jannseni pärispatust

malle salupere on kirjutanud tänuväärse raamatu papa jannsenist.
teatavasti pidas jannsen ka päevikut ja kurtis seal alatasa, kuidas ta jumalast kaugenenud on ja palvetab ainult silmakirjaks jne. täpsemalt tundus nii, et nooruses kurtis ta, et tema ise on jumalast kaugel ja tegelikult ei usu jumalat üleüldse. ning elu lõpupoole kurtis rohkem selle üle, et jumal on teda maha jätnud kuigi ta ise hirmsasti jumalasse usub.
no igatahes kui ta nooruses kurtis alatasa, et küll ta on patune ja vääritu jne. siis malle salupere analüüs viib selleni, et kuna jannsen oli vennastekoguduse liige, mis joomist ei lubanud, siis joodik jannsen ei olnud. ja sellisel juhul eriti muud pattu üle ei jäänud, kui et küllap see jannsen masturbeeris.

ülesanne soome kuuekümnendate statistikaõpikust

oletame, et oled poliitiline vang nõukogude liidus ja sind kavatsetakse küüditada siberisse või mongooliasse. tõenäosus sattude siberisse on 0,7 ja mongooliasse 0,3. peale selle on teada, et kui valimisse võetakse siberlane, on temal tõenäosusega 0,8 seljas hülgenahast kasukas ning mongoolias oleks see näitaja 0,4. ühel hilisõhtul seotakse su silmad kinni ja sind visatakse veoautokasti. kaks nädalat hiljem auto peatub, sulle öeldakse, et oled väjlasaatmiskohas ja side võetakse silmadelt. esimesel inimesel, keda näed, ei ole seljas hülgenahast kasukat. kui suur on tõenäosus, et oled küüditatud siberisse?

üks täiendav peatükk hlebnikovistikasse

1960-ndal aastal toimus tartus aleksander bloki 80. sünniaastapäevale pühendatud konverents. konverentsil oli kohal leningradist bloki kunagine armuke, kes tundis hästi ka hlebnikovi. kui alliksaar hakkas werneris kätega vehkides luuletusi lugema, siis karjatas leningradi manamutt: "bozhe moi - hlebnikov voskres!"

jaan oksa karskusselts

kui legendaarne saaremaa kirjamees jaan oks massus kooliõpetajana töötas, siis asutas ta muuhulgas kohaliku karskusseltsi. seltsi liikmed pidid viinapruukimise keelust üleastumise puhul maksma 5 rubla trahvi "raamatulugemise ringkonna heaks". seltsi põhikiri lubas omatehtud jooke siiski tarvitada "aga mitte nii, et isamaale suud annad".

jannsen oma päevikus oma naisest

"selle hanirumala isikuga on mu olukord üsna karm ning olen sageli rõhutud ja umbusklik. issand, kallis jumal, õpeta mind ja aita mind. ainult koos sinuga suudan ma kõike ületada."
ja
"iga päevaga veendun ma ühe enam ja enam, missugune armetu olevus mu naiseks on"

kuidas noor näitleja kaarel toom estonia taha jooksis

1940. aasta sügisel hakati punavõimu põlistama. koolides hakati kommunismi õpetama jne. muuhulgas lõhuti ka monumente. kui septembris hakati reaalkooli juures koolipoistest vabadussõdalaste monumenti lõhkuma, siis läks noor näitetudeng kaarel toom lõhkujate käest küsima, et kui te nüüd selle ära lõhute, siis kuidas te ta pärast jälle üles saate? ning pistis ise kohe jooksu. monumendilõhkujad ajasid teda taga aga kätte ei saanud.

lahendusi tõuküsimusele

juba tsaariajal hakkasid meie juhtivad intellektuaalid muretsema rahva tõuküsimuse pärast. tõnissoni, reimanni, ridala jt ideaaliks oli võõrastest mõjudest rikkumata puhas eesti tõug. eestlaste tõus leiti rohkelt puudujääke ja degenereerumise märke. üldiselt nähti, et tõuparanduseks on vaja parandada sotsiaalseid olusid, inimesi siduda maaga, anda haridust, edendada karskusliikumist ja ühistegevust.
leiti, et erinevalt lätlastest ja venelastest, puuduvad eestlastel välised tõutunnused, sest nad pole suutnud oma algtõugu puhtana hoida. ning eestlaste negatiivseid omadusi nagu lahkpüüdlus, jonn ja rahvuse salgamine, tuleb suures osas kanda teiste rahvastega veresegamise arvele.
eesti kirjanduse seltsi koosolekul 1912. aastal tegi tõnisson ettepaneku kogu selle tõuparandusprotsessi monitoorimiseks seada sisse tõuraamat. analoogselt karjakasvatajate poolt kasutatavate tõuraamatutega.

kuidas kekkonen moskvas kohtus käis

kui soome ja nsvl olid rahulepingu alla kirjutanud, siis selle osa oli ka sõprus. pidid toimuma vastastikused kultuurivisiidid jne.
stalin isiklikult küsis esimese moskvasse saabunud soome delegatsiooni käest, et kui kaua läheb, kuni soomlased hakkavad sovjeete sõpradeks pidama. talle pakuti vastuseid vahemikus viis aastat kuni üks inimpõlv.
1945. aastal esimese moskvasse saabunud delegatsiooni seas oli ka juristiharidusega urho kekkonen. tal lubati minna jälgima nõukogude kohtute tööd. ta sattus istungile, kus süüdistatav oli varastanud koormast kahekilose seebikangi. süüdistatav tunnistas oma süüd. aga ta vabandas ennast sellega, et tema enda seebikaart oli kadunud. seadus nägi ette sellise varguse eest üheaastase vangistuse.
noore seebivarga kasuks rääkis see, et tema kaks venda olid sõjas langenud. üks saksa ja teine soome rindel. naine kasvatas saksamaal langenud venna väikest last ja seepi oli vaja. kohtu kaasistuja pühkis seda seika kuuldes silmanurgast pisara. seebivabriku juhtkond kinnitas, et süüdistatav on oma töös eriti tubli stahhaanovlane.
kohus pidas aru ja mõistis seebivargale kaks aastat tingimisi.
hiljem oli kekkosel võimalik kohtunikega rääkida. ta küsis, et kas naissoost kohtu koosseisul ei ole selliseid otsuseid mitte emotsionaalselt raske teha. naised kinnitasid, et nad on selliseid otsuseid tehes tihti hingeliselt keerulises seisundis.

kodustatud inimese teooria

berliini ülikooli professor gustav fritsch töötas 1875. aastal välja kodustatud inimese teooria. nimelt, et inimene on metsloom, kes on end ise ära kodustanud.
ta juhtis tähelepanu, et busmanid ja hotentotid erinevad euroopolastest omalaadse kehavormi poolest. nende luud on saledamad, kuid struktuurilt väga tihked. samas on eurooplase skelett justkui raskem aga selle struktuur on hõredam.
samalaadi lahknevusi võib täheldada metsikute ja kodustatud loomade skelette võrreldes.
seega on bušmanid metsloomade taolised ja eurooplased meenutavad koduloomi.

marie sternfeldi veike tunnikell

marie sternfeld oli tartu ehitusmeistri wilhelm sternfeldi abikaasa, kaheksa lapse ema. wilhelm sternfeld ehitas näiteks senini alles olevad majad kastani 3 ja 5. ehitas ka oskar rütlile maja ja nende pere olevat olnud üldse eelmise sajandi alguses üks tartu rikkamaid. hiljem nad vaesusid ja abikaasa wilhelm pani oma naise hullumajja. aga see selleks.
igatahes kui nad elasid veel hästi seal kastani tänaval, siis ostsid nad 1905. aastal pommidega kella, mis igal täistunnil mängis mingit kellamängu. sealhulgas ka öösel. hiljem marie sternfeld kirjutab oma mälestustes, et see teda üldse ei seganud, vaid "et öösel tunnilöömise aegus ikka laulu oli kuulda, siis ärkasime ülesse ja saime tunda mitmed õnned meie majas".

põhimõttekindel tänavakunstnik

eks üldiselt on nii, et kui sa oled juba soliidses eas härrasmees, sul on naine ja lapsed, siis sa enam öösiti salaja, kapuutsiga dressipluus seljas, teiste inimeste seintele sodimas ei käi. selle elustiiliga kaasneb muidugi ka käkaskaela üle aedade kättemaksuhimuliste kinnisvaraomanike eest põgenemine ja vahel ka peksasaamine.
aga ma kuulsin ühte lugu, et üks selline põhimõttekindel tänavakunstnik on tallinnas olemas. ja ta on selline hardcore-mees, et ta ei joonista mitte ainult seinu vaid ka ronge. õigemini, et midagi alla rongide ta ei joonistagi. ja et kodus naine just armastabki meest selliste asjade pärast. rongide joonistamisega on see nüanss, et kui vahele jääd, siis võidakse ka vangi panna. ja pannaksegi. nii et see tüüp ongi reaalselt plate peal istunud.
eks naine saab mehe plate peal istumise ajal kodus majapidamise juhtimisega üksindagi hakkama. loomulikult saab, sest ta on sellega arvestanud. naisel aga suunurk samal ajal tõmbleb ülespoole ja rind paisub uhkusest, et küll mul on ikka äge põhimõttekindel mees.

skrjabin genfis

modernistlik helilooja aleksander skrjabin elas mõnda aega genfis. ta kippus end ühtelugu jumalaks pidama. selle tõestamiseks läks ta genfi järvele kõndima. oleks äärepealt ära uppunud aga õnneks kohalikud kalurid päästsid ta. kui ta keset järve seal kaluripaadis natuke toibus, siis tõusis ta paadis püsti ja hakkas kaluritele jutlust pidama.

lev tolstoi pildi pihta sülitamisest

vajalikke fakte mälumängijatele: 1910. aasta talvel korraldas populaarne pühamees iliodor (kodanikunimega sergei trufanov) oma asutatud kirikus tsaritsõnis (vahepealne stalingrad, nüüdne volgograd) jumalateenistuse, mille osa oli lev tolstoi pildi pihta sülitamine.

ernst tolleri baieri nõukogude vabariik

6. aprillil 1919 kuulutasid baieri kommnistid eesotsas näitekirjaniku ning IMS veterani ernst tolleriga välja baieri nõukogude vabariigi. vabariik jõudis kesta kuus päeva aga nende päevade jooksul jõuti teha palju:
- ernst tolleri valitsus andis käsu baieri punaarmeele julmalt maha suruda kõik kontrrevolutsiooniline tegevus. baieri punaarmeed aga ei olnud olemas.
- valitsus kuulutas sõja würtembergile ja šveitsile, sest need keeldusid laenutamast baieri valitsusele 60 autot
- valitsus saatis telegrammi nii leninile kui ka paavstile, et eelmine baieri minister-president hoffmann on põgenenud bambergi ning kaasa võtnud ministeeriumi kempsu võtme
- valitsus teatas, et müncheni ülikool on nüüdsest peale avatud kõigile õppuritele, välja arvatud neile, kes tahavad õppida ajalugu. sest ajalugu on kodanlik õppeaine ja oht tsivilisatsioonile
- ühtlasi kuulutati välja, et raha on nüüdsest kõigile tasuta
- ametisse jõuti panna ka üks endine kelner kaitseministriks, endine murdvaras politseipresidendiks nign transpordiministriks mees, kes oli natuke töötanud raudteeliiprite hooldajana

vene siseministeeriumi arhiiv

julgeolekutöötaja rashid nurgalijev (rahvuselt kasahh) oli vene siseminister aastatel 2002-2012. 2011. aastal andis ta välja käskkirja nr 1001 siseministeeriumi arhiivide kasutuse kohta. „aдминистративный регламент ... по выдаче архивных справокˮ
vastavalt reglemendile võimaldatakse inimesele juurdepääs arhiivi ainult siis, kui ta esitab põhjalikud andmed otsitava kohta.

tautoloogiline oksüümoron

on tore tähele panna, et jõelähtme vallas asutati kodanikualgatuslik organisatsioon nimega "mittetulundusühing kodanikualgatuse selts"

kapten stephen alley salajasest elust

kapten stephen alley (1876-1969) oli hariduse poolest insener aga põhietegevuselt briti spioon venemaal. muuhulgas planeeris ta keisriperekonna päästmist jekaterinburgist ipatjevi majast. no selle asjaga läks nii, et kui veel oli võimalik keisrit päästa, siis oli briti valitsus kõhklev ja kui briti valitsus hingjõu tagasi sai, siis oli juba hilja keisrit päästa. seega siis kapten alley ainult planeeris keisri päästmist aga seda plaani ei hakatud kunagi ellu viima.
oma töö tõttu oli ta seotud elu lõpuni vaikimisvandega ega rääkinud oma asjadest tõesti mitte kellelegi. tema naise sõnul oli ta "suur vaikija".
oma naisele beatricele ütles kapten alley, et; "mõnikord lähen ma ära üheks ööks, mõnikord aastaks ja ma ei saa sulle öelda, kus ma viibin. kuid ma töötan kroonile".
naine ei uskunud sellest mitte sõnagi. ta arvas alati, et kapten alley käis tegelikult pummeldamas.

nigeeria kirjade gurmaanidele

praegu tuli mulle klassikaline nigeeria kiri. ühtpidi hämmastav, et selliseid stiilipuhtaid kirju ikka veel liigub. teisalt on sellel kirjal muidugi kõrge esteetiline ja kirjanduslik väärtus. lugemisnauding garanteeritud.

Alates Stephanie Leost!

Ma kirjutan teile seda sõnumit pisarate ja kurbusega ja ma tean, et see postitus võib tulla teile üllatusena, olen Stephanie Leo. Ainus tütar. Minu isa oli väga rikkalik kakaokaupmees Abidjan Côte d'Ivoire'is (Cote Ivoire), mu isa mürgitas surmaga oma äripartnerite poolt ühel ärireisil.

Mu ema suri, kui olin laps, ja sellest ajast alates võttis mu isa mind nii eriliseks. Enne kui mu isa suri Abidjanis asuvas erahaiglas, kutsus ta mind salapärasesse ja ütles mulle, et tal on summa (7500000,00) seitse miljonit viis sadu tuhat USA Dorellat, mis jäeti fikseeritud / vahekontole üks rahvusvahelisest pangast siin Abidjanis, kasutas ta fondi hoiuleandmisel oma ainsana oma tütre nime Kin. Minu hilinenud isa tegi mulle ülesandeks otsida välismaist partnerit minu valitud riigis, kus ma selle raha üle kanda ja kasutan seda investeerimise eesmärgil nagu kinnisvara haldamine või hotelli juhtimine.

Püüan teie abi auväärselt järgmistel viisidel: (1) Anda pangakonto, kuhu see raha üle kantakse. (2) Teenida minu eestkostjana. oma riiki oma hariduse edendamiseks.

Märkus: olen valmis pakkuma teile 20% kogu summast oma jõupingutuste / panuse hüvitamiseks pärast selle fondi edukat ülekandmist teie määratud pangakontole. Ootan teie kuulmist varsti. Palun võtke minuga ühendust minu privaatset e-posti teel (sloe757@gmail.com)

Parimate soovidega,

Stephanie Leo

kudias marssal lars siggesson merre kukkus

1541. aastal peeti nn krahvisõda, kus seni vaenujalal olnud taani ja rootsi seljad kokku panid ning pidasid maha ühe sõja lüübeki ja lüübeklaste taga seisnud hollandi vastu. pärast edukat sõda otsustati oma vanu erimeelsusi korrigeerida ja teha üks kohtumine. kohtumispaik oli rootsi idakaldal asuv bromsebro. kuna läbirääkimiste osa oli ka mulje avaldamine, siis saabusid mõlemad kuningad (taanist christian III ja rootsist gustav vasa) kohale suure laevastikuga, tirisid kohale kõik oma suurtükid, lipud jne. kohtumine leidis aset 30. septembril 1541. kui siis rootsi kuningas saabus laevaga kohale ning hakkas maale minema, siis tema õuemarssal lars siggesson komistas sillal ja kukkus merre. sõdurid õngitsesid marssali muidugi kohe veest välja. kui ta oli veest välja tiritud, siis seisis ta kaldal ja pidi ootama, kuni vesi temast välja tilkus. taani ja rootsi kuningas alustasid teineteise tervitamist sealsamas tilkuva marssali kõrval.

tsukovski päevik 17.11.1919

laenasin 36 puuhalgu nikolai gumiljovile.

viinavõtmisest

suurt joomist venemaal tuleb seletada sellega, et talupojad pidasid oma põhitööks viljakasvatust. seega oli viljakasvatusest teenitud raha püha ja seda ei tohtinud maha juua. aga muudest allikatest teenitud raha võis vabalt maha juua. nii juhtus, et kui raudtee rajamise järel muutus kalapüük viljakasvatusest tulusamaks, siis ei toonud see kaasa mitte heaolu kasvu, vaid ainult mahajoodud rahasummade suurenemise. ning kui talupojad läksid linna tööle, siis tehases teenitud rahal ei olnud samuti seda puutumatust ning oli täiesti legitiimne see kõik maha juua.

müra ajalugu

vladimir lapin kirjutas raamatu peterburi helide ajaloost. ongi nii, et vähemalt peterburis olid igal aastaajal ja kellaajal omad helid. tehasemüra hakati sovjeedi ajal estetiseerima. keegi rääkis, et muuseumid ja rafaeli maalid ja eelnenud ajastute kunstlilled tuleks hävitada, sest rahvas armastab nüüd auru jõudu, dünamiidi võimsust, sureenide laulu ning rataste ja võllide liikumist.
kui lenini surma järel hakati mõtlema leningradis, et millist ausammast leninile teha siis kavandid olid järgmised:
1) püstitada hiigeltorn eiffeli torni sarnaselt ning isegi veel kõrgem. torni tipus peaks keerlema maakera ning selle all asetsema tohutud hoorattad, mis oma müraga meenutaksid tehaste töömüra. torni sees tuleks eksponeerida revolutsiooni arengut ja seda, kuidas inimene arenes kommunismiehitajaks ja marksistiks.
2) püstitaga hiigelrahn, millel peatumatult liiguksid rong ja traktor ning voolaks oja.

minu punased jooned

paljud lugejad on minu käest küsinud praegusel ajal, et mis on minu punased jooned.
no praha kevade ideaalid muidugi. seda niikuinii
staadionirokist olen valmis loobuma.
omast kojast, okaspendlist ja heterost aga ei iialgi.

pühendatud kõikidele pikajuukselistele hipidele ja dissidentlikele luuletajatele

kui andropov lahkus kgb juhi kohalt keskkomiteesse, siis pidas ta lahkumispeol lähimatele kaasvõitlejatele kõne. silmas pidades kõiki hipisid, tuleks ühte kohta eriliselt tsiteerida:
"ütlen teile otse, et mul on selline mulje, et meie tegevuses oli üks hetk, see oli 1967. aasta alguses, kui olukord oli selline: kõik need pikajuukselised, kõik need dissidentlikud luuletajad ja nii edasi aktiviseerusid. hrustsovi arulagedate mõtete mõjul. tulid välja tänavatele, aga meil oli tagavaraks vaid üks vahend - arreteerimine. ja ei midagi muud. kuid nüüd te teate, et kgb suutis ikkagi dissidendid ja vaenlased purustada. kuidas neid ka ei nimetataks, on nad ikkagi vaenlased."

hiina tudengitest

n-liit üritas olla progressiivse maailma teenäitaja. no tahtis vähemalt sotsialismimaad ennast järgima panna. aga oli probleeme. näiteks hiinaga. ja albaaniaga, kes osaliselt kaldus maoistlikku koolkonda. n-liit aga tahtis albaaniasse oma baase viia, et vahemerel saaks domineerida ja et nende kaudu saaks araabiamaailmas domineerima hakata.. no ja kui moskval ja pekingil suusad lõplikult risti olid, siis hakati üliõpilasvahetuse raames tulnud hiina tudengeid riigist välja kupatama. need olevat levitanud maoistlikku kirjandust. vene tudengid aga toodi hiinast ära, sest väidetavalt olid hiinlased neid kiusama hakanud. kui hiina tudengid aeti raudteejaama ja nad pidid rongi peale minema, siis suure meelepahaga nad sittusid enne minekut otse perroonile.

andropovi luulet

me pole endale üldse teadvustanud, et andropov oli ka luuletaja. siinkohal üks luuletus, mida ma ei suuda kuidagi eesti keelde tõlkida:

sbrehnul kakoi-to lihodei
kak budto portit vlast ljudei
o tom vse umniki tverdjat
s teh por už mnogo let podrjad
ne zametšaja (vot napast)
što tšaštše ljudi portjat vlast

lugusid suudlemisest

brezhnevi suudlus

eks idabloki maade juhid teadsid oma kogemuste najalt, et brežnevil on komme suule suudelda. kui prahas oli käimas kevad ja kombineeriti võimalusi olukorra rahustamiseks, üks koosolek korraldati bratislavas. brežnev tuli sinna ka isiklikult kohale. aleksander dubcek pidi talle lennujaama vastu minema. ning teades juba ette, et läheb suuremaks suudlemiseks, võttis ta kaasa suure lillebuketi. eesmärk oli see, et surub selle buketi brežnevi ja enda vahele ning pääseb seega suudlusest. brežnev üritas teda suudelda ühelt ja teiselt poolt lilledest mööda aga ei õnnestunudki.

afganistani suudlus

eks juri andropov oli 68-aastaselt juba põdur mees. kui ta 1982. aastal afganistanis käis, siis tagasitulles kukkus ta kokku. oli kaks päeva teadvuseta. ise ta kahtlustas, et sai mingi nakkuse, kui ta seal afganistanis kohalikke juhte suudles.

kindral aladini suudlus

kui siis andropov oli endiselt haiglas, läks kgb kindral alidin teda haiglasse vaatama. kindral meenutas hiljem: "me kohtusime, embasime ja suudlesime...."

siim kallase ja aadu musta väimeheks olemisest

ma ei mõtle sellele väga tihti. aga vahest siiski. nimelt kui olla näiteks aadu musta väimees ja seega niiöelda abielumehena tema tütart suudelda, siis kuidas tõrjuda oma peast mõtet, et sa suudled tegelikult aadu musta. sama probleem esineb siim kallase väimeheks olemisel.

kõige südamlikum ja meeldejäävam episood

elus on nii, et mõni asi kohe jääb meelde.
see oli ühel suvisel laupäeva hommikul käsmu poolsaarel. hoolimata varasest hommikutunnist ukerdas seal rannaniidul vanainimeste grupp. naised olid sellistes lillelistes kleitides ja suvekübaratega. kaks meest olid matkapükstes, ruudulise särgi ja matkavestiga. tundus, et nad on näiteks kunstiõpetuse õpetajad või midagi sinnapoole. no näiteks kursusekaaslased või midagi.
neil oli plaanis piknikku pidada. korvid olid kaasas ja termosed. vist olid neil kaasas ka kokkuklapitavad matkatoolid. nii nad seal oma varustust laiali laotasid ja oma olemist mugavaks tegid.
ma möödusin nendest viisakalt.
möödumise ajal ütles üks härrasmees teisele: "anatol, luba ma valan sulle kohvi!"

pajatusi vanast pärnust

võib küll olla selline linnapajatuste pajataja, kes kopeerib ilma viitamata teiste inimeste kirjatöid ja korraldab pensionäride 5 euro eest ekskursioone ilma makse deklareerimata.

aga sa võid ka olla olaf esna.

pajatus sellest, kuidas härra sai ja preili perens minestasid

eks kui oli juba randa kõvasti investeeritud. olid mudaravilad ja kuursaalid ja rannahooned. siis taibati, et supeluse tänav on kullaauk. et raha kõnnib mööda supeluse tänavat edasi-tagasi. supeluse 19 majja asutati siis 1928. a kohvik nimega silvia. kohvik sai populaarseks. seal tehti ka kunstinäituseid ja igasugu kontserte ja kultuuriüritusi. kuna seal oli hea tantsupõrand, siis võeti seal ette kestvustantsu rekordi püstitamine. püstitajateks oli härra sai ja preili perens. 31.08.1932 oli siis see päev. nad tantsisid kolm tundi ja 10 minutit. ning väidetavalt pärast lõpuvalssi minestasid nad mõlemad.

pajatus pärnu lihunikkude seltsist

pärnus asutati 1921. aastal pärnu lihunikkude selts. 1931. aastal tegid lihunikud üldkoosoleku, muutsid põhikirja ja panid oma seltsile uue nime - pärnu lihunikkude selts lootus.

pajatus jalgratturite klubist

kui jalgrattad moodi läksid, siis kõigepealt asutasid oma ratturite seltsi kohalikud sakslased. 1901. aasta 4. veebruaril aga asutati ka eestlaste selts. klubi nimeks pandi vambola. jalgrattaklubi sai endale ruttu jalad alla ning juba järgmisel aastal taotleti endale luba kangete alkohoolsete jookidega puhveti avamiseks nn valges koolimajas ehk rüütli 40.

pajatus spordiselts vaprusest

pärnus tegutses ka spordiselts vaprus. kuna powerit oli neil nii palju, siis mõeldi, et mida sellega peale hakata. otsustati teha üks jooks tallinnasse. eestvedaja oli legendaarne spordimees william puust. jooks toimus 01.07.1928. nad jõudsidki kohale ja ootasid pompöösset vastuvõttu. aga kuna tallinnas olid käimas samal ajal rahvusvahelised kergejõustikuvõistlused, siis ei pannud jooksuga kohale saabunud pärnakaid keegi tähele.

pajatus luikedest

president päts käis ikka pärnus tervist kosutamas. 1934. aastal kuulis ta jutte, et linn tahab luigetiiki rajada. ta ei olnud kade mees ja kinkis kohemaid pärnule kolm luike - kaks isast ja ühe emase. kaaluti rannaparki luigetiige rajamist aga lõpuks pandi nad ikka elama vallikääru. luikedel kärbiti küll tiibu aga nad natuke said ikka lennata. küll nad lendasid valgeranda ja küll sinti ja küll tahkuranda. iga kord jälitas neid pargivaht ja tõi tagasi. ühe luigega, kes sinti pages, juhtus see, et üks jahimees lasi ta metsiku luige pähe maha. lisaks valvamisele, et luiged ära ei põgeneks, tuli valvata, et masuurikad neid ei kiusaks. palgal oli eraldi valvur. neile ehitati keset vett luigemaja. ja tassiti muudkui toitu ette. luiged aga hakkasid munele ja pisikesi luiki tuli järjest juurde. 1939. aastaks oli linnavalitsus nendega püsti hädas, sest kõik kohad olid luiki täis, luiged sõid hirmus palju ja nende ületalve pidamine oli kulukas. ning eraldi luigevahi ametikoha hoidmine hakkas ka ebaproportsionaalsena tunduma. linnavalitsus üritas luiki müüa 10 krooni tükk aga keegi ei ostnud. siis kingiti kaks luike narva-jõesuule. narva-jõesuu tänas ja lubas midagi vastu kinkida. kaks luike õnnestus sokutada loodushoiu ja turismi instituudile. olukorra lahendas teine ilmasõda.

pajatus karujahist

meil on brackmanni monument ja brackmanni park. ja meil on eesti esimene mängufilm (1914) karujahist pärnumaal. aga et kaks ja kaks kokku panna, siis brackmann oli sel ajal linnapea, kui linn andis maa odava hinnaga waldhofi tselluloosivabrikule. ning brackmann oli ka ise as waldhof osanik. kui ajakirjanik nimega karu üritas sellest kirjutada kohalikus ajalehes, siis sattus ta repressioonide alla. see oligi see karu, keda raehärrad filmis jahtisid.

pajatus presidendi haigest jalast

noor vabariik rajas lepplaane küla kuhugi kilksama, suigu ja are vahele. president päts armastas aga ühtelugu pärnus puhkamas käia. tegelikult oli tal jalg väga haige ja ta käis pärnus jalga ravimas. olla nii olnud, et kui ta pärnusse jõudis, siis ta jupp aega kellegagi ei kohtunud ja kusagil ei käinud. kui jalg juba kõbusamaks läks ja nägu enam grimassides ei olnud, siis ilmus ta välja ja kohtus kohalike tegelastega. niisiis pandi ta autosse ja sõidutati koos põllutööministri hr taltsi ja põllumajandusinspektori hr sinbergiga uudismaale rajatud lepplaane küla vaatama. kohalikud elanikud kurtsid, et koolimaja on sinna vaja. päts lubas juba samal aastal midagi ette võtta (1937. a saigi koolimaja valmis). aga tagasiteel (5 km enne pärnut) jäi riigpea auto mutta kinni. haige jalaga president päts, põllutööminister talts ja põllumajandusinspektor sinberg astusid autost välja ja kukkusid lükkama. saidki auto porist välja. kuna aga tee oli hullus seisus, siis ei saanudki president enam autosse istuda vaid pidi oma haige jalaga 5 km pärnusse maha kõndima.

episoode euroopa kroonitud peade elust

1. episood ehk kuidas ahv hammustas kreeka kuningat

aleksandros sai kreeka kuningaks 24-aastaselt. kui ta oli kolm aastat troonil istunud, siis läks ta ühel päeval jalutama oma tatoi lossi parki. seal pargis oli ka viinamägi ja viinamäe pidajal olid ahvid. makaagid. tol päeval läks kuninga koer makaagiga kisklema. kui kuningas neid lahutama läks, tuli üks teine makaak ja hammustas kuningat jalast. haav läks juba järgmisel päeval sepsisesse aga keegi ei julgenud jalga amputeerida. nii surigi kuningas aleksandros hirmsates piinades vaeveldes ahvuhammustusse.

2. episood ehk kuidas wilhelm II oma maailmapilti harmoniseeris

kui wilhelm II oli juba jupp aega võimust ilma olnud ning redutanud hollandis doornsis, siis tuli hitler võimule. wilhelmile põhimõtteliselt hitler meeldis, sest nad mõlemad ei sallinud juute. wilhelm oli harras kristlane. hitler aga ei sallinud ei kristlasi ega monarhiat. et siis oma maailmapilti kuidagi harmoniseerida, siis oli wilhelm kujundanud enda jaoks veendumuse, et jeesus ei olnud juut. samuti oli ta veendumusel, et prantslased ja inglased on tegelikult neegrid.

3. episood ehk itaallaste eelviimane kuningas

vittorio emanuelle III sai kuningaks 1900. aastal, kui tema isa mõrvati. kui võimule tuli mussolini, siis ei jäänud tal muud üle, kui mussolinit toetada. sest alternatiiv oleks olnud radikaalne sotsialism, mis oleks viinud riigi ehk hispaania-laadsesse kodusõtta. eks ilmselt vittorio emanuelle III ise ka väikestviisi uskus itaalia suurusesse, meelekindlusesse, kuldse ajastu saabumisse, relvade jõusse jne. sest kui mussolini oma paraade pidas, siis ronis kuningas ka püünele. seisis siis seal mussoliniga kõrvuti. sellest muidugi eriti ei räägita, sest kuningat ei pandud tähele. sest vittorio emanuelle III oli ainult 1 meeter 50 sentimeetrit pikk.

peatükke belgia sotsiaalhoolekande ajaloost

19. sajandil, ja mõnel pool ka hiljem, oli reegliks põhimõte, et iga vald hoolitseb oma santide eest ise. kui oli juba suurem mobiilsus, siis oli tükk tegemist, et kõiki sante oma kodukohavaldadesse saata. ja üleüldse tuvastada, et kust vallast nad pärinevad. ja huvitaval kombel ei olnud 19. sajandil enamike euroopa riikide vahel piirikontrolli. seega ei olnud küsimus enam valdades, vaid oli küsimus riikides. siis hakati kehtestama hoolekandekohustust kodakondsuse järgi. et iga riik hoolitsegu oma santide eest ise.
nii kehtestas belgia 1891. a põhimõtte, et tööpõlgurlikud belgia kodanikest sandid saadeti hollandi piiri lähedale merksplasi koonduslaagrisse, kus neile õpetati tööharjumusi. aga kes kodanikud ei olnud, need saadeti riigist välja. kuna see koonduslaager olevat tõesti olnud karm, siis hakkasid belgia hulgused kinnipidamisel oma belgia kodakondsust maha salgama. selle peale saadeti nad piirile ja aeti üle piiri teise riiki. need aga siis imbusid mõne aja pärast jälle tagasi belgiasse logelema.
selle peale viis politsei kõik hulgused, sh ka ennast välismaalasteks nimetavad, koonduslaagrisse. loodeti, et kui neid seal neli kuud kinni hoida, siis nad tunnistavad oma tegeliku kodakondsuse üles. aga nad ei tunnistanud. nii oli merksplasi koonduslaagris ühel hetkel kinnipidamisel juba tuhandeid kahtlase kodakondsusega hulguseid, kes aga endiselt hoidusid kramplikult üles tunnistamast, et nad on belglased. kinnipidamise kulud läksid lõpuks liiga suureks ja nad kõik lasti vabaks.

tsitaate briti härrasmeeste testamentidest

1781 - mina, john aylett stow, pärandan selle viis gini selleks, et testamenditäitja hangiks maali, mis kujutab madu, kes parajasti hammustab oma elupäästjat. see maal andku ta mm ....-le, kellel tänu sellele pildile avaneb võimalus järele mõelda ja võrrelda seda madu iseendaga. see pärand asendab seda 3000 naela, mis ma pärandasin talle oma eelmises testamendis, mille ma aga tagasi võtsin ja ära põletasin.

1793 - evan jones walesist: mis puutub ülejäänud 3000 naela, mida ma oman 3-protsendistes võlakirjades, siis selle kohta teen ma järgmise korralduse. pool sellest summast pärandan ma selleks, et kaevataks üles see minu majast rocksini viiv neetud tamm, kus minu tõld alati kohutavalt rappus ja ma iga kord inetult kirusin ja vandusin (andku jumal mulle andeks), ja ehitataks selle asemel korralik maantee. teise poole saagu minu õetütar, kes põgenes minu teenriga ja läks talle mehele. ma deklareerin aga et ma ei jäta seda summat talle, liiderlikule naisterahvale, mitte hea meelega, vaid kui võimalik oleks, pärandaksin selle palju meelsamini selleks, et mu naabruses pesitsevad advokaadid kõik viimase kui üheni üles poodaks, sest, ausõna, ma pole nende hulgas kohanud ainsatki ausat selli.

1770 - mina, stephen swain, pärandan johan abbottile ja tema naisele maryle kummalegi 6 penni, ostku endale selle rahaga köis, sest ma kardan, et šerif ei ole selle asja eest hoolt kandnud.

1774 - mina, william darley, pärandan oma naisele, kuna ta varastas minu taskust 50 gini ja andis selle minu nimel isand john pughile, 1 šillingi.

1785 - mina, charles parker, raamatukaupmees, pärandan 50 naela elizabeth parkerile, kelle ma hullumeelses pimestuses naiseks võtsin, vaatamata tema peerekonnale, kuulsusele ja varandusetusele, ja kes vastutasuks kuhjas mind üle igasuguse laimuga, puudus veel, et ta oleks mind teeröövliks käimises süüdistanud.

1797 - mr greenway yorkshirest: minu elu traagika oli see, et ma elasin õnnetus abielus oma abikaasa elizabethiga, kes minu etteheiteid miskiks ei pidanud, ei muutnud oma taltsutamatut loomusta ja murdis vaid selle üle pead, kuidas minu elu võimalikult kibedaks teha. meie kaine mõistusega tuttavate nõuanded ei aidanud, ta oli minu piinamiseks sündinud ja jäi lõpuni vankumatuks.

1790 - mr tolam iirimaalt: vennanaisele pärandan need kaks paari vanu sokke, mis on mu voodi jalutsis. ka vennapoeg charlesile jätan paari vanu sokke. leitnant john steinele ühe sinise suka ja vana punase kuue. vennatütrele vanad kingad. hannah'le pragulise kannu. /// pärijad muidugi vihastasid hirmsasti aga siis avastasid, et sokid ja kann olid raha täis.

1788 - üks anglikaani kiriku vikaar: kuivõrd minu tütar anna ei hoolinud minu märkustest ja jätkas kõlvatu ja kahjuliku moe kummardamist, mis jätab naiste käsivarred küünarnukini paljaks, teen ma korralduse, et kui ta ei loobu sellest rõivastumiskombest, läheb kogu minu varandus tema asemel minu õe karolina kõige vanemale pojale. kui keegi seda minu korraldust liiga rangeks peaks pidama, siis minu seisukoht on, et naise puhul pole rõivastuse kõlvatus midagi muud, kui väline märk hinge rikutusest.

tähtsaid küsimusi barokiajastu õigusteadusest

saksa barokiajastu juristid võtsid oma vaheda mõistuse ja läksid vallutama vallutamata alasid. pandi kirja möldrite õigus, pagarite õigus, seppade õigus, trompetimängijate õigus, lõbutüdrukute õigus, koeraõigus, tuviõigus, mesilaseõigus, armastuskirjaõigus, kummituste õigus jne.

koeraõiguse küsimused

heinrich klüver andis välja 1734. aastal "de jure canum".raamat sai väga populaarseks. raamat oli üldiselt seisukohal, et koerad on õilsad ja truud olevused.selle kinnituseks tõi autor lehekülgede kaupa näiteid:
§ 23. juhtus, et ühe vaese lesknaise kana munestruult sobiva arvu mune aga nende väljahaudumiseks tal enam aeha ei jäänud, sest oli, kuidas oli, aga ta heitis hinge. vaene naine murdis käsi. lõpp kanapidamisel, munadest ei tule tibusid. aga tema väike koer, nagu oleks olukorda mõistnud, istud munadele ja haudus kõik tibud välja.
§ 24. üks posija talunaine valmistas erilist kanatoitu, millest tema kanad pidid hästi munema hakkama. aga tema koer sõi selle toidu ära, ja mis oli tulemus? koer munes kana kombel ühe muna teise järel kuni selle maiusroa mõju kestis.

postitõllas sündinud lapse küsimus

1709 ilmus jenas monograafia "kurtzes bedencken über die juristische frage: ob eine scwangere frau, wenn sie wärender reise auf die wagen eines kindes genesen, für selbiges fuhrlohn zu geben gehalten sey". ehk et kas poolel teel sündinud lapsele peab eraldi pileti võtma või mitte.
enne kui vaidlusalune laps postitõllas üldse sünnib, arutab autor, et kas rasedal naisel üldse sobib üksipäini reisida. sest näiteks professor beier seadis omal ajal sellise teguviisi kombelisuse kahtluse alla.
aga kui oleme fakti ees, et laps on juba sündinud, siis on põhimõtteliselt kaks võimalust:
1. kui naisterahvas on üürinud kogu tõlla. sel juhul on tal õigus keda tahes külalisena peale võtta. ja kutsar ei saa nõuda selle eest eraldi tasu. last tuleb vaadelda niisugusel juhul külalisena.
2. aga kui naine võttis pileti ainult iseendale. seda võimalust on juba varem paljud õpetlased arutanud ja üldiselt on välja kujunenud kindlad seisukohad:
a) laps ei võta enda alla eraldi istekohta, tähendab kutsar ei kannata kahju. ka sel puhul kui ema ei jaksa imikut süles hoida, pole vaja teda istekohale panna, vaid lapse saab tõlla põrandale õlgedele panna.
b) kutsar võis näha, et naine on õnnistatud olekus, tähendab ta pidi järelkasvuga arvestama piletit müües.
selge. aga kas olukord muutub, kui naine võtab ettenägelikult hälli kaasa? jah muutub. sest häll võtab tõllas ruumi. aga sel puhul ei tule maksta mitte lapse vaid hälli eest. ja sedagi vaid siis, kui kutsar tõendab, et ta oleks saanud selle hälli alla jäänud ruumi kellelegi teisele müüa.
aga kui naine ei taha hälli eest maksta, siis võib kutsar hälli endale võtta.

kõrvakiilude õigusliku tähenduse küsimus

dekaan strykius kirjutas teose "tractatio juridica de alapa". töö jaguneb neljaks peatükiks:
I de alapa descriptione. ehk kõrvakiilu mõiste määratlus.
II de subjecto active. ehk see, kes annab kõrvakiilu
III de subjecto passivo. ehk see, kes saab kõrvakiilu
IV de effectoalapae. ehk siis kõrvakiilu tagajärjed
eraldi teema on sugudevahelised kõrvakiilud. autor arvab, et kui näiteks naine annab mehele kõrvakiilu, siis mees võib vastu lüüa. eriti siis, kui ta on tugevam. aga kui mees teab, et ta on naisest nõrgem ja et vastulöök ei too edu, siis võib ta alustada lahutusprotsessi. mõlemal puhul on mehel aga õigus mitte vastu lüüa ja võtta kõrvakiil lihtsalt teadmiseks.
sõnalist solvamist on keelatud kõrvakiiluga karistada. see õiguspõhimõte on tähtis juba sellegi poolest, et võib tekkida järgmine õigusküsimus. kui tantsuõhtul mingi härra palub daami tantsima ja daam keeldub tantsust, kas asjaomasel härral on õigus asjaomasele daamile vastu kõrvu anda? otsus on loomulikult eitav, sest ühelt poolt tantsib daam sellega, kellega tahab, teiselt poolt, kui tantsust keeldumine ongi vaadeldav solvamisena, on see vaid sõnaline solvamine. ergo - seda ei või karistada kõrvakiiluga.
tantsuõhtutel võib aga juhtuda, et kombetud mehed tavatsevad lasta kombekatel tütarlastel osaks saada puudutusi, mis ei ole tantsu läbiviimiseks tingimata vajalikud. sellisel juhul võib küll tütarlaps vastata kõrvakiiluga, sest füüsiline puudutus on siiski midagi muud, kui sõnaline solvamine.

nunnade küsimus

prantsuse revolutsioon vabastas 13. veebruaril 1790 dekreediga kõik kodanikud katoliku kirikule antud tõotustest. enamik prantsuse munki loobus seepeale kloostrielust. nunnasid oli sel ajal kokku 55 000 ja nendest soovis nunnaelust loobuda vaid 1000. ning ka nendest tuhandest oli enamus selliseid, kes soovis oma faktilise juba olemasolnud abielu mõne preestriga legaliseerida.

sergei degajevi elulugu hästi lühidalt

sündis 1857. oli üks terroriorganisatsiooni narodnaja volja juhtfiguuridest. korraldas atentaate. aga oli ühtlasi ka ohranka agent. kui tema seltsimehed teda kahtlustama hakkasid, siis mõrvas ta oma lojaalsuse kinnituseks ohranka juhi ehk oma teise tööandja georgi sudeinkini (püstililasuga selga). seejärel põgenes ameerikasse, võttis nimeks alexander pell, tegi doktorikraadi matemaatikas ja töötas ülikoolides matemaatikaprofessorina. kui ta suri 1921, siis asutas tema naine dr alexander pelli nimelise stipendiumi noortele matemaatikutele.

auguste de montferrandi mõjust gunnar grapsile

teatavasti lõi gunnar graps oma sinihelerohelise valguse, kui ta üks hommik peale kontserti pohmakaga tollases leningradis ärkas ning nägi oma hotelli aknast iisaku katedraali kuplitelt helkivaid valguskiiri.
siinkohal aga ei tohi unustada nikolai esimest, kes lasi selle katedraali ehitada. nimelt tahtis nikolai esimene oma suurust kuidagi jäädvustada ja kuulutas välja konkursi peterburi kõige tähtsama kiriku ehitamiseks. projektikonkursi võitis prantslane auguste de montferrand. kuna tal oli väga vaja seda konkurssi võita, siis pani ta võitmiseks lauale kokku 24 erinevat kavandit kõikvõimalikes stiilides.

kuidas luuletaja ogarjov jooma hakkas

herzen oli teatavasti vene sotsialismi isa. tema revolutsioonilistest ideedest nakatusid paljud. sealhulgas ka luuletaja ja suurmaaomanik nikolai ogarjov. suures idealistlikus tuhinas vabastas ogarjov 1838. aastal kõik oma pärisorjad ja andis mõisad nende kätte majandada. mõisad aga laostusid. ogarjov läks londonisse herzeni juurde ja hakkas jooma.

korraks tekkis mõte

tekkis korraks mõte, et kirjeldaks paari lausega ära meie põlvkonna ja ajastu heitluste all peituvad vääramatult ühte kindlasse suunda liikuvad tegelikud süvahoovused, aga vahest siis mõni teine kord.

alamkoja keldritest

teatavasti pidi 5. novembril 1605 toimuma briti alamkojas hirmus plahvatus. sel ajal pidi kuningas james I tulema parlamendi istungit avama. mõned provintsidest pärit katoliiklased uskusid, et kui nad parlamendi õhku lasevad, siis on võimalik inglismaal katoliiklus taastada. on arvutatud, et see pauk oleks olnud nii suur, et westminster abbey oleks ka maa pealt ära pühitud. kuna aga info lekkis, siis hakati uurima asja ning leiti keldrist guy fawkes ühes püssirohuga. seda päeva hakati tähistama põhiliselt paavstikujuliste nukkude põletamistega, ilutulestikuga aga ka sellega, et tänase päevani lähevad igal aastal 5. novembril sõdurid õlilampide valgel elektrilampidest juba niigi valgustatud alamkoja keldrisse püssirohtu otsima.

pogonoloogilise tüvitekstide mittetäielik ülevaade

sebestyen, gabor. "pogonoloogia ehk arutlus habemetest, eeskätt ajaloolises plaanis, klassikalisest vaatevinklist". budapest ca 1850
dulaure, jack-antonie. "pogonologie ou histoire philosophique de la barbe". pariis 1788
barbatium schönbart, m.  "barbe majestas, das ist: ein schöner/lustiger und ausführlicher real-discurs von den bürten/etc." haarburgk 1660
guhlingius, johannes. "de barba deorum" wittenberg 1725 (nb! raamat on ka praegu amazonis müügil)
guhlingius, johannes. "de causis barbae deorum" wittenberg 1725

mööda seina ülesjooksmise sport

räägitakse, et kord oli keegi krahv läinud kardinal richelieu juurde ning too oli parasjagu harrastanud mööda seina ülesjooksmist. krahv olla temaga liitunud ja ka üritanud mööda seina üles joosta.
tähtis on nüüd teada, et tegemist ei olnud hullumeelsete ega veidrikega. vanasti oligi päriselt olemas selline sport.
mõnel pool oli veel selline nüanss, et üks mees jooksid mööda seina üles ja lõi naela seina. ning teine pidi üles jooksma ning jalaga naela maha lööma.
näiteks münchenis nümfenburgi lossi ühes koridoris on siiamaani seina peal märge, et seina mööda üles jooksmise rekordi omanik on baieri hertsog christoph, kes lõi 1490. aastal seinalt maha kaheteistkümne jala kõrgusele löödud naela.

pildikesi keila-joa mõisast

põhimõtteliselt ei jõua kõigi nende pahlenite, benckendorffide, volkonskite, tiesenhusenite, mannteuffelite ja stackelbergide üle järge pidada. igas suguvõsas oli vähemalt mitukümmend ottot, georgi, peetrit, aleksandrit, pauli, wilhelmit jne. ja keila-joa mõis on nii tiinelt kultuurilugu täis, et ei jõua kõike sugugi ära struktureerida. lihtsuse mõttes tuleks endale selgeks teha, et äkilisem elu läks keila-joal käima 1832. aastal, kui mõis kinnistati pärusomandina alexander von benckendorffile,tema ehitas lossi, pargi, sillad, surnuaia ja kiriku. volkonskite nimi tuli keila-joale läbi väimehe ning siis umbes sada aastat domineeriski seal see volkonskite nimi.

1. pildike

benckendorff oli tsaari õukonnas hinnatud mees. oli ka mingil ajal tsaari salateenistuse juht. just sel ajal esitas metropoliit filaret kaebuse pushkini vastu. sest pushkinil ilmus jevgeni onegin ja seal oli rida, et "ja hakkide parvel kirikukroonide peal". et see solvab räigelt ristiusku. kuna sel ajal käis kõik avaldamisele minev tsensori käest läbi, siis küsiti kõigepealt tsensorilt. tsensor õigustas end väitega, et moskva kirikutornide ristidel on tõepoolest kombeks hakkidel massiliselt kükitada. nii tuvastas benckendorff, et korralageduses on süüdi moskva politseiülem. pushkini suhtes palus aga benckendorff metropoliidil kristlikult andestav olla, sest too on vaid kahetsustvääriv grafomaan (vene keeles "pisaka").

2. pildike

XIX sajandi alguses oli venemaal kombeks pidulikel riigitseremooniatel mängida briti hümni. benckendorff veenis tsaar nikolai I, et vaja on luua oma hümn. benckendorffi juures töötas sekretärina sõjaväeinseneri haridusega muusik aleksei lvov. temal ta lasigi hümni kirjutada. 1834. aastal viidi läbi moskva suures teatris esmaettekanne. keiser jäi rahule ja kinkis lvovile oma portreega kullatud tuhatoosi. kuna keila-joa mõisa parki ehitati parasjagu silda, siis sai see sild lvovi-nimeliseks.

3. pildike

keiser nikolai I austas ka oma visiidiga riigi lääneprovintse. läks kõigepealt daugavpilsi kaudu riiga ja siis tuli sealt üles keila-joale ja tallinnasse. samal ajal olid käimas kõvad rahutused poolas ja salateenistus kartis, et poolakad teevad atentaadi. igatahes jõudis nikolai I õnnelikult eestisse ja käis ka keila-joal. kõik tulid teda rõõmsalt tervitama. sealhulgas ka krahv musin-puškin-brjus.

4. pildike

benckendorffi tütar vera aga läks teatavasti mehele volkonskile ning sellest ajast alates oli loss volkonskite käes. ning ilmnema hakkasid need näitlejageenid. näiteks benckendorffi lapselaps pjotr grigorjevitsh volkonskil oli komme tallinnast tulles teha peatus vääna-posti trahteris nimega "zur goldene sonne" ning joota seal oma kutsar täis. seejärel vahetas ta kutsariga riided, hakkas ise kutsariks ning pani tegeliku kutsari tõlda. sõitis tähtsalt keila-joa lossi ette ja toimetas vürstiriietes lakku täis kutsari lossitrepist üles abikaasa käte vahele.

5. pildike

benckedorffi tütart verat peeti iluduseks ja ta unistas, et mõni tema lastest oleks tütar. aga tal olid kõik poisid. nii laskiski ta oma kolmel pojal kuni kaheksanda eluaastani käia tüdrukuriietes ja lasi nende juustel pikaks kasvada. kui juhtus, et poisil läks sukatripp katki, siis ei tohtinud ta ise seda parandada, vaid pidi, nagu aadlipreilile kohane, teenijatüdruku selleks kohale kutsuma.

6. pildike

keila-joa lossi juures oli teadupärast ka oma isiklik väike kirik. ükskord, kui lossiperemeheks oli pjotr grigorjevitshi asemel juba poeg grigori petrovitsh, siis olla nii juhtunud, et kui salkkond külalisi parasjagu kirikust väljus, siis nägid nad, kuidas vürst grigori petrovitsh ilmus loss rõdule, nööpis oma püksid lahti ja kusi lossi rõdult suures kaares alla.

7. pildike

vana vürstproua vera aleksandrovna ehk aleksander von benckendorffi tütar oli harjunud hiilgeaegadel kõiki käike tegema neljahobusetõllas. pärast ilmasõda aga olid juba kitsad ajad, nii et lossiomanik pidi ümbritsevate talupoegade käest vilja laenama. vera aleksandrovna aga oli põdur ega jaksanud oma jalgadel palju käia. neljahobusetõlda ka enam ei olnud. palus siis lapselaps pavlikul ennast väikese käruga sõidutada. väikesel pavlikul oli aga kopp vanaemast ees ja ta muudkui keeras käru külili, nii et vanaproua aina kärust välja kukkus. vanaproua aga ronis ühtelugu kärusse tagasi ja palus pavlikut, et see nii hirmsasti ei kihutaks.

8. pildike

kui oli hispaania kodusõda, siis läks seesama pavlik hispaaniasse vabatahtlikuks. kui ta tagasi tuli, siis tegi ta välisministeeriumi residentsi kokatädile lapse. rasestunud naine nõudis abiellumist või vähemalt korraliku kahjutasu. pavlik ise oli valmis abielluma aga perekond pidas taolist abielu liiga sobimatuks ja häbistavaks. seepeale viis pavlik keila vallavalitsusse perekonnanime muutmise avalduse, kus ta palus enda uueks perekonnanimeks "hundipoeg". taotlus rahuldati ja riigi teatajas ilmus ka vastav käskkiri. isa pjotr grigorjevitsh ostis seepeale pavlikule korralikud riided ja üheotsapileti pariisi. pavlik ei tulnudki enam eestisse tagasi. volkonskite perekond aga andis rasestunud kokatädile hulga raha, mille eest too asutas raekoja platsile restorani. arvake ära, millise.

29. september 1981

mina läksin 1. septembril 1981 esimesse klassi.
24.09.1981 suri aga pikaaegne ensv ministrite nõukogu esimehe asetäitja georg nellis.
ta oli selline tsaariaegne peterburi eestlane. sündinud peterburis 1905. aastal. jäi venemaale ja astus 1927. aastal parteisse. II ilmasõja ajal oli ta leningradi max helzi nimelise tehase direktori asetäitja. aga tehas ise kolis enne blokaadi penzasse.
29.09.1981 olid matused. sark hüvastijätmiseks oli pandud rävala puiesteele teaduste akadeemia majja. kui aga inimesed hakkasid temaga hüvasti jätma, siis vaatasid, et kirstus jumalast võõras suurte uhkete mustade vuntsidega mees. kuna tal oli rinnas eesti raadio märk, siis hammustati läbi, et tegemist on leo martini surnukehaga. nii georg nellis, kui ka leo martin surid samal päeval tallinna keskhaiglas.
ka eesti raadios olla leo martini leinatseremoonial vaadatud, et kadunuke pole üldse kadunukese moodi aga kuna leo martinil pereliikmeid ei olnud ja olid ainult kolleegid, siis keegi väga ei sekkunud. lisaks oli see nüanss, et leo martin oli enne surma pikalt haige olnud ja keegi polnud teda tükk aega näinud. ja kõik panid oma pärjad selle võõra mehe ette maha. leo martin olla olnud küll armastatud kolleeg ja teenekas kuuldemängude lavastaja aga tema kabineti koristamisel leiti, et tal oli seal hulganisti ettekandeid kgb-le oma kolleegide kohta.
kuigi mark soosaar mäletab, et leo martin taheti metsakalmistule matta ja maetigi, siis minu kaks allikat kinnitavad, et leo martini surnukeha hakati lõuna-eestisse viima. ning kuna siis parasjagu oli parteitegelastel georg nellise matused pooleli aga kadunukest ennast ei olnud, siis saadeti helikopter mööda tartu maanteed autot otsima. auto saadigi vahetult enne tartut kätte, kontrolliti et kirstus oli ikka georg nellis ning suunati siis auto tagasi tallinnasse. ning õhtupimedas maeti siis lõpuks georg nellis metsakalmistule.

pledging

apokriivaline lugu räägib, et inglise kuningas edward II olla tapetud veinijoomise ajal. vanasti, st 14. sajandil, olla nii olnud, et veinikarikaid tuli hoida kahe käega. edward oli siis parasjagu karikat kummutamas, kui keegi teda selja tagant noaga lõi. selle peale tekkis komme, mida nimetati pledging'iks. nimelt, et kui inimesel oli tarvis veini juua, siis astus tema sõber tema selja taha paljastatud mõõgaga. nii sai inimene rahulikult juua. ja kui sõbra kord oli juua, siis asus omakorda see esimene tüüp sõbra selja taha paljastatud mõõgaga seisma.

nürnbergi käru

vanasti kutsuti nürnbergi käruks sellist suuremat sorti aiakäru moodi käru. need asetati käidavamate kõrtside ukse kõrvale. need olid rae omandis. õhtuti, kui mõni linnakodanik oli ennast oimetuks kaaninud, siis toimetas kõrtsmik kodaniku ukse taha käru juurde. linnavahid aga tõstsid purjus kodaniku hellalt käru peale ja veeretasid koju. nii oli teistel linnakodanikel hommikul kena oma toimetuste juurde asuda ning nad ei pidanud tänaval vedelevaid joodikuid nägema.

peapiiskopilt peetrusele

õigeusus oli vanasti selline komme, et kui kõrgest soost isik suri, siis kirikupea pani talle kirstu kaasa pääsetähe paradiisi, mis oli adresseeritud peetrusele. kirjutas paberile selle teksti ja pani surnule käte vahele. et no kui surnu paradiisi väravasse jõuab, siis annab selle kirja peetrusele edasi. näiteks vürst fjodor vladimirskile pandi kaasa selline kiri:
"meie, makarios, jumala armust kiievi, haliczi ja kogu venemaa peapiiskop, meie isandale ja sõbrale pühale peetrusele, kõigevägevama väravavahile.
käesolevaga tõendame, et tänasel päeval läks hingusele jumala ori, nime poolest vürst fjodor vladimirski. me palume, et sa laseksid ta ilma igasuguse takistuse ja viivituseta jumala riiki. me vabastame ta kõigist pattudest ja õnnistame teda. järelikult ei takista miski teda sisse laskmast, ja et see nii läheks, andsime talle välja selle kirja.
meie kiievi kloostris, 30. juulil 1541
makarios, alandlik
kiievi, haliczi ja kogu venemaa peapiiskop"

episood waterloo lahingust

anglesey markii ehk lord uxbridge ehk kodanikunimega henry paget oli briti ohvitser.
ta osales 1815. aastal waterloo lahingus 12000-mehelise ratsarügenemdi ülemana. tema alt oli juba kaheksa hobust surnuks tulistatud aga tema ise ei olnud veel pihta saanud. väidetavalt üks lahingu kõige viimane kahuripauk tabas tema paremat jalga. ta juhtus olema sel hetkel kohe wellingotni kõrval.
ta hüüatas wellingotnile: "by god, sir, i've lost my leg!"
wellington vaatas tema poole ja vastas: "by god, sir, so you have!"
amputatsioon viidi läbi waterloo kodaniku joseph-marie paris majas, mis asub chaussee de bruxelles 214. väidetavalt ütles anglesey markii amputatsiooni ajal, et nuga tundub olevat nüri ja et kes ei raatsiks loovutada jalga sellise aulise võidu eest.
kui jalg oli amputeeritud, siis uurisid seda mitmed arstid ja seda käisid vaatamas ka külaelanikud. kõikide järeldus oli, et selline jalg on "better off than on".
külaelanikele näidati ka verist tooli, millel anglesey amputatsiooni ajal istus ja saagi, millega jalg maha lõigati. see saag on praegu välja pandud londonis briti armee muuseumis.
jalg aga maeti maha sinnasamma chaussee de bruxelles 214 aeda ning rajati mälestuskivi, millele kirjutati peale:
"ci est enterree la jambe
de l'illustre et vaillant comte d'uxbridge
lieutenant-general de s.m. britannique
blesse le 18. juin 1815"
anglesey saarele Llanfairpwllgwyngyll'is (selle linna nime pikem variant kõlab nii: Llanfairpwllgwyngyllgogerbwlltysiliogogoch) walesis rajati tema kangelaslikkuse mälestamiseks ka 27 meetri kõrgune ausammas. asub kohe mandrilt tulles üle silla vasakut kätt.
anglesey markiile pakuti aastas 1200 suurst pensioni, millest ta keeldus. chelsea proteesimeister james potts tegi talle proteesi, mida võib tänase päevani näha anglesey saare muuseumis. anglesey markii elas proteesiga veel 39 aastat ja pidas mitmeid tähtsaid ameteid (sh iirimaa kuberneri ametit).
tema waterloosse maetud jalaga juhtus aga nii, et seda käisid muudku turistid vaatamas ning paris' perekond lükkas selle jala abil rämedalt pappi kokku. sealhulgas käis jalga vaatamas ka preisi kuningas ja oranje prints. 1878 tuli sinna ka anglesey markii poeg, kes avastas, et jalg ehk kondid on välja kaevatud ja avalikult eksponeeritud. puhkes skandaal. briti suursaadik nõudis, et kondid toodaks inglismaale. selle asemel pakkus paris' perekond konte müügiks anglesey perekonnale, kes läksid selle peale loomulikult marru. belgia justiitsminister nõudis kontide mahamatmist. paris' perekond aga peitis kondid ära. siis oli vaikus majas kuni 1934. aastal suri brüsselis viimane härra paris. tema lesk leidis need kondid raamatukogutoast lauasahtlist, sattus paanikasse ja viskas need kondid ahju.

haiti aristokraatia tekkest

1847. aastal upitas kindral faustin soulouque end haiti presidendiks ja 1849 kuulutas end haiti keisriks (sest ta tahtis olla napoleoni moodi).
kuulutas kohe ka voodoo haiti ametlikuks religiooniks.
aga kuna keisril oli vaja aristokraatiat, õukonda ja kammerhärrasid, siis pidi ta ka selle looma ja andma neile tiitlid. nii pandi ametisse ülempagarmeister, kelle tiitliks sai krahv ja nimeks limonade. õukonnas oli ka krahv marmelade. ja hertsog punnpõsk (duc de dondon), hertsog eesvaht (duc de l'avancee), krahv vihmavaling (comte de l'avalasse), krahv punapeni (comte de terrier-rouge),parun kliister (baron de la serinque), parun räpa-auk (baron de sale-tron) ja krahv number-kaks (comte de numero deux). seletus on tegelikult selles, et ta andis oma õukonnale maatükke ja nendel maatükkidel juhtusid olema sellised nimed.
faustin I rajas ka kaaridväe ja ründas sellega kolm korda ebaõnnestunult dominikaani vabariiki. ta tellis kaaridväele mundrid prantsusmaalt marseillest. mütsidel oli ees mingi läikiv plekkmärk. kui ükskord üks prantsuse rändur juhtus nägema neid sõdureid, siis lähedalt uurides selgus, et selle plekilapatsi peal oli kiri "sardines a l'heule. barton et cie, lorient" (sardiinid õlis, barton ja co, lorient).
lugu lõppes sellega, et kui faustin I muudkui tahtis dominkaanlastega sõda pidada, siis 1858. aastal sai sõjaväel mõõt täis ja ta pagendati ta jamaikale

kuidas henri II ratsamonumenti rajati

teatavasti sai henri II surma 1559. aasta 30. juunil, kui ta tähistas oma tütre pulma pariisis. muuhulgas peeti ka rüütliturniiri ja kui kuningas henri II oli juba mitu raundi võitnud, siis nõudis ta turniiri jätkamist ja läks vastakuti kapten gabriel montgomeryga šoti vahtide pataljonist. paraku aga murdus montgomery piik ja murdunud piigi pikad pinnud läksid kuningale otse näkku. mõned pinnud sai välja võtta aga mõned jäid alles. sealhulgas oli olnud üks mitmekümnesentimeetrine pind otse silmas ja seda ei julgenud ükski arst puutuda. pärast mõnda aega vaevlemist kuningas suri.
kuninga lesk caterina di medici tahtis kuningale rajada ratsamonumendi. ta palus, et seda teeks michelangelo. too aga vastas, et ta on juba selleks liiga vana.
siis leiti skulptor daniele ricciarelli, kes jõudis küll hobuse pronksi valada 1566. aastal aga suri kohe ära ja ratsanik jäi temast tegemata.
seejärel anti ratsaniku tegemine ülesandeks flaami kunstnikule jean boulognele. ta sai küll kuju valmis aga ei see sobinud hobusega kokku ja olevat üleüldse näinud välja üsna ebaõnnestunud.
nii jäigi see hobune vedelema terveks sajandiks. kui louis XIII suri, siis tiriti see pronksist hobune kuuri alt välja ja kasutati hobust louis XIII ratsamonumendi juures. prantsuse revolutsiooni ajal sulatati aga nii hobune kui ka ratsanik mõlemad üles.

viide prahale

kui umberto eco roosi nime hakati avaldama tollases idablokis, siis osutas üks kirjastaja, et raamatu alguses toodud viide nõukogude okupatsioonile ja praha kevadele võib raamatu levitamisel probleeme tekitada.
umberto eco selgitas ja pakkus lahenduse - mainin raamatu alguses prahat, sest see on üks minu maagilisi linnu. aga mulle meeldib ka dublin. pange praha asemel dublin. seal ei ole mingit vahet
kirjastaja - aga venelased ei tunginud sisse dublinisse?!
eco - see ei ole minu süü.