegelikult.
vaena nalbandjan võttis siis oma maali ette ja maalis jagoda kohale üle rinnatise heidetud mantli.

tegin facebookis kommuuni

tegin facebookis kommuuni "ei pagulastele - jah neegritele - ei juutidele - jah homodele - ei moslemitele - jah hiinlastele".
mitte keegi pole liitunud. isegi mu naine mitte.

jutuajamine ukraina tankistiga

ta oli lühikese jutuga mees. ütles ainult "bulat on hea tank. täpselt laseb."

fantastika

käisin naisega vaatamas fantastikat. no teatris.
oli selline tükk, kus näitlejad niisama jutustasid, et mis nad arvavad. rääkisid, et kas näitleja peaks näidendi jooksul endast kõik andma või mitte. aga sellest nad ei rääkinud, et kuidas mõnikord vaatajad annavad endast kõik.
kui ingmar bergman malmö teatrisse tööle läks, siis tema esimese etenduse esietendusel suri teises real üks vaataja. mees kanti välja ja näidendit mängiti edasi.

palavikuravi

prantsuse insener nimega boplan käis 1650. aastal kasakate juures ja jutustas pärast, et palaviku puhul võttis kasakas klaasi viina, segas sellesse pooles mahus püssirohtu ja jõi ära. järgmisel hommikul ärkas tervena.

kiri türgi sultanile

rahvusvaheline diplomaatiline suhtlus köidab ikka tähelepanu.
aga kõigepealt tekib küsimus, et kui ilja repin poleks seda maali maalinud, et kas me siis sellest kirjast üldse teaksime? näiteks stalinil olla olnud repini maali koopia kabinetis seinal ja ta tsiteeris tihti kasakate kirja.
ilja repin maalis selle maali romantilistel ajenditel. ühtpidi olid venelased niiehknaa türklastega pidevas sõjas ja kõik türklastevastane materjal kõlbas kasutusse võtta. teistpidi romantiseeriti 19. sajandil kasakaelu ja repin oli sellest kantud. nii et me oleks sellest kirjast ikka teadnud, sest tegemist oli olulise lahinguga ja paljud allikad räägivad sellest. lihtsalt stalinil ei oleks seda maali seina peal olnud.
tegelikult ei ole kasakate kirja originaali säilinud. on säilinud vaid koopiad. kusjuures koopiad on erinevad. on kaks olulisemat versiooni. üks versioon on pärit dnipropetrovski lähedalt ühe preestri käest, kelle nimi oli kurilin. selles versioonis on ainult üks ropp sõna. teine versioon on avaldatud kellegi kostomarovi poolt ja seal on rohkem roppe sõnu. mõlemad kirjad on kesk-ukraina keeles. öeldakse, et kostomarovi kiri on arhailisem ja sarnaneb rohkem sellele keelele, mida räägiti tol ajal. kostomarovi kiri on ka pikem.
ok, lugu sai alguse sellest, et vene tsaaririik oli ajanud oma lindpriid lõunapiirile, kus nad siis kohalike hõimudega võitlesid ja üldse mitte romantilisel viisil metsikusi toime panid. kuna türgi piir oli sellest ohustatud, siis türgi sultan sekkus. kas 1675 või 1678 oli kasakate kindluse piiramine, kus türgi sultanil ei olnud edu ja ta taganes. see kindlus asus praeguse zaporizhja linna juures asuval hortitsa saarel.
pärast taganemist kirjutas sultan kasakatele kirja:
"mina, sultan, muhamedi poeg, päikese ja kuu vend, jumala lapselaps ja asetäitja, kõikide riikide valdaja - makedoonia, babüloonia, jeruusalemma, suure ja väikese egiptuse, tsaaride tsaar, kõikide elusolendite isand, erakordne rüütel, mitte kellegi poolt alistatav, jeesuse kristuse haua hoidja, jumala enda usaldusalune, muhameedlaste lootus ja lohutus, kristlaste suurim kaitsja, käsen teid, zaporizhja kasakad, alistuda mulle vabatahtlikult ja ilma igasuguse vastuhakuta, ärge lubage endale seda, et ma koorman end teie ründamisega.
türgi sultan muhamed."
kasakad kirjutasid vastu:
"sina türgi saatan, neetud kuradi vend ja paarimees, lutsiferi enda sekretär. mida põrgut sina rüütel oled? kurat situb ning sina ja su armee neelavad. sa ei ole sobilik, et kristlaste pojad oleksid sinu all, me ei karda sinu armeed. me võitleme sinuga maal ja vees. sina babüloni köögitööline, makedoonia tõllassepp, jeruusalemma õllepruulija, aleksandria kitsenülgija /ühes kolmandas versioonis tuleb siin  ära sõna: goatfucker/, ülemise ja alumise egiptuse seakarjane, armeenia siga, tatari kits, kamenetsi võllaomanik, podoolia varas, kurja ussi enda pojapoeg, kogu maailma ja allmaailma tola, meie jumala loll, seanägu, mära perseauk, lihuniku peni, ristimata kolupea /ühes kolmandas kirja versioonis tuleb siia juurde russitsism: mat tvoju jeb!/, kurat aurutagu sinu perset. niimoodi vastavad sulle kasakad, sina jäle süljelärakas. sa ei sobi tõeliste kristlaste juhiks. kuupäeva me ei tea, sest meil pole kalendrit, kuu on taevas ja aasta on raamatus, päev on samasugune nii nagu meil nii ka teil. nii et suudle meie kanni.
peahetman sahartšenko koos zaporozhje kambaga."
nimi sahartšenko tekitab praegu muidugi seoseid donetskiga. aga muidu on probleem selles, et sel ajal oli peahetmaniks ivan sirko, keda ka ilja repin keskse kujuna oma maalile pani. ning see sahartsenko nimi eksisteerib ainult ühel kirja versioonil. muudes allikates väidetakse, et kirja kirjutamist dirigeeris ikkagi sirko.
sirko oli vastuoluline. võitles kõigi vastu aga teatud episoodidel oli venelastega liidus. ta maeti mitu korda ümber venelaste poolt ja 1967. aastal viidi ta kolp leningradi uuringutele. seal see kolp vedeles kuni 2000. aastani, mil ta toodi tagasi ukrainasse ja maeti sinnasamasse zaporizhja linna ääres olevale khortitsa saarele. ümbermatmise tseremoonia oli olnud selline, et kasakad olid purjus ja lärmasid ning õigeusu preestri rituaale ei pannud keegi tähele.

blackfriarsi silla müsteerium

seoses rohelise värviga kultiveeritakse ühte väidet. väidet, et londonis oli blackfriarsi sild must ja seal oli kole palju enesetappe. ja et kui sild roheliseks värviti, siis enesetappude arv langes 34%.
blackfriarsi sild on teatavasti saanud oma nime selle järgi, et selle koha peal asus blackfriarsi klooster. seal asub ka blackfriarsi metroojaam tänapäeval.
ja kui nüüd tuleb huvi, et mis aastal see sild siis ikkagi üle värviti. ja et mitu enesetappu seal siis on. ja et millise perioodi kohta see 34% enesetappude langus käib - kas aasta kohta? selleks, et protsente arvutada, eeldaks ju vähemalt igaaastast kolmekohalist enesetappude arvu.
aga kui hakata otsima selle väite algallikat, siis seda ei ole kusagil. kõik ainult korrutavad sedasama väidet, et must sild värviti roheliseks ja enesetappude arv vähenes 34%.
kui natuke edasi uurida, siis selgub, et olemasolev blackfriarsi sild on ehitatud 1869. enne seda oli ka sild. aga enne seda oli sild tasuline ja vaesed inimesed ei saanud sillale niisama tulla ja öösel oli sild üldse lukus. siis oli pigem kombeks, et inimesed kogunesid surema sildade alla. ja üldiselt 19. sajandi esimesel poolel on enesetappude statistika ülimalt probleemne, sest enesetappu loeti kuriteoks ja et lahkamisi ei pandud toime ja et ei olnud selge, milline haldusüksus enesetappe registreerima peab. 19. sajandi teisel poolel oli enesetappude statistika parem aga ikkagi puudulik. igal juhul mingit täpset arvutust, et enesetappude arv langes 34%, pole nende andmete alusel võimalik läbi viia. samas on tõsi, et viktoriaanlikul ajastul enesetappude arv kasvas eelkõige industrialiseerumise tõttu. või täpsemalt selle tõttu, et laste suremus kahanes ning inimeste eluiga kasvas. seega tekkis ühiskonda terve hulk inimesi, kes ei mahtunud oma taludesse enam ära ja kes luusisid näljasena mööda maad ringi.
okei. 20. sajandil läksid vähehaaval arvud täpsemaks. aga enesetappude kordaja langes ka oluliselt. no suure depressiooni ajal korraks enesetappude arv tõusis aga pärast seda oli ikka absoluutarvuna kusagil kümne tuhande tuuris.
samas tuleb arvestada ka seda, et thamesi jõgi voolab. no ikka kiiresti voolab. ja kui keegi öösel sillalt alla hüppab, siis seda surnukeha ei leita silla alt vaid palju kaugemalt. ja siis ei ole üldse võimalik kindlaks teha, et milliselt sillalt inimene hüppas. sildu on thamesil aga oi kui palju.
kui teistpidi uurida, siis selgub, et enesetappude sillaks kutsutakse londonis hoopis ühte hornsay lane bridge, mis tegelikult on maismaa viadukt. ja asub põhja-londonis. ja ka seal on viimastel aastatel olnud kuni 5 enesetappu aastas. nii et mingit 34% enesetappude languse arvutust ei võlu kuidagi välja.
kolmandatpidi vaadates. teatavasti on maailmas levinuim enesetapu meetod poomine. nii ka suurbritannias. uppumine on suurbritannias 3,9% osakaaluga alles viiendal kohal ja kõrgest kohast allahüppamine 3,5%-ga kuuendal kohal. ehk et kui me võtame mingi briti 20. sajandi aastase keskmise enesetappude arvu 10 000 ja korrutame näiteks 4 protsendiga, siis saame 400. okei - kui kuni viie (või no võibolla kusagil pool sajandit tagasi ka paarikümne) enesetapuga loetakse enesetapusillaks hornsay lane bridge', siis võibolla tõesti on blackfriars bridge teisel kohal. no ja kui ta ka on teisel kohal, siis ometi ei ole seal sellist arvu enesetappe, et nende võimaliku languse pealt protsente arvutada saaks. ilmselgelt on allahüppamise või uppumise meetodil enesetapud levinud territoriaalselt üle suurbritannia väga ühtlaselt. no ja näiteks bristolis on üks väga kõrge sild clifton suspension bridge kus halvematel aegadel on olnud kuni paarkümmend enesetappu aastas. ja seda loetakse ka kuulsaks enesetapusillaks. aga ka selle bristoli silla puhul ei ole võimalik mingit 34% arvutust teha.
nii et ühesõnaga on see jutt blackfriarsi silla suurest enesetappude arvust ja rohelisest värvist üks jama, mille keegi on lendu lasknud ja mida nüüd igasugused värviterapeudid ja kaunishinged ennastunustavalt tsiteerivad. ühe uuesti ja uuesti tsiteerivad. sealhulgas ka eestis. ning kuulajad ahhetavad ja konspekteerivad.

kolm lugu karl marx alleelt

karl-marx-allee ehk algselt stalin-allee pidi olema eeskuju kogu sotsialismimaailma ülesehituseks. samas arhitektuurses stiilis bulvarid pidid olema kõigis suuremates linnades. nii teistes sotsialismimaades kui ka purustatud ida-saksa linnadess (leipzig, dresden, rostock jne). kui see valmis sai, siis oli see kesest üldist häda ja viletsust tõesti koht, kuhu ida-sakslased tahtsid promeneerima tulla. eraldi vaeva nähti, et karl marx allee poodides oleks olemas kaupu, mida mujale ei jätkunud. eraldi teema oli raamatupoega karl marx buchhandlung, kus idasakslased hakkasid koos käima ja kirjandusteemadel arutlema. praeguseks on see pood kinni aga tulikiri on endise poe seinal alles.
1. kui parasjagu stalin-allee ehitus oli käimas, siis peeti idasaksa parteikongressi ja otsustati intensiivistada sotsialismiehitust. plänmassiger aufbau des sozialismus, eksole. stalin-allee ehitustöölistele öeldi, et kui nad normi ei täida, siis võetakse palgast maha. 300 ehitustöölist tegid 16.06.1953 oma ehitusplatsil demonstratsiooni. järgmisel päeval oli demonstratsioonil juba 40 000 inimest. nõukogude tankid surusid selle ülestõusu maha.
2. kaks arhitekti ehitasid stalin-alleele mingi rõdudega 5-kordse maja. asub seal üsna landsberger allee ristmiku läehdal. üks hetk kogunes idasaksa parteikongress ja mõistsis taolise arhitektuuri hukka, sest see on ameerikalik külaarhitektuur ega kajasta sotsialismi vaimsust õigesti. kästi selle maja ette puud istutada, et see kole fassaad ära varjata. need puud kasvavad seal senimaani.
3. kui stalin suri, siis muudeti stalin-allee nimi ära. stalini kuju võeti maha ja sulatati ümber loomakujudeks ja need püstitati berliini loomaaeda.

lenk hundisilmal

kui viimati savisaar venelastelt raha küsis ja vahele jäi, siis korraldas ta tähelepanu ärajuhtimiseks tallinnas tasuta ühistranspordi.
nüüd kui ta jälle vahele on jäänud, siis korraldati tema juures mingi avatud uste päev. kirikuõpetaja õnnistas ja ütles, et savisaar on "päris hea inimene".
lenk sattus hoogu ja ajast järgmist putru suust välja: "Täna on minu eesmärk näha oma silmaga, kui palju rahvast tuleb seda püha meest austama. See on müstiline koht. Ma arvan, et see jääb kauaks, võibolla aastasadadeks pühaks kohaks eestlastele, kunagi hakatakse siin käima nagu pühas hiies."

vene diplomaatiast

täna tuli siis see ära, et putin ütles, et ameeriklastel on ajude asemel puder.
ükspäev juhtus see, et lavrov soovitas jaapanlastel oma kuriilidega seoses harakiri sooritada.
ja ükskord oli rogozin see, kes lubas rumeeniasse lennata pommitajaga, kuna rumeenlased ei andnud talle viisat.
see on siis nüüd mingi diplomaatiline etikett. lääne diplomaadid ei oska selle peale ilmselt iid ega aad vastata.

bisnesslantš

kiievis on moes teatud bisnesslantši paketid. et maksad ca poolteist eurot ja saad salati, supi ja prae. praad võib küll tilluke olla, kuid kahtlemata oled sa saanud mitmekesist ja sooja toitu.
ühes kiievi linnaosas on kohvik-restoran nimega KAHT. ehk meie keeli KANT. sõime seal.
ja ma ei suutnud hoiduda küsimusest, et kust tuleb see nimi. nii küsisingi.
vastus oli: "seda küsitakse meilt tihti. ükski teie poolt pakutav versioon ei vasta tõele."

konverentsibisnessist

umbes 10 aastat tagasi oli konverentsibisnessi edu võti see, et kohale tuli kutsuda voldemar kolga. vahet pole, mida ta rääkis. rahval oli nägu naeru täis ja kõik jäid konverentsiga väga rahule.
nüüd on kujunenud uus trend. erialakonverentsile tuleb kutsuda erialaväline staar. see on nüüd see erinevus, et kui 10 aastat tagasi oleks psühholoogiakonverentsile kutsutud kõnelema muuhulgas ka voldemar kolga, siis nüüd just nimelt teda ei kutsuta vaid kutsutakse ants tael. sotsiaaltöö konverentsile aga kutsutakse kristiina ehin rääkima teemal "tööst ja koormusest". sillainseneride konverentsile aga kutsutakse elmo nüganen rääkima teemal "linnateatri uus maja kui sild põlvkondade vahel". piimakarjapidajate konverentsile kutsutakse indrek hargla rääkima teemal "omarahvalüpsmisest murranguperioodidel". metsanduskonverentsile aga kutsutakse kaur kender esinema ettekandega "metsakorralduse nihilistlikud lähtekohad"

riigikogu kuvand

kuulsin, et üks inimene hakkab uurima riigikogu kuvandit. siin on muidugi erinevaid võimalusi. mulle kargab pähe kohe uurida riigikogulaste seas räägitavaid anekdoote. no umbes nagu see vene etnograafiatudeng šurik läks kaukaasiasse tooste koguma.
esimese hooga meenub neli anekdooti, mida kuulsin riigikogus aastatel 2000-2005.
esimene oli sellest, et millal on mees paks ja millal mitte. teate küll, siis on paks, kui ta iseenda nokut ei näe (rääkija t.l.).
teine oli sellest, et kuidas master sporta jerevanis valgusfoori punase tule alt läbi sõitis, et ta on master sporta. aga kui roheline tuli ette tuli, siis jäi seisma, sest kartis, et järsku tuleb teiselt poolt teine master sporta punasega üle ristmiku (rääkija j.k.)
kolmas oli sellest, kuidas noor agronoom ülikoolist tuli ja seemendama hakkas. lehma sai selili küll aga pulli ei suutnud lehma peale saada (rääkija v.t.)
neljas oli sellest, et näete meil eestis kõik asjad tõusevad, palgad jne. aga kui lähemalt vaadata, siis tõuseb ainult rikastel. vaestel ei tõuse mitte midagi (rääkija a.r.)

tahan puškinit!

vat puškin sai ühel hetkel kuulsaks veel oma eluajal. kõik rääkisid temast. pjotr poltoratski rääkis oma lastele, et seal majas on puškin. et "ta on üleni suhkrust ja tagumik on tal õunast, ta lõigatakse lahti ja iga laps saab ühe tüki". kui hetk hiljem lastele kuivatatud ploome pakuti, siis lapsed pistsid kisama "ei taha ploome, tahame puškinit!"

poltava oblastis

poltava linnast umbes 30 km kaugusel on üks sanatoorium ühes väikeses külas. seal külas ainult see sanatoorium ongi. kes ei tööta sanatooriumis, see sõidab igal hommikul bussiga poltavasse tööle. midagi muud selles külas ei toimu.
magasin seal sanatooriumis. täna hommikul kell seitse läksin jooksma. väikesed sinise ukraina küla majad, eksole. aiad aga lipitud lapitud. ühest aiast pääses üks koer välja. ajas mind taga. ma jooksin edasi, koer oma lõugadega konstantselt minu pahkluu juures ähvardamas ja klähvimas. jooksin edasi, bussipeatusest mööda. naised ootasid bussi ja jäid mind ammuli suudega vahtima. kaks naist hakkasid naerma.
viimati juhtus selles külas midagi teravat 1943 aastal, kui sakslased lasid ameerika lennuki alla. kolm lendurit said surma. need maeti mitte kalmistule vaid ühte teise kohta. pärast sõda tulid ameeriklaste sugulased, kaevasid säilmed välja ja viisid ameerikasse.
pärast seda kõik need aastakümned külas rohkem mitte midagi ei toimunud. ainult kuked kiresid ja naised käisid bussiga poltavas tööl. nii aastast aastasse. ja jutustati üksteisele ainult seda lugu - seda, kuidas need ameeriklased taevast alla lasti ja kuidas nad maha maeti.
kuni tänase hommikuni.

franz krulli vari

räägiks vahelduseks olulistest asjadest. tallinnas on veel viies kohas alles franz krulli toodangut.
1. katariina kai pollarid
2. tornide väljakul üks päris kõrge metallpost
3. kopli tänaval jupp aeda
4. kopli tänaval üks kivist endine väravaputka
5. harju tn alguses üks kanalisatsiooniluuk

kirjutasin jevgeni ossinovskile kirja

a kas teile ei tundu, lugupeetav jevgeni ossinovski, et juriidiliselt oli see kõik justkui korrektne, kui te valimiste ajal mängisite vene kaardile aga nüüd ei ole teil piisavalt mune ja te olete reetnud oma valijad?
andke mulle andeks minu otsekohesus aga ma olen harjunud nimetama asju õigete nimedega.
võimalusel vastake minu kommentaarile
lugupidamisega....

jevgeni ossinovski pole mulle vastanud. huvitav miks? uhkeks peab? kardab?

kes on tituška

tituškad olid teatavsti janukovitši reziimi poolt palgatud tänavakaklejad. põhiliselt saadeti neid kaklema opositsioonimiitingutele. mõnikord anti neile ülesandeks ka inimrööv ja on olnud ka tapmisi. nimi tuleneb ühest esimesest tänavakaklusaktsioonist, mille käigus tuvastati üks tüüp nimega vadim tituška. tema järgi saidki kõik teised režiimi poolt palgatud tänavakaklejad nime. ning kui see uuskeelend lõplikult juurdunud oli, siis väljendas vadim tituška oma nördimust, et nii ikka ei ole ilus temaga ja tema nimega teha. pildil vadim ise.

laura vaik ja kalle kulbok

prokurör laura vaik saatis savisaare kohtuasjas advokaatidele väga vale dokumendi. tema nahas ei tahaks olla.
kui eesti liitus euroliiduga, siis kalle kulbok kaebas selle kohtusse. tema arvates referendum ei olnud valimisseadusega kooskõlas. vabariigi valimiskomisjon koostas siis kohtule oma vastulause, trükkis paberile ja ....
...saatis selle kalle kulboki kodusele aadressile.
kalle kulbok, aus mees, viis selle ise kohtusse siis.

sorosega kohtumisest

ma tean ühte meest.
kui george soros ükskord eestis oli, siis tehti vastuvõtt. tikuvõileivad ja kihisevad joogid jne. no ja see tüüp tormas siis tikuvõileibu mugima. tasapisi tulid ka teised inimesed mugima. siis sai see tüüp aru, et need teised inimesed saabusid laua äärde läbi koridori, kus seisis soros ja surus kõikidel saabujatel kätt. see tüüp jättis oma võileivad sinnapaika ja hiilis siis sorose selja tagant mööda järjekorra lõppu. seisis järjekorra ära, surus sorosel kätt ja naases laua taha tikuvõileibu sööma.
see ei olnud mina.

molotovi ülekuulamisest

uurija erich vallimäe uuris 1980. aastal jüri kuke juhtumit. tema arvates oli juhtumi keskne telg molotovi-ribbentropi pakt, mille avalikustamist jüri kukk nõudis. selgitamaks olukorda, et kas oli siis pakt või mitte, taotles vallimäe tunnistajana molotovi ülekuulamist. sest molotov oli veel elus (90-aastane). läks moskvasse molotovi juurde. molotov salgas. pole olnud. mingeid sfääre pole olnud. see kõik on lääne propaganda.

mitmetähenduslikkusetolerants

teise ilmasõja järel oli küsimus, et kas sakslased ongi siis oma olemuselt natsid, antidemokraadid ja autoritaarsusele kalduvad inimesed. ehk et erinevad kõikidest ülejäänud maailma rahvastest.
psühholoog else frenkel-brunswik oli üks paljudest uurijatest thodor adorno grupis. ta pani tähele, et teatud katsealused isikud mõtlevadki lihtsates mustvalgetes kategooriates. et nad ei ole võimelised tuvastama ühe ja sama objekti juures korraga negatiivseid ja positiivseid omadusi. nendest tähelepanekutest tuletas ta mitmetähenduslikkusetolerantsi kontseptsiooni. ingl k ambiguity tolerance.
ta defineeris seda võimena tuvastada mitmetähenduslikkust ja vastuolusid.
ta tuvastas ühtlasi, et isikud, kes ei suutnud tolereerida mitmetähenduslikkust, ei suutnud taluda ka vastuolusid. sellised isikud konstrueerisid endale dualistliku reaalsuse, et eristada nähtusi mustvalgelt ning selgete piirjoontega. nad tajusid vastuolusid ähvardusena ehk et nad tundsid end füüsiliselt ja psühholoogiliselt ebamugavalt. põhjustel, et nende meeled olid suletud reaalsuse mitmetähenduslikele aspektidele, tõrjusid nad uusi kogemusi agressiivselt ja püüdsid lihtsustada kompleksseid, lahendamatuid olukordi.
teisalt mitmetähenduslikkust tolereerivad isikud on võimelised kohanema uute kontrollimatute olukordadega. nad taluvad seda, kui reaalsus ja nende ootused kokku ei lange ning ei käsitle selliseid olukordi füüsilise ohuna. pigem tajuvad nad taolisi olukordi väljakutsetena. nad küll ei lahenda vastuolulisi olukordi aga mõistes reaalsuse komplekssust, kontrollivad oma emotsioone ja mõtteid väljakutsuvates olukordades.

eshatoloogiline mõtteviis

andku nüüd kirikuisad andeks, et ma nende terminit kasutan. aga kuidagi tuleb määratleda seda mõtteviisi, mis ikka ja üha esineb.
eshatoloogia, eksole, on õpetus, mis räägib maailma lõpust. ja eeldab, et kunagi oli kuldne koidik ja siis läks kõik halvaks ja nüüd tuleb maailma lõpp. tegelikult, nagu me teame, ei ole mingit kuldset koidikut olnud vaid kogu aeg on käinud üks virelemine.
ja see teadmine aitab vältida rasket vaimutööd ning hinnata juba ette ära tõeväärtuse ja kontrollitavuse mõttes väärtusetuks kõik eshatoloogilised seisukohavõtud. tõsi küll, kirjanduslikult võivad nad väärtuslikud olla. ja valimistel võib eshatoloogiliste ideede karismaatiline esitamine hääli tuua. täheldan ka trendi, et eshatoloogiliseks lähevad need inimesed, kes võimul ei ole.
no näiteks kirjutab kivisildnik, et emotsionaalne dementsus hävitab miljoni vaese maa lõplikult.
no näiteks räägib yana toom, et pagulased on see kari, mille otsas hävineb müüt eesti riigi edukusest lõplikult.
kui arnold rüütel sai presidendiks, siis lubasid paljud inimesed eestist minema kolida.
kui ilmus selle 3-aastase uppunud süüria lapse pilt, siis tuli ajakirjandusse pealkiri, et kui see pilt nüüd ei too lahendust pagulaskriisile, siis ei too lahendust mitte miski.
helmed räägivad, et pagulased lõhuvad ära meie niigi hapra sotsiaalse sidususe.
ojuland räägib, et pagulased hävitavad meie rahvuskultuuri.
ja see, kuidas urmas paet piirilepingule alla kirjutas, oli muidugi ka kodumaa mahamüümine.

katsuks aeglasemalt

ma ei jõua piisava pühendumusega enam erutuda ühiskonna asjade peale. mul on siiamaani pakosta ametissenimetamise asi läbi erutumata. oli ju kokkulepe, et me ei neela seda asja ja jaurame senikaua, kuni ta tagasi astub?
siis juba pidime erutuma selle peale, kuidas aaviksoo ttü rektoriks sai
siis tallinna sadama altkäemaksud.
siis ossinovski 500 000 eurot.
siis kalaranna sulgemine.
siis urve palo tagasiastumine (ja võimalik lahkumine poliitikast, mis mulle eriti korda läheb)
siis gunnar oki raport eesti kõrghariduse kohta.
siis vao pagulaskeskuse süütamine.
ja nüüd veel põhja-tallinna linnaosa korruptsioon võltsarvetega.
seda kõike paari päeva jooksul. ma vajan võimekamat protsessorit.

kuidas pidada konstruktiivset diskussiooni

1. probleem on hoopis mujal
2. küsimus on hoopis palju laiem
3. selle diskussiooni pani püsti õukonnameedia selleks, et õukonna tõelistelt sigadustelt tähelepanud ära juhtida
4. selle asja mõistmiseks tuleb tagasi minna ajas ühte teise kohta
5. teil kõigil on selle asja kohta vale informatsioon
6. meie keel ja kultuur on ohus, lõpetage asendustegevus!

minu rikkalikest kogemustest

järjest rohkem ja järjest õigustatumalt tunnen ma end kõrvalejäetuna. nimelt olen ma oma elu jooksul kuulnud ja näinud nii paljut. kogemustepagas on mul rikkalik. oh lastaks mul ometi seda nüüd inimestega jagada.
miks ei taha keegi kuulda minu kokkupuudetest vardo rumesseniga?
ja miks lasta mind balti keti mälestuste heietamise esirinda?
lennart merist on mul ka rääkida kaks ainulaadset lugu mida keegi ei tea.
kalev katusega sidusid meid huvid kompvekkide, täpsemalt eriti batoonikeste vastu.
oh, mart laarist on mul jutustada üks lugu, mida isegi tema ei tea.
mati undiga ristus ka ükskord minu tee. lembit sarapuud olen mitu korda näinud. isa rääkis mulle mitu lugu tehvandi endlist.
ja siis ma tean, mis ükskord pimedal sügisõhtul juhtus arnold rüütli ja edgar savisaarega kadriorus.
aga mitte ainult inimestest, vaid ka paikadest võiksin ma jutustada unikaalseid lugusid.
näiteks narva kreenholmist. või kiidjärvest ja sealsest metsavendade punkrist. sigaste külast pärnumaal. ja siis pärnu alevi I kalmistust. rääkimata pärnu rannast, olgu selleks siis naiste plaaž või apn-i tagune liivamägi. ja kauksi kadakas. ja sillamäe jäätmehoidla. ja jänesearu kivi vändramaal.
päris kindlasti olen mina ainus, kes on läbi viinud ainulaadseid majandusantropoloogilisi vaatlusi orissaares aastatel 1990-1992.
ma mäletan hästi ka ülo kiple sõnumeid tallinna vanalinnas.
appi! ma olen nii unikaalne. ma pean ennast hoidma, sest kindlasti avastatakse ühel päeval mind.

varsti on nii nagu 38. aastal

see on nii omapärane lugu, et sellel puudub isegi igasugune kirjanduslik ja ajalooline väärtus. aga kirja tuleb panna, sest mine tea millal tulevikus vaja läheb.
kontekst on see, et kinnisvaraarendaja pro kapital tahab mingit oma arendust kalarannas ellu viia, milleks aga linn luba ei anna. küsimus on ranna ala kasutamises ja inimeste ligipääsus sellele. nüüd selleks, et kuidagi linnavalitsust survestada, kuulutas pro kapital selle ala sadamaks ja sadama puhul on lubatud ranna sulgemine inimestele. ja hakkas aia ehituseks poste püstitama kultuurikilomeetri äärde, et takistada inimeste juurdepääs.
nüüd tuleb lugu ise.
üks kodanik vaatles seda randa. nägi rannas kedagi vanameest kive vette loopimas. mööda kultuurikilomeetrit lähenes 30 aastat vana mersu.
mersust lõugas keegi vene keeles, et "mida sa bljatt seal loobid kive?! tule siia bljatt!"
vanamees tuli mersu juurde. mersust ütles mees: "kui sa neid poste puudud, siis ma kutsun politsei!"
senimaani asja vaadelnud kodanik sai vahepeal mingi ehitaja käest teada, et tegemist urmas sõõrumaa turvafirma uss patrulliga. kodanik lähenes mersule ja juhtis tähelepanu, et mehel puudub vormiriietus, auto on ilma eraldusmärkideta ja mingit töötõendit pole esitatud.
selle peale ärritus mersus olev mees: "varsti on kõik nagu 38. aastal"
kodanik palus täpsustada
mees mersust rehmas, et ta ei hakka siin praegu seletama.

tähendusrikas kujund

jung ise ja jungi uurijad räägivad arhetüüpidest. et kõikides kultuurides on ühed ja samad arhetüübid. vist kokku paarkolmkümmend tükki. ja et see kokku moodustab inimkonna kollektiivse alateadvuse.
mina räägin kujunditest. on teatud suure seletusjõuga ja tähendusest laetud kujundid. ma ei tea, palju neid on. paarkümmend ehk. kui üks kujund ette võtta, siis paneb see tahtmatult noogutama, viib pikkadesse mõtisklustesse ja maailm muutub jupivõrra selgemaks. nende kujundite kogumit aga moodustab inimtsivilisatsiooni vundamendi.
üks ja üks tähtsamaid kujundeid on barbarissi komm joodiku taskus. ma ikka aegajalt mõtlen selle kujundi peale aga paar päeva tagasi lätimaal meenutas see kujund end uuesti. seisin poe ees ja sõin oma lastega jäätist. joodik tuli poest välja. läks meist esimese hooga mööda aga siis jäi seisma. pani käe oma aukliku räpase dressipüksi tasku ja keeras ringi. tuli meie juurde ja ulatas oma pahkliku kärnas käega mu lastele kummalegi ühe lutsukommi. siis läks edasi.

kuidas remarque tutvus marlene dietrichiga

marlene dietrich istus veneetsias hotel de bainsi terrassil koos oma endise armukese joseph von sternmbergiga. remarque juhtus mööda jalutama. peatus ja pöördus nende poole: "kas tohin end esitleda? olen erich maria remarque". ning kuna marlene sai võlutud sellest galantsusest, millega remarque tema kätt suudles, siis palus teda endiga liituma. nad jutustasid koiduni. kui koit oli käes, siis teatas remarque: "pean teile midagi ütlema - olen impotentne"
marlene vastas: "oh kui tore!"

kolm lugu dovlatovist

1.
kord istusid dovlatov, vail ja genis new yorgis kohvikus borgia. istusid nii pikalt, et olid kogu kohviku menüü juba ära proovinud. ettekandja ei pidanud vastu ja küsis et millest ometi võib neli tundi järjest rääkida.
mehed vastasid: "gogolist".
2.
dovlatov suhtus teatavasti suure aukartusega kirjavigadesse. kord, kui ta oli noor ajalehetoimetaja, anti talle trükkipanekuks brodski luuletus kus oli rida "mogila neizvestnogo solata". dovlatov lukustas end ööseks toimetusse ja istus öö löbi selle luuletusega. ja ta ei julgenud seda viga parandada. hommikul näitas ta luuletust brodskile. brodski ühmas:"nii ongi vast parem".
olgu öeldud siinkohal, et dovlatovi lemmikkirjaviga oli "gavnokomandujushii"
3.
kui dovlatov eestis elas, siis oli ta tõeline eestlaste fänn. ta oli uhke selle üle, et teda, juudi ja armeenlanna poega, süüdistatakse eesti natsionalismis. kord oli ta eestlasest arsti juures ja arvas ta automaatselt teisitimõtlejate hulka. saanud teada, et arsti poeg on eeluurimise all, küsis ta erutunult ja vaimustunult: "kas soldatovi kohtuasi?"
"mis?" ei taibanud doktor.
"kas teie poeg võitleb eesti taassünni eest?"
"minu poeg" raius arst nimega teppe, "on spekulant ja joodik. tema pärast võin ma rahulik olla vaid siis, kui ta on trellide taga"

kuidas eesti jalgpallikoondis sai väravavahi

rõiumäe tallu võeti eesti ajal poolatare tööle. nagu paljudesse teistesse taludessegi. üks poolatar oli nimega tassa, pärast teda võeti tööle üks zofia, kellesse ka perepoeg armus ja kelle naiseks võttis. tõsi, zofiat kutsuti esimese poolatari järgi nagu inertsist tassaks. kui perepoeg mobiliseeriti, siis jäi ta paraku kadunuks. samal ajal saatsid sakslased rõiumäe tallu sulaseks ukrainlasest sõjavangi, kelle nimi oli vladimir. ja kui perepoega tagasi ei tulnudki, siis see vladimir ja tassa (kelle nimi oli tegelikult zofia) panid leivad ühte kappi. nüüd küsimus: mis on nende lapselapse nimi?

v. noormägi

voldemar noormägi sündis 1895. jamburgis ehk praeguses kingissepas. õppis vändras aga hiljem elas põhiliselt narvas. suures lurichi vaimustuses rassis trenni teha. maadles ja tõstis. edukas oli ta eelkõige tõstmises. tegi maailmarekordeid, tõi mm-delt medaleid, tegi lugematu arvu eesti rekordeid ja sai arvukalt eesti meistritiitleid. kusagil 1934. aasta paiku liitus usuhullude sektiga ja viskas kõik medalid narva jõkke.

anne veski elulooraamat

ma hakkan ilmselt varsti anne veskist elulooraamatut kirjutama. faktid juba kogunevad. ma alustan sellest, et anne veski on maardu linna aukodanik. see tagab talle võimaluse tasuta kasutada maardu linna ühistransporti ja käia tasuta maardu linnasaunas.

juhan ekbaumi lugu

juhan ekbaum sündis 1912. aastal. õppis abja kultuurtehnika gümnaasiumis. ajateenistuses oli tondi sõjakoolis 1931-1932. lõpetas tartu ülikooli usuteaduskonna 1940. läks saarde koguduse õpetajaks. suvesõja ajal (kui Kilingi-Nõmme kant vabastati punastest) läks läbi rinde sakslastele vastu, et neid kiiremini kohale kutsuda. kui venelased tagasi tulid 1944. aastal, jättis paadiga rootsi pagemata ja ta viidi siberisse, kus ta hukkus.

see läheb ka kullafondi

1. kristafovitshil oli piinlik oma erakonna homofoobse ja ksenofoobse avalduse üle
2. partei esimees ütles, et partei trumbiks on arvamuste paljusus, mitte üks kindel seisukoht
3. partei esimees ütles veel, et jevgeni on ikka epateerinud, seega see ei peaks üllatav olema
4. partei esimees ütles veel, et see, mille peale jevgeni elektriseerus, oli ju tegelikult üks kõrvallause

kuidas koivisto inimeste pihta lasi

teatavasti teenis mauno koivisto jätkusõjas legendaarse lauri törni alluvuses ning see jäigi osaks tema identiteedist.
no ja kui ta ükskord presidendina rootsis käis, siis ajakirjanikud küsisid, et mis tunne on inimeste pihta tulistada.
"raske on. nad kipuvad eest ära jooksma", vastas koivisto.

1993. aasta paraad

esimest iseseisvuspäeva paraadi peeti 1992. siis ei saanud välisriikide saadikud üldse aru, et miks neid kõledal tuulisel talvehommikul kutsutakse kuhugi mäe otsa lipu heiskamist vaatama. et kus on siin glamuur? no ja see marsisamm ja varustus ja vorm, see kõik oli hale. 1993. aasta paraadi ajaks aga oli kohale jõudnud saksamaa kingitus, endistele ida-saksa piirivalvuritele kuulunud vana transpordilennuk. see lendas paraadi lõpuks üle vabaduse platsi. püünel seisev lennart meri keeras end mart laari poole: "nüüd on küll tibladel pask püksis".

sotsiaalsete tingimuste mõju antropoloogilisele tüübile

bioloogiateaduste kandidaat konstantin ušastõi avaldas 1943. aastal artikli. selle juhtmõte oli, et kuna oktoobrirevolutsioon muutis nii põhjalikult elu sotsiaalseid tingimusi kui ka inimeste sisemaailma, siis peab see kaasa tooma ka inimeste välimuse muutumise. aja jooksul hakkab nõukogude inimene erinema läänemaailma inimesest nii nagu homo sapiens neandertallasest. esmajoones tähendab see muutust kolju ehituses, täpsemalt kolju pikenemises. ehk veel teisitipanduna, närimisorganid eemalduvad mõtlemisorganitest. mida kaugemal on närimisorganid mõtlemisorganitest, seda arenenum inimene on. on olemas pikapealised (dolihhokefaalsed) ja ümarapealised (brahhükefaalsed) inimesed. ja just need nõukogude inimesed muutuvad pikapealisteks, samas kui lääne inimesed jäävad ümarapealisteks.

kuidas saavutada edu

ära väsitab see jutt, et hakkame kõik insenerideks ja et reaalharidusse tuleb panustada ja et ettevõtluskliima peab ettevõtjasõbralikumaks muutuma ja et riik peab investeeringuid meelitama ja et peab karbist välja mõtlema ja meie haridus peab muutuma konkurentsivõimeliseks ja talendid tuleb koju tuua ja mis kõik veel.
tegelikult ju jooksevad kõik riigid selles suunas. no ja kui me võrdleme ennast leeduga ja kujutame ette, et kumb võidab nimetatud võidujooksud (hariduse ja ettevõtluse jne suunal). pole kahtlustki et leedu. me teame seda juba ette, eks? rääkimata poolast või slovakkiast. aga ikka kütame end üles, sõimame riigiametnikke ja kunstiinimesi ja tahame hirmsasti minna leedukatega samale stardijoonele. vastutustundlik inimene ütleks, et ressursi kulutamine juba ette teadaolevalt kaotatava võistluse peale on kuritegu. kuritegu meie laste suhtes, maksumaksja suhtes, looduskeskkonna suhtes jne. ning kuritegu ka selles suhtes, et kaotuseks ettevalmistatavat aega oleks saanud ju kasulikumalt kulutada. nagu näiteks selle peale, et valmistuda selliseks võistluseks, kus me võidame.
et kuidas siis võita? kuidas lõpuks ometi saavutada edu?
kui me tahame võita, siis me peame jooksma sellel suunal, kus keegi teine ei jookse.

kuidas laikmaa puu otsa ronis

kuna laikmaa oli tähelepanuväärne loomadega toimetulija ja osav puude otsas ronija, siis tuleb see lugu ikkagi ka kirja panna.
ükskord, kui ta oli tuneesias maalimas, siis oli ta hirmsas maalimishoos. ja ta ei kuulnud, et mingi imelik mõua-mõua häälitsus talle läheneb. muudkui maalis. aga kui pull tal juba päris lähedal oli, siis ta taipas vaadata ja sai aru, et nüüd on kellad. jättis oma molberti sinnapaika ja pani jooksu esimese suurema puu poole. jõudis ka puu otsa ronida. pull jäi vihasena puu alla. niikaua siis laikmaa passis puu otsas, kuni tuli beduiini karjus ja ajas oma pulli tagasi karja juurde.

skopetse me teame

aga aleksander kuprin viitab oma raamatus enesepõletajate sektile, surnukskülmujate sektile, haigetapjatele ja augusistujatele. kahjuks ta nende kohta enamat ei seleta.

kuidas martna rahvas kirikus käis

ants laikmaa jutustab, et ükskord 19. sajandi lõpupoole juhtus martna kirikus selline lugu, et inimesed keset kirikuõpetaja jutlust kirikust ära läksid ja läksid kõrtsi. kirikuõpetaja läks neile järgi, kamandas inimesed tagasi kirikusse ja pidas oma jutluse lõpuni.

laikmaa grodziskos

kui ants laikmaa 1910. aastal oma üleeuroopalisele reisile läks, siis teatavasti läks ta teele rongiga aga tagasi tuli jala. aga siiski minnes tegi ta poolas ühe radiaali grodziskos. talle millegipärast meeldis öösel kõndida. kui ta öösel läbi poola külade läks, siis koerad tulid talle alatihti kallale. tal oli kaigas kaasas ja sellega peletas koeri. kui aga see enam ei aidanud, siis laskus neljakäpakile ja võttis mütsi hambusse. ning marssis niimoodi läbi koerakarja. tõsi, üks kord olid koerad siiski liiga läbinägelikud ja ei läinud õnge. siis lõppes see asi nii, et kuulus maalikunstnik ronis ühe suure kivi otsa ja ootas kuni kohalikud külaelanikud teda välja päästma tulid.