haapsalu, kuurortlinn

heili reinart on kirjutanud muljetavaldava monograafia eesti kuurortide ajaloost kuni aastani 1940. eriti tahaks välja tuua mõned lood haapsalust.

1.

üldse ei saada üle ega ümber sellest, kuidas tšaikovski haapsalus puhkamas käis. tegelikult oli ta seal koos oma kahe vennaga. aga raha oli neil nii vähe, et nad ostsid ühtelugu kolme peale söögiks kaks praadi. 

2.

ja kui tshaikovski vennad haapsalusse tulid, siis ostsid aurikule kolmanda klassi pileti. mis tähendas, et nad pidid terve tee istuma laevatekil. merel aga ulus tuul ja sadas lakkamata vihma.

3. 

kui nikolai II veel tsaar ei olnud, käis ta ka poisikesena haapsalus. oli aga koerust täis olnud. loopis eesti tööinimeste luuad ja labidad tiiki ning käis salaja esikus külaliste kuubedel nööpe eest ära lõikamas.

4. 

usk muda ravivasse toimesse oli nii suur, et usuti ka merevee joomise kasulikkusesse. see pandi limonaadipudelisse, etiketiks haapsalu panoraam koos purjepaadiga ning pandi müüki. inimesed olid nende limomaadipudelitega mööda promenaadi edasi-tagasi jalutanud ja kõrrest merevett imenud.

5. 

kui 1929. aastal valiti miss estonia, siis haapsalu supelasutuste valitsus pani miss estoniale ja tema kahele näitsikule välja autasuks üks kuu tasuta suvitamist ning 75 mudavanni. 

6. 

1931. aastal kirjutas alma oma mehele eedile haapsalust sellise kirja:

armas eedi, pean juba sulle kohe alguses ütlema, et olen sulle olnud truu. siin haapsalus on vist võimata üldse truudust murda, sest siinsed nooredmehed on jääkülmad, samuti kui need ilmadki. ma ei tea üleüldse, mis inimesed need on, käivad tänavail kui pupujukud ega julge silmagi vaadata. ära sa nüüd arva, et mina siin tahaksin flirtida või midagi sellesarnast, kuid niisugune voorus, eriti noortemeeste juures ajab küll naeru peale. ma usun, et haapsalu nooredmehed on kõik vist eranditult noorte meeste kristliku ühingu liikmed. eile käisin paralepas pummeldamas. olid kaasas mõned tuttavad tallinnast. sa neid ei tunne, aga nad on väga kenad inimesed. tulin koju kell 7 hommikul. täna pea valutas mis hirmus ja ei saanud seepärast minna ka lõuna muusikale. mõtle kui naljakas, siin on üks kino ka, kus näidatakse aadama ja eeva aegseid filme. kui sa saad, siis saada mulle natukene raha, mu kleidid on kõik likööri täis ja vajavad puhastamist. ma arvan, et sul ei maksa esialgu siia veel tulla, sest ilmad on kole külmad ja su väike naisukene külmetab väga. suudleb sinu alma. muuseas, saada mu tennisereket siia. ega ma ei mõtlegi hakata mängima aga võib jalutada niisama reket kaenlas. siin käivad nooblimad inimesed kõik nii.

analüütilisi leide koidula eluloost

1. kuidas kreutzwald tegelikult üldse ei viitsinud koidulaga kirjavahetust pidada

koidula ja kreutzwaldi kirjavahetus on loomulikult ainulaadne materjal, mis annab eelkõige aimu vaimusuuruste mõttemaailmast. aga ka ühiskonnaelust, tolleaegsest klatšist ja liivimaa kubermangu postiteenuse toimisest. tegelikult aga jääb mulje, et kreutzwald eriti ei viitsinud seda kirjavahetust pidada. koidula kirjutas tihti ilma vastust ootamata kreutzwaldile üha uusi ja uusi kirju. koidula sädistas kõigest alates oma papa tervisest, iseenda tervisest, oma meheleminekuplaanidest, oma kodusest elust, tartu seltsielust jne. kreutzwald vastas tavaliselt nii, et enamus tema kirjast on lihtsalt mingid viisakusavaldused. ja siis mainis mokaotsast, et tal võrus see postiteenus hilines ja et tal on palju tööd ja siis natuke arvas ka midagi kirjakeele kohta või kirjanduselu kohta. ning kui koidula mehele läks, siis pakkis kreutzwald kõik koidulalt saadud kirjad kokku ja saatis koidulale tagasi. no umbes sellise sõnumiga, et loeme selle asja lõppenuks ja ära mulle rohkem kirjuta.

2. kuidas mongolid on kõige arukam rahvas

ükskord sai koidula kreutzwaldilt kirja ja luges seda vahaküünla valgel. pärast kirja lugemist võttis ta välja professor schotti pildi, mille too talle oli berliinist saatnud. imetles seda. ja kiitis, et kui kena see professori poolt on, et ta ommeti selle päewapildi saatis. seejärel kukkus koidula oma venna harryga vaidlema, et milline on maailma kõige arukam rahvakild. jõudsid oma vaidlusega sinnamaani, et "mongoli tõug siiski kõigist teistest ette käib". ja siis korraga lõi tuba valgeks, sest vahaküünal oli süüdanud kõik paberid, mis kirjutuslaual olid. sealhulgas kreutzwaldi kirja. koidula siis kirjutas haledalt kreutzwaldile, et too talle sellesama kirja uuesti kirjutaks. mis siis et ta seda juba kaks korda lugenud oli. seda kirja on hädasti vaja, sest koidula "ei wõi ilma temata elada"

3. rahvusliku kirjaneitsi meheleminek

kui sa oled rahvuslik kirjaneitsi nr 1 siis ei ole meheleminek mingi eraasi. see on rahvuslik projekt. ja selle mehelemineku läbikukkumine on rahvuslik häbi. ning loomulikult arutas avalik arvamus, et kellele siis koidula läheb. skeenel olid radikaalsed mehed hurt ja jakobson. jakobson ei olevat ise kuigivõrg koidulast lugu pidanud. hurdast ei tea. koidula räägib oma kirjadest hurdast väga tihti ja väga lugupidavalt. nii et hurdal oleks lootust olnud. aga selles võtmes koidula hurdast ei räägi. küll aga viitab koidula mitu korda mingile soome luuletajale. ning variandiks nr 2 on läti arst nimega michelson. ja tegelikult on koidula enda kaalutluseks majanduslik kindlustunne. nii et ta teebki siis lõpuks selle majanduslikult turvalisema valiku ning laseb lati alla. 

4. tervisliku allakäigu põhjustest

kooselu läti sõjaväearstiga võis olla tore aga midagi hakkas tema tervisega sündima. ta tegelikult juba kreutzwaldile neiupõlves kirjutades osutas oma vaimsele tervisele, et kui seda parasjagu juhtub olema. igatahes saatis dr michelson koidula 1885. aastal kuressaarde oma sõbra dr wiedemanni juurde. dr wiedemann tutvus koidula haiguslooga ja arvas, et haigus tuleneb suuremalt jaolt liigsest kehakaalust.

franklin, morse ja gutenberg

näiteks benjamin franklin oli eluaeg postiametnik. ja eks ta käis siis mööda postkontoreid. ning ühel hetkel hakkas talle tunduma, et tegemist ei ole mingite suvaliste kolooniate suvaliste postkontoritega, vaid see võrgustik kannab teatud identiteeti ja et need endised kolooniad (mille selgroooks on postivõrgustik) on moodustanud mingi uue nähtuse. äkki isegi uue riigi. äkki paneks sellele riigile nimeks ameetika ühendriigid?

samuel morse aga üritas raha teenida maalikunstnikuna. tihtipeale käis ta tellimiste peale maalimas rikaste meeste naisi. kui ta parasjagu 1825. aastal kusagil teises linnas ühte rikast prouat maalis, siis suri tema abikaasa. ning ta kuulis sellest alles tagantjärele, kui ta kuu aega hiljem koju jõudis. siis võttiski kätte ja leiutas morse. et järgmisel korral info temani kiiremini jõuaks.

gutenberg oli hoopis kiviraiuja. trükiplaadid leiutas aga hollandlane laurens janszoon koster. lihtsalt koster läks tülli ühe oma õpilasega ja see õpilane põgenes trükitähtedega saksamaale, kus ta leidis varjupaiga gutenbergi majas. gutenberg, kes oli esimesed nelikümmend aastat oma elust kivisid raiunud, vaatas, et nitshevoo värk see trükiasjandus ja hakkas trükkima.

inglise keele ajaloost

bill bryson on kirjutanud tähelepanuväärse raamatu inglise keele ajaloost. muuhulgas tsiteerib ta klassikalisi inglise tekste. 

näiteks on thomas hardy oma raamatus mayor of castebridge kirjutanud muuhulgas järgmist: "the unattractive exterior of farfreas erection"

ja dickensi raamatus bleak house on nii: "sur leicester leans back in his chair, and breathlessly ejaculates"

jakobsoni pinkidest

tartusse tähe tänavale paigaldati kolm pinki tähistamaks karl robert jakobsoni 180. sünniaastapäeva. 

ja on hea, et need tartusse paigaldati ja mitte kurgjasse. 

just sellest kurgjast ja vändrast ma tahangi rääkida. jakobsonil polnud vändraga suurt midagi pistmist. ta oli pärit tormast jõgevamaalt ja õppis-töötas valgas, tallinnas, peterburis. vändra kanti ostis ta talu ainult sellepärast, et ta oli põhimõttemees. tahtis tõestada ja näidata tervele eesti rahvale, kuidas õige talupidamine käib. ei ole tarvis olla selline põhimõttemees. 

pulmad

jakobson sebis endale läänemaalt pastoritütre julia thali. julia tegelikult ei tahtnud kurgjal elada, tahtis linnas elada. kui nad pulmad tegid, siis ei jõudnud pooled külalised kohale, sest ilm oli kole. keerasid poole tee pealt ringi ja läksid koju tagasi. 

talupidamine

tegelikult veetis jakobson enamuse aja linnas ajalehte toimetades ja jättis naise üksi koju talu pidama. naine oli maruvihane. arusaadav.

matused

jakobson siis ükskord suure külmaga tuli koju kurgjale talu ja naist vaatama ja kukkus läbi jää ja külmetas. ja suri. ning jälle. pooled inimesed ei jõudnud matustele kohale, sest oli külm ja lumi ja teed olid läbipääsmatud. matuselised keerasid otsa ringi ja läksid koju tagasi.

sigtuna värav mille saarlased tuuri panid

teatavasti põletasid saarlased tollase rootsi pealinna sigtuna 1187. aastal maha. täieliku üleoleku märgiks võtsid nad kaasa ka sigtuna väravad, mis olevat olnud vasksed. ning viinud need uude linna. mis siis mõne käsitluse järgi oli novgorod. aga oleks võinud olla ka nt uusikaupunkki. või vastseliina.

no igatahes kui rootsi kuningas gustav II adolf umbes aastal 1620 novgorodi rahuläbirääkimistele läks, siis leidis ta sealt ühe kiriku küljest suure vaskukse. gustav II adolf oli kindel, et see ongi see saarlaste poolt varastatud sigtuna uks ja käskis jakob de la gardiel see hingedelt maha tõsta ja rootsi viia. 

de la gardie oigas, et seda ei saa maha võtta, sest vene metropoliit käib sellest iga päev sisse ja välja. no et metropoliit paneks ju tähele, et ust ees ei ole. see argument ei töötanud - gustav II adolf oli endiselt endas kindel, et uks tuleb tagasi rootsi viia. 

siis rääkis de la gardie, et tegelikult on nad seal ju rahuläbirääkimisteks ja et venelased võivad pahandada, kui nende uks ära viiakse. ja et siis võivad läbirääkimised ummikusse minna. kuningas ikka ajas oma.

siis tulid venelased ja vandusid jumalakeeli, et see uks on tegelikult kreekast suure raha eest tellitud ja ei ole mitte sigtunast varastatud uks. 

ja siis viimane de la gardie ja venelaste viimane argument oli, et vastavalt rahulepingule ei tohi rootsi kuningas vallutatud aladel õigeusklikke kiusata. aga et kui kuningas ukse tuuri paneks, siis seda saaks käsitleda õigeusklikke kiusamisena. 

kuidas reinholdsohn endale naise võttis

olgem ausad, me ei tea tänase päevani, kuidas ja miks friedrich reinhold reinholdsohn oma nime kreutzwaldi vastu vahetas.

küll aga teame seda, et reinholdsohn elas tudengipõlves tartus ülejõel kivi tänaval tinavalaja staedleri majas. majanduslikes raskustes oli nii tinavalaja (sest keegi ei tahtnud eriti tina valada) kui ka reinholdsohn. aga tinavalaja abikaasa nimega anna siiski toitis reinholsohni igapäevaselt tee ja ühepajatoiduga. lõpuks oli reinholdsohn tinavalaja perekonnale hulga raha võlgu. tinavalaja perekonnal oli aga tütar, kellele polnud vaesuse tõttu võimalik kaasavara kaasa panna. nii tehtigi siis diil, et reinholdsohn võtab tinavalaja tütre marie elisabethi endale naiseks ja tinavalaja kustutab vastutasuks reinholdsohni võlad.

artur adson, siurulane

teatavasti tegid john lennon ja yoko ono oma legendaarse voodis istumise pildi adsoni ja underi analoogse pildi ajel.

on natuke varju jäänud aga see, et kui kirjandusrühmitus siuru oma avaürituse tegi 1917. aastal estonia teatris (kus loositi osaliste vahel välja tunniajane randevuu tuglase ja visnapuuga, kus loositi välja marta lepa juuksepats, ühe näitlejanna suudlus ja kus lõpuks tuglas nõmmel kolme männi vahel metsas ära eksis), siis vahetult enne ürituse algust alles taibati, et rühmituse liige artur adson pole üldse midagi kirjutanud ega avaldanud. adson siis viskas samal päeval võru keeles kaks rida: 

te olge tervitet
ke tulnu siiä täämba

ülestähendusi jakob hurda eluloost

 1.

oma nime sai hurda perekond loomulikult selle järgi, et üks mõisnik vahetanud teise mõisnikuga ükskord jahikoera ühe eestlase vastu

2. 

jakob hurt tahtnud algul naiseks võtta carl oetteli pere vanemat tütart ernestinet. kui selgus, et vanem on juba ära lubatud, siis võttis noorema, adele eugenie.

3.  

hurt ise oli naise võtmise protsessis tagasihoidlik, näole ei julgenud anda ja ta pöördus eugenie poole kirja teel. eugenie vastas, et temasugune tagasihoidlik naisterahvas on üllatunud, nüüd toibub ja imestab, kuidas hurt naiste suhtes nii vähenõudlik mees on.

4.

ehkki adele eugenie isa oli sakslane ja ema šveitslanna, mõistis adele eugenie hurda rahvuslikke püüdlusi ja elas neile kaasa. adele eugenie nimetas õrnusehetkedel hurta "eestlaseks". hurda sabajupp värises loomulikult sellisel hetkel õnneerutusest.

5. 

hurda poeg rudolf tahtis kangesti naiseks võtta helmi lippu. martin lipu tütart. probleem oli aga selles, et helmi lipp ei jaganud eestlaseks olemisest mõhkugi. seega oli hurt selle abielu vastu. mille peale rudolf lubas, et kui ta helmit endale naiseks ei saa, siis jääb elu lõpuni vallaliseks. helmi lubas selle peale, et ta parandab ennast ja püüab sellest eestlaseks olemise värgist aru saada. hurt lubas selle peale, et okei, poeg võib selle helmi endale naiseks võtta.

6. 

kui aga helmi ja rudolf abiellusid ja tahtsid oma esimesele pojale nimeks panna gunnar, siis läks hurt puhta marru. (aga lapsele siiski jäi nimeks gunnar).

7. 

veel hullem. siis selgus, et helmi oli astunud saksa haridusseltsi liikmeks. eugenie hurt kirjutas poeg rudolfile selles situatsioonis järgmist: "papi on üsna sinakaspunane näost, kui ta sulle kirja kirjutab, ja tema kõrvad tumepunased, mul on nõnda hirm, et helmi ebamõistlikkusest tal kahju sünnib, ja kuidas tahab helmi sellele vastata?"

8.

no ja kui vana hurt oleks teadnud, et poeg rudolfi kõik kolm last abielluvad sakslastega ja kolivad saksamaale (berliini, düsseldorfi ja koblenzi), siis oleks tema kõrvad ilmselt tumepunaseks jäänudki. 

9.

ja nagu sellest kõigest vähe oleks olnud. 1902. aastal kirjutas k.a. hermann hurdale kaardi, kus "ta õige ähvardavas toonis hoiatas hurta eesti keele grammatikaga tegelemise eest"

rumeenia parlamendi majanduskomisjoni koosolek, märts 2011

niisiis juhtus seal niimoodi, et keegi ametnik oli pannud kutseregistri eelnõnusse ametite loetellu ka ennustaja ametinimetuse. parlament tahtis selle ametinimetuse sealt välja võtta. mille peale ennustajate ametiühing lubas valitsuse vande alla panna. mille peale valitsus pakkus, et tavai, jätame ametinimetuse sisse aga paneme juurde teise sätte, et ennustajad vastutavad oma ennustuste tõepärasuse eest. mille peale ennustajad jälle soovisid täpsustada, et kui ennustus läheb mööda, siis süüdi on kaardid, mitte see inimene, kes kaarte loeb ja tõlgendab. 

kuidas lauri kettunen vadjalasi uurimas käis

lauri kettunen tegi aastatel 1911, 1913 ja 1914 uurimisretked narvatagustele aladele vadjalaste juurde. tal oli niiöelda uurimisgrant ja ta pidi pärast tekitama nagu mingi vadja keele sõnastiku. andma üle käsikirja niipaljude vadjakeelsete sõnadega, kui ta kokku koguda suutis. tegelikult algasid tema hädad sellest, et kellelgi ei olnud päris selget ettekujutust, et kuidas vadja keel kõlama peab. seal elasid segamini ingerlased, isurid, soomlased, eestlased, karjalased ja ilmselt ka mõned vadjalased. kui kohalikud aru said, et selle tüübi käest saab vadja sõnade ettelaulmise eest raha, siis olid nad kõik varmalt hakkamas. kettunen oli aga niipalju juba tark, et õppis õiget vadja keelt ära tundma. aga tal olid veel teised hädad.

1 häda

tema esimese retke suur häda oli see, et ta laenutas transpordivahendiks ühelt tartu kaupmehelt ilma vabajooksuta jalgratta. 

2 häda

kui ülestõusmispüha kätte jõudis, siis tuli üksteisele öelda, et hristos voskres ja matsuvalt suud anda. mingi hulk lakku täis habetunud vanamehi tulid keeleteadlasele head ülestõusmispüha soovima. kettunen pidi vastavalt etiketile vastama "vo istinu voskres" ja vanameestele ükshaaval suud andma. kettunen aga vaatas räpaseid lakku täis vanamehi ja vastas "mozhet bõt". nagu kettunen ise kirjeldab: "vanamehed olid alguses hämmelduses, vaatasid hetke mu veidrat tegevust, kuni üks tegi avastuse: sinua murtõõp saatana (sind painab saatan). see polnud veel midagi. sest teine teadis: antihristus. tema mõttevälgatusel oli elektriseervi mõju, kõigil olid silmapilk rusikad püsti." kettunen jooksis majast välja, vanamehed kannul. vanamehed võtsid riidast igaüks ühe halu. kuna kettunen oli kaine, siis ta suutis mööda külatänavat vanameeste eest ära joosta. 

3 häda

ükskord sattus kettunen ühes majas ühe kaine vanamehe peale. seletas, et ta on soomest ja uurib keeli. ja et tahab teada, kuidas vanamees põrandat nimetab. et kas see on "põrmato"? nüüd anname jälle sõna kettusele: "taat ei vastanud enam midagi, jõllitas mind vaid. kuni äkki, ilma mingi põhjenduseta, põlevi silmi hüüdis ; antihristus! vanamees rabas pingi alt kirve ning püüdis teha jumalale meelepärase teo, lüües mu pealuu kohe pooleks" eks kettunen siis jälle jooksis majast välja ja vanamees kirvega järel.

egiptuse kuningas farouk

kutsus ükskord IIMS ajal winston churchilli vastuvõtule ning varastas talt taskukella. winston oli olnud pahane veel tükk aega peale seda.

tal oli punane bentley. ta kehtestas seaduse, et mitte kellelgi ei tohtinud punast autot olla. ja kui ta oma punase bentleyga kihutas, siis inimesed põgenesid. sest ta eriti ei hoolinud jalakäijatest.

kui pärsia šahh suri ja ka farouk kutsuti matustele, siis varastas ta kirstu pealt pärsi šahhi tseremoniaalmõõga.

täiesti kuulsusetud peatükid lätlaste vabadussõjast

kõigepealt oli selline peatükk, et lätlastel oli kolonel oskars kalpaks. tema asutas lätlaste esimese mittepunase väeosa ja on igas mõttes kangelane. nagu meil laidoner või kuperjanov. kalpaksil on ka oma muuseum lätis. ta võitles siis punaste sissetungi vastu koos rüdiger von der goltzi landeswehriga, täpsemalt ta oli allutatud goltzile ja võitles goltzi juhtimise all. 6. märtsil 1919 juhtus aga kogemata nii, et sakslased lasid kalpaksi maha.

lätlastel ja von der goltzil läksid muidugi suusad risti, sest von der goltz tahtis mingit saksa hertsogiriiki asutada aga lätlased läti vabariiki. ulmanise valitsus oli sakslaste jaoks arusaamatu nähtus. nii võtsid sakslased 16. aprillil 1919 ette liepajas riigipöörde. taheti vahistada ulmanise valitsus. need põgenesid igale poole laiali. ulmanis jõudis pakku briti saatkonda. aga et asi tõsiseltvõetavam oleks, siis saatis kogu seda riigipööret ja vahistamisi sakslaste sõjaväeorkestri marsimuusika. 

sakslased panid peaministriks saksameelse pastori andrievs niedra. läti ohvitserid kutsusid niedra 12. mail 1919 enda juurde poliitikas rääkima. aga panid ta ühte talumajja kinni. niedral õnnestus sealt põgeneda aga ta oli viis päeva kadunud. kui ta mitukümmend kilomeetrit eemal lõpuks inimeste keskele ilmus, oli ta ainult aluspükste väel.

carl linne klassifitseerimiskirg

kui carl linne oli kõik maailma loomad ja linnud perekondadesse ja liikidesse ära klassifitseerinud, siis läks ta koju. võttis lahti oma abikaasa sara elisabethi pesukummutis sahtlid ja hakkas naise pesu klassifitseerima. päris lõpuni ta ei jõudnud, sest sara elisabeth jõudis koju ja taastas pärast kõvahäälset sõnavahetust endise klassifikatsiooni.
see lugu võib ka mitte olla tõsilugu, sest sellest jutustab astroloog tõnu viik oma raamatus.

immanuel kanti laul

königsbergi erak kõndis linnas ringi palju
see oli ilmselt tema modus vivendi
linnaelanikud sättisid tema järgi õigeks oma seiereid
nõnda usaldusväärselt tatsasid tema jalad munakividel
ja immanuel ei eksinud mitte kunagi
sest königsberg oli tema kodulinn

kui prantsusmaal oli revolutsioon
ja koos abikaasaga dekapiteeriti marie antoinette
siis häiris see immanueli väga
meeltesegaduses valis tavapärase asemel teise tee
aga ta ei eksinud siiski ära
sest königsberg oli tema kodulinn

kord pani immanuel kirja, et ilu
on ühteaegu individuaalne ja universaalne
see ei saa ju nii olla, mõtles ta, ja oli segaduses
immanuel läks närvide rahustamiseks kõndima
oli mõttes sügavas aga siiski ei eksinud
sest königsberg oli tema kodulinn

hilissügisesed läänemere madaltihedad uduvihmad
lõõtsutasid immanuelile otse näkku
immanuel kissitas silmi aga köndis edasi
isegi kui oli pime ja jalad said märjaks
immanuel ei eksinud kordagi teelt
sest königsberg oli tema kodulinn

kui pilvitul varahommikul särasid pea kohal tähed
siis need panid teda aukartust tundma üha ja üha
õpetatud mees vaatas seda laotust looduslapseliku imetlusega
kael võis kangeks jääda niimoodi põhjataevasse vahtimisest
aga immanuel sellegipoolest ei eksinud kunagi
sest königsberg oli tema kodulinn

vähemtähtsaid peatükke nõukogude estraadiloost

1 peatükk

teatavasti oli alla borissovna esimene abikaasa leedukas nimega mikolas orbakas. eks nad olid noored, elasid kusagil ühiselamutoas ja raha ei olnud. alla borissovna isa sokutas väimeespoisi tööle teeninduskombinaati. tema ülesanne oli ilusalongidesse lõhnaõlisid vedada. õhtuti, kui mikolas töölt koju tuli, haises hirmsasti lõhnaõli järele, oigas alla borissovna: "miks sa vead laiali šipri ja mitte chaneli".

2 peatükk

tegelikult oli nii, et valeri leontjevil oli noores põlves habe. ja ta keeldus seda maha ajamast. kui ta lõpuks aru sai, et ta peab valima habeme ja kuulsuse vahel, siis ta ajas habeme maha. 

3 peatükk

alla borissovna nüüd kolmas või neljas abikaasa oli filmidirektor aleksander stefanovich. kui nad koos kodu punuma hakkasid, siis oli stefanovichi kodukujunduse deviis "tuleb teha nii, et sofia rotaru end üles pooks".

kuidas struve jalaluu murdis

tartlased teavad kõik niigi seda lugu. aga asi oli siis selles, et struve ostis endale uue teleskoobi. oli veel palangast vankriga kohale veetud. tiris siis üles toomemäele oma observatooriumisse ja sättis paika. aga kui ta öösel torni läks, siis komistas teleskoobi otsa ja murdis jala.

solovetsi vangilaagri muuseum

solovetsi saarel asus mäletatavasti üks legendaarsemaid vangilaagreid. kui muidu peetakse solženitsenit solovetsi teema tõstatajaks, siis tegelikult ütles juba mihhail bulgakovil woland, et immanuel kant tuleks solovetsi saarele saata selle eest, et ta üritas jumala olemasolu tõestada.
igal juhul avati solovetsil üheksakümnendate alguses koonduslaagrist muuseum. muuseumi väraval oli silt:

"sissepääs 8 rubla. endised vangid ja nende järeltulijad: TASUTA"

kõik need korrad kui rubens trauma osaliseks sai

I kord

rubensi majja wapperi ääres antwerpenis mahtus palju kunstnikke ja õpipoisse. ta rakendas need kõik oma maalivabrikus tööle. seal nokitses aastatel 1617-1623 ka tolle aja kiidetuim graafik lucas vosterman (1595-1675). nagu me norbert eliase raamatust teame, oli tol ajal paljudel probleeme oma impulsside kontrollimisega. nõnda ka lucas vostermanil. ta nimelt ründab 1622. aastal rubensit ahjuroobiga. hoolimata norbert eliase kinnitusest, et sel ajal oli see normaalne, viskab rubens vostermani oma majast välja.
selle peale hakkasid levima kuulujutud, et vosterman on rubensi ahjuroobiga ära tapnud. ehk et enam pole mõtet rubensilt maale tellida. rubens läktitas kirju itaaliasse, prantsusmaale, inglismaale ja hispaaniasse kinnitades, et ta mitte ei ole ära surnud.

II kord

rubens oli kutsutud mais 1625 oma hea sõbra ja matrooni maria di medici tütre pulma pariisis. tseremoonia käigus aga variseb tribüün kokku. rubensi sõber kukub tribüünilt alla ja saab rängalt viga. rubens ise jõuab naabertribüüni käsipuust kinni haarata ja jääb sinna rippuma.

III kord

samal aastal läheb rubens kingsepa juurde, et see talle uued saapad teeks. ja kui ta läheb saapaid jalga proovima, siis väänab kingsepp rubensil jala välja, sest saabas ei tahtnud üldse jalga mahtuda. rubens oli paistes jalaga 10 päeva liikumisvõimetu.

kaks asja, mis häirisid immanuel kanti

niisiis oli kokku kaks asja, mis kanti tema elu jooksul häirisid.

I asi

kui kõnigsbergi erak kuulis prantsuse revolutsiooni puhkemisest, siis oli ta sellest niivõrd häiritud, et muutis oma igahommikuse jalutuskäigu suunda.

II asi

teine kord oli kant häiritud, kui ta kirjutas "esteetilise otsustusvõime kriitikat". ta pani kirja lause "kuidas saab ilu üle otsustamine, mis on igaühele eriomane, subjektiivne ja üksikotsustus, olla samal ajal ka universaalne ja objektiivne?" ta luges oma lauset ja oli ise ka üllatunud selle lause üle.

kivivõsa aunade alla rusuks raugemisest

 I

klaasistunud silmavalged
lihastes treemor
jalgel vaid seina najal püsin
mõtlemine tömp
palgel sapilaigud
hambad logisevad
külm higi otsmikul
see on parim osa minust

II

raamatud põlevad
sinise leegiga
lõkke ümber kössitavad
elohim ja hommikutäht
ämblikmees, doktor watson
majavalitsuse esindaja
ja mina, nina otsas tilk
külm on ikka
sooja ei saa

III

vihanud ennast ribadeks
häbenenud eksisteerida
mitte kuhugi kuuludes
väärides mitte kedagi
mõistmine - mis see on
räägiksin oma tunnetest?
ah et avaksin oma hinge?
seal on tühjus ju

IV

nad vaatavad mind
sosistavad
laiutavad käsi
näitavad näpuga
ma küsin
kas mul on lootust
nad kehitavad õlgu
ja eemalduvad aeglaselt

 

islandi okupeerimisest

 islandit kutsuti teatavasti uppumatuks emalaevaks ning ta omandas II ilmasõjas oma uppumatuse tõttu suure tähtsuse. island ise rääkis küll neutraalsusest aga oli vaid aja küsimus, mil üks või teine pool islandi okupeerib.
okupatsioon jõudis saarele 10. mai öösel 1940. kui islandi peaminister herman jonasson üles äratati, siis oli tema ainus küsimus: "kummad? sakslased või inglased?"
talle vastati, et "inglased"
"jumal tänatud", vastas peaminister ja läks tagasi magama.

episoode murranguajast narvas (rein anniku mälestustest)

I episood

1988. aastal tõmbasid narva muuseumi töötajad muuseumisse üles sinimustvalge ning panid kolm kurja koera seda valvama. mitte keegi ei julgenud seda näppima minna. ükskord üks miilits öösel purjus peaga läks ja kükitas seal kivi otsas siis hommikuni kuni muuseumi töötajad koerad kontrolli alla panid

II episood

1993. aastal saatis osce max van der stoeli rahvusküsimusi monitoorima. van der stoel oli hirmsasti venemeelne ja eestlastega üldse ei suhelnud. narva venelased olid aga põhiliselt käinud talle kaebamas, et solgitorud on umbes, et küte ei tööta ja et prügi ei viida õigel ajal ära.

III episood

millalgi 1992 tahtis žirinovski tulla narva, et panna need eestlased paika, teha üks rahvakoosolek ja tuua õiglus maa peale. lepiti kokku, et rahvakoosolek toimub peetri platsil. žirinovski tuli vene poolelt üle silla ja jõudis eestlaste passikontrolli. eestlased võtsid žirinovskilt passi ja läksid seda vormistama. kui vormistamine oli kestnud poolteist tundi, siis hakkas žirinovski lärmama. talle öeldi, et kannata, me ju vormistame dokumente parasjagu. siis ta natuke ootas ja hakkas uuesti lärmama. nõudis oma dokumente tagasi, läks üle silla tagasi jaanilinna ja pidas rahvakoosoleku seal kohalikele venelastele. 

IV episood

lagle parek olla tulnud tallinnast narva mingit asja ajama ja kohalike ametnikega kohtuma kollase lõõtsabussiga.

V episood

kohalikele impeeriumimeelsetele oli moldova ja moldovast lahkulöönud dnestriäärne eeskujuks. vladimir tšuikin, kes oli ameti poolest tol hetkel narva rahvasaadikute nõukogu esimees, läks siis moldovast kogemusi muretsema. tuli tagasi koos ehtsate kasakatega. kusjuures kasakad olid hobustel. hobuseid üle silla ei lastud. kasakad, suured mehed, vuntsidega ja mõõkadega, tulid siis jala üle silla ja hängisid peetri platsil.

vabadussõja esimesest lahingust

teatavasti oli 28.11.1918 narva lahingu üks osa joala lahing ehk lahing joala väljal. väärib märkimist, et selles lahingus osalesid ka keiserliku saksamaa võitlejad. meie poolel.
üks teema, mis lahingu järel tõusetus oli eestlaste ja sakslaste süüdistamine marodööritsemises. see leidis tõesti aset. aga üsnagi ülekohtune on süüdistada eestlasi ja sakslasi punaste saabaste röövimises. asi oli selles, et saabas oli vene talupoja jaoks veel 1918 aastal väga hinnaline asi ja enamasti nad ei tihanud saabastega lahingusse minna. sest et kui nad surma saavad, siis jäävad saabastest ilma. nii jätsid nad saapad ühte kuuri ivangorodi poolel ja läksid viiskudega lahingusse.
hukkunuid oli punaste poolel alla saja. need surnukehad pandi kirstudesse ja maeti pimeaia kõlakoja ette. kuna eriti ei viitsitud haudu kaevata, siis pandi kaks kirstu üksteise otsa nii et ülemine kirst jäi sisuliselt maapinnaga tasa.
punased kamandasid matustele kõik narva elanikud. kokku oli neli orkestrit rongkäigus. kuna aga töölisorkester oli orkester vaid nominaalselt, st et tegelikult need töölised ei osanud pilli mängida, siis kõndisid nad rongkäigus vaikselt ja hoidsid lihtsalt pasunaid suu juures.

jacob ulfeldti retk läbi liivimaa

taani kuningas lähetas 1578. aastal oma riiginõuniku jacob ulfeldti tsaar ivan julmaga lepingut sõlmima.
kui nad laevaga pärnusse jõudsid, siis neid ei lastud linna sisse. aga vähemalt said nad kalurionnis ühe öö magada. seejärel läksid nad viljandisse, kus neid jälle ei lastud linna sisse. seal pidid nad aga lausa lageda taeva all magama. ja kuna nad ootasid, et hobused ja vankrid neile järgi toodaks, siis magasid nad viljandi linnamüüri ees lagedal kokku kaheksa ööd. siis kümnendal päeval jõudsid nad tartusse aga jälle ei lastud neid linna sisse. nad ööbisid linnast väljas ja tegid endale okstest ja lehtedest onnid.
tõsi on muidugi see, et kui nad novgorodi jõudsid, siis seal lasti neid lõpuks linna sisse ja võeti vääriliselt vastu.

aednik ja kass

inglise kuninganna victoria vanim tütar oli teatavasti samuti victoria. ta läks mehele preisi kuningale friedrich kolmandale. tal on muidugi palju teeneid. näiteks oli tema see, kes tegi potsdami lossi aia korda. aga samas tõi ilmale ka saksa viimase keisri wilhelm II. ta armastas väga loomi. tal oli näiteks üks kass, kes hommikuti teejoomise ajal oli talle seltsiks olnud. oli tema laste voodis lebanud, nurru löönud ja pead vastu tema põske hõõrunud. kassil oli koguni kaelas kuningliku monogrammiga rihm.
kord juhtus nii, et potsdami lossi aednik lasi selle kassi maha, lõikas tal nina ära ja riputas puu otsa.

kuidas anton jürgenstein kirgliku suudluse osaliseks sai

anton jürgenstein oli 1917. aastal väärikas 56-aastane härra. ta oli olnud vene riigiduuma liige, koolidirektor, ajakirja peatoimetaja jne. kui pilte vaadata, siis on tõesti tema olemine väljapeetud, tema tähelepanuväärsed, ütleme et gorkilikud hülgevuntsid olid alati hästi hooldatud. lips sirge, juuksed seitlis, kuub puhas.
marie heiberg oli 1917. aastal 27-aastane noor naine. urvastest pärit. oli kirjutanud luuletusi ja neid oli isegi avaldatud. tema luulest on cyrillus kreek, konstantin türnpu, miina härma jpt teinud laule. teda kutsuti murelaulikuks. tema luule räägib põhiliselt sellest, kuidas tal pisarad voolavad ja hing valus on. aga aastaks 1917 oli ta juba kandunud terve mõistuse radadelt kõrvale. elas küll tartus aga magas igasugu urgastes, toitus juhuslikult, riietus juhuslikult. küll aga oli ta jätkuvalt armunud oma sinilillesse, tuglasesse. küll ta saatis tuglasele postkaarte, pani tema ukse taha lilli, jälitas teda jne.
no ja kui tuglas oli koos teiste siurulastega 1917. aastal estonia teatris oma siurulaste avapaugu ära teinud (muuhulgas eksinud nõmmel 3 männi vahele ära), siis tuli ta tartusse. marie heiberg muidugi hõõrus käsi selle peale, et saab jälle tuglast, keda ta kutsus sinililleks, ahistada. nii varjus ta siis ühel õhtul postimehe toimetuse ukse taha ja jäi tuglast varitsema. kui uks lahti läks, hüppas ta tuglasele kaela ja kukkus teda suudlema.
olemuslikult oli nii, et tuglasel olid prillid ega olnud vuntse. anton jürgensteinil olid lohmakad vuntsid aga ei olnud prille. igatahes oli see siis jürgenstein, kes uksest välja tuli ja kes marie heibergi kirgliku suudluse osaliseks sai.

kuidas dr hans rosling kohtus fidel castroga

1992. aastal hakkas kuubal levima farmerite seas imelik haigus. inimesed jäid halvatuks ja kaotasid nägemise. seletust ei leitud mitte kuidagi.
kutsuti kohale rootsi arst hans rosling. tema nimi oli seotud neuroloogiliste pandeemiate uurimisega.
kui dr rosling kohale jõudis, siis tuli talle isiklikult lennujaama vastu kuuba poliitbüroo liige conchita hugo ja ta viidi limusiiniga hotelli. hotellis tuli tema juurde fidel castro, et teda oma ihusilmaga üle vaadata. dr rosling seisis hotelli fuajee tsementpõrandal ning fidel castro kõndis tema ümber ringiratast. fidel castro tossud kriuksusid. 

ps. ahjaa. asi ei olnud mingid nõiduses ega mürgitamises. asi oli selles, et nõukogude liit oli kokku kukkunud ja keegi enam suhkrut ei ostnud. ja seega keegi enam saarele kartulit ei toonud. inimesed nälgisid ja farmeritel oli söögiks vaid riis ja suhkur.

rahvalik veste lutsust, partsust ja aleksander tõnissonist

endine soomusrongiväelane karl parts oli suurt kasvu mees. oskar luts aga oli väike kribal mees. nad käisid ühtelugu koos joomas ja teatud seisundis jõudis partsul kätte hetk, kus ta relva haaras ja kõrtsus lakke paugutama hakkas. selle peale jooksid kõik teised külastajad arvet maksmata minema. lutsule olevat ka see paugutamine hirmsasti meeldinud. ja tavaliselt nad ise ka seejärel arvet ei maksnud. olukorra klattimise koht oli linnapea aleksander tõnissoni juures, kes oli ometi ju partsu relvavend. ja siis see vestlus olevat näinud välja nii:

tõnisson: aasta jooksul olen linna arvel kinni maksnud juba hulga kroonlühtreid ja seinapragusid. ja ikka veel lisandub neile uusi
parts: aga lutsu pintsaku oled linna pandimajast välja ostnud ilma moraali lugemata.
tõnisson: luts on tartu linna kodanik. sina aga oled jõgeva juures taluperemees. jõgeval on ju ka kõrts olemas?
parts: oma sõpra sõidan tartu külastama. jõgevale tema ei sõida. austan oma sõpra.
linnapea: aga ehk austaksid ka linna kassat?
parts: no kui sa ei anna, sõidan tallinna laidoneri juurde. tema ikka annab.
linnapea: selleks saad jalamaid sõiduraha. pauguta ka pealinnas lutsu terviseks. tartu kõrtsmikud kurdavad juba külastajate vähesuse üle ja need jooksevad teid mõlemaid nähes restoranidest arveid õiendamata välja. politseiprefekt käib sama tihti kui teiegi minu juures, ainult alati pärast teie külaskäiku. tal on väga täpne ülevaade puruks kõmmutatud kroonlühtrite kohta. kas sina ka mäletad omi tabamusi? sõida aga pealegi tallinna. kuldlõvis oleks sul tegemist rohkem kui üheski tartu kõrtsis. ja tallinna linnapea on ju kindral soots!
parts: ei selle mehe juurde ma ei lähe. see on terve sõja aja staabis istunud ja rindemehe sisse ta ei näe. sina aga olid vabadussõjas minu ülemus. andsin soomusrongilt alati tuld sinna, kuhu sa röökisid. sa ikka mõistad mind paremini.

johannes semperi kiri betti alverile 08.02.1948

 sm. alver

juhime teie tähelepanu sellele, et ligineb ülknü 30. aastapäev ja suure oktoobri revolutsiooni 31. aastapäev. on soovitav, et nendeks tähtpäevadeks ilmuks rohkesti uusi luuletusi ja et ka Teie isiklikult mõned luuletused kirjutaksite ja avaldaksite "loomingus", "stalinistlikus nooruses", "sädes", "sirbis ja vasaras" või mujal ajakirjanduses.

lisaks sellele on ensv kunstide valitsus palunud luua ideelisi, tänapäeva temaatikaga rivilaule, millest tunnevad suurt puudust eeskätt sõjaväelased, sportlased ja koolinoored. valminud rivilaulude tekstidega palume pöörduda ensv kunstide valitsuse poole. 

tallinn, 8.II.1948

EN kirjanike liidu juhatuse esimees

j. semper

trotski soomes

peale verist pühapäeva (9. jaanuar 1905) läks trotski teatavasti genfist peterburi. siis ta niiväga trotski veel ei olnudki, oli hooopis pjotr petrovitsh vikentjev passi järgi. aga tõusev täht ta oli. ja kuulus menshevike tiiba. 1. mail 1905 proovisid revolutsionäärid kusagil peterburi lähedases metsas koguneda aga nad vahistati. trotski põgenes sisi soome. leidis elukoha soomes rauha pansionaadis paarisaja kilomeetri kaugusel peterburist. eks trotski teeb seal palavikuliselt tööd, kirjutab artikleid, korraldab ja majandab. suve lõppedes sõidavad kõik laiali ja trotski jääb üksi pansionaati. septembris sureb pansionaadiomanik. trotski tõstab proua laiba kõrvaltuppa. laip teda ei häiri ja trotski jätkab hoogsalt revolutsioonilise tegevusega. ning just nendel päevadel paneb ta kirja oma permanentse revolutsiooni teooria.

uljana afanasevna morozova lakkamatutest palvetest

vana savva morozov (s 1770) oli teatavasti vanausuline pärisori. kuna ta tassis oma mõisniku käsul jalgsi moskvasse mingit kraami kaupmeestele müütamiseks, siis hakkas ühel hetkel ise äri tegema (kangaga) ja sai kokkuvõttes venemaal jõukuselt viiendaks meheks. eks siin mängis ilmselt ka rolli see, et pühendunud vanausulisena käitus ta teistmoodi ning oli allutatud teistele reeglitele ning teatavas ajahetkes osutus see konkurentsieeliseks. ta võttis endale naiseks uljana afanasevna, kes oli ka kõigiti vaga naisterahvas. 19-aastaselt läks ta savvale mehele ja 20-aastaselt sünnitas esimese lapse. 34. eluaastaks oli ta sünnitanud viis last. niiöelda lõpetas justkui oma fertiilse karjääri. aga siis 45-aastasena oma suureks häbiks sünnitas kuuenda lapse. lapse nimeks sai timofei. tal oli sellises vanuses sünnitamise pärast nii piinlik, et ta järgmised 20 aastat palvetas iga päev, et see laps sureks. kui laps 20-aastaselt ikka veel surnud ei olnud, siis lõpetas palvetamise.

visnapuu, duncan ja jessenin

henrik visnapuu käis varastel kahekümnendatel mitu puhku venemaal. tema kohalik sõber oli üks luuletaja, kes omakorda käis läbi jessenini ja duncaniga. jessenin ja duncan küll armastasid teineteist aga jessenin ei osanud sõnagi inglise keelt ja duncan ei osanud sõnagi vene keelt.
ühistel joomingutel aga oli duncanil ikkagi teatav valu jesseninile midagi ütelda ja nii palus ta visnapuud appi tõlkima. ükskord oli see vestlus olnud selline:

duncan - ütle jesseninile, et ma ühtki meest omas elus pole nõnda armastanud kui teda. nüüd tean, mis on armastus. see on mu esimene ja viimane armastus
jessenin - no, nõid!
duncan - jessenin, lähme maale. asume elama väikesesse majja. meil on oma lehm ja majapidamine. kedagi ei ole, oleme kahekesi.....
jessenin - no, kuradi nõid!

põhja-läti talupoegkonna uurimisest

ma olen varasemalt kirjutanud, kuidas oskar loorits kuulutati lätis persona non grataks, kuna ta hakkas läti talupoegi veenma, et nad on tegelikult lätistunud eestlased ja peaksid oma lapsi eesti keeles õpetama.

tuleb välja, et oskar loorits ei olnud oma missiooniga ainus selline. näiteks pidid 1907. aasta suvel minema gustav suits, grünthal ja dr landau samuti liivimaa talupoegi uurima. politsei aga tõkestas neil tee ja käskis neil tartusse tagasi minna.

machiavelli kontekstualiseerimine

tõsi ta on, et machavelli kirjutas 1513. aastal oma kuulsa raamatu "valitseja". seda raamatut ta ei oleks aga üldse kirjutanud, kui firenze vabariik poleks 1512. aastal kokku kukkunud. nimelt töötas machiavelli firenze vabariigis ametnikuna ja oli oma eluga rahul. firenze vabariik oli päris edukas riik - oli püsinud ligi 400 aastat. aga igatahes jäi machiavelli töötuks siis.
tol ajal oli üks raamatute žanr niiöelda nõuanderaamatud valitsejatele. põhiliselt rääkisid need sellest, et valitseja peab olema vooruslik ja tooma hüvangut oma alamatele ja olema jumalakartlik jne. nende raamatute autorid üritasid nende raamatutega valitsejate tähelepanu saada ning palgale saada.
nii võttis siis ka töötuks jäänud machiavelli ette ja kirjutas oma raamatu. pärast raamatu valmiskirjutamist ta natuke vaatas, et kust suunast tuuled puhuvad ja kus kivi all vähid paiknevad ning pühendas oma raamatu kaks aastat hiljem "kõrgeaulisele lorenzo di medicile".
eks ta kuulsaks muidugi sai ja paljud teised nõuandvate raamatute kirjutajad laitsid machiavelli küünilised mõttes maha.
huvitav on siinjuures märkida, et üks kolmas suund nõuanderaamatute kirjutajaid jõudsid oma poliitilise mõttega tupikusse. selge see, et jumalakartlikkus ja vooruslikkus olid ülimad hüved. ning seega valitseja pidi olema maksimaalselt vooruslik. seda ideed ümber pöörates jõuti aga seisukohale, et kui valitseja peab olema vooruslik, siis järelikult on õige otsida ühiskonnast välja kõige vooruslikumad inimesed ning just need panna valitsejaks. ning sealt edasi jõuti seisukohale, et sinine veri ja kõrgesti sündimine ei peaks olema üldse mingi dünastiline nähtus, vaid et aadlitiitlid võiksid siis ka igas põlvkonnas käia mitte mööda vereliini vaid mööda kõige vooruslikumaid inimesi. selge see, et selliste ideede mõlgutajaid oma jutuga kuigi kaugele ei lastud.

suvorovi lapselaps

et kui juba juttu oli suvorovist, siis peaks rääkima ka tema lapselapsest.
engelsi linnas saratovi lähedal on surnuaias rist, millel kiri:
"igumenja agafija
suure vene väejuhi a.v. suvorovi lapselaps
sündis 1810
suri 5.08.1956
146 a vanuses"
tema kohta on teada siis, et ta kodanikunimi oli arippina iljinina suvorova. olla jumalat armastanud üle kõige. enne revolutsiooni umbes nii 100 aasta vanuses käis ta jalgsi jeruusalemmas palvetamas.
1918 aastal panid bolshevikud 108-aastase igumenja sunnitööle 24 aastaks. sealt sunnitöölt sai ta välja siis 132-aastaselt. elas siis veel 14 aastat, vaatas teise ilmasõja ära, ootas stalini surma ära ja siis suri 1956. aastal.
kui ei usu, siis mine saratovi linnast üle volga jõe engelsi linna, hoia vasakule ja linna surnuaialt leiad tema haua. kohe aleksander nevski kiriku taga.
ps. engelsi kunagine nimi oli kosakenstadt ja ta oli volga saksa autonoomse vabariigi pealinn.
pps. tõsi on ka see, et suvorovil (1730-1800) ei olnud ilja-nimelist last ega lapselast. 

kuidas tim bagshaw kiriku aknast sisse kukkus

dorseti maakonnas tegutseb üks päris hea doomi ja stoneri bänd nimega electric wizard. ükskord üheksakümnendatel tahtis bändi bassimees tim bagshaw kiriku katuselt varastada risti, et seda lavategevuses kasutada. ronis kiriku katusele aga kukkus alla. otse kirikuaknast sisse. lõhkus oma käe ja jäi politseile vahele. sai karistuseks ühiskondlikult kasuliku töö.

jurokite hõimu kaubanduslik-rahalise käitumise iseärasustest

veel 1951. aastal oli põhja-californias alles kuus juroki hõimu liiget. professor robins jõudis veel viimasena nende keelt käia uurimas.
aga huvi pakuvad jurokid hoopis seetõttu, et neil oli kõrgelt arenenud omanditunne. tavaliselt põlisrahvastel sellist asja ei ole ja nende jaoks on kõik ühine. neil olid niisiis siis tugevad instikntid seoses merekarpidest raha, haruldaste sulgede, vööde ja obsidiaanterariistade suhtes. ning nende materiaalsete väärtustega seoses oli neil veel uskumus, et kopuleerumist ja materiaalseid väärtusi ei tohi kokku viia. et kui mees ja naine hakkaksid paarituma samas majas, kus hoiti väärisesemeid, siis mõjuks see majapidamise jõukusele hävitavalt.
nii oligi jurokite sündimuskordajaga nii olnud, et sünnid leidsid aset 9 kuud peale soojade ilmade saabumist. talvel elati küll naisega ühes majas aga hoiduti ülimalt puritaanlikult ühtesse astumast. mõnedel uurijatel tekkis sellega seoses kiusatus kõnelda protestantliku eetika elementidest jurokite juures aga see oleks muidugi ülemäärane max weberi vägistamine.

rahvusliku ärkamise lätetel

eks ma olen sellest varasemalt kirjutanud, kuidas suured rahvuslikud ärkajad (jannsen, eesti üliõpilaste selts jne) inertsist siiski oma päevikuid saksa keeles edasi pidasid, oma kodus saksa keelt rääkisid, koosolekutel saksa keel rääkisid jne.
siinkohal leidsin oskar kallase näitel üles selle hetke, kui ta otsustas oma päevikus ümber lülituda saksa keelelt eesti keelele. see juhtus siis aastal 1891 ja siin on tema esimene eestikeelne päeviku sissekanne:
"ma olen mõne aja eest nagu unest ärganud, ja ülestõustes näinud ja tundma hakanud, et ma eestlane olen. tänini on see ehk  ka mõnikord mul meelde tulnud, aga nüüd on mul see tundmus palju kindlamaks läinud. ma ei taha mitte nende sõnadega ütelda, kui peaksin ma seepärast sakslasi vihkama (mis mõned rahvamehed ainsaks eestlase tundemärgiks peavad) ma tahan paljalt enam oma keele, oma rahva heaks jõudumööda tööd teha püüda, tahan enam ka eesti keelt rääkida ja seda ka teiste seas edendada püüda. küll on meil emakeele rääkimisega halb lugu . eestis ei ole minu teades mitte ühtainust haritud eesti perekonda, kus eesti keel kodu keeleks oleks. eestlane on tänini ikka veel enam seisus kui rahvas."

kuidas vanad eestlased härgi kasvatasid

me üleüldse teadvustame liiga vähe, et vanasti oli eestlaste jaoks härg hobusest levinum põlluloom. härjal oli mitu head omadust, ta oli aeglasema käiguga, vedas paremini vagu, teda sai lõpuks lihaks teha jne.
siinkohal mõningaid aspekte härgade kasvatamisest.

I aspekt

härga oli muidugi raske õpetada käske täitma. aga õpetama pidi. kui härjal kopp ette tuli, siis ta istus lihtsalt põllu peale maha. selleks, et härg oma tagumiku jälle püsti ajaks, tehti talle tagumiku alla lõke.

II aspekt

härgade kohitsemise meetod oli tagumine. carl jordan vaatles seda 1852. aastal ja pani kirja järgmist: "balti kubermangude talupojad kohitsevad oma pulle, nii noori kui vanu, sageli loomadele väga piinarikkal viisil, mille puhul nad munandeid kõval alusel kahe laua vahel puunuia või vasaraga taovad mitte eriti kõvasti senikaua, kuni need pisut õhemaks, pehmeks ja lõdvaks on muutunud, mis enamasti üle poole tunni kestab".
ma siiski olen lugenud teisest kohast, et nad siiski mitte mune kahe laua vahele ei tagunud, vaid munajuhasid tagusid kuni need katkesid.

III aspekt

1939. aastal oli eestis kasutusel veel 530 härga. ning viimased kaks härjapaari olid kasutusel veel 1950. aastal nõva vallas.

IV aspekt

kui kellelgi oli küsimus, et miks ungernitel selline nimi oli, siis vanasti ei olnud kastreerijateks mitte peremehed, vaid rändruunajad. mõisates olivad käinud rändruunajateks ungari mustlased. ning sealt tuligi siis see sõna nii baltisaksa, läti, leedu ja ka eesti keelde kohitsemise tähenduses. eesti keeles oli see sõna siis ungur. tõsi on muidugi ka see, et ungern tähendab kodusaksa keeles ebameeldivust. eks ta härgadele omajagu ebameeldiv oligi ju.

aleksander vassiljevitshi pärandist

aleksander vassiljevitsh suvorovi nimelisi koole ja sõjakoole on nagu kirjusid koeri. ja tema sõjalisi saavutusi muidugi ei saa kahtluse alla seada. aga, et milline ta siis inimesena oli? kui tema tegevusi ühe päeva jooksul vaadelda, siis see koosnes järgmisest:
- hommikul pärast ärkamist püherdas alasti rohus
- kui sõduritel oli hommikune rivistus, siis viskas sõdurite ees hundiratast
- ronis jalgupidi hommikusöögilaua peale
- kui ükskord ühel türklasel (st vaenlasel) pea maha raiuti, siis üritas talle pead tagasi kaela otsa panna
- paraadi ajal seisis ühel jalal
- kui sõdureid lahingusse saatis, siis kires kuke kombel kolm korda
- kui pärast kinburni lahingut üks prantsuse vabatahtlik istus telgis, siis tuli sisse suvorov, seljas ainult särk. küsis prantslaselt, et mis teed. prantslane vastas, et kirjutab õele kirja. suvorov ütles, et ta tahab ka õele kirjutada. prantslane lasi tal kirjutada. suvorov aga sodis paberile mingi arusaamatu kribukrabu, millest vaid mõni sõna oli arusaadav. aga sellest hoolimata seosetu.
- kui sõjas türklastega ta purjus peaga kupatas liiga palju sõdureid otšakovi all surma ja potjomkin saatis kirja, et mis toimub, siis vastas suvorov värsivormis:
ma istun kivi otsas
ja vaatan otšakovi
- küsis sõduritelt, et mitu kala on doonaus? ja hoiatas kohe juurde, et jumal hoidku, kui keegi vastab, et ta ei tea
- kui öö tuli kätte, siis lasi endale kõrkjatest onni püstitada ja kobis sinna magama.

valgustatud absolutism

austria-ungari keisrit ja püha rooma keisrit joseph II peetakse valgustatud absolutismi parimaks näiteks. tema reformidest rääkides meenub mulle kõigepealt, kuidas ta juurutas 1785. aastal kirstureformi. nimelt konstrueeriti lahtikäiva põhjaga kirst ning keelustati ühekordsete kirstude kasutamine. surnukeha viidi haua peale küll kirstus aga teatavast kangist tõmmates avanes kirstu põhi ning surnukeha kukkus alla auku. kirst aga viid tagasi kabelisse, et saaks sinna järgmist kadunukest sängitamiseks asetada.

krahv skovronski muusikaarmastusest

vaat ma ju olen ühtelugu rääkinud, et tegelikult olid vanasti need mõisad tõelised kultuurikeskused ja et ega see eesti kultuur ja laul ja rahvatants on ikkagi kõik mõisalise päritoluga. ja mõisnikud olid suured kultuurilembid.
nii näiteks oli katariina I venna pojapoeg paver martinovitš skovronski nii suur muusikalemb, et keelas oma talupoegadel tavalise kõnelemise. nad pidid suhtlema ainult lauldes. 

adamson-ericu esiisast

adamson-eric jõudis oma elus palju ära teha. palju reisida. olla kunstnike liidu esimees, professor kunstiülikoolis jne. aga kui ta kodanliku formalistina kommunistlikust parteist välja visati, siis olla ta olnud hirmus solvunud, sest kodanlusest oli asi kaugel. nimelt olevat üks mõisnik tema vaarisa eestisse toonud vahetuskaubana rootsist ühe jahikoera vastu.

keeleoskuse tähtsusest

1944. aastal mobiliseeriti 19-aastane ungarlane andras toma sõtta. 1945. sattus ta venelaste kätte sõjavangi. kuna venelased ei osanud ungari keelt ja andras ei osanud vene keelt, siis venelased otsustasid tema arusaamatu mõmina põhjal, et tegemist on skisofreenikuga. mees veetis 55 aastat hullumajas nii, et ta mitte kellegagi rääkida ei saanud. ainult omaette rääkis vahest. aastal 2000 kuulis teda üks ungari piiri lähedalt pärit arst ja taipas, et tegemist on ungari keelega. ja et tegemist ei olegi skisofreenikuga.
mees tagastati ungarlastele ning esimeste asjadena palus ta endale jalaproteesi ja hambaproteese. kuna ta aga oli kõik need 55 aastat ametlikult teenistuses olnud, siis maksis ungari kaitsevägi talle 55 aasta eest palka ning vabastas siis teenistusest.

kuidas hrustsov waldorf astoria hotellis lifti kinni jäi

kui hruštšov 1959. aastal ameerikas käis, siis ta majutus new yorgis art deco stiilis waldorf astoria hotellis. tema tuba asus 35. korrusel. hruštsovi saatev kindral nikolai sahharov oli just öelnud, et kui keegi peaks nikitat ründama, siis käib BOOM! kuna tuumaajastu ja raketiajastu oli parasjagu käimas, siis keegi seda ei tahtnud ja kõik pelgasid venelaste bravuutitsemist oma rakettidega.
nad läksid siis lifti. hruštšov, tõlk aleks akalovsky, kindral nikolai sahharov, liftitüdruk mary anne anemone ja hotelli direktor härra lodge.
30. korrusel jäi lift ühtäkki seisma ja läks pimedaks. elekter kadus ära. kuna käimas oli parasjagu võidujooks kosmosesse, kuule ja tuumarelvastumine, siis hruštšov kasutas juhust ironiseerimaks ameerika tehnoloogiat.
nad seisid veel mõnda aega liftis ja siis nägid, et läbi laeluugi ronides saaksid nad 30. korruse liftiuksest väljuda. sahharov läks esimesena, hruštšov järgmisena. hotelli direktor meenutas hiljem, et toetas kahe käega hruštšovi paksu tagumikku, kui see lifti laest välja ronis. nad said kõik liftist välja ja läksid jala viis korrust üles. kohe seejärel tuli elekter tagasi ja lift jätkas liikumist.

anastas mikojani päevikust

kui II MS oli alanud ja nliidu lääne piirkonna vägede staap side kaotanud, toimus niiöelda juhtgrupi  (žukov, molotov, stalin, mikojan) koosolek. ühenduse kaotus staabiga ajas kõiki närvi. edasi mikojani sõnadega:
"umbes pool tundi rääkisime üsna rahulikult. siis aga stalin plahvatas: "mis kindralstaap see on, mis staabiülem see niisugune on, kes on nii pea kaotanud, et ei suuda pidada sidet oma vägedega, ei esinda ega juhi kedagi! staabis valitseb täielik abitus. kui ei ole sidet, ei suuda staap juhtida." žukov ei elanud seda olukorda vähem läbi kui stalin ning staline selline käratus oli tema jaoks solvav. ja see mehine mees puhkes nutma nagu eit ja jooksis teise tuppa. molotov läks talle järele. me kõik olime rõhutud meeleolus. 5-10 minuti pärast tõi molotov väliselt rahuliku žukovi tagasi aga tema silmad olid veel märjad".

vili kehvem, kartul parem

brežnevi päevikus on märkmed, et 1977. aastal pidas ta kolm telefonikõnet käbiniga. käbini nime taga on märkus: "vili kehvem, kartul parem".

kuidas paul pinna artur rinnele kolm korda viini tooliga vastu pead virutas

kui noor artur rinne võeti tööle estoniasse, siis üks esimene tükk oli selline, kus artur rinne oli politseinik ja paul pinna oli tuletõrjuja. ning tuletõrjuja pidi vist mingi naisteteema pärast politseinikule tooli pähe kinni lööma. selleks oli laval kolm viini tooli. üks oli papist põhjaga aga kaks olid ehtsad. paul pinna oli vist segaduses. igal juhul kui operetis tuli seljatagant tooli pähelöömise koht, siis ta võttis vale tooli ja lajatas arturile. kuna tükk läks edasi ja oli kiire, siis haaras paul pinna järgmise tooli ja virutas veel ühe korra. ka see tool oli ehtne. paul pinna ei kaotanud närvi ja võttis kolmanda tooli. kolmas õnnestus siis arturile pähe kinni lüüa.
artur rinne ise ütles, et "tuikusin siis lava taha. silme ees sähvisid välgumihklid".
portjee olt tohterdas arturi pead ja lohutas, et kunst nõuab ohvreid.

kuidas leo tauts habet ajas

leo tauts oli teatavasti eestiaegne helilooja, dirigent ja pianist.
mari mõldre paremad päevad jäid muidugi eesti aega aga nõukaajal gastroleeris ta ka siiski ringi ja laulis leo tautsi klaverimängu saatel.
leo tautsil aga oli selline komme, et kuna pianist istus rahva poole küljega, siis ta ajas habet ainult ühelt poolt. sellelt poolt, mis rahva poole jäi.
mari möldrel oli aga väga raske lava peal tõsise näoga temaga suhelda ja oli kangesti tautsi peale vihane, sest mari möldre nägi ju nägu otsevaates.