rahvusliku ärkamise lätetel

eks ma olen sellest varasemalt kirjutanud, kuidas suured rahvuslikud ärkajad (jannsen, eesti üliõpilaste selts jne) inertsist siiski oma päevikuid saksa keeles edasi pidasid, oma kodus saksa keelt rääkisid, koosolekutel saksa keel rääkisid jne.
siinkohal leidsin oskar kallase näitel üles selle hetke, kui ta otsustas oma päevikus ümber lülituda saksa keelelt eesti keelele. see juhtus siis aastal 1891 ja siin on tema esimene eestikeelne päeviku sissekanne:
"ma olen mõne aja eest nagu unest ärganud, ja ülestõustes näinud ja tundma hakanud, et ma eestlane olen. tänini on see ehk  ka mõnikord mul meelde tulnud, aga nüüd on mul see tundmus palju kindlamaks läinud. ma ei taha mitte nende sõnadega ütelda, kui peaksin ma seepärast sakslasi vihkama (mis mõned rahvamehed ainsaks eestlase tundemärgiks peavad) ma tahan paljalt enam oma keele, oma rahva heaks jõudumööda tööd teha püüda, tahan enam ka eesti keelt rääkida ja seda ka teiste seas edendada püüda. küll on meil emakeele rääkimisega halb lugu . eestis ei ole minu teades mitte ühtainust haritud eesti perekonda, kus eesti keel kodu keeleks oleks. eestlane on tänini ikka veel enam seisus kui rahvas."

kuidas vanad eestlased härgi kasvatasid

me üleüldse teadvustame liiga vähe, et vanasti oli eestlaste jaoks härg hobusest levinum põlluloom. härjal oli mitu head omadust, ta oli aeglasema käiguga, vedas paremini vagu, teda sai lõpuks lihaks teha jne.
siinkohal mõningaid aspekte härgade kasvatamisest.

I aspekt

härga oli muidugi raske õpetada käske täitma. aga õpetama pidi. kui härjal kopp ette tuli, siis ta istus lihtsalt põllu peale maha. selleks, et härg oma tagumiku jälle püsti ajaks, tehti talle tagumiku alla lõke.

II aspekt

härgade kohitsemise meetod oli tagumine. carl jordan vaatles seda 1852. aastal ja pani kirja järgmist: "balti kubermangude talupojad kohitsevad oma pulle, nii noori kui vanu, sageli loomadele väga piinarikkal viisil, mille puhul nad munandeid kõval alusel kahe laua vahel puunuia või vasaraga taovad mitte eriti kõvasti senikaua, kuni need pisut õhemaks, pehmeks ja lõdvaks on muutunud, mis enamasti üle poole tunni kestab".
ma siiski olen lugenud teisest kohast, et nad siiski mitte mune kahe laua vahele ei tagunud, vaid munajuhasid tagusid kuni need katkesid.

III aspekt

1939. aastal oli eestis kasutusel veel 530 härga. ning viimased kaks härjapaari olid kasutusel veel 1950. aastal nõva vallas.

IV aspekt

kui kellelgi oli küsimus, et miks ungernitel selline nimi oli, siis vanasti ei olnud kastreerijateks mitte peremehed, vaid rändruunajad. mõisates olivad käinud rändruunajateks ungari mustlased. ning sealt tuligi siis see sõna nii baltisaksa, läti, leedu ja ka eesti keelde kohitsemise tähenduses. eesti keeles oli see sõna siis ungur. tõsi on muidugi ka see, et ungern tähendab kodusaksa keeles ebameeldivust. eks ta härgadele omajagu ebameeldiv oligi ju.

aleksander vassiljevitshi pärandist

aleksander vassiljevitsh suvorovi nimelisi koole ja sõjakoole on nagu kirjusid koeri. ja tema sõjalisi saavutusi muidugi ei saa kahtluse alla seada. aga, et milline ta siis inimesena oli? kui tema tegevusi ühe päeva jooksul vaadelda, siis see koosnes järgmisest:
- hommikul pärast ärkamist püherdas alasti rohus
- kui sõduritel oli hommikune rivistus, siis viskas sõdurite ees hundiratast
- ronis jalgupidi hommikusöögilaua peale
- kui ükskord ühel türklasel (st vaenlasel) pea maha raiuti, siis üritas talle pead tagasi kaela otsa panna
- paraadi ajal seisis ühel jalal
- kui sõdureid lahingusse saatis, siis kires kuke kombel kolm korda
- kui pärast kinburni lahingut üks prantsuse vabatahtlik istus telgis, siis tuli sisse suvorov, seljas ainult särk. küsis prantslaselt, et mis teed. prantslane vastas, et kirjutab õele kirja. suvorov ütles, et ta tahab ka õele kirjutada. prantslane lasi tal kirjutada. suvorov aga sodis paberile mingi arusaamatu kribukrabu, millest vaid mõni sõna oli arusaadav. aga sellest hoolimata seosetu.
- kui sõjas türklastega ta purjus peaga kupatas liiga palju sõdureid otšakovi all surma ja potjomkin saatis kirja, et mis toimub, siis vastas suvorov värsivormis:
ma istun kivi otsas
ja vaatan otšakovi
- küsis sõduritelt, et mitu kala on doonaus? ja hoiatas kohe juurde, et jumal hoidku, kui keegi vastab, et ta ei tea
- kui öö tuli kätte, siis lasi endale kõrkjatest onni püstitada ja kobis sinna magama.

valgustatud absolutism

austria-ungari keisrit ja püha rooma keisrit joseph II peetakse valgustatud absolutismi parimaks näiteks. tema reformidest rääkides meenub mulle kõigepealt, kuidas ta juurutas 1785. aastal kirstureformi. nimelt konstrueeriti lahtikäiva põhjaga kirst ning keelustati ühekordsete kirstude kasutamine. surnukeha viidi haua peale küll kirstus aga teatavast kangist tõmmates avanes kirstu põhi ning surnukeha kukkus alla auku. kirst aga viid tagasi kabelisse, et saaks sinna järgmist kadunukest sängitamiseks asetada.

krahv skovronski muusikaarmastusest

vaat ma ju olen ühtelugu rääkinud, et tegelikult olid vanasti need mõisad tõelised kultuurikeskused ja et ega see eesti kultuur ja laul ja rahvatants on ikkagi kõik mõisalise päritoluga. ja mõisnikud olid suured kultuurilembid.
nii näiteks oli katariina I venna pojapoeg paver martinovitš skovronski nii suur muusikalemb, et keelas oma talupoegadel tavalise kõnelemise. nad pidid suhtlema ainult lauldes. 

adamson-ericu esiisast

adamson-eric jõudis oma elus palju ära teha. palju reisida. olla kunstnike liidu esimees, professor kunstiülikoolis jne. aga kui ta kodanliku formalistina kommunistlikust parteist välja visati, siis olla ta olnud hirmus solvunud, sest kodanlusest oli asi kaugel. nimelt olevat üks mõisnik tema vaarisa eestisse toonud vahetuskaubana rootsist ühe jahikoera vastu.

keeleoskuse tähtsusest

1944. aastal mobiliseeriti 19-aastane ungarlane andras toma sõtta. 1945. sattus ta venelaste kätte sõjavangi. kuna venelased ei osanud ungari keelt ja andras ei osanud vene keelt, siis venelased otsustasid tema arusaamatu mõmina põhjal, et tegemist on skisofreenikuga. mees veetis 55 aastat hullumajas nii, et ta mitte kellegagi rääkida ei saanud. ainult omaette rääkis vahest. aastal 2000 kuulis teda üks ungari piiri lähedalt pärit arst ja taipas, et tegemist on ungari keelega. ja et tegemist ei olegi skisofreenikuga.
mees tagastati ungarlastele ning esimeste asjadena palus ta endale jalaproteesi ja hambaproteese. kuna ta aga oli kõik need 55 aastat ametlikult teenistuses olnud, siis maksis ungari kaitsevägi talle 55 aasta eest palka ning vabastas siis teenistusest.

kuidas hrustsov waldorf astoria hotellis lifti kinni jäi

kui hruštšov 1959. aastal ameerikas käis, siis ta majutus new yorgis art deco stiilis waldorf astoria hotellis. tema tuba asus 35. korrusel. hruštsovi saatev kindral nikolai sahharov oli just öelnud, et kui keegi peaks nikitat ründama, siis käib BOOM! kuna tuumaajastu ja raketiajastu oli parasjagu käimas, siis keegi seda ei tahtnud ja kõik pelgasid venelaste bravuutitsemist oma rakettidega.
nad läksid siis lifti. hruštšov, tõlk aleks akalovsky, kindral nikolai sahharov, liftitüdruk mary anne anemone ja hotelli direktor härra lodge.
30. korrusel jäi lift ühtäkki seisma ja läks pimedaks. elekter kadus ära. kuna käimas oli parasjagu võidujooks kosmosesse, kuule ja tuumarelvastumine, siis hruštšov kasutas juhust ironiseerimaks ameerika tehnoloogiat.
nad seisid veel mõnda aega liftis ja siis nägid, et läbi laeluugi ronides saaksid nad 30. korruse liftiuksest väljuda. sahharov läks esimesena, hruštšov järgmisena. hotelli direktor meenutas hiljem, et toetas kahe käega hruštšovi paksu tagumikku, kui see lifti laest välja ronis. nad said kõik liftist välja ja läksid jala viis korrust üles. kohe seejärel tuli elekter tagasi ja lift jätkas liikumist.

anastas mikojani päevikust

kui II MS oli alanud ja nliidu lääne piirkonna vägede staap side kaotanud, toimus niiöelda juhtgrupi  (žukov, molotov, stalin, mikojan) koosolek. ühenduse kaotus staabiga ajas kõiki närvi. edasi mikojani sõnadega:
"umbes pool tundi rääkisime üsna rahulikult. siis aga stalin plahvatas: "mis kindralstaap see on, mis staabiülem see niisugune on, kes on nii pea kaotanud, et ei suuda pidada sidet oma vägedega, ei esinda ega juhi kedagi! staabis valitseb täielik abitus. kui ei ole sidet, ei suuda staap juhtida." žukov ei elanud seda olukorda vähem läbi kui stalin ning staline selline käratus oli tema jaoks solvav. ja see mehine mees puhkes nutma nagu eit ja jooksis teise tuppa. molotov läks talle järele. me kõik olime rõhutud meeleolus. 5-10 minuti pärast tõi molotov väliselt rahuliku žukovi tagasi aga tema silmad olid veel märjad".

vili kehvem, kartul parem

brežnevi päevikus on märkmed, et 1977. aastal pidas ta kolm telefonikõnet käbiniga. käbini nime taga on märkus: "vili kehvem, kartul parem".

kuidas paul pinna artur rinnele kolm korda viini tooliga vastu pead virutas

kui noor artur rinne võeti tööle estoniasse, siis üks esimene tükk oli selline, kus artur rinne oli politseinik ja paul pinna oli tuletõrjuja. ning tuletõrjuja pidi vist mingi naisteteema pärast politseinikule tooli pähe kinni lööma. selleks oli laval kolm viini tooli. üks oli papist põhjaga aga kaks olid ehtsad. paul pinna oli vist segaduses. igal juhul kui operetis tuli seljatagant tooli pähelöömise koht, siis ta võttis vale tooli ja lajatas arturile. kuna tükk läks edasi ja oli kiire, siis haaras paul pinna järgmise tooli ja virutas veel ühe korra. ka see tool oli ehtne. paul pinna ei kaotanud närvi ja võttis kolmanda tooli. kolmas õnnestus siis arturile pähe kinni lüüa.
artur rinne ise ütles, et "tuikusin siis lava taha. silme ees sähvisid välgumihklid".
portjee olt tohterdas arturi pead ja lohutas, et kunst nõuab ohvreid.

kuidas leo tauts habet ajas

leo tauts oli teatavasti eestiaegne helilooja, dirigent ja pianist.
mari mõldre paremad päevad jäid muidugi eesti aega aga nõukaajal gastroleeris ta ka siiski ringi ja laulis leo tautsi klaverimängu saatel.
leo tautsil aga oli selline komme, et kuna pianist istus rahva poole küljega, siis ta ajas habet ainult ühelt poolt. sellelt poolt, mis rahva poole jäi.
mari möldrel oli aga väga raske lava peal tõsise näoga temaga suhelda ja oli kangesti tautsi peale vihane, sest mari möldre nägi ju nägu otsevaates.

kirjandusmuuseumile viruse-nimelistest bändidest

- kronoloogilises mõttes tuleks alustada psaikorokki mängivast bielefeldi ansamblist. nad tegid vaid kaks albumit ("revelations" ja "thoughts"). kõrva jääb ennastunustav orelikräunutamine. aga no kui sa oled selline kuuekümnendate saksa liitvabariigi nooruk nimega werner monka, siis on see täitsa arusaadav.
- ära mainida võib ka argentiina bändi. nad teevad teatavaid tempokaid elektroonilisi vikerviise. marcelo moura vokaal on liiga sametine.
- muidugi minu üks favoriit, mida ma juba 30 aastat tagasi kuulasin. brightonist pärit bänd. briti trash metali pioneer. nende esimene album "pray for war" on ikka uskumatult pekkis saundi ja vokaaliga. rääkimata tekstidest. hilisematel plaatidel on nad sama kompromissitud aga siis juba rafineeritumad.
- siis veel dorseti maakonnast veendunud taimetoitlastest, patsifistidest ja anarhistidest koosnev punkbänd. vanemas eas on mingi küpsus sisse tulnud, kl näiteks albumit "virulence"
- philadelphiast tuleb üks tänavapungi bänd. laulja nimi ongi mike virus.
- moskva lähedalt tuleb vene tantsutümpsu bänd. nad laulavad armastuse viirusest ja et peale kallistamise pole midagi vaja. viib mõtted viina ja räim tomatis peale.
- norras tegid ühed tüübid sellist uinutavat avangardmetalli. nad hoidsid kogu aeg põhimõttekindlalt sama joont, kl näiteks nende esimene album "carheart" ja viimane album "investigator". maailm ei saanudki nendest aru ja nad läksid 2018 aastal laiali.

kirjandusmuuseumi palvel jätkan kriisipäeviku pidamist

- kontorisse ei tohi üldse enam minna. mingi rutiini säilitamiseks tulen hommikuti siiski kontoriukseni ja siis lähen koju tagasi.
- naine ja lapsed on maal. ma ei näe neid enne karantiini lõppu.
- ostsin talvel endale kevadeks heleda ülikonna. nüüd pole sellega kuhugi minna.
- raamatud on ikka täiesti otsas. suure hädaga lugesin justiitsiministeerium 100-le pühendatud raamatut. seal loetletakse justiitsiministeeriumi osakondi ja ministreid läbi ajaloo.
- võtan kaalust alla. kui kriis lõpeb, siis mina olen see kõhetu noormees.
- pesumasin läks katki ja nüüd ei saa pesu ka pesta enam.

kirjandusmuuseumi palvel

kirjandusmuuseum palub inimestel koroonakarantiini ajal päevikut pidada.
- no ma põhimõtteliselt ootasin maailmalõppu küll aga pigem ootasin mingit keskkonnakatastroofi, meretaseme tõusu, vulkaanipurset või midagi taolist.
- mul oli ettekujutus, et maailmalõpu ajal on jalgratas üks vajalik asi. ehk et ellu jääb see, kellel on ratas ja kes saab vajadusel sõita sinna, kus on puhast vett või toitu. ratas seisab esialgu täiesti kasutult.
- naine läks lastega maale. istun üksi linnas. spordisaalid on kinni, raamatukogud on kinni. käin iga päev kaks korda jooksmas ja kõik raamatud on läbi loetud. suure hädaga hakkasin lugema petrone "minu" sarja raamatuid.
-tegelen kirjatööga. üritan ukraina-eesti avaliku arvamuse võrdlust suhtumises relvajõududesse kirjutada. ning kanalisatsioonikaevu luukide diskursuseanalüüsi. ning veteranide defineerimise teoreetilist mudelit.
- facebookis tuli kiirmüüki mingilt kinnisvarabüroolt korter 37000 euro eest. no vat kui teaks, et see on mingi tavaline majanduskriis, siis oskaks rihtida ennast õigel ajal ostma. aga siin ju ei tea ega kujuta ette mitte midagi. ja mul on selline tunne, et majandus ei saa enam samal viisil taastuda. ehk et ei saa möelda, et pärast kriisi turg taastub ja võib selle korteri x summa eest välja üürida.
- venemaaga on huvitav. seal venitatakse karantiini kehtestamisega. rahvaüritused ikka toimuvad.
- mõtlen mitut puhku, et vat kui tore, et uut autot pole liisinud ja et tartu korteri remonti ehitajalt 17000 euro eest ei tellinud. ning siis seejärel mõtlen kohe tallinkile, kes ostis äsja linnahalli ning sõõrukale, kes ostis patarei vangla.
- mul olid piletid aprilli lõpus torinosse. lufthansa ei paku raha tagasi, vaid piletite ümbervahetamist. autorent lubas raha tagasi maksta. see oleks paras üllatus.

lugusid charles lindberghist

I lugu

clarles lindberghi perekonnanimi oli tegelikult algselt mansson.

II lugu

charlesi vanaisa, kelle nimi oli bo mansson, kukkus ükskord saekaatrisse. ketas lõikas tal vasaku käe küljest ära ja keresse sisse. kolleegid tirisid ta ketta pealt ära ja nägid, kuidas tema süda lööb. arst jõudis kohale kolme päeva pärast. õmbles rindkere kinni ja vanaisa elas veel 30 aastat.

III lugu

kui lindbergh euroopas oli, siis ta käis ka buckinghami palees kuningas george V juures. nende vahel arenes järgmine vestlus:
kuningas - kuidas te lennu ajal urineerisite?
lindbargh - ämbrisse
kuningas - mitu korda te ämbrit kasutasite?
lindbargh - kaks korda
kuningas - ja kus see juhtus
lindbergh - üks kord newfoundlandi kohal ja üks kord avamere kohal
rahulolev kuningas noogutas mõtlikult.

IV lugu

kui lindbergh tagasi ameerikasse jõudis, siis kõigepealt käis washingtonis ning kohe seejärel lendas new yorki.
väidetavalt oli neli või viis miljonit inimest teda tervitama tulnud.
kuna tänavatel liigelda oli lootusetu, siis võttis linnapea jimmy walker lindberghi vastu jahi peal. jahil pidi toimuma ka püstijalalõunasöök aga kuna ajalehereporterid ja fotograafid oli varem kohale jõudnud, siis olid nad kogu lõunasöögi nahka pistnud.

V lugu

kui charles lindbergh oli oma atlandilennu ära teinud, siis oli ta muidugi kõige kuulsam inimene. kuna teda kõikjale ei jätkunud, siis rünnati ka tema ema. emaga tehti selline intervjuu:
- mina teie poeg teie arvates järgmiseks ette võtab?
- pole aimugi.
- kas ta tõi teile pariisist kaasa ka mõne suveniiri?
- ei
- kas te tahaksite koos oma pojaga üle atlandi lennata?
- ta ei ole mind kaasa kutsunud
- mida te paaril järgmisel päeval teha otsustate?
- see on korralduskomitee otsustada

VI lugu

charles lindberghile pakuti peale atlandilendu kohutavalt raha ja tööd. ühe töö võttis ta vastu - see oli 2500 dollarit nädalas ja ta pidi oma lennukiga käima läbi kõik 49 osariiki. tal sai sellest muidugi kohe kopp ette. aga rahval ei saanud. ja kuna rahvast oli palju, siis oli ka kohalikel poliitikutel võimalik kõnesid pidada. ühe kohaliku linnapea kõne oli selline:

"läbi selle hõbedase suvehommiku purjetades vaatasid tähed vaikivas vaimustuses pealt, kuidas maa laps vapralt läbi õhu ratsutab, kaaslasteks pilved ja tuuled ja vahutavad laineharjad. ja kui ta oma eesmärgile lähenes, tervitasid päike, meri ja hiiglaslik ilmaruum teda ergutushüüetega ja skandeerisid "hästi tehtud!""

wayte hoit

waite hoyt (1899-1984) oli ny yankeesi mängija. kuulsuste halli liige. tema isa oli vodevillinäitleja ja õhtuti esines ka waite vodevillides. päevasel ajal, pesapallimängudest vabal ajal, töötas ta aga oma äia matusebüroos. sageli juhtus nii, et waite tuli trenni või mängule nii, et tal oli laip autos kaasas. parkis auto parkimisplatsile, mängis mängu ära ja siis sõitis oma laibaga edasi.

hans kruusi hambad ja lõuad

hans kruusi elus on palju müstilist ja raskesti seletatavat.
ühel hetkel aastal 1917 tahtis ta rajada iseseisvat eesti töölisvabariiki aga teisel hetkel 1940 aitas juunikommunistidel viia eesti nõukogude liitu. aga osales ka vabadussõjas. ja juhtis tartu ülikooli.
see oli selge, et ta vihkas sakslasi juba algusest peale. kui IIMS puhkes, siis tema propagandaartiklid rääkisid sellest, et mitte IIMS ei alanud, vaid et jätkus see, mis eestlaste ja sakslaste vahel jüriööl 600 aastat tagasi pooleli jäi.
ja kui pärast IIMS algas juunikommunistide ahistamine, siis ei pääsenud ka hans kruus. ta istus konkreetselt 1950 kuni 1953 moskvas vanglas, kus tal peksti kõik hambad suust välja. ning lõualuu viltu.
stalini surma järel sai ta vanglast välja ning läks teaduste akadeemiasse tööle. see et tal punased komissarid moskvas hambad suust välja peksid, ei seganud tal edasi panustamast punase ajalooteaduse arendamisse.

samal ajal kremlis

brežnevi lemmikretsept

ladvikul oli kombeks kokku saades vahetada parimaid retsepte. käbin tõi tallinnast näiteks kuumsuitsukala.
kui aga kätte tuli brežnevi kord maailma parimat toitu pakkuda, siis ta palus tuua köögist kuumi keedukartuleid ja pisut toorest hakitud mugulsibulat. kui need toodi lauale, siis võttis brežnev põuetaskust poslamaslapudeli ning kallas igaühe taldrikule sortsu. kartulitükk tuli poslamaslasse pista, sibulahakkes veeretada, näpuotsaga soola peale raputada ning seejärel suhu pista.
"oi kui maitsev" kiitis brežnev ja pistis tüki suhu. seepeale tegid lauakaaslased sama ja kiitsid; "vkusno".

brežnevi avasõnad

kord ühel nlkp keskkomitee üldosakonna juhataja konstantin tšernenko eestvõtmisel kokku kutsutud parteikomiteede üldosakondade juhatajate üleliidulisel nõupidamisel pidi brežnev isiklikult tervitussõnad lausuma.
brežnev astus kõnepulti ja alustas: "väga lugupeetud kallis seltsimees leonid ilijtš brežnev, me kõik oleme siiralt väga rõõmsad, et teil, kallis leonid ilijtš, hoolimata teie kolossaalsest hõivatusest ja tohutust töökoormast, leidus aega ning võimalust meiega kohtuma tulla."

johannes hindi imerohi

mäletatavasti oli brežnev üsna kehva tervisega. ning samal ajal olevat tallinnas ettevõttes desintegraator leiutatud johannes hindi juhtimisel imerohi. see tehas asus kusagil järvel ning hommikuti oli tehase ees putkajärjekorras pikk järjekord abivajajaid, kes seda imerohtu tahtsid soetada.
eks siis lõpuks jõudis jutt imerohust ka brežnevi arstideni ning nad tellisid pudeli.
natukese aja pärast tellisid nad poolteist liitrit ja palusid selgitusi selle pudeli sisu kohta. ning siis hakatigi iganädalaselt lennukiga moskvasse saatma kanistriga seda imetabast vedelikku.
leo luks, kes seda imerohu tootmist vaatamas käis, kirjeldab seda nii: "keskmise suurusega kiviehitises, mis seisis teistest veidi omaette, oli kesksel kohal suur vann, milles tootmisprotsess pidevalt käis. vanni pealispind oli kaetud tiheda, kohati nagu määrdunud mustja kobrutava vahuga, ja see meenutas lahtiselt käarivat õlleankrut. seesama vann oligi selle iseäraliku bakteri töötuba, vanni visatud väga mitmesugustest eriliselt valitud ja kogutud taimedest ning loomsest alusainest ammutas see teatud osiseid ning sünteesis kobrutavasse vedelikku. hingematvat lehka eritav tootmiskäik paistis üsna algeline: vannis olevasse vedelikku heideti aeg-ajalt sinnasamasse kõrvale kogutud hunnikutest mitmesuguseid taimi ning naabruses asuvast lihakombinaadist toodud loomapäid ja rupskeid. bakteri läbitöötatud mass vajus vanni põhja. vedeliku ülakiht aga muutus pisut klaarimaks ning sealt ammutati preparaati, mis pooleliitristesse pudelitesse villiti."

meenutusi ekp keskkomitee I sekretärist johannes käbinist

riigikogu kantselei pressi- ja infoosakonna peale mõeldes

esimene lugu on muidugi pühendatud riigikogu kantselei pressi- ja infoosakonna töötajatele. et riigikogu maja ajalugu oleks käsitletud tema kõikides tahkudes.
mäletatavasti võeti 1978. aastal vastu uus nsvl põhiseadus. sellele eelnes suur rahvalik arutelu. ettepanekuid konstitutsioonile võisid teha kõik kollektiivid ja üksikisikud. ettepanekuid saabus sadu tuhandeid. näiteks saabus ka ühelt moskva vene nimega eraisikult kiri, kus tehti ettepanek anda eesti rahvale tagasi sinimustvalge lipp ja soovitati uuesti kasutusele võtta kolme lõvi ja tammelehtedega vapp ning taastada hümnina sõjaeelne hümn. 
kui ükskord anatoli karpovilt küsiti, et mis on tema elu tähtsaim päev, siis ta oli kahevahel, et kas mm tiitli võitmise päev või nsvl konstitutsiooni vastuvõtmise päev.
igatahes, kui konstitutsioon oli vastu võetud, siis pidi johannes käbin seda ka vastava pooleteisetunnise kõnega ka ülemnõukogus ette kandma. oli 12. aprill, soe kevadpäev. aga riigikogu küttespetsialistid olid millegipärast kütte sisse unustanud nii et riigikogu saalis valitses palavus.
johannes käbin asus innukalt ette kandma. juba poole tunni pärast hakkas ta nägu punetama ja kõne muutus katkendlikuks. ta hakkas mitu korda käsi püksitasku panema ja vaatas iga kord kõrvalistuva sekretäri poole. kui sekretär käbinit vaatas, siis tõmbas käbin käed taskust välja. aga kõne muutus järjest aeglasemaks. kuni ühel hetkel käbin kõnepuldis pikali kukkus. kiirabi tuli talle järele ja viis ta minema.
asi oli selles, et käbinil oli kubemesong. ning ta kandis sidet. palavaga aga oli side ära nihkunud. ning song hakkas räiget valu tegema. kui muudes olukordades pani käbin sellisel juhul käe püksi ja kohendas sidet, siis ülemnõukogu saadikute ees ta seda teha ei saanud.

valmar adamsi kiri käbinile

käbin sai loomulikult paljudelt inimestelt kirju. talle kirjutati nii asja pärast kui ka ilma asjata. üks kategooria kirjutajaid olid sellised, kes kirjutasid käbinile kirja ning hiljem mõnes oma muus olukorras siis viitasid alati, et "nii nagu neil käbiniga kirjavahetuses mitu korda on jutuks olnud...."
ükskord 70-date keskel sai käbin kirja krimmist. kirjutajaks oli valmar adams. kiri oli kaks lehekülge pikk ja kuna äsja olid leti alt liikuma hakanud mitmevärvilised pastakad, siis oli valmar adams iga lause ise värvi kirjutanud. kiri oli välja näinud nagu pühademuna. käbin tegi üllatusest suured silmad ja vangutas pead juba kirja kätte võttes. kirja sisu aga ajas käbini marru. kirjas viitas valmar adams käbinile, kui oma vanale võitluskaaslasele, kellega nad koos on pidanud "aastakümneid ühist võitlust vene keele õiguste eest eestis".
sellele kirjale käbin ei vastanud.

vale-toots

enn säde juhib tähelepanu, et kui kruusement tegi kevade filmi, siis algselt ei olnudki tootsiks aare laanemets. kuna aga selgus, et too algne toots oli tegelikus elus ka pätt ja haridusministeerium keelas tema filmimise, siis võeti aare laanemets. küll aga pidi saksa poiste kakluse esimeses stseenis olema korraks kaadris ka algne toots.

viimse reliikvia lauludest

tegelikult oli nii, et viimse reliikvia filmimuusika telliti kõigepealt vürst andrei volkonskilt (peeter volkonski isalt). ta tuli raadiostuudiosse koos konjakipudelitega ja hakkas klaveri peal suvaliselt improviseerima. helioperaator roman sabsai lindistas seda "kolistamist" tundide kaupa järjest üles. keegi ei saanud sellest muusikast mitte midagi aru. volkonski saadeti minema.

vestlusi lotmani eluloost

no eks seda lugu teavad kõik, kuidas lotman fritsude suurtükkide tule all varjus ja ühes pommiaugus jänesega koos redutas.

kuidas lotman voodi all rappeid sõi

aga rindel taganedes või edasi liikudes tuli endale alati optimaalne magamiskoht leida. kui mõnes talutares oli voodi, siis sinna ei maksnud magama minna, sest alati tuli lõpuks mõni ohvitser, kes sõduri voodi endale võttis. nii läkski lotman alati juba ennetavalt voodi alla magama. kord ühes ukraina talutares läks ta jälle voodi alla magama ja tundis korraga väga ahvatlevat toidulõhna. pimedas käsikaudu leidis ta poti leemega ja sõi kõik suure naudinguga ära. hommikul hakkas südametunnistus lotmanit vaevama ja ta rääkis perenaisele loo ära. perenaine ei pahandanudki: "oi pojake, need olid rapped, mis ma kanadele keetsin!"

kuidas lotman oma naist esimest korda kohtas

nad kohtusid leningradi üliõpilaste teadusliku ühingu nõukogus. lotman oli juba kolmanda kursuse tudeng ja teenis raha joonistamisega.
zoja pöördus lotmani poole: "ma kuulsin, et te joonistate, mina aga pean välja andma seinalehe"
lotman vastas: "ma joonistan ainult raha eest."
zoja keeras ümber ja läks minema: "vuntsidega lurjus"

kuidas lotman naist võttis

zoja kasvas üles ilma vanemateta. tädi kasvatas teda. tädi aga ei sallinud lotmanit. kui zoja ja juri abielluma pidid, siis kõik külalised olid korterisse kutsutud ja lauad olid kaetud. tädi aga pulma ei tulnud, sest ta ei sallinud lotmanit. zoja oli sellest häiritud ja ulus nutta ja keeldus toast välja tulemast. külalised lonkisid mööda korterid ja hakkasid vaikselt roogasid maitsma. lotman muudkui keelitas ja meelitas zojat ja küsis lõpuks kategooriliselt: "lõppude lõpuks, kumba sa rohkem armastad, mind või oma tädi?" zoja ulgus vastu: "loomulikult tädi!"

kuidas lotman paadiga sõitis

kord leningradis läks lotman koos viktoria kamenskajaga sõudepaadiga lõbusõitu tegema. nad kaotasid paadi üle kontrolli ja lotman ronis rinnust saadik vette, et paati kaldasse saada. lotmani püksid aga said halvasti välja väänatud ja kui nad siis paadilaenutusest trammiga kodu poole sõitsid, siis hakkasid püksid tilkuma.

kihnu triloogia

loen ajalehest, et pöffil linastatakse mark soosaare kihnu triloogiat.
ja ei suuda meenutamata jätta, et tegelikult olevat nii olnud, et kui mark soosaar "kihnu mehe" purki pani 1986. aastal, et siis oli ta mingites etnograafilistes nüanssides natuke ajanud segi kihnu mehed ja manija mehed. ehk et nimetanud kuidagi kihnu mehi halvasti (kas mühakateks või midagi sinnapoole). selle eest olevat kihnu mehed mark soosaarele peksa andnud. ning siis mark soosaar polevat pärast seda 10 aastat kihnu saare peale jalga tõstnud.

londoni klubielust

charles william heckethorn kirjeldab oma londoni mälestustest 19. sajandi keskpaiga klubisid. olid vaidlemisklubid, olid prostituutide klubid. cripplegates asus peeruklubi, mille liikmed "kogunesid kord nädalas, et mürgitada naabreid ja valjude kärtsudega üksteisest üle peeretada".
billingsgate lähedases trahteris asus klubi, kus selle kandi kaupmehed "harjutasid rõvedat keelepruuki ja oskust toime tulla vastasseisudes".
oli veeringukorjajate klubi, mis koosnes "peamiselt koonritest ja kitsipungadest".
oli ka allakäinud poepidajate klubi, kuhu kuulusid selle valdkonna pankrotistunud ja muidu ebaõnnestunud tegelased.
ühes baldwini õlletoas kogunes pilakangelaste kubi, mille liikmed kandsid mõne muistse kangelase nime.
westminsteris kella kõrtsis käis koos valetajate klubi, kus ei tohtinud kõlada ühtegi ausat sõna.
oli ka uimaklubi, mis "hõlmas rahuarmastava meelelaadiga härrasmehi, kellele pakkus rahuldust saada trahteris kokku, suitsetada piipu ja olla täiesti vait kuni südaööni".
igavikuklubi oli aga selline, et "sada liiget jagasid öö ja päeva ja kakskümmend neli tundi omavahel nii, et klubi oli alati hõivatud - keegi ei tohtinud tõusta enne, kui saabus teda asendama järgmine klubiliige".
londonisse asutati ka berliini ja pariisi klubide eeskujul enesetapjate klubi. selle londoni klubi tegevusest ei ole palju teada. küll aga on teada, et pariisis oli klubil 12 liiget ning berliinis 6 liiget. igal aastal tehti klubis hääletus, et kes sel aastal end ära tapma peab. berliini klubi viimane liige sooritas kohustusliku enesetapu 1819. aastal. sellega sai ka klubi tegevus lõpu.

turismist 17. sajandi londonis

londoni kuulsaim hullumaja on loomulikult bedlam. ta on olnud kogu aeg olemas ja tema õigusjärglane on ka praegu olemas. asub west wickhami kandis. ning huvitav on ka märkida, et haigla eelmine asukoht ei olnud midagi muud, kui praegune imperial war museum.
igatahes on london hulle kogu aeg täis olnud. ning bedlami asutamisajaks loetakse 1247. bedlami nimi tuleneb tegelikult bethlehemist.
aga igatahes kolis haigla 1673. aastal moorfieldsi, kus ehitati tuileriesi stiilis loss. taani skulptor tegi lossi portaalideks spetsiaalseks kaks hullu mehe kuju - "märatsev hull" ja "melanhoolne hull".
need kujud ise said kuulsaks. ja samas tahtis linn näidata avalikkusele, et vaimuhaigust saab ohjes hoida ja ravida. nii hakkasidki 17. sajandi lõpus rännumeeste hordid tulema moorfieldsi lossi, kuhu neile tagati vaba sissepääs ning nad said vaadata puurides või ahelates hoitavaid hulle ning näha pealt ka protseduure. rännumehed said piisavalt lähedalt, kuid siiski turvalisest kaugusest vaadata, kuidas hulluarstid hulludele operatsioone tegid, aadrit lasid, külmavanne tegid ja ravimeid lõugade vahele surusid.

pavel dmitrijevitš durnovo kiri dmitri semjonovitš jazõkovile ning dmitri semjonovitš jazõkovi vastus pavel dmitrijevitš durnovole

armuline härra dmitri semjonovitš!
triestest saadeti hollandi laevaga polina, laeva kapten van dugen, minule 112 likööripudelit. tollist teatati, et likööri ei saa mulle ilma väliskaubandusameti eriloata kätte anda. seetõttu pöördun teie ekstsellentsi poole alandliku palvega anda korraldus mulle eespool nimetatud likööri väljaandmiseks.
võtke vastu, teie ekstsellents, mu siiras lugupidamine ja täielik ustavus.
p. d. durnovo


rahandusministeerium
väliskaubandusameti direktor
tema ekstsellents p. d. durnovole

armuline härra pavel dmitrijevitš,
mul on au vastata teie ekstsellentsi kirjale selle juunikuu 13-ndast kuupäevast, et st peterburgi tollile on antud korraldus, et teile, armuline härra, laevaga polina välismaalt saadetud 112 likööripudelit lastaks kuuluvuse kohaselt läbi 1819. aasta tollimaksumääraga, kui tollile esitatakse siinse aktsiisimaksuagentuuri kontori tõend nimetatud likööri sisseveo lubamisest.
palun alandlikult, teie ekstsellents, võtta vastu kinnitus minu täielikus lugupidamises ja ustavuses.
d. s. jazõkov

severnaja ptshela 10.01.1858

aafrikast

nimekas lõvikütt kapten gerard langes oma kire ohvriks. alžiirist marseillesse saabunud aurik tõi teate, et üks lõvi pistis kuulsa jahimehe nahka. gerard, kellele paljud valitsejad olid aurelva kinkinud, sündis 1817. aastal väikeses külakeses touloni lähistel. lähemad teated tema kohta puuduvad, kuid räägitakse, et tal ei läinud püss lahti.

lugusid 16. sajandi prantsusmaalt

- üks keda võlla viidi, nõudis, et mindagu teist tänavat pidi, kuna kartis, et keegi kaupmees tuleb ja võtab tal mingi vana võla pärast natist kinni.
- üks teine ütles timukale, et see ei puudutaks teda kõrist, sest ta kardab hirmsasti sealt kohast kõdi.
- keegi küsis juua aga kui timukas samast toobist esimesena jõi, siis loobus, sest kartis, et võib timukalt süüfilise saada.
- ühele picardie mehele toodi tapalava juurde hoor ja pakuti, et kui ta abiellub sellega, siis ta jäetakse ellu. kui mees oli naist natuke lähemalt silmitsenud ja nägi, et hoor on lonkab, ütles ta: "lase silmus kinni, too on ju lombakas"
- ühele teisele mehele, kellel pidi pea maha raiutama, tehti samasugune ettepanek. too silmitses hoora ja loobus, kuna tol on liiga terav nina ja lotendavad põsed.

wuolijoki ja salomaa

hella wuolijoki (s 1886) oli tegelikult valga tüdruk hella murrik. õppis tartus, imetles tõnissoni. gustav suits ajas talle hirmsasti ligi. aga läks soomlasele mehele ja ajas soomes kommunistide asja. töötas nõukogude luure heaks. teise ilmasõja järgselt võttis punaseid tuuli ära kasutades soome raadio direktori koha.
hiski salomaa (s 1891) oli soome emigrantide laps usa-s, kes oli elukutselt õmbleja ja ajas sündikalistide asja. ehk siis ka vasakpoolset asja. alates 1927. aastast salvestas columbia recordsis oma laulukesi, mis said ülipopulaarseks. eriti veel olukorras, et samal ajal soomes ei salvestatud midagi.
kui wuolijoki oli raadio direktor, siis hakkas ta ise saateid tegema. ja kuna ta hirmsasti vihkas popmuusikat ja eriti hiski salomaad ja eriti hiski salomaa laulu "lännen lokari", siis peksis ta ükskord otseeetris puruks selle plaadi.
https://www.youtube.com/watch?v=P59U0jFMxxo

koosolek pitka helsingi korteris 27.12.1940

mäletatavasti siunas pitka hirmsasti laidoneri ja pätsi ning ei elanud vabariigi ajal üldse eestis. kui aga tuli baaside leping ja okupatsioon, siis tuli ta elama helsingisse ja hakkas vastupanu organiseerima. väidetavalt olevat tal olnud soomes 300-liikmeline salk, kes oleks olnud valmis eestisse invasiooni tegema.
pitka üritas soome võimudele näidata, et ta on nr 1 isik, kellega eesti küsimuses rääkima peab ja soomlased andsidki siis pitkale ühe korteri, mis pidi nagu olema peastaap või midagi sinnapoole.
selles korteris peeti 27.12.1940 koosolek, kus võeti vastu eesti natsionaalsotsialistliku riigikorra põhiseadus. pitka nimelt kujutas ette, et kui sakslased tulevad lõuna poolt ning tema põhja poolt, siis saavad nad kusagil poole eesti peal kokku ja sakslased aktsepteerivad siis pitkat, pitka natsionaalsotsialistlikku parteid ja natsionaalsotsialistlikku riigikorda.
koosolekul määrati pitka eesti presidendiks ning mõned teised kohalviibinud said ministriportfellid.

hertsog magnuse pulmapidu

öeldakse küll, et kui hertsog magnus ivan julmale truudust vandus, et siis ta pani toime reetmise. aga osad räägivad, et ta tegi seda selleks, et siduda liivimaa lõdvalt tsaaririigiga ning vältida ivan julma sõjalist invasiooni.
igatahes oli ivan julm valmis magnusele andma üleeelmise tsaari ivan III lapselapse maria vladimirovna naiseks. pulmapidu juhtis ivan julm ise. nagu kirja on pandud, siis ivan julm ütles millal juua, millal süüa, millal laulda ja millal tantsida. ta laulis ka ise ja juhtis munkade koori. ja kui nood oma väsimuses tema tempos ei suutnud püsida, siis peksis neid vihahoos sauaga vastu päid.

kaks lugu aleksander genisest

esimene lugu
kord otsis aleksander genis oma raamatule pealkirja. ta tahtis, et pealkiri oleks vaste ingliskeelsele fast foodile. genis jõudis järeldusele, et see vaste on "kakuke". eide eest jooksis ära, taadi eest jooksis ära jne. et kakuke on kiire.
viis siis raamatu kirjastusse. kirjastuses istus laua taga halli palmikuga tõsine proua. prouale oli eelmine autor toonud kahe telliskivi paksusega manuskripti, millel oli suurelt mustalt pealkiri "kant".
genis pani oma "kakukese" arglikult selle kõrvale.
daam luges pealkirja ja noogutas: "kah ilus".

teine lugu
2011. aasta mais käis aleksander genis moskvas. kui ta lennujaamast taksoga linna tuli, siis granovitaja palata juures oli liiklus kinni pandud. tegemist oli rongkäiguga, kus kirikuisad kandsid ikoone, ning neid julgestasid automaatorid.
"kyrillose ja methodiose päev", ütles taksojuht selgituseks.
"brodsky sünniaastapäev", mõtles genis endamisi.

jannseni pärispatust

malle salupere on kirjutanud tänuväärse raamatu papa jannsenist.
teatavasti pidas jannsen ka päevikut ja kurtis seal alatasa, kuidas ta jumalast kaugenenud on ja palvetab ainult silmakirjaks jne. täpsemalt tundus nii, et nooruses kurtis ta, et tema ise on jumalast kaugel ja tegelikult ei usu jumalat üleüldse. ning elu lõpupoole kurtis rohkem selle üle, et jumal on teda maha jätnud kuigi ta ise hirmsasti jumalasse usub.
no igatahes kui ta nooruses kurtis alatasa, et küll ta on patune ja vääritu jne. siis malle salupere analüüs viib selleni, et kuna jannsen oli vennastekoguduse liige, mis joomist ei lubanud, siis joodik jannsen ei olnud. ja sellisel juhul eriti muud pattu üle ei jäänud, kui et küllap see jannsen masturbeeris.

ülesanne soome kuuekümnendate statistikaõpikust

oletame, et oled poliitiline vang nõukogude liidus ja sind kavatsetakse küüditada siberisse või mongooliasse. tõenäosus sattude siberisse on 0,7 ja mongooliasse 0,3. peale selle on teada, et kui valimisse võetakse siberlane, on temal tõenäosusega 0,8 seljas hülgenahast kasukas ning mongoolias oleks see näitaja 0,4. ühel hilisõhtul seotakse su silmad kinni ja sind visatakse veoautokasti. kaks nädalat hiljem auto peatub, sulle öeldakse, et oled väjlasaatmiskohas ja side võetakse silmadelt. esimesel inimesel, keda näed, ei ole seljas hülgenahast kasukat. kui suur on tõenäosus, et oled küüditatud siberisse?

üks täiendav peatükk hlebnikovistikasse

1960-ndal aastal toimus tartus aleksander bloki 80. sünniaastapäevale pühendatud konverents. konverentsil oli kohal leningradist bloki kunagine armuke, kes tundis hästi ka hlebnikovi. kui alliksaar hakkas werneris kätega vehkides luuletusi lugema, siis karjatas leningradi manamutt: "bozhe moi - hlebnikov voskres!"

jaan oksa karskusselts

kui legendaarne saaremaa kirjamees jaan oks massus kooliõpetajana töötas, siis asutas ta muuhulgas kohaliku karskusseltsi. seltsi liikmed pidid viinapruukimise keelust üleastumise puhul maksma 5 rubla trahvi "raamatulugemise ringkonna heaks". seltsi põhikiri lubas omatehtud jooke siiski tarvitada "aga mitte nii, et isamaale suud annad".

jannsen oma päevikus oma naisest

"selle hanirumala isikuga on mu olukord üsna karm ning olen sageli rõhutud ja umbusklik. issand, kallis jumal, õpeta mind ja aita mind. ainult koos sinuga suudan ma kõike ületada."
ja
"iga päevaga veendun ma ühe enam ja enam, missugune armetu olevus mu naiseks on"

kuidas noor näitleja kaarel toom estonia taha jooksis

1940. aasta sügisel hakati punavõimu põlistama. koolides hakati kommunismi õpetama jne. muuhulgas lõhuti ka monumente. kui septembris hakati reaalkooli juures koolipoistest vabadussõdalaste monumenti lõhkuma, siis läks noor näitetudeng kaarel toom lõhkujate käest küsima, et kui te nüüd selle ära lõhute, siis kuidas te ta pärast jälle üles saate? ning pistis ise kohe jooksu. monumendilõhkujad ajasid teda taga aga kätte ei saanud.

lahendusi tõuküsimusele

juba tsaariajal hakkasid meie juhtivad intellektuaalid muretsema rahva tõuküsimuse pärast. tõnissoni, reimanni, ridala jt ideaaliks oli võõrastest mõjudest rikkumata puhas eesti tõug. eestlaste tõus leiti rohkelt puudujääke ja degenereerumise märke. üldiselt nähti, et tõuparanduseks on vaja parandada sotsiaalseid olusid, inimesi siduda maaga, anda haridust, edendada karskusliikumist ja ühistegevust.
leiti, et erinevalt lätlastest ja venelastest, puuduvad eestlastel välised tõutunnused, sest nad pole suutnud oma algtõugu puhtana hoida. ning eestlaste negatiivseid omadusi nagu lahkpüüdlus, jonn ja rahvuse salgamine, tuleb suures osas kanda teiste rahvastega veresegamise arvele.
eesti kirjanduse seltsi koosolekul 1912. aastal tegi tõnisson ettepaneku kogu selle tõuparandusprotsessi monitoorimiseks seada sisse tõuraamat. analoogselt karjakasvatajate poolt kasutatavate tõuraamatutega.

kuidas kekkonen moskvas kohtus käis

kui soome ja nsvl olid rahulepingu alla kirjutanud, siis selle osa oli ka sõprus. pidid toimuma vastastikused kultuurivisiidid jne.
stalin isiklikult küsis esimese moskvasse saabunud soome delegatsiooni käest, et kui kaua läheb, kuni soomlased hakkavad sovjeete sõpradeks pidama. talle pakuti vastuseid vahemikus viis aastat kuni üks inimpõlv.
1945. aastal esimese moskvasse saabunud delegatsiooni seas oli ka juristiharidusega urho kekkonen. tal lubati minna jälgima nõukogude kohtute tööd. ta sattus istungile, kus süüdistatav oli varastanud koormast kahekilose seebikangi. süüdistatav tunnistas oma süüd. aga ta vabandas ennast sellega, et tema enda seebikaart oli kadunud. seadus nägi ette sellise varguse eest üheaastase vangistuse.
noore seebivarga kasuks rääkis see, et tema kaks venda olid sõjas langenud. üks saksa ja teine soome rindel. naine kasvatas saksamaal langenud venna väikest last ja seepi oli vaja. kohtu kaasistuja pühkis seda seika kuuldes silmanurgast pisara. seebivabriku juhtkond kinnitas, et süüdistatav on oma töös eriti tubli stahhaanovlane.
kohus pidas aru ja mõistis seebivargale kaks aastat tingimisi.
hiljem oli kekkosel võimalik kohtunikega rääkida. ta küsis, et kas naissoost kohtu koosseisul ei ole selliseid otsuseid mitte emotsionaalselt raske teha. naised kinnitasid, et nad on selliseid otsuseid tehes tihti hingeliselt keerulises seisundis.

kodustatud inimese teooria

berliini ülikooli professor gustav fritsch töötas 1875. aastal välja kodustatud inimese teooria. nimelt, et inimene on metsloom, kes on end ise ära kodustanud.
ta juhtis tähelepanu, et busmanid ja hotentotid erinevad euroopolastest omalaadse kehavormi poolest. nende luud on saledamad, kuid struktuurilt väga tihked. samas on eurooplase skelett justkui raskem aga selle struktuur on hõredam.
samalaadi lahknevusi võib täheldada metsikute ja kodustatud loomade skelette võrreldes.
seega on bušmanid metsloomade taolised ja eurooplased meenutavad koduloomi.

marie sternfeldi veike tunnikell

marie sternfeld oli tartu ehitusmeistri wilhelm sternfeldi abikaasa, kaheksa lapse ema. wilhelm sternfeld ehitas näiteks senini alles olevad majad kastani 3 ja 5. ehitas ka oskar rütlile maja ja nende pere olevat olnud üldse eelmise sajandi alguses üks tartu rikkamaid. hiljem nad vaesusid ja abikaasa wilhelm pani oma naise hullumajja. aga see selleks.
igatahes kui nad elasid veel hästi seal kastani tänaval, siis ostsid nad 1905. aastal pommidega kella, mis igal täistunnil mängis mingit kellamängu. sealhulgas ka öösel. hiljem marie sternfeld kirjutab oma mälestustes, et see teda üldse ei seganud, vaid "et öösel tunnilöömise aegus ikka laulu oli kuulda, siis ärkasime ülesse ja saime tunda mitmed õnned meie majas".

põhimõttekindel tänavakunstnik

eks üldiselt on nii, et kui sa oled juba soliidses eas härrasmees, sul on naine ja lapsed, siis sa enam öösiti salaja, kapuutsiga dressipluus seljas, teiste inimeste seintele sodimas ei käi. selle elustiiliga kaasneb muidugi ka käkaskaela üle aedade kättemaksuhimuliste kinnisvaraomanike eest põgenemine ja vahel ka peksasaamine.
aga ma kuulsin ühte lugu, et üks selline põhimõttekindel tänavakunstnik on tallinnas olemas. ja ta on selline hardcore-mees, et ta ei joonista mitte ainult seinu vaid ka ronge. õigemini, et midagi alla rongide ta ei joonistagi. ja et kodus naine just armastabki meest selliste asjade pärast. rongide joonistamisega on see nüanss, et kui vahele jääd, siis võidakse ka vangi panna. ja pannaksegi. nii et see tüüp ongi reaalselt plate peal istunud.
eks naine saab mehe plate peal istumise ajal kodus majapidamise juhtimisega üksindagi hakkama. loomulikult saab, sest ta on sellega arvestanud. naisel aga suunurk samal ajal tõmbleb ülespoole ja rind paisub uhkusest, et küll mul on ikka äge põhimõttekindel mees.

skrjabin genfis

modernistlik helilooja aleksander skrjabin elas mõnda aega genfis. ta kippus end ühtelugu jumalaks pidama. selle tõestamiseks läks ta genfi järvele kõndima. oleks äärepealt ära uppunud aga õnneks kohalikud kalurid päästsid ta. kui ta keset järve seal kaluripaadis natuke toibus, siis tõusis ta paadis püsti ja hakkas kaluritele jutlust pidama.

lev tolstoi pildi pihta sülitamisest

vajalikke fakte mälumängijatele: 1910. aasta talvel korraldas populaarne pühamees iliodor (kodanikunimega sergei trufanov) oma asutatud kirikus tsaritsõnis (vahepealne stalingrad, nüüdne volgograd) jumalateenistuse, mille osa oli lev tolstoi pildi pihta sülitamine.

ernst tolleri baieri nõukogude vabariik

6. aprillil 1919 kuulutasid baieri kommnistid eesotsas näitekirjaniku ning IMS veterani ernst tolleriga välja baieri nõukogude vabariigi. vabariik jõudis kesta kuus päeva aga nende päevade jooksul jõuti teha palju:
- ernst tolleri valitsus andis käsu baieri punaarmeele julmalt maha suruda kõik kontrrevolutsiooniline tegevus. baieri punaarmeed aga ei olnud olemas.
- valitsus kuulutas sõja würtembergile ja šveitsile, sest need keeldusid laenutamast baieri valitsusele 60 autot
- valitsus saatis telegrammi nii leninile kui ka paavstile, et eelmine baieri minister-president hoffmann on põgenenud bambergi ning kaasa võtnud ministeeriumi kempsu võtme
- valitsus teatas, et müncheni ülikool on nüüdsest peale avatud kõigile õppuritele, välja arvatud neile, kes tahavad õppida ajalugu. sest ajalugu on kodanlik õppeaine ja oht tsivilisatsioonile
- ühtlasi kuulutati välja, et raha on nüüdsest kõigile tasuta
- ametisse jõuti panna ka üks endine kelner kaitseministriks, endine murdvaras politseipresidendiks nign transpordiministriks mees, kes oli natuke töötanud raudteeliiprite hooldajana

vene siseministeeriumi arhiiv

julgeolekutöötaja rashid nurgalijev (rahvuselt kasahh) oli vene siseminister aastatel 2002-2012. 2011. aastal andis ta välja käskkirja nr 1001 siseministeeriumi arhiivide kasutuse kohta. „aдминистративный регламент ... по выдаче архивных справокˮ
vastavalt reglemendile võimaldatakse inimesele juurdepääs arhiivi ainult siis, kui ta esitab põhjalikud andmed otsitava kohta.

tautoloogiline oksüümoron

on tore tähele panna, et jõelähtme vallas asutati kodanikualgatuslik organisatsioon nimega "mittetulundusühing kodanikualgatuse selts"

kapten stephen alley salajasest elust

kapten stephen alley (1876-1969) oli hariduse poolest insener aga põhietegevuselt briti spioon venemaal. muuhulgas planeeris ta keisriperekonna päästmist jekaterinburgist ipatjevi majast. no selle asjaga läks nii, et kui veel oli võimalik keisrit päästa, siis oli briti valitsus kõhklev ja kui briti valitsus hingjõu tagasi sai, siis oli juba hilja keisrit päästa. seega siis kapten alley ainult planeeris keisri päästmist aga seda plaani ei hakatud kunagi ellu viima.
oma töö tõttu oli ta seotud elu lõpuni vaikimisvandega ega rääkinud oma asjadest tõesti mitte kellelegi. tema naise sõnul oli ta "suur vaikija".
oma naisele beatricele ütles kapten alley, et; "mõnikord lähen ma ära üheks ööks, mõnikord aastaks ja ma ei saa sulle öelda, kus ma viibin. kuid ma töötan kroonile".
naine ei uskunud sellest mitte sõnagi. ta arvas alati, et kapten alley käis tegelikult pummeldamas.