19. sajandil, ja mõnel pool ka hiljem, oli reegliks põhimõte, et iga vald hoolitseb oma santide eest ise. kui oli juba suurem mobiilsus, siis oli tükk tegemist, et kõiki sante oma kodukohavaldadesse saata. ja üleüldse tuvastada, et kust vallast nad pärinevad. ja huvitaval kombel ei olnud 19. sajandil enamike euroopa riikide vahel piirikontrolli. seega ei olnud küsimus enam valdades, vaid oli küsimus riikides. siis hakati kehtestama hoolekandekohustust kodakondsuse järgi. et iga riik hoolitsegu oma santide eest ise.
nii kehtestas belgia 1891. a põhimõtte, et tööpõlgurlikud belgia kodanikest sandid saadeti hollandi piiri lähedale merksplasi koonduslaagrisse, kus neile õpetati tööharjumusi. aga kes kodanikud ei olnud, need saadeti riigist välja. kuna see koonduslaager olevat tõesti olnud karm, siis hakkasid belgia hulgused kinnipidamisel oma belgia kodakondsust maha salgama. selle peale saadeti nad piirile ja aeti üle piiri teise riiki. need aga siis imbusid mõne aja pärast jälle tagasi belgiasse logelema.
selle peale viis politsei kõik hulgused, sh ka ennast välismaalasteks nimetavad, koonduslaagrisse. loodeti, et kui neid seal neli kuud kinni hoida, siis nad tunnistavad oma tegeliku kodakondsuse üles. aga nad ei tunnistanud. nii oli merksplasi koonduslaagris ühel hetkel kinnipidamisel juba tuhandeid kahtlase kodakondsusega hulguseid, kes aga endiselt hoidusid kramplikult üles tunnistamast, et nad on belglased. kinnipidamise kulud läksid lõpuks liiga suureks ja nad kõik lasti vabaks.
Monday, February 4, 2019
Monday, January 28, 2019
tsitaate briti härrasmeeste testamentidest
1781 - mina, john aylett stow, pärandan selle viis gini selleks, et testamenditäitja hangiks maali, mis kujutab madu, kes parajasti hammustab oma elupäästjat. see maal andku ta mm ....-le, kellel tänu sellele pildile avaneb võimalus järele mõelda ja võrrelda seda madu iseendaga. see pärand asendab seda 3000 naela, mis ma pärandasin talle oma eelmises testamendis, mille ma aga tagasi võtsin ja ära põletasin.
1793 - evan jones walesist: mis puutub ülejäänud 3000 naela, mida ma oman 3-protsendistes võlakirjades, siis selle kohta teen ma järgmise korralduse. pool sellest summast pärandan ma selleks, et kaevataks üles see minu majast rocksini viiv neetud tamm, kus minu tõld alati kohutavalt rappus ja ma iga kord inetult kirusin ja vandusin (andku jumal mulle andeks), ja ehitataks selle asemel korralik maantee. teise poole saagu minu õetütar, kes põgenes minu teenriga ja läks talle mehele. ma deklareerin aga et ma ei jäta seda summat talle, liiderlikule naisterahvale, mitte hea meelega, vaid kui võimalik oleks, pärandaksin selle palju meelsamini selleks, et mu naabruses pesitsevad advokaadid kõik viimase kui üheni üles poodaks, sest, ausõna, ma pole nende hulgas kohanud ainsatki ausat selli.
1770 - mina, stephen swain, pärandan johan abbottile ja tema naisele maryle kummalegi 6 penni, ostku endale selle rahaga köis, sest ma kardan, et šerif ei ole selle asja eest hoolt kandnud.
1774 - mina, william darley, pärandan oma naisele, kuna ta varastas minu taskust 50 gini ja andis selle minu nimel isand john pughile, 1 šillingi.
1785 - mina, charles parker, raamatukaupmees, pärandan 50 naela elizabeth parkerile, kelle ma hullumeelses pimestuses naiseks võtsin, vaatamata tema peerekonnale, kuulsusele ja varandusetusele, ja kes vastutasuks kuhjas mind üle igasuguse laimuga, puudus veel, et ta oleks mind teeröövliks käimises süüdistanud.
1797 - mr greenway yorkshirest: minu elu traagika oli see, et ma elasin õnnetus abielus oma abikaasa elizabethiga, kes minu etteheiteid miskiks ei pidanud, ei muutnud oma taltsutamatut loomusta ja murdis vaid selle üle pead, kuidas minu elu võimalikult kibedaks teha. meie kaine mõistusega tuttavate nõuanded ei aidanud, ta oli minu piinamiseks sündinud ja jäi lõpuni vankumatuks.
1790 - mr tolam iirimaalt: vennanaisele pärandan need kaks paari vanu sokke, mis on mu voodi jalutsis. ka vennapoeg charlesile jätan paari vanu sokke. leitnant john steinele ühe sinise suka ja vana punase kuue. vennatütrele vanad kingad. hannah'le pragulise kannu. /// pärijad muidugi vihastasid hirmsasti aga siis avastasid, et sokid ja kann olid raha täis.
1788 - üks anglikaani kiriku vikaar: kuivõrd minu tütar anna ei hoolinud minu märkustest ja jätkas kõlvatu ja kahjuliku moe kummardamist, mis jätab naiste käsivarred küünarnukini paljaks, teen ma korralduse, et kui ta ei loobu sellest rõivastumiskombest, läheb kogu minu varandus tema asemel minu õe karolina kõige vanemale pojale. kui keegi seda minu korraldust liiga rangeks peaks pidama, siis minu seisukoht on, et naise puhul pole rõivastuse kõlvatus midagi muud, kui väline märk hinge rikutusest.
1793 - evan jones walesist: mis puutub ülejäänud 3000 naela, mida ma oman 3-protsendistes võlakirjades, siis selle kohta teen ma järgmise korralduse. pool sellest summast pärandan ma selleks, et kaevataks üles see minu majast rocksini viiv neetud tamm, kus minu tõld alati kohutavalt rappus ja ma iga kord inetult kirusin ja vandusin (andku jumal mulle andeks), ja ehitataks selle asemel korralik maantee. teise poole saagu minu õetütar, kes põgenes minu teenriga ja läks talle mehele. ma deklareerin aga et ma ei jäta seda summat talle, liiderlikule naisterahvale, mitte hea meelega, vaid kui võimalik oleks, pärandaksin selle palju meelsamini selleks, et mu naabruses pesitsevad advokaadid kõik viimase kui üheni üles poodaks, sest, ausõna, ma pole nende hulgas kohanud ainsatki ausat selli.
1770 - mina, stephen swain, pärandan johan abbottile ja tema naisele maryle kummalegi 6 penni, ostku endale selle rahaga köis, sest ma kardan, et šerif ei ole selle asja eest hoolt kandnud.
1774 - mina, william darley, pärandan oma naisele, kuna ta varastas minu taskust 50 gini ja andis selle minu nimel isand john pughile, 1 šillingi.
1785 - mina, charles parker, raamatukaupmees, pärandan 50 naela elizabeth parkerile, kelle ma hullumeelses pimestuses naiseks võtsin, vaatamata tema peerekonnale, kuulsusele ja varandusetusele, ja kes vastutasuks kuhjas mind üle igasuguse laimuga, puudus veel, et ta oleks mind teeröövliks käimises süüdistanud.
1797 - mr greenway yorkshirest: minu elu traagika oli see, et ma elasin õnnetus abielus oma abikaasa elizabethiga, kes minu etteheiteid miskiks ei pidanud, ei muutnud oma taltsutamatut loomusta ja murdis vaid selle üle pead, kuidas minu elu võimalikult kibedaks teha. meie kaine mõistusega tuttavate nõuanded ei aidanud, ta oli minu piinamiseks sündinud ja jäi lõpuni vankumatuks.
1790 - mr tolam iirimaalt: vennanaisele pärandan need kaks paari vanu sokke, mis on mu voodi jalutsis. ka vennapoeg charlesile jätan paari vanu sokke. leitnant john steinele ühe sinise suka ja vana punase kuue. vennatütrele vanad kingad. hannah'le pragulise kannu. /// pärijad muidugi vihastasid hirmsasti aga siis avastasid, et sokid ja kann olid raha täis.
1788 - üks anglikaani kiriku vikaar: kuivõrd minu tütar anna ei hoolinud minu märkustest ja jätkas kõlvatu ja kahjuliku moe kummardamist, mis jätab naiste käsivarred küünarnukini paljaks, teen ma korralduse, et kui ta ei loobu sellest rõivastumiskombest, läheb kogu minu varandus tema asemel minu õe karolina kõige vanemale pojale. kui keegi seda minu korraldust liiga rangeks peaks pidama, siis minu seisukoht on, et naise puhul pole rõivastuse kõlvatus midagi muud, kui väline märk hinge rikutusest.
Sunday, January 27, 2019
tähtsaid küsimusi barokiajastu õigusteadusest
saksa barokiajastu juristid võtsid oma vaheda mõistuse ja läksid vallutama vallutamata alasid. pandi kirja möldrite õigus, pagarite õigus, seppade õigus, trompetimängijate õigus, lõbutüdrukute õigus, koeraõigus, tuviõigus, mesilaseõigus, armastuskirjaõigus, kummituste õigus jne.
koeraõiguse küsimused
heinrich klüver andis välja 1734. aastal "de jure canum".raamat sai väga populaarseks. raamat oli üldiselt seisukohal, et koerad on õilsad ja truud olevused.selle kinnituseks tõi autor lehekülgede kaupa näiteid:
§ 23. juhtus, et ühe vaese lesknaise kana munestruult sobiva arvu mune aga nende väljahaudumiseks tal enam aeha ei jäänud, sest oli, kuidas oli, aga ta heitis hinge. vaene naine murdis käsi. lõpp kanapidamisel, munadest ei tule tibusid. aga tema väike koer, nagu oleks olukorda mõistnud, istud munadele ja haudus kõik tibud välja.
§ 24. üks posija talunaine valmistas erilist kanatoitu, millest tema kanad pidid hästi munema hakkama. aga tema koer sõi selle toidu ära, ja mis oli tulemus? koer munes kana kombel ühe muna teise järel kuni selle maiusroa mõju kestis.
postitõllas sündinud lapse küsimus
1709 ilmus jenas monograafia "kurtzes bedencken über die juristische frage: ob eine scwangere frau, wenn sie wärender reise auf die wagen eines kindes genesen, für selbiges fuhrlohn zu geben gehalten sey". ehk et kas poolel teel sündinud lapsele peab eraldi pileti võtma või mitte.
enne kui vaidlusalune laps postitõllas üldse sünnib, arutab autor, et kas rasedal naisel üldse sobib üksipäini reisida. sest näiteks professor beier seadis omal ajal sellise teguviisi kombelisuse kahtluse alla.
aga kui oleme fakti ees, et laps on juba sündinud, siis on põhimõtteliselt kaks võimalust:
1. kui naisterahvas on üürinud kogu tõlla. sel juhul on tal õigus keda tahes külalisena peale võtta. ja kutsar ei saa nõuda selle eest eraldi tasu. last tuleb vaadelda niisugusel juhul külalisena.
2. aga kui naine võttis pileti ainult iseendale. seda võimalust on juba varem paljud õpetlased arutanud ja üldiselt on välja kujunenud kindlad seisukohad:
a) laps ei võta enda alla eraldi istekohta, tähendab kutsar ei kannata kahju. ka sel puhul kui ema ei jaksa imikut süles hoida, pole vaja teda istekohale panna, vaid lapse saab tõlla põrandale õlgedele panna.
b) kutsar võis näha, et naine on õnnistatud olekus, tähendab ta pidi järelkasvuga arvestama piletit müües.
selge. aga kas olukord muutub, kui naine võtab ettenägelikult hälli kaasa? jah muutub. sest häll võtab tõllas ruumi. aga sel puhul ei tule maksta mitte lapse vaid hälli eest. ja sedagi vaid siis, kui kutsar tõendab, et ta oleks saanud selle hälli alla jäänud ruumi kellelegi teisele müüa.
aga kui naine ei taha hälli eest maksta, siis võib kutsar hälli endale võtta.
kõrvakiilude õigusliku tähenduse küsimus
dekaan strykius kirjutas teose "tractatio juridica de alapa". töö jaguneb neljaks peatükiks:
I de alapa descriptione. ehk kõrvakiilu mõiste määratlus.
II de subjecto active. ehk see, kes annab kõrvakiilu
III de subjecto passivo. ehk see, kes saab kõrvakiilu
IV de effectoalapae. ehk siis kõrvakiilu tagajärjed
eraldi teema on sugudevahelised kõrvakiilud. autor arvab, et kui näiteks naine annab mehele kõrvakiilu, siis mees võib vastu lüüa. eriti siis, kui ta on tugevam. aga kui mees teab, et ta on naisest nõrgem ja et vastulöök ei too edu, siis võib ta alustada lahutusprotsessi. mõlemal puhul on mehel aga õigus mitte vastu lüüa ja võtta kõrvakiil lihtsalt teadmiseks.
sõnalist solvamist on keelatud kõrvakiiluga karistada. see õiguspõhimõte on tähtis juba sellegi poolest, et võib tekkida järgmine õigusküsimus. kui tantsuõhtul mingi härra palub daami tantsima ja daam keeldub tantsust, kas asjaomasel härral on õigus asjaomasele daamile vastu kõrvu anda? otsus on loomulikult eitav, sest ühelt poolt tantsib daam sellega, kellega tahab, teiselt poolt, kui tantsust keeldumine ongi vaadeldav solvamisena, on see vaid sõnaline solvamine. ergo - seda ei või karistada kõrvakiiluga.
tantsuõhtutel võib aga juhtuda, et kombetud mehed tavatsevad lasta kombekatel tütarlastel osaks saada puudutusi, mis ei ole tantsu läbiviimiseks tingimata vajalikud. sellisel juhul võib küll tütarlaps vastata kõrvakiiluga, sest füüsiline puudutus on siiski midagi muud, kui sõnaline solvamine.
koeraõiguse küsimused
heinrich klüver andis välja 1734. aastal "de jure canum".raamat sai väga populaarseks. raamat oli üldiselt seisukohal, et koerad on õilsad ja truud olevused.selle kinnituseks tõi autor lehekülgede kaupa näiteid:
§ 23. juhtus, et ühe vaese lesknaise kana munestruult sobiva arvu mune aga nende väljahaudumiseks tal enam aeha ei jäänud, sest oli, kuidas oli, aga ta heitis hinge. vaene naine murdis käsi. lõpp kanapidamisel, munadest ei tule tibusid. aga tema väike koer, nagu oleks olukorda mõistnud, istud munadele ja haudus kõik tibud välja.
§ 24. üks posija talunaine valmistas erilist kanatoitu, millest tema kanad pidid hästi munema hakkama. aga tema koer sõi selle toidu ära, ja mis oli tulemus? koer munes kana kombel ühe muna teise järel kuni selle maiusroa mõju kestis.
postitõllas sündinud lapse küsimus
1709 ilmus jenas monograafia "kurtzes bedencken über die juristische frage: ob eine scwangere frau, wenn sie wärender reise auf die wagen eines kindes genesen, für selbiges fuhrlohn zu geben gehalten sey". ehk et kas poolel teel sündinud lapsele peab eraldi pileti võtma või mitte.
enne kui vaidlusalune laps postitõllas üldse sünnib, arutab autor, et kas rasedal naisel üldse sobib üksipäini reisida. sest näiteks professor beier seadis omal ajal sellise teguviisi kombelisuse kahtluse alla.
aga kui oleme fakti ees, et laps on juba sündinud, siis on põhimõtteliselt kaks võimalust:
1. kui naisterahvas on üürinud kogu tõlla. sel juhul on tal õigus keda tahes külalisena peale võtta. ja kutsar ei saa nõuda selle eest eraldi tasu. last tuleb vaadelda niisugusel juhul külalisena.
2. aga kui naine võttis pileti ainult iseendale. seda võimalust on juba varem paljud õpetlased arutanud ja üldiselt on välja kujunenud kindlad seisukohad:
a) laps ei võta enda alla eraldi istekohta, tähendab kutsar ei kannata kahju. ka sel puhul kui ema ei jaksa imikut süles hoida, pole vaja teda istekohale panna, vaid lapse saab tõlla põrandale õlgedele panna.
b) kutsar võis näha, et naine on õnnistatud olekus, tähendab ta pidi järelkasvuga arvestama piletit müües.
selge. aga kas olukord muutub, kui naine võtab ettenägelikult hälli kaasa? jah muutub. sest häll võtab tõllas ruumi. aga sel puhul ei tule maksta mitte lapse vaid hälli eest. ja sedagi vaid siis, kui kutsar tõendab, et ta oleks saanud selle hälli alla jäänud ruumi kellelegi teisele müüa.
aga kui naine ei taha hälli eest maksta, siis võib kutsar hälli endale võtta.
kõrvakiilude õigusliku tähenduse küsimus
dekaan strykius kirjutas teose "tractatio juridica de alapa". töö jaguneb neljaks peatükiks:
I de alapa descriptione. ehk kõrvakiilu mõiste määratlus.
II de subjecto active. ehk see, kes annab kõrvakiilu
III de subjecto passivo. ehk see, kes saab kõrvakiilu
IV de effectoalapae. ehk siis kõrvakiilu tagajärjed
eraldi teema on sugudevahelised kõrvakiilud. autor arvab, et kui näiteks naine annab mehele kõrvakiilu, siis mees võib vastu lüüa. eriti siis, kui ta on tugevam. aga kui mees teab, et ta on naisest nõrgem ja et vastulöök ei too edu, siis võib ta alustada lahutusprotsessi. mõlemal puhul on mehel aga õigus mitte vastu lüüa ja võtta kõrvakiil lihtsalt teadmiseks.
sõnalist solvamist on keelatud kõrvakiiluga karistada. see õiguspõhimõte on tähtis juba sellegi poolest, et võib tekkida järgmine õigusküsimus. kui tantsuõhtul mingi härra palub daami tantsima ja daam keeldub tantsust, kas asjaomasel härral on õigus asjaomasele daamile vastu kõrvu anda? otsus on loomulikult eitav, sest ühelt poolt tantsib daam sellega, kellega tahab, teiselt poolt, kui tantsust keeldumine ongi vaadeldav solvamisena, on see vaid sõnaline solvamine. ergo - seda ei või karistada kõrvakiiluga.
tantsuõhtutel võib aga juhtuda, et kombetud mehed tavatsevad lasta kombekatel tütarlastel osaks saada puudutusi, mis ei ole tantsu läbiviimiseks tingimata vajalikud. sellisel juhul võib küll tütarlaps vastata kõrvakiiluga, sest füüsiline puudutus on siiski midagi muud, kui sõnaline solvamine.
nunnade küsimus
prantsuse revolutsioon vabastas 13. veebruaril 1790 dekreediga kõik kodanikud katoliku kirikule antud tõotustest. enamik prantsuse munki loobus seepeale kloostrielust. nunnasid oli sel ajal kokku 55 000 ja nendest soovis nunnaelust loobuda vaid 1000. ning ka nendest tuhandest oli enamus selliseid, kes soovis oma faktilise juba olemasolnud abielu mõne preestriga legaliseerida.
Thursday, January 24, 2019
sergei degajevi elulugu hästi lühidalt
sündis 1857. oli üks terroriorganisatsiooni narodnaja volja juhtfiguuridest. korraldas atentaate. aga oli ühtlasi ka ohranka agent. kui tema seltsimehed teda kahtlustama hakkasid, siis mõrvas ta oma lojaalsuse kinnituseks ohranka juhi ehk oma teise tööandja georgi sudeinkini (püstililasuga selga). seejärel põgenes ameerikasse, võttis nimeks alexander pell, tegi doktorikraadi matemaatikas ja töötas ülikoolides matemaatikaprofessorina. kui ta suri 1921, siis asutas tema naine dr alexander pelli nimelise stipendiumi noortele matemaatikutele.
Wednesday, January 23, 2019
auguste de montferrandi mõjust gunnar grapsile
teatavasti lõi gunnar graps oma sinihelerohelise valguse, kui ta üks hommik peale kontserti pohmakaga tollases leningradis ärkas ning nägi oma hotelli aknast iisaku katedraali kuplitelt helkivaid valguskiiri.
siinkohal aga ei tohi unustada nikolai esimest, kes lasi selle katedraali ehitada. nimelt tahtis nikolai esimene oma suurust kuidagi jäädvustada ja kuulutas välja konkursi peterburi kõige tähtsama kiriku ehitamiseks. projektikonkursi võitis prantslane auguste de montferrand. kuna tal oli väga vaja seda konkurssi võita, siis pani ta võitmiseks lauale kokku 24 erinevat kavandit kõikvõimalikes stiilides.
siinkohal aga ei tohi unustada nikolai esimest, kes lasi selle katedraali ehitada. nimelt tahtis nikolai esimene oma suurust kuidagi jäädvustada ja kuulutas välja konkursi peterburi kõige tähtsama kiriku ehitamiseks. projektikonkursi võitis prantslane auguste de montferrand. kuna tal oli väga vaja seda konkurssi võita, siis pani ta võitmiseks lauale kokku 24 erinevat kavandit kõikvõimalikes stiilides.
kuidas luuletaja ogarjov jooma hakkas
herzen oli teatavasti vene sotsialismi isa. tema revolutsioonilistest ideedest nakatusid paljud. sealhulgas ka luuletaja ja suurmaaomanik nikolai ogarjov. suures idealistlikus tuhinas vabastas ogarjov 1838. aastal kõik oma pärisorjad ja andis mõisad nende kätte majandada. mõisad aga laostusid. ogarjov läks londonisse herzeni juurde ja hakkas jooma.
Thursday, January 17, 2019
korraks tekkis mõte
tekkis korraks mõte, et kirjeldaks paari lausega ära meie põlvkonna ja ajastu heitluste all peituvad vääramatult ühte kindlasse suunda liikuvad tegelikud süvahoovused, aga vahest siis mõni teine kord.
Tuesday, January 15, 2019
alamkoja keldritest
teatavasti pidi 5. novembril 1605 toimuma briti alamkojas hirmus plahvatus. sel ajal pidi kuningas james I tulema parlamendi istungit avama. mõned provintsidest pärit katoliiklased uskusid, et kui nad parlamendi õhku lasevad, siis on võimalik inglismaal katoliiklus taastada. on arvutatud, et see pauk oleks olnud nii suur, et westminster abbey oleks ka maa pealt ära pühitud. kuna aga info lekkis, siis hakati uurima asja ning leiti keldrist guy fawkes ühes püssirohuga. seda päeva hakati tähistama põhiliselt paavstikujuliste nukkude põletamistega, ilutulestikuga aga ka sellega, et tänase päevani lähevad igal aastal 5. novembril sõdurid õlilampide valgel elektrilampidest juba niigi valgustatud alamkoja keldrisse püssirohtu otsima.
Monday, January 14, 2019
pogonoloogilise tüvitekstide mittetäielik ülevaade
sebestyen, gabor. "pogonoloogia ehk arutlus habemetest, eeskätt ajaloolises plaanis, klassikalisest vaatevinklist". budapest ca 1850
dulaure, jack-antonie. "pogonologie ou histoire philosophique de la barbe". pariis 1788
barbatium schönbart, m. "barbe majestas, das ist: ein schöner/lustiger und ausführlicher real-discurs von den bürten/etc." haarburgk 1660
guhlingius, johannes. "de barba deorum" wittenberg 1725 (nb! raamat on ka praegu amazonis müügil)
guhlingius, johannes. "de causis barbae deorum" wittenberg 1725
dulaure, jack-antonie. "pogonologie ou histoire philosophique de la barbe". pariis 1788
barbatium schönbart, m. "barbe majestas, das ist: ein schöner/lustiger und ausführlicher real-discurs von den bürten/etc." haarburgk 1660
guhlingius, johannes. "de barba deorum" wittenberg 1725 (nb! raamat on ka praegu amazonis müügil)
guhlingius, johannes. "de causis barbae deorum" wittenberg 1725
mööda seina ülesjooksmise sport
räägitakse, et kord oli keegi krahv läinud kardinal richelieu juurde ning too oli parasjagu harrastanud mööda seina ülesjooksmist. krahv olla temaga liitunud ja ka üritanud mööda seina üles joosta.
tähtis on nüüd teada, et tegemist ei olnud hullumeelsete ega veidrikega. vanasti oligi päriselt olemas selline sport.
mõnel pool oli veel selline nüanss, et üks mees jooksid mööda seina üles ja lõi naela seina. ning teine pidi üles jooksma ning jalaga naela maha lööma.
näiteks münchenis nümfenburgi lossi ühes koridoris on siiamaani seina peal märge, et seina mööda üles jooksmise rekordi omanik on baieri hertsog christoph, kes lõi 1490. aastal seinalt maha kaheteistkümne jala kõrgusele löödud naela.
tähtis on nüüd teada, et tegemist ei olnud hullumeelsete ega veidrikega. vanasti oligi päriselt olemas selline sport.
mõnel pool oli veel selline nüanss, et üks mees jooksid mööda seina üles ja lõi naela seina. ning teine pidi üles jooksma ning jalaga naela maha lööma.
näiteks münchenis nümfenburgi lossi ühes koridoris on siiamaani seina peal märge, et seina mööda üles jooksmise rekordi omanik on baieri hertsog christoph, kes lõi 1490. aastal seinalt maha kaheteistkümne jala kõrgusele löödud naela.
pildikesi keila-joa mõisast
põhimõtteliselt ei jõua kõigi nende pahlenite, benckendorffide, volkonskite, tiesenhusenite, mannteuffelite ja stackelbergide üle järge pidada. igas suguvõsas oli vähemalt mitukümmend ottot, georgi, peetrit, aleksandrit, pauli, wilhelmit jne. ja keila-joa mõis on nii tiinelt kultuurilugu täis, et ei jõua kõike sugugi ära struktureerida. lihtsuse mõttes tuleks endale selgeks teha, et äkilisem elu läks keila-joal käima 1832. aastal, kui mõis kinnistati pärusomandina alexander von benckendorffile,tema ehitas lossi, pargi, sillad, surnuaia ja kiriku. volkonskite nimi tuli keila-joale läbi väimehe ning siis umbes sada aastat domineeriski seal see volkonskite nimi.
1. pildike
benckendorff oli tsaari õukonnas hinnatud mees. oli ka mingil ajal tsaari salateenistuse juht. just sel ajal esitas metropoliit filaret kaebuse pushkini vastu. sest pushkinil ilmus jevgeni onegin ja seal oli rida, et "ja hakkide parvel kirikukroonide peal". et see solvab räigelt ristiusku. kuna sel ajal käis kõik avaldamisele minev tsensori käest läbi, siis küsiti kõigepealt tsensorilt. tsensor õigustas end väitega, et moskva kirikutornide ristidel on tõepoolest kombeks hakkidel massiliselt kükitada. nii tuvastas benckendorff, et korralageduses on süüdi moskva politseiülem. pushkini suhtes palus aga benckendorff metropoliidil kristlikult andestav olla, sest too on vaid kahetsustvääriv grafomaan (vene keeles "pisaka").
2. pildike
XIX sajandi alguses oli venemaal kombeks pidulikel riigitseremooniatel mängida briti hümni. benckendorff veenis tsaar nikolai I, et vaja on luua oma hümn. benckendorffi juures töötas sekretärina sõjaväeinseneri haridusega muusik aleksei lvov. temal ta lasigi hümni kirjutada. 1834. aastal viidi läbi moskva suures teatris esmaettekanne. keiser jäi rahule ja kinkis lvovile oma portreega kullatud tuhatoosi. kuna keila-joa mõisa parki ehitati parasjagu silda, siis sai see sild lvovi-nimeliseks.
3. pildike
keiser nikolai I austas ka oma visiidiga riigi lääneprovintse. läks kõigepealt daugavpilsi kaudu riiga ja siis tuli sealt üles keila-joale ja tallinnasse. samal ajal olid käimas kõvad rahutused poolas ja salateenistus kartis, et poolakad teevad atentaadi. igatahes jõudis nikolai I õnnelikult eestisse ja käis ka keila-joal. kõik tulid teda rõõmsalt tervitama. sealhulgas ka krahv musin-puškin-brjus.
4. pildike
benckendorffi tütar vera aga läks teatavasti mehele volkonskile ning sellest ajast alates oli loss volkonskite käes. ning ilmnema hakkasid need näitlejageenid. näiteks benckendorffi lapselaps pjotr grigorjevitsh volkonskil oli komme tallinnast tulles teha peatus vääna-posti trahteris nimega "zur goldene sonne" ning joota seal oma kutsar täis. seejärel vahetas ta kutsariga riided, hakkas ise kutsariks ning pani tegeliku kutsari tõlda. sõitis tähtsalt keila-joa lossi ette ja toimetas vürstiriietes lakku täis kutsari lossitrepist üles abikaasa käte vahele.
5. pildike
benckedorffi tütart verat peeti iluduseks ja ta unistas, et mõni tema lastest oleks tütar. aga tal olid kõik poisid. nii laskiski ta oma kolmel pojal kuni kaheksanda eluaastani käia tüdrukuriietes ja lasi nende juustel pikaks kasvada. kui juhtus, et poisil läks sukatripp katki, siis ei tohtinud ta ise seda parandada, vaid pidi, nagu aadlipreilile kohane, teenijatüdruku selleks kohale kutsuma.
6. pildike
keila-joa lossi juures oli teadupärast ka oma isiklik väike kirik. ükskord, kui lossiperemeheks oli pjotr grigorjevitshi asemel juba poeg grigori petrovitsh, siis olla nii juhtunud, et kui salkkond külalisi parasjagu kirikust väljus, siis nägid nad, kuidas vürst grigori petrovitsh ilmus loss rõdule, nööpis oma püksid lahti ja kusi lossi rõdult suures kaares alla.
7. pildike
vana vürstproua vera aleksandrovna ehk aleksander von benckendorffi tütar oli harjunud hiilgeaegadel kõiki käike tegema neljahobusetõllas. pärast ilmasõda aga olid juba kitsad ajad, nii et lossiomanik pidi ümbritsevate talupoegade käest vilja laenama. vera aleksandrovna aga oli põdur ega jaksanud oma jalgadel palju käia. neljahobusetõlda ka enam ei olnud. palus siis lapselaps pavlikul ennast väikese käruga sõidutada. väikesel pavlikul oli aga kopp vanaemast ees ja ta muudkui keeras käru külili, nii et vanaproua aina kärust välja kukkus. vanaproua aga ronis ühtelugu kärusse tagasi ja palus pavlikut, et see nii hirmsasti ei kihutaks.
8. pildike
kui oli hispaania kodusõda, siis läks seesama pavlik hispaaniasse vabatahtlikuks. kui ta tagasi tuli, siis tegi ta välisministeeriumi residentsi kokatädile lapse. rasestunud naine nõudis abiellumist või vähemalt korraliku kahjutasu. pavlik ise oli valmis abielluma aga perekond pidas taolist abielu liiga sobimatuks ja häbistavaks. seepeale viis pavlik keila vallavalitsusse perekonnanime muutmise avalduse, kus ta palus enda uueks perekonnanimeks "hundipoeg". taotlus rahuldati ja riigi teatajas ilmus ka vastav käskkiri. isa pjotr grigorjevitsh ostis seepeale pavlikule korralikud riided ja üheotsapileti pariisi. pavlik ei tulnudki enam eestisse tagasi. volkonskite perekond aga andis rasestunud kokatädile hulga raha, mille eest too asutas raekoja platsile restorani. arvake ära, millise.
1. pildike
benckendorff oli tsaari õukonnas hinnatud mees. oli ka mingil ajal tsaari salateenistuse juht. just sel ajal esitas metropoliit filaret kaebuse pushkini vastu. sest pushkinil ilmus jevgeni onegin ja seal oli rida, et "ja hakkide parvel kirikukroonide peal". et see solvab räigelt ristiusku. kuna sel ajal käis kõik avaldamisele minev tsensori käest läbi, siis küsiti kõigepealt tsensorilt. tsensor õigustas end väitega, et moskva kirikutornide ristidel on tõepoolest kombeks hakkidel massiliselt kükitada. nii tuvastas benckendorff, et korralageduses on süüdi moskva politseiülem. pushkini suhtes palus aga benckendorff metropoliidil kristlikult andestav olla, sest too on vaid kahetsustvääriv grafomaan (vene keeles "pisaka").
2. pildike
XIX sajandi alguses oli venemaal kombeks pidulikel riigitseremooniatel mängida briti hümni. benckendorff veenis tsaar nikolai I, et vaja on luua oma hümn. benckendorffi juures töötas sekretärina sõjaväeinseneri haridusega muusik aleksei lvov. temal ta lasigi hümni kirjutada. 1834. aastal viidi läbi moskva suures teatris esmaettekanne. keiser jäi rahule ja kinkis lvovile oma portreega kullatud tuhatoosi. kuna keila-joa mõisa parki ehitati parasjagu silda, siis sai see sild lvovi-nimeliseks.
3. pildike
keiser nikolai I austas ka oma visiidiga riigi lääneprovintse. läks kõigepealt daugavpilsi kaudu riiga ja siis tuli sealt üles keila-joale ja tallinnasse. samal ajal olid käimas kõvad rahutused poolas ja salateenistus kartis, et poolakad teevad atentaadi. igatahes jõudis nikolai I õnnelikult eestisse ja käis ka keila-joal. kõik tulid teda rõõmsalt tervitama. sealhulgas ka krahv musin-puškin-brjus.
4. pildike
benckendorffi tütar vera aga läks teatavasti mehele volkonskile ning sellest ajast alates oli loss volkonskite käes. ning ilmnema hakkasid need näitlejageenid. näiteks benckendorffi lapselaps pjotr grigorjevitsh volkonskil oli komme tallinnast tulles teha peatus vääna-posti trahteris nimega "zur goldene sonne" ning joota seal oma kutsar täis. seejärel vahetas ta kutsariga riided, hakkas ise kutsariks ning pani tegeliku kutsari tõlda. sõitis tähtsalt keila-joa lossi ette ja toimetas vürstiriietes lakku täis kutsari lossitrepist üles abikaasa käte vahele.
5. pildike
benckedorffi tütart verat peeti iluduseks ja ta unistas, et mõni tema lastest oleks tütar. aga tal olid kõik poisid. nii laskiski ta oma kolmel pojal kuni kaheksanda eluaastani käia tüdrukuriietes ja lasi nende juustel pikaks kasvada. kui juhtus, et poisil läks sukatripp katki, siis ei tohtinud ta ise seda parandada, vaid pidi, nagu aadlipreilile kohane, teenijatüdruku selleks kohale kutsuma.
6. pildike
keila-joa lossi juures oli teadupärast ka oma isiklik väike kirik. ükskord, kui lossiperemeheks oli pjotr grigorjevitshi asemel juba poeg grigori petrovitsh, siis olla nii juhtunud, et kui salkkond külalisi parasjagu kirikust väljus, siis nägid nad, kuidas vürst grigori petrovitsh ilmus loss rõdule, nööpis oma püksid lahti ja kusi lossi rõdult suures kaares alla.
7. pildike
vana vürstproua vera aleksandrovna ehk aleksander von benckendorffi tütar oli harjunud hiilgeaegadel kõiki käike tegema neljahobusetõllas. pärast ilmasõda aga olid juba kitsad ajad, nii et lossiomanik pidi ümbritsevate talupoegade käest vilja laenama. vera aleksandrovna aga oli põdur ega jaksanud oma jalgadel palju käia. neljahobusetõlda ka enam ei olnud. palus siis lapselaps pavlikul ennast väikese käruga sõidutada. väikesel pavlikul oli aga kopp vanaemast ees ja ta muudkui keeras käru külili, nii et vanaproua aina kärust välja kukkus. vanaproua aga ronis ühtelugu kärusse tagasi ja palus pavlikut, et see nii hirmsasti ei kihutaks.
8. pildike
kui oli hispaania kodusõda, siis läks seesama pavlik hispaaniasse vabatahtlikuks. kui ta tagasi tuli, siis tegi ta välisministeeriumi residentsi kokatädile lapse. rasestunud naine nõudis abiellumist või vähemalt korraliku kahjutasu. pavlik ise oli valmis abielluma aga perekond pidas taolist abielu liiga sobimatuks ja häbistavaks. seepeale viis pavlik keila vallavalitsusse perekonnanime muutmise avalduse, kus ta palus enda uueks perekonnanimeks "hundipoeg". taotlus rahuldati ja riigi teatajas ilmus ka vastav käskkiri. isa pjotr grigorjevitsh ostis seepeale pavlikule korralikud riided ja üheotsapileti pariisi. pavlik ei tulnudki enam eestisse tagasi. volkonskite perekond aga andis rasestunud kokatädile hulga raha, mille eest too asutas raekoja platsile restorani. arvake ära, millise.
29. september 1981
mina läksin 1. septembril 1981 esimesse klassi.
24.09.1981 suri aga pikaaegne ensv ministrite nõukogu esimehe asetäitja georg nellis.
ta oli selline tsaariaegne peterburi eestlane. sündinud peterburis 1905. aastal. jäi venemaale ja astus 1927. aastal parteisse. II ilmasõja ajal oli ta leningradi max helzi nimelise tehase direktori asetäitja. aga tehas ise kolis enne blokaadi penzasse.
29.09.1981 olid matused. sark hüvastijätmiseks oli pandud rävala puiesteele teaduste akadeemia majja. kui aga inimesed hakkasid temaga hüvasti jätma, siis vaatasid, et kirstus jumalast võõras suurte uhkete mustade vuntsidega mees. kuna tal oli rinnas eesti raadio märk, siis hammustati läbi, et tegemist on leo martini surnukehaga. nii georg nellis, kui ka leo martin surid samal päeval tallinna keskhaiglas.
ka eesti raadios olla leo martini leinatseremoonial vaadatud, et kadunuke pole üldse kadunukese moodi aga kuna leo martinil pereliikmeid ei olnud ja olid ainult kolleegid, siis keegi väga ei sekkunud. lisaks oli see nüanss, et leo martin oli enne surma pikalt haige olnud ja keegi polnud teda tükk aega näinud. ja kõik panid oma pärjad selle võõra mehe ette maha. leo martin olla olnud küll armastatud kolleeg ja teenekas kuuldemängude lavastaja aga tema kabineti koristamisel leiti, et tal oli seal hulganisti ettekandeid kgb-le oma kolleegide kohta.
kuigi mark soosaar mäletab, et leo martin taheti metsakalmistule matta ja maetigi, siis minu kaks allikat kinnitavad, et leo martini surnukeha hakati lõuna-eestisse viima. ning kuna siis parasjagu oli parteitegelastel georg nellise matused pooleli aga kadunukest ennast ei olnud, siis saadeti helikopter mööda tartu maanteed autot otsima. auto saadigi vahetult enne tartut kätte, kontrolliti et kirstus oli ikka georg nellis ning suunati siis auto tagasi tallinnasse. ning õhtupimedas maeti siis lõpuks georg nellis metsakalmistule.
24.09.1981 suri aga pikaaegne ensv ministrite nõukogu esimehe asetäitja georg nellis.
ta oli selline tsaariaegne peterburi eestlane. sündinud peterburis 1905. aastal. jäi venemaale ja astus 1927. aastal parteisse. II ilmasõja ajal oli ta leningradi max helzi nimelise tehase direktori asetäitja. aga tehas ise kolis enne blokaadi penzasse.
29.09.1981 olid matused. sark hüvastijätmiseks oli pandud rävala puiesteele teaduste akadeemia majja. kui aga inimesed hakkasid temaga hüvasti jätma, siis vaatasid, et kirstus jumalast võõras suurte uhkete mustade vuntsidega mees. kuna tal oli rinnas eesti raadio märk, siis hammustati läbi, et tegemist on leo martini surnukehaga. nii georg nellis, kui ka leo martin surid samal päeval tallinna keskhaiglas.
ka eesti raadios olla leo martini leinatseremoonial vaadatud, et kadunuke pole üldse kadunukese moodi aga kuna leo martinil pereliikmeid ei olnud ja olid ainult kolleegid, siis keegi väga ei sekkunud. lisaks oli see nüanss, et leo martin oli enne surma pikalt haige olnud ja keegi polnud teda tükk aega näinud. ja kõik panid oma pärjad selle võõra mehe ette maha. leo martin olla olnud küll armastatud kolleeg ja teenekas kuuldemängude lavastaja aga tema kabineti koristamisel leiti, et tal oli seal hulganisti ettekandeid kgb-le oma kolleegide kohta.
kuigi mark soosaar mäletab, et leo martin taheti metsakalmistule matta ja maetigi, siis minu kaks allikat kinnitavad, et leo martini surnukeha hakati lõuna-eestisse viima. ning kuna siis parasjagu oli parteitegelastel georg nellise matused pooleli aga kadunukest ennast ei olnud, siis saadeti helikopter mööda tartu maanteed autot otsima. auto saadigi vahetult enne tartut kätte, kontrolliti et kirstus oli ikka georg nellis ning suunati siis auto tagasi tallinnasse. ning õhtupimedas maeti siis lõpuks georg nellis metsakalmistule.
Thursday, January 10, 2019
pledging
apokriivaline lugu räägib, et inglise kuningas edward II olla tapetud veinijoomise ajal. vanasti, st 14. sajandil, olla nii olnud, et veinikarikaid tuli hoida kahe käega. edward oli siis parasjagu karikat kummutamas, kui keegi teda selja tagant noaga lõi. selle peale tekkis komme, mida nimetati pledging'iks. nimelt, et kui inimesel oli tarvis veini juua, siis astus tema sõber tema selja taha paljastatud mõõgaga. nii sai inimene rahulikult juua. ja kui sõbra kord oli juua, siis asus omakorda see esimene tüüp sõbra selja taha paljastatud mõõgaga seisma.
nürnbergi käru
vanasti kutsuti nürnbergi käruks sellist suuremat sorti aiakäru moodi käru. need asetati käidavamate kõrtside ukse kõrvale. need olid rae omandis. õhtuti, kui mõni linnakodanik oli ennast oimetuks kaaninud, siis toimetas kõrtsmik kodaniku ukse taha käru juurde. linnavahid aga tõstsid purjus kodaniku hellalt käru peale ja veeretasid koju. nii oli teistel linnakodanikel hommikul kena oma toimetuste juurde asuda ning nad ei pidanud tänaval vedelevaid joodikuid nägema.
Monday, January 7, 2019
peapiiskopilt peetrusele
õigeusus oli vanasti selline komme, et kui kõrgest soost isik suri, siis kirikupea pani talle kirstu kaasa pääsetähe paradiisi, mis oli adresseeritud peetrusele. kirjutas paberile selle teksti ja pani surnule käte vahele. et no kui surnu paradiisi väravasse jõuab, siis annab selle kirja peetrusele edasi. näiteks vürst fjodor vladimirskile pandi kaasa selline kiri:
"meie, makarios, jumala armust kiievi, haliczi ja kogu venemaa peapiiskop, meie isandale ja sõbrale pühale peetrusele, kõigevägevama väravavahile.
käesolevaga tõendame, et tänasel päeval läks hingusele jumala ori, nime poolest vürst fjodor vladimirski. me palume, et sa laseksid ta ilma igasuguse takistuse ja viivituseta jumala riiki. me vabastame ta kõigist pattudest ja õnnistame teda. järelikult ei takista miski teda sisse laskmast, ja et see nii läheks, andsime talle välja selle kirja.
meie kiievi kloostris, 30. juulil 1541
makarios, alandlik
kiievi, haliczi ja kogu venemaa peapiiskop"
"meie, makarios, jumala armust kiievi, haliczi ja kogu venemaa peapiiskop, meie isandale ja sõbrale pühale peetrusele, kõigevägevama väravavahile.
käesolevaga tõendame, et tänasel päeval läks hingusele jumala ori, nime poolest vürst fjodor vladimirski. me palume, et sa laseksid ta ilma igasuguse takistuse ja viivituseta jumala riiki. me vabastame ta kõigist pattudest ja õnnistame teda. järelikult ei takista miski teda sisse laskmast, ja et see nii läheks, andsime talle välja selle kirja.
meie kiievi kloostris, 30. juulil 1541
makarios, alandlik
kiievi, haliczi ja kogu venemaa peapiiskop"
episood waterloo lahingust
anglesey markii ehk lord uxbridge ehk kodanikunimega henry paget oli briti ohvitser.
ta osales 1815. aastal waterloo lahingus 12000-mehelise ratsarügenemdi ülemana. tema alt oli juba kaheksa hobust surnuks tulistatud aga tema ise ei olnud veel pihta saanud. väidetavalt üks lahingu kõige viimane kahuripauk tabas tema paremat jalga. ta juhtus olema sel hetkel kohe wellingotni kõrval.
ta hüüatas wellingotnile: "by god, sir, i've lost my leg!"
wellington vaatas tema poole ja vastas: "by god, sir, so you have!"
amputatsioon viidi läbi waterloo kodaniku joseph-marie paris majas, mis asub chaussee de bruxelles 214. väidetavalt ütles anglesey markii amputatsiooni ajal, et nuga tundub olevat nüri ja et kes ei raatsiks loovutada jalga sellise aulise võidu eest.
kui jalg oli amputeeritud, siis uurisid seda mitmed arstid ja seda käisid vaatamas ka külaelanikud. kõikide järeldus oli, et selline jalg on "better off than on".
külaelanikele näidati ka verist tooli, millel anglesey amputatsiooni ajal istus ja saagi, millega jalg maha lõigati. see saag on praegu välja pandud londonis briti armee muuseumis.
jalg aga maeti maha sinnasamma chaussee de bruxelles 214 aeda ning rajati mälestuskivi, millele kirjutati peale:
"ci est enterree la jambe
de l'illustre et vaillant comte d'uxbridge
lieutenant-general de s.m. britannique
blesse le 18. juin 1815"
anglesey saarele Llanfairpwllgwyngyll'is (selle linna nime pikem variant kõlab nii: Llanfairpwllgwyngyllgogerbwlltysiliogogoch) walesis rajati tema kangelaslikkuse mälestamiseks ka 27 meetri kõrgune ausammas. asub kohe mandrilt tulles üle silla vasakut kätt.
anglesey markiile pakuti aastas 1200 suurst pensioni, millest ta keeldus. chelsea proteesimeister james potts tegi talle proteesi, mida võib tänase päevani näha anglesey saare muuseumis. anglesey markii elas proteesiga veel 39 aastat ja pidas mitmeid tähtsaid ameteid (sh iirimaa kuberneri ametit).
tema waterloosse maetud jalaga juhtus aga nii, et seda käisid muudku turistid vaatamas ning paris' perekond lükkas selle jala abil rämedalt pappi kokku. sealhulgas käis jalga vaatamas ka preisi kuningas ja oranje prints. 1878 tuli sinna ka anglesey markii poeg, kes avastas, et jalg ehk kondid on välja kaevatud ja avalikult eksponeeritud. puhkes skandaal. briti suursaadik nõudis, et kondid toodaks inglismaale. selle asemel pakkus paris' perekond konte müügiks anglesey perekonnale, kes läksid selle peale loomulikult marru. belgia justiitsminister nõudis kontide mahamatmist. paris' perekond aga peitis kondid ära. siis oli vaikus majas kuni 1934. aastal suri brüsselis viimane härra paris. tema lesk leidis need kondid raamatukogutoast lauasahtlist, sattus paanikasse ja viskas need kondid ahju.
ta osales 1815. aastal waterloo lahingus 12000-mehelise ratsarügenemdi ülemana. tema alt oli juba kaheksa hobust surnuks tulistatud aga tema ise ei olnud veel pihta saanud. väidetavalt üks lahingu kõige viimane kahuripauk tabas tema paremat jalga. ta juhtus olema sel hetkel kohe wellingotni kõrval.
ta hüüatas wellingotnile: "by god, sir, i've lost my leg!"
wellington vaatas tema poole ja vastas: "by god, sir, so you have!"
amputatsioon viidi läbi waterloo kodaniku joseph-marie paris majas, mis asub chaussee de bruxelles 214. väidetavalt ütles anglesey markii amputatsiooni ajal, et nuga tundub olevat nüri ja et kes ei raatsiks loovutada jalga sellise aulise võidu eest.
kui jalg oli amputeeritud, siis uurisid seda mitmed arstid ja seda käisid vaatamas ka külaelanikud. kõikide järeldus oli, et selline jalg on "better off than on".
külaelanikele näidati ka verist tooli, millel anglesey amputatsiooni ajal istus ja saagi, millega jalg maha lõigati. see saag on praegu välja pandud londonis briti armee muuseumis.
jalg aga maeti maha sinnasamma chaussee de bruxelles 214 aeda ning rajati mälestuskivi, millele kirjutati peale:
"ci est enterree la jambe
de l'illustre et vaillant comte d'uxbridge
lieutenant-general de s.m. britannique
blesse le 18. juin 1815"
anglesey saarele Llanfairpwllgwyngyll'is (selle linna nime pikem variant kõlab nii: Llanfairpwllgwyngyllgogerbwlltysiliogogoch) walesis rajati tema kangelaslikkuse mälestamiseks ka 27 meetri kõrgune ausammas. asub kohe mandrilt tulles üle silla vasakut kätt.
anglesey markiile pakuti aastas 1200 suurst pensioni, millest ta keeldus. chelsea proteesimeister james potts tegi talle proteesi, mida võib tänase päevani näha anglesey saare muuseumis. anglesey markii elas proteesiga veel 39 aastat ja pidas mitmeid tähtsaid ameteid (sh iirimaa kuberneri ametit).
tema waterloosse maetud jalaga juhtus aga nii, et seda käisid muudku turistid vaatamas ning paris' perekond lükkas selle jala abil rämedalt pappi kokku. sealhulgas käis jalga vaatamas ka preisi kuningas ja oranje prints. 1878 tuli sinna ka anglesey markii poeg, kes avastas, et jalg ehk kondid on välja kaevatud ja avalikult eksponeeritud. puhkes skandaal. briti suursaadik nõudis, et kondid toodaks inglismaale. selle asemel pakkus paris' perekond konte müügiks anglesey perekonnale, kes läksid selle peale loomulikult marru. belgia justiitsminister nõudis kontide mahamatmist. paris' perekond aga peitis kondid ära. siis oli vaikus majas kuni 1934. aastal suri brüsselis viimane härra paris. tema lesk leidis need kondid raamatukogutoast lauasahtlist, sattus paanikasse ja viskas need kondid ahju.
haiti aristokraatia tekkest
1847. aastal upitas kindral faustin soulouque end haiti presidendiks ja 1849 kuulutas end haiti keisriks (sest ta tahtis olla napoleoni moodi).
kuulutas kohe ka voodoo haiti ametlikuks religiooniks.
aga kuna keisril oli vaja aristokraatiat, õukonda ja kammerhärrasid, siis pidi ta ka selle looma ja andma neile tiitlid. nii pandi ametisse ülempagarmeister, kelle tiitliks sai krahv ja nimeks limonade. õukonnas oli ka krahv marmelade. ja hertsog punnpõsk (duc de dondon), hertsog eesvaht (duc de l'avancee), krahv vihmavaling (comte de l'avalasse), krahv punapeni (comte de terrier-rouge),parun kliister (baron de la serinque), parun räpa-auk (baron de sale-tron) ja krahv number-kaks (comte de numero deux). seletus on tegelikult selles, et ta andis oma õukonnale maatükke ja nendel maatükkidel juhtusid olema sellised nimed.
faustin I rajas ka kaaridväe ja ründas sellega kolm korda ebaõnnestunult dominikaani vabariiki. ta tellis kaaridväele mundrid prantsusmaalt marseillest. mütsidel oli ees mingi läikiv plekkmärk. kui ükskord üks prantsuse rändur juhtus nägema neid sõdureid, siis lähedalt uurides selgus, et selle plekilapatsi peal oli kiri "sardines a l'heule. barton et cie, lorient" (sardiinid õlis, barton ja co, lorient).
lugu lõppes sellega, et kui faustin I muudkui tahtis dominkaanlastega sõda pidada, siis 1858. aastal sai sõjaväel mõõt täis ja ta pagendati ta jamaikale
kuulutas kohe ka voodoo haiti ametlikuks religiooniks.
aga kuna keisril oli vaja aristokraatiat, õukonda ja kammerhärrasid, siis pidi ta ka selle looma ja andma neile tiitlid. nii pandi ametisse ülempagarmeister, kelle tiitliks sai krahv ja nimeks limonade. õukonnas oli ka krahv marmelade. ja hertsog punnpõsk (duc de dondon), hertsog eesvaht (duc de l'avancee), krahv vihmavaling (comte de l'avalasse), krahv punapeni (comte de terrier-rouge),parun kliister (baron de la serinque), parun räpa-auk (baron de sale-tron) ja krahv number-kaks (comte de numero deux). seletus on tegelikult selles, et ta andis oma õukonnale maatükke ja nendel maatükkidel juhtusid olema sellised nimed.
faustin I rajas ka kaaridväe ja ründas sellega kolm korda ebaõnnestunult dominikaani vabariiki. ta tellis kaaridväele mundrid prantsusmaalt marseillest. mütsidel oli ees mingi läikiv plekkmärk. kui ükskord üks prantsuse rändur juhtus nägema neid sõdureid, siis lähedalt uurides selgus, et selle plekilapatsi peal oli kiri "sardines a l'heule. barton et cie, lorient" (sardiinid õlis, barton ja co, lorient).
lugu lõppes sellega, et kui faustin I muudkui tahtis dominkaanlastega sõda pidada, siis 1858. aastal sai sõjaväel mõõt täis ja ta pagendati ta jamaikale
Wednesday, January 2, 2019
kuidas henri II ratsamonumenti rajati
teatavasti sai henri II surma 1559. aasta 30. juunil, kui ta tähistas oma tütre pulma pariisis. muuhulgas peeti ka rüütliturniiri ja kui kuningas henri II oli juba mitu raundi võitnud, siis nõudis ta turniiri jätkamist ja läks vastakuti kapten gabriel montgomeryga šoti vahtide pataljonist. paraku aga murdus montgomery piik ja murdunud piigi pikad pinnud läksid kuningale otse näkku. mõned pinnud sai välja võtta aga mõned jäid alles. sealhulgas oli olnud üks mitmekümnesentimeetrine pind otse silmas ja seda ei julgenud ükski arst puutuda. pärast mõnda aega vaevlemist kuningas suri.
kuninga lesk caterina di medici tahtis kuningale rajada ratsamonumendi. ta palus, et seda teeks michelangelo. too aga vastas, et ta on juba selleks liiga vana.
siis leiti skulptor daniele ricciarelli, kes jõudis küll hobuse pronksi valada 1566. aastal aga suri kohe ära ja ratsanik jäi temast tegemata.
seejärel anti ratsaniku tegemine ülesandeks flaami kunstnikule jean boulognele. ta sai küll kuju valmis aga ei see sobinud hobusega kokku ja olevat üleüldse näinud välja üsna ebaõnnestunud.
nii jäigi see hobune vedelema terveks sajandiks. kui louis XIII suri, siis tiriti see pronksist hobune kuuri alt välja ja kasutati hobust louis XIII ratsamonumendi juures. prantsuse revolutsiooni ajal sulatati aga nii hobune kui ka ratsanik mõlemad üles.
kuninga lesk caterina di medici tahtis kuningale rajada ratsamonumendi. ta palus, et seda teeks michelangelo. too aga vastas, et ta on juba selleks liiga vana.
siis leiti skulptor daniele ricciarelli, kes jõudis küll hobuse pronksi valada 1566. aastal aga suri kohe ära ja ratsanik jäi temast tegemata.
seejärel anti ratsaniku tegemine ülesandeks flaami kunstnikule jean boulognele. ta sai küll kuju valmis aga ei see sobinud hobusega kokku ja olevat üleüldse näinud välja üsna ebaõnnestunud.
nii jäigi see hobune vedelema terveks sajandiks. kui louis XIII suri, siis tiriti see pronksist hobune kuuri alt välja ja kasutati hobust louis XIII ratsamonumendi juures. prantsuse revolutsiooni ajal sulatati aga nii hobune kui ka ratsanik mõlemad üles.
viide prahale
kui umberto eco roosi nime hakati avaldama tollases idablokis, siis osutas üks kirjastaja, et raamatu alguses toodud viide nõukogude okupatsioonile ja praha kevadele võib raamatu levitamisel probleeme tekitada.
umberto eco selgitas ja pakkus lahenduse - mainin raamatu alguses prahat, sest see on üks minu maagilisi linnu. aga mulle meeldib ka dublin. pange praha asemel dublin. seal ei ole mingit vahet
kirjastaja - aga venelased ei tunginud sisse dublinisse?!
eco - see ei ole minu süü.
umberto eco selgitas ja pakkus lahenduse - mainin raamatu alguses prahat, sest see on üks minu maagilisi linnu. aga mulle meeldib ka dublin. pange praha asemel dublin. seal ei ole mingit vahet
kirjastaja - aga venelased ei tunginud sisse dublinisse?!
eco - see ei ole minu süü.
reformatsiooni tegelik kontekst
eks luteriusu papid teavad seda niigi aga vaikivad.
et kust ja kuidas see reformatsioon alguse sai.
tegelikult oli asi nii, et martin luther oli saksimaal wittenbergis usuteaduse doktor. aga saksimaa kuurvürst friedrich III oli kirglik reliikviate koguja. tal oli ettekujutus, et wittenbergist saab teine rooma kuhu kõik hakkavad palverännule tulema ja omale pattude andeksandi otsima. sest pühadel reliikviatel on teatavasti selline võime patte andeks anda. friedrich III oli muretsenud wittenbergi lossikirikusse okka kristuse kroonist, neli neitsi maarja juuksekarva, neitsi maarja mantlitüki, püha hierenymuse hamba, õlekõrre kristuse sõimest ja püha õhtusöömaaja leivaraasukese.
samal ajal aga ehitas paavst roomas püha peetri basiilikat ja ilgelt oli raha vaja. et suurendada sissetulekuid, otsustas ta täiendada indulgentside patukustutusjõudu. nüüdsest alates sai osta patukustutuskirja ka surnud inimestele. ning saksimaa kõrval magdeburgi kirikuprovintsis pandi indulgentsiäri eest vastutama üks kangesti aktiivne dominikaani munk johann tetzel. sellel tetzelil oli indulgentside müügiga kõvasti edu, sest ka luther ise kirjeldas, kuidas wittenberglased "nagu hullud ja pöörased" käisid magdeburgis indulgentse ostmas.
lutherile käis see asi muidugi pinda. ühelt poolt hakkas raha wittenbergist ära minema magdeburgi. teiselt poolt hakkasid tema pihilapsed teisest kohast pattude andeksandi saama. ja kolmandalt poolt oli tema kui teoloogiadoktori kohustus juhtida tähelepanu ebakõladele kirikudoktriinis.
tõsi on muidugi see, et luther ei löönud naelaga oma teese kirikuukse külge. ja seega ei saanud need haamrilöögid kõlada kõikjal kuni roomani välja. tegelikult kirjutas ta oma teesid paberile ja saatis kahele isikule - magdeburg-mainzi peapiiskopile albrechtile ja brandenburgi peapiiskopile hieronymusele. ta palus oma kirjas "peatada patukustutusjutlustajate häbitu käitumine ja kõlvatud kõned".
et kust ja kuidas see reformatsioon alguse sai.
tegelikult oli asi nii, et martin luther oli saksimaal wittenbergis usuteaduse doktor. aga saksimaa kuurvürst friedrich III oli kirglik reliikviate koguja. tal oli ettekujutus, et wittenbergist saab teine rooma kuhu kõik hakkavad palverännule tulema ja omale pattude andeksandi otsima. sest pühadel reliikviatel on teatavasti selline võime patte andeks anda. friedrich III oli muretsenud wittenbergi lossikirikusse okka kristuse kroonist, neli neitsi maarja juuksekarva, neitsi maarja mantlitüki, püha hierenymuse hamba, õlekõrre kristuse sõimest ja püha õhtusöömaaja leivaraasukese.
samal ajal aga ehitas paavst roomas püha peetri basiilikat ja ilgelt oli raha vaja. et suurendada sissetulekuid, otsustas ta täiendada indulgentside patukustutusjõudu. nüüdsest alates sai osta patukustutuskirja ka surnud inimestele. ning saksimaa kõrval magdeburgi kirikuprovintsis pandi indulgentsiäri eest vastutama üks kangesti aktiivne dominikaani munk johann tetzel. sellel tetzelil oli indulgentside müügiga kõvasti edu, sest ka luther ise kirjeldas, kuidas wittenberglased "nagu hullud ja pöörased" käisid magdeburgis indulgentse ostmas.
lutherile käis see asi muidugi pinda. ühelt poolt hakkas raha wittenbergist ära minema magdeburgi. teiselt poolt hakkasid tema pihilapsed teisest kohast pattude andeksandi saama. ja kolmandalt poolt oli tema kui teoloogiadoktori kohustus juhtida tähelepanu ebakõladele kirikudoktriinis.
tõsi on muidugi see, et luther ei löönud naelaga oma teese kirikuukse külge. ja seega ei saanud need haamrilöögid kõlada kõikjal kuni roomani välja. tegelikult kirjutas ta oma teesid paberile ja saatis kahele isikule - magdeburg-mainzi peapiiskopile albrechtile ja brandenburgi peapiiskopile hieronymusele. ta palus oma kirjas "peatada patukustutusjutlustajate häbitu käitumine ja kõlvatud kõned".
kuidas schiller sai eestis kaks monumenti aga goethe mitte ühtegi
goethe ja schilleri lugu näitab, et kui tähtis on õigeaegne areenilt lahkumine. schiller ja goethe olid mõlemad pööraselt populaarsed. sh ka eestis. oli kirjanduslik liikumine, tung ja torm, weimari klassitsism, faust.
ainult et schiller suri 45-aastaselt. goethe aga 82-aastaselt.
kui schiller suri 1805. aastal, siis helme mõisaproua hakkas kohe schillerile monumenti ehitama ja sai selle kolme kuuga valmis. oli selline obelisk. maailma esimene schilleri monument. kahjuks ei ole säilinud.
puhtu mõisaproua hakkas ka ehitama aga jõudis alles 1815. aastal valmis. aga selle eest on see tänaseni säilinud. on selline karikas või urn. seega on see maailma vanim säilinud schilleri monument.
kui aga goethe suri, siis ta oli nii vana, et keegi ei jaksanud tema surma üle nii traagiliselt kurvastada ja monumente ei tormatud ka nii suure hooga ehitama.
ainult et schiller suri 45-aastaselt. goethe aga 82-aastaselt.
kui schiller suri 1805. aastal, siis helme mõisaproua hakkas kohe schillerile monumenti ehitama ja sai selle kolme kuuga valmis. oli selline obelisk. maailma esimene schilleri monument. kahjuks ei ole säilinud.
puhtu mõisaproua hakkas ka ehitama aga jõudis alles 1815. aastal valmis. aga selle eest on see tänaseni säilinud. on selline karikas või urn. seega on see maailma vanim säilinud schilleri monument.
kui aga goethe suri, siis ta oli nii vana, et keegi ei jaksanud tema surma üle nii traagiliselt kurvastada ja monumente ei tormatud ka nii suure hooga ehitama.
Friday, December 28, 2018
humanitaarideviha ja insenerideviha
aaviksoo, strandberg ja siin veel mõned viljelevad teatavat inseneridekultust ja humanitaarideviha. et tõelist väärtust loovad ainult insenerid ja loodusteadlased ning humanitaarid ja sotsiaalteadlased ainult parasiteerivad teiste kulul. ja et mida vähem meil viimaseid oleks, seda paremini läheks ühiskonnal.
on huvitav täheldada, et asjad on olnud ka vastupidised. näiteks 19. sajandi lõpul pidasid mõisahärrad kogu seda tehnikarevolutsiooni mitte kuigi kõneväärseks ja üleüldse liiga madalaks nähtuseks. tõeliselt haritud inimene tegeles siiski humataarteemade ja kaunite kunstidega. oli koguni ütlus, et "kes mulle selgitab, kuidas telefon seest välja näeb, saab kõrvakiilu".
on huvitav täheldada, et asjad on olnud ka vastupidised. näiteks 19. sajandi lõpul pidasid mõisahärrad kogu seda tehnikarevolutsiooni mitte kuigi kõneväärseks ja üleüldse liiga madalaks nähtuseks. tõeliselt haritud inimene tegeles siiski humataarteemade ja kaunite kunstidega. oli koguni ütlus, et "kes mulle selgitab, kuidas telefon seest välja näeb, saab kõrvakiilu".
Thursday, December 27, 2018
tõnis lukasega abielus olemisest
eksole, inimene teeb plaane aga jumal naerab. aga kui ongi elus juhtunud nii, et sa oled ühtäkki tõnis lukasega abielus, siis ei tasu veel sellepärast meelt heita.
näiteks liina lukas võttis kätte ja kirjutas 600-leheküljelise baltisaksa kirjanduse antoloogia. no tegelikult nimetab ta seda baltusaksa kirjandusvälja 1890-1918 ülevaateks.
kinnitamist leiab minu poolt tihti esitatud postulaat, et pärnu oli 19. sajandil ikka tõsine kultuurikants. liina lukase raamatust selgub, et see kehtub ka baltisaksa kirjanduse kohta - terve hulk väärikaid kirjamehi ja -naisi olid pärnust pärit.
aga tegelikult tahtsin ma baltisaksa luulest kirjutada. liina lukas kategoriseerib neid luule liike. on olemasbursiluule ehk joogi- ja naljalaulud (ich bin der herr von juchheidi). on salongiluule - see on siis lähiringi publikule kirjutatud luule. on religioosne luule. on emalaulud. on loodusluule. on makarooniline luule - see on siis eesti/saksa keeleline ja kultuuriline segu ning puudutab aristokraatiavälist luulemaailma. st et seal on autoriteks madalama klassi sakslased või siis kadakasekslased. on ka miskit sorti feministlikku luulet. on ka erootiline intiimluule. on ka homoerootiline luule (nt pärnakas guido hermann eckardt ja tallinlane elisar von kupffer).
unikaalne sort luulet on aga nn mõisnikuluule. sellisteks autoriteks on näiteks peter mannteuffel ja nikolai von glehn. siinkohal tsiteerin liina lukase kirjeldust glehni luulest: " istudes üksipäini oma mõisas kõrgepeal (glehni lossis), on luuletajahärra rõõmus igaühe üle, kes tahab astuda üle lävepaku, et jagada temaga üksindust klaasikese veini juures, ning selle tegevuse osaks on mõistagi ka das dichten und das trachten. familiaarses härrandlikus vestlustoonis kõnetab mõisnik kõike, millele tema pilk pidama jääb, registreerib ümbrust ega jäta oma arvamust selle kohta avaldamata. pilgu alla jääb külarahvas; pudelpotti peremees (der puddelpottische bauer), kaval töömees mihkel (michels list), kohtu ette sattunud pagar (pagarikaal - bäckergewicht) või pasunapuhuja peeter (trompeterpeter scheter), aga ka need, kes üksteise rõõmsas seltsis puhkavad külakalmistul. luuletaja ise lubab - nii sajandi või paari pärast - muretult nede juurde minna. samasuguses familiaarses toonis puhub mõisahärra juttu surma endaga (surmale - an den tod)."
näiteks liina lukas võttis kätte ja kirjutas 600-leheküljelise baltisaksa kirjanduse antoloogia. no tegelikult nimetab ta seda baltusaksa kirjandusvälja 1890-1918 ülevaateks.
kinnitamist leiab minu poolt tihti esitatud postulaat, et pärnu oli 19. sajandil ikka tõsine kultuurikants. liina lukase raamatust selgub, et see kehtub ka baltisaksa kirjanduse kohta - terve hulk väärikaid kirjamehi ja -naisi olid pärnust pärit.
aga tegelikult tahtsin ma baltisaksa luulest kirjutada. liina lukas kategoriseerib neid luule liike. on olemasbursiluule ehk joogi- ja naljalaulud (ich bin der herr von juchheidi). on salongiluule - see on siis lähiringi publikule kirjutatud luule. on religioosne luule. on emalaulud. on loodusluule. on makarooniline luule - see on siis eesti/saksa keeleline ja kultuuriline segu ning puudutab aristokraatiavälist luulemaailma. st et seal on autoriteks madalama klassi sakslased või siis kadakasekslased. on ka miskit sorti feministlikku luulet. on ka erootiline intiimluule. on ka homoerootiline luule (nt pärnakas guido hermann eckardt ja tallinlane elisar von kupffer).
unikaalne sort luulet on aga nn mõisnikuluule. sellisteks autoriteks on näiteks peter mannteuffel ja nikolai von glehn. siinkohal tsiteerin liina lukase kirjeldust glehni luulest: " istudes üksipäini oma mõisas kõrgepeal (glehni lossis), on luuletajahärra rõõmus igaühe üle, kes tahab astuda üle lävepaku, et jagada temaga üksindust klaasikese veini juures, ning selle tegevuse osaks on mõistagi ka das dichten und das trachten. familiaarses härrandlikus vestlustoonis kõnetab mõisnik kõike, millele tema pilk pidama jääb, registreerib ümbrust ega jäta oma arvamust selle kohta avaldamata. pilgu alla jääb külarahvas; pudelpotti peremees (der puddelpottische bauer), kaval töömees mihkel (michels list), kohtu ette sattunud pagar (pagarikaal - bäckergewicht) või pasunapuhuja peeter (trompeterpeter scheter), aga ka need, kes üksteise rõõmsas seltsis puhkavad külakalmistul. luuletaja ise lubab - nii sajandi või paari pärast - muretult nede juurde minna. samasuguses familiaarses toonis puhub mõisahärra juttu surma endaga (surmale - an den tod)."
Tuesday, December 18, 2018
juhend algajale kirjanikule: kuidas alustada lühijuttu. lovecrafti näide.
näiteks nii:
"on tõsi, et ma kihutasin oma parimale sõbrale kuus kuuli pähe, ja ometi loodan ma selle ülestunnistuse kaudu tõestada, et ma ei ole tema mõrtsukas"
või siis nii:
"18. ja 19. oktoobril 1894. aastal nortoni kaevanduses aset leidnud sündmuste koha pealt eelistan ma vaikida"
või siis nii:
"kõige armulikum asi maailmas, ma arvan, on inimmõistuse võimetus kõike endas sisaldavat seostada. me elame õndsa teadmatuse tormivaiksel saarel kesk lõpmatuse sünkmusta merd, kus meie osaks pole kunagi olnud eriti kaugele seilata. teadused, millest igaüks püüdleb oma eesmärkide suunas, pole meid seni kuigivõrd kahjustanud, kuid ühel heal päeval võib seni lahus olnud teadmisi tükkhaaval kokku pannes avaneda nii kõhedusttekitavad vaateid tegelikkusele ja meie hirmuäratavale positsioonile selles, et me kas läheme sellest ilmutusest hulluks või põgeneme surmatoova valguse käest sootuks uue pimeda ajastu rahu ja turvalisuse rüppe."
"on tõsi, et ma kihutasin oma parimale sõbrale kuus kuuli pähe, ja ometi loodan ma selle ülestunnistuse kaudu tõestada, et ma ei ole tema mõrtsukas"
või siis nii:
"18. ja 19. oktoobril 1894. aastal nortoni kaevanduses aset leidnud sündmuste koha pealt eelistan ma vaikida"
või siis nii:
"kõige armulikum asi maailmas, ma arvan, on inimmõistuse võimetus kõike endas sisaldavat seostada. me elame õndsa teadmatuse tormivaiksel saarel kesk lõpmatuse sünkmusta merd, kus meie osaks pole kunagi olnud eriti kaugele seilata. teadused, millest igaüks püüdleb oma eesmärkide suunas, pole meid seni kuigivõrd kahjustanud, kuid ühel heal päeval võib seni lahus olnud teadmisi tükkhaaval kokku pannes avaneda nii kõhedusttekitavad vaateid tegelikkusele ja meie hirmuäratavale positsioonile selles, et me kas läheme sellest ilmutusest hulluks või põgeneme surmatoova valguse käest sootuks uue pimeda ajastu rahu ja turvalisuse rüppe."
Monday, December 10, 2018
kuidas määratleda tegijat
ei taha siia pagulasi aga ise käib soomes tööl
kardab, et pagulased toovad tänavatele vägivalla aga ise lööb tarandit jalaga
tahab kaotada inimeste võrdõiguslikkuse aga oleks tegelikult ise esimene, kes hammasrataste vahele jääks
on vastu rail balticule aga sõimab riiki ka siis, kui see tallinn-pärnu raudtee kinni paneb
ei salli homosid, sest homosuhtest ei võrsu lapsi aga kui homod saavad lapsi, siis on jälle häda
kõige tähtsam mure on muidugi oht eesti kultuurile aga innukus kultuuri kaitsmisel on otseses seoses kirjavigade arvuga
kardab, et pagulased toovad tänavatele vägivalla aga ise lööb tarandit jalaga
tahab kaotada inimeste võrdõiguslikkuse aga oleks tegelikult ise esimene, kes hammasrataste vahele jääks
on vastu rail balticule aga sõimab riiki ka siis, kui see tallinn-pärnu raudtee kinni paneb
ei salli homosid, sest homosuhtest ei võrsu lapsi aga kui homod saavad lapsi, siis on jälle häda
kõige tähtsam mure on muidugi oht eesti kultuurile aga innukus kultuuri kaitsmisel on otseses seoses kirjavigade arvuga
Friday, December 7, 2018
jenkinsi kõrva sõda
keskajal algatati sõdu euroopas juba ainuüksi seepärast, et võidelda surnud monarhide valduste pärast või siis takistada liiga suurte ja võimsate riikide teket. reformatsiooni järel hakati sõdima religiooni pärast. ning paralleelselt hakati sõdima kaubateede ja kolooniate pärast.
1738. aastal pidas briti valitsus aru, et hispaania oli aastatel 1713-1731 ca 180 nende laeva rüüstanud. et midagi pidi ette võtma. alamkoja ette tuli ka kapten robert jenkins, kellel oli kaasas üks pudel. ta jutustas, et 1731. olid hispaanlased ta laeva rüüstanud, teda masti külge sidunud ning temalt kõrva ära lõiganud. ta näitas kinnituseks kõigile seda pudelit, kus ta oli 7 aastat hoidnud oma äralõigatud kõrva. talt küsiti, et mis ta pärast masti küljest vabanemist ette võttis. jenkins vastas, et "pühendus kogu hingest jumala ja kodumaa teenimisele". tema kõne äratas patriootlikke tundeid ja alamkoda otsustas sedamaid, et hispaaniale tuleb sõda kuulutada. ajaloos sai selle sõja nimeks "jenkinsi kõrva sõda".
1738. aastal pidas briti valitsus aru, et hispaania oli aastatel 1713-1731 ca 180 nende laeva rüüstanud. et midagi pidi ette võtma. alamkoja ette tuli ka kapten robert jenkins, kellel oli kaasas üks pudel. ta jutustas, et 1731. olid hispaanlased ta laeva rüüstanud, teda masti külge sidunud ning temalt kõrva ära lõiganud. ta näitas kinnituseks kõigile seda pudelit, kus ta oli 7 aastat hoidnud oma äralõigatud kõrva. talt küsiti, et mis ta pärast masti küljest vabanemist ette võttis. jenkins vastas, et "pühendus kogu hingest jumala ja kodumaa teenimisele". tema kõne äratas patriootlikke tundeid ja alamkoda otsustas sedamaid, et hispaaniale tuleb sõda kuulutada. ajaloos sai selle sõja nimeks "jenkinsi kõrva sõda".
1922. aasta rahvaloendus
ene-margit tiit kirjutas eesti100 raames tänuväärse raamatu eesti rahvastikuarengutest. selgub, et 1922. aasta rahvaloenduse ankeedi koostamise ümber käis kõva diskussioon. karsklased tahtsid sisse panna küsimusi, et kas te viina joote ja et kas te tahate viinamüüki keelustada. need küsimused ei läinud siiski sisse. küll aga läks sisse küsimuseks nr 12, et kas te olete nõdrameelne või hullumeelne.
meie katoliiklikust pärandist
verine mary oli teatavasti "verine" sellepärast, et kui ta oma protestantliku poolvenna edwardi järel võimule sai, hakkas ta eriti silmapaistvaid ja allumatuid protestante põletama. ja pooma. kokku hukkas ta sel kombel ca 300 inimest. samas me ei anna endale üldse aru, et sel ajal olid sellised asjad kombeks. tuleriit oli rahva poolt nõutud meelelahutus. kõik sellesse puutuv oli rituaalne, vaatemänguline ja interaktiivne. nagu kirjutab verise mary uurija linda porter, siis ka hukatavad said sellest aru ja mängisid oma osa innukalt kaasa.
või kui prantsuse kuninga louis XIV pojapojast philippist sai felipe V ehk hispaanlaste kuningas, siis hispaaniasse saabumisel oli osaks tema tervitustseremooniast inimeste põletamine tuleriidal. sel hetkel oli ta vaid 17-aastane ja ta keeldus koledast vaatepildist. aga samas vaatas heal meelel härjavõitlust ja kui 20 härga oli juba hukatud, siis küsis, et kas rohkem härgasid ei olegi. samas aga ei jätnud hispaanlased oma jonni ja viisid kuninga siiski niikaugele, et ta oli umbes 20 aastat hiljem siiski heal meelel nõus vaatama inimeste põletamist tuleriidal.
või kui prantsuse kuninga louis XIV pojapojast philippist sai felipe V ehk hispaanlaste kuningas, siis hispaaniasse saabumisel oli osaks tema tervitustseremooniast inimeste põletamine tuleriidal. sel hetkel oli ta vaid 17-aastane ja ta keeldus koledast vaatepildist. aga samas vaatas heal meelel härjavõitlust ja kui 20 härga oli juba hukatud, siis küsis, et kas rohkem härgasid ei olegi. samas aga ei jätnud hispaanlased oma jonni ja viisid kuninga siiski niikaugele, et ta oli umbes 20 aastat hiljem siiski heal meelel nõus vaatama inimeste põletamist tuleriidal.
kui sa tahad, et su tekst avaldaks muljet
kui sa tahad. et su tekst. avaldaks muljet. siis kirjuta. hästi lühikesi lauseid.
Friday, November 23, 2018
vanameheks hakkamisest
kirjutasin facebookis, et teinekord tahaks juba olla see viigipükste ja baretiga vanamees, kes päeva alustuseks läheb rahvusraamatukogusse vaatama, et kas mõnda konverentsi kuulata saab ja et kas seal ka tasuta süüa saab.see mõte meeldis mu sõpradele.
tegelikult oleks tahtnud juurde kirjutada, et tahaks olla ikka selline ekstsentriline vanamees. selline kreisi ja pealtükkiv.
tegelikult oleks tahtnud juurde kirjutada, et tahaks olla ikka selline ekstsentriline vanamees. selline kreisi ja pealtükkiv.
Monday, November 19, 2018
räägime veel muusikast
käisin sportlandis. tahtsin osta dressipükse. neil ei ole hindu üldse väljas ja iga püksi kohta peab selle hinnalipiku sealt seest välja kangutama. kui ma seal parasjagu kangutasin, siis tuli üks neiu minu juurde.
neiu: vabandage, kas te olete priit pajusaar.
mina: ei ma ei ole priit pajusaar
neiu: ma oleks tahtnud muusikast rääkida. kahju, et te ei ole priit pajusaar
mina: no ma olen tegelikult oma eluga ka täitsa rahul
neiu ütles nägemist ja lahkus. nüüd ma ei teagi, et mis tal mureks oli. järsku oleks saanud aidata.
neiu: vabandage, kas te olete priit pajusaar.
mina: ei ma ei ole priit pajusaar
neiu: ma oleks tahtnud muusikast rääkida. kahju, et te ei ole priit pajusaar
mina: no ma olen tegelikult oma eluga ka täitsa rahul
neiu ütles nägemist ja lahkus. nüüd ma ei teagi, et mis tal mureks oli. järsku oleks saanud aidata.
Friday, November 9, 2018
kuidas tegelikult ka kuninganna mary mehelepanemisega päris palju asju valesti läks
kui mary sai kuningannaks (keda tuntakse ka verise maryna), siis oli ta küll henry kaheksanda lihane tütar ja pärilusprobleemi oli seega justku lahendatud, kuid samas oli ta juba 38-aastane ja lapsi tal polnud. seega oli tegelikult seesama henry kaheksanda pärilusprobleem endiselt üleval. eriti ei usutud, et ta rasestuda võiks aga otsustati proovida. sebiti hispaaniast talle tädipoja karl viienda poeg hispaania prints felipe. kui 27-aastane felipe kuulis, et ta peab 38-aastase maryga abielluma, siis ega ta õnnelik eriti ei olnud ja venitas inglismaale reisimise ja pulmadega kuus kuud. aga ega pääsu ei olnud.
1. kui ta inglismaale jõudis, siis sadas hullult vihma. sadu ei jäänudki järgi ja ka pulmapäeval sadas
2. kui mary tõllas tseremooniale saabus, siis tema juveelidega kaunistatud diadeem oli niivõrd raske, et pea vajus longu. nii ta siis hoidis vaheldumisi kätega pead püsti ja siis lasi sellel jälle longu vajuda.
3. kuna võidmiseks oli tarvis kasutada õli aga sedasama õli oli ka kasutatud protestantliku kuninga edwardi võidmiseks, siis see loeti rüvetatuks. õige õli telliti brüsselist arrasi piiskopilt aga see jõudis kohale alles viimasel hetkel (huvitaval kombel võidis piiskop muuhulgas ka kuninganna rindu selle õliga).
4. jutlust pidas chichesteri piiskop kirjakohast, mis rääkis kuuletumisest kuningatele. aga piiskop "ei olnud kõige säravam ja sõnaosavam kõneleja ning pani kuulajaskonna keskendumisvõime tõsiselt proovile"
5. kui pulm läbi sai, siis läks linnarahvas omavahel kisklema tänavate kaunistamiseks kasutatud ehete ja kangaste pärast
6. toimus pulmaöö ja abielu realiseerus. mary oli aga nendes asjades nii kogenematu, et ta pidas end koheselt rasedaks. ning laskis helilooja thomas tallisel kirjutada seitsmeosalise missa "puer natus est nobis". vt https://www.youtube.com/watch?v=SbCDqGQ_ohs
tegelikult aga ta ei olnud rase ja hispaania prints felipe pani esimesel võimalusel mandrile tagasi plehku
1. kui ta inglismaale jõudis, siis sadas hullult vihma. sadu ei jäänudki järgi ja ka pulmapäeval sadas
2. kui mary tõllas tseremooniale saabus, siis tema juveelidega kaunistatud diadeem oli niivõrd raske, et pea vajus longu. nii ta siis hoidis vaheldumisi kätega pead püsti ja siis lasi sellel jälle longu vajuda.
3. kuna võidmiseks oli tarvis kasutada õli aga sedasama õli oli ka kasutatud protestantliku kuninga edwardi võidmiseks, siis see loeti rüvetatuks. õige õli telliti brüsselist arrasi piiskopilt aga see jõudis kohale alles viimasel hetkel (huvitaval kombel võidis piiskop muuhulgas ka kuninganna rindu selle õliga).
4. jutlust pidas chichesteri piiskop kirjakohast, mis rääkis kuuletumisest kuningatele. aga piiskop "ei olnud kõige säravam ja sõnaosavam kõneleja ning pani kuulajaskonna keskendumisvõime tõsiselt proovile"
5. kui pulm läbi sai, siis läks linnarahvas omavahel kisklema tänavate kaunistamiseks kasutatud ehete ja kangaste pärast
6. toimus pulmaöö ja abielu realiseerus. mary oli aga nendes asjades nii kogenematu, et ta pidas end koheselt rasedaks. ning laskis helilooja thomas tallisel kirjutada seitsmeosalise missa "puer natus est nobis". vt https://www.youtube.com/watch?v=SbCDqGQ_ohs
tegelikult aga ta ei olnud rase ja hispaania prints felipe pani esimesel võimalusel mandrile tagasi plehku
räägime muusikast
olin juba voodis ja ootasin und. tuppa sisenes kaks dj-d. nad rääkisid omavahel.
esimene: kuule ma vaatasin, et sa lasid lugusid tabeli tagumisest otsast?
teine: jaa, no vaat, ma ju aimasin, et suusi-suusi laseb lugusid samast tabelist ja neid paremaid lugusid just eestpoolt. ma siis mõtlesin, et jube nõme oleks, kui mahakkan samu lugusid laskma. siis võtsingi kõik lood tagantotsast.
esimene: ou, ma respektin sind selle eest täiega mees.
teine: no ma mõtlesin jah, et ma lasen neid koledamaid lugusid.
esimene: kuule äge oli sinuga kõnelda, räägime teinekord veel muusikast kui aega on
teine: jajaa, miks mitte.
esimene: kuule ma vaatasin, et sa lasid lugusid tabeli tagumisest otsast?
teine: jaa, no vaat, ma ju aimasin, et suusi-suusi laseb lugusid samast tabelist ja neid paremaid lugusid just eestpoolt. ma siis mõtlesin, et jube nõme oleks, kui mahakkan samu lugusid laskma. siis võtsingi kõik lood tagantotsast.
esimene: ou, ma respektin sind selle eest täiega mees.
teine: no ma mõtlesin jah, et ma lasen neid koledamaid lugusid.
esimene: kuule äge oli sinuga kõnelda, räägime teinekord veel muusikast kui aega on
teine: jajaa, miks mitte.
karamzin pariisis
kakssada aastat tagasi käis karamzin prantsusmaal. vene emigrandid
kõsisid talt, et kui paari sõnaga öelda, et mis kodumaal toimub ka?
karamzin vastas ühe sõnaga "varastatakse"
karamzin vastas ühe sõnaga "varastatakse"
Monday, November 5, 2018
surm pähekukkunud lillekasti läbi
teatavasti olid 19. sajandi esimese poole pariisi tänavad ülikitsad. ja kõik oli kole ja haises. seetõttu panid elanikud aknalauale lillepotte geraaniumitega. mis viis aga selleni, et 19. sajandi pariisi surmapõhjuste statistikas oli surma põhjusena esikohal "surm pähekukkunud lillepoti tõttu."
kuidas kleve anna naimisega kõik valesti läks
kui henry kaheksanda kolmas naine sünnitusjärgselt suri, oli henryl vaja uut naist. mõtled küll, et kui juba neljandat naist võtad, siis peaks teadma mida ja kuidas. aga kõik läks valesti.
1. saksa kunstnik hans holbein noorem sai ülesandeks maalida 25-aastast annat, kleve hertsogi tütart nii töetruult kui võimalik. maalikunstnik aga tegi väidetavalt koledast naisest ilusa.
2. henry uskus portreed, sõlmis abielulepingu ja kutsus kleve anna inglismaale. kõigepealt lähenes henry talle robin hoodi kostüümis ja püüdis teda kallistada ja suudelda. aga kleve anna ei teadnud robin hoodi lugusid ja ei tundnud kuningat ära.
3. lisaks pani henry tähele, et naine haiseb.
4. kui henry uuris, et kas saaks abielulepingu katkestada, siis selgus, et ei saa. siis pika hambaga henry abielluski temaga.
5. pulmaööl aga väidetavalt jäi abielu realiseerumine ära. henry otsustas "väljaveninud kõhu ja rindade" tõttu, et see naine ei saa neitsi olla.
6. abielu lõpetati ca 6 kuud hiljem ning abielu korraldanud thomas cromwell hukati.
7. kleve anna sai endale hüvitiseks richmondi lossi, elas seal veel 17 aastat ja suri siis. kui teda taheti ainsa henry naisena westminster abbeysse matta, siis alguses ei leitud seal tema jaoks ruumi. lõpuks siiski leiti ja nüüd ongi ta ainuke henry kaheksanda naine, kes sinna maetud on.
1. saksa kunstnik hans holbein noorem sai ülesandeks maalida 25-aastast annat, kleve hertsogi tütart nii töetruult kui võimalik. maalikunstnik aga tegi väidetavalt koledast naisest ilusa.
2. henry uskus portreed, sõlmis abielulepingu ja kutsus kleve anna inglismaale. kõigepealt lähenes henry talle robin hoodi kostüümis ja püüdis teda kallistada ja suudelda. aga kleve anna ei teadnud robin hoodi lugusid ja ei tundnud kuningat ära.
3. lisaks pani henry tähele, et naine haiseb.
4. kui henry uuris, et kas saaks abielulepingu katkestada, siis selgus, et ei saa. siis pika hambaga henry abielluski temaga.
5. pulmaööl aga väidetavalt jäi abielu realiseerumine ära. henry otsustas "väljaveninud kõhu ja rindade" tõttu, et see naine ei saa neitsi olla.
6. abielu lõpetati ca 6 kuud hiljem ning abielu korraldanud thomas cromwell hukati.
7. kleve anna sai endale hüvitiseks richmondi lossi, elas seal veel 17 aastat ja suri siis. kui teda taheti ainsa henry naisena westminster abbeysse matta, siis alguses ei leitud seal tema jaoks ruumi. lõpuks siiski leiti ja nüüd ongi ta ainuke henry kaheksanda naine, kes sinna maetud on.
Friday, November 2, 2018
parun haussmanni raamatupidajatest
parun haussmann teatavasti ei olnudki parun. aga lõhkus hirmsat moodi tööd teha. kui talt küsiti, et kuidas ta jaksab, siis ta seletas:
"kahekümne nelja tunni sisse mahub rohkem aega, kui enamik inimesi oskab arvata. hommiku kella kuue ja kesköö vahele annab mahutada hea hulk asju, eriti kui inimesel on tegus keha, ärgas ja avatud vaim ja suurepärane mälu. ja eriti kui ta vajab üksnes pisut und. pidage veel meeles, et olemas on ka pühapäevad, ja neid mahub aastasse tervelt viiskümmend kaks"
parun haussmanni raamatupidajad olid siiski natuke teistsugused inimesed. parun haussmanni ametiajal suri kolm arveameti juhti kurnatusse.
"kahekümne nelja tunni sisse mahub rohkem aega, kui enamik inimesi oskab arvata. hommiku kella kuue ja kesköö vahele annab mahutada hea hulk asju, eriti kui inimesel on tegus keha, ärgas ja avatud vaim ja suurepärane mälu. ja eriti kui ta vajab üksnes pisut und. pidage veel meeles, et olemas on ka pühapäevad, ja neid mahub aastasse tervelt viiskümmend kaks"
parun haussmanni raamatupidajad olid siiski natuke teistsugused inimesed. parun haussmanni ametiajal suri kolm arveameti juhti kurnatusse.
lugusid keskaegsest krakovist
apostelliku vaesuse küsimus
tegelikult ei olnud keskaegne katoliku kirik miski ühtne ja vagur asi. lisaks varade, õiguste ja kroonide jagamisele, olid olemas ka nn apostelliku vaesuse apologeedid, kes rääkisid, et kuna kristusel ja jüngritel polnud maist vara, siis seda ei tohiks ka kirikul olla. paavstidele enamasti ei mahtunud see hinge. aga mõningatele kuningatele (nt napoli kuningas robert) see jutt sobis ja need andsid apostelliku vaesuse jutlustajatele varjupaika. cesena mihkel oli üks vaimulik, kes oli apostelliku vaesuse pooldaja ja oli saanud koguni frantsiskaani ordu ülemkarjaseks. paavst johannes xxii otsustas ta kohalt maha võtta ehk ekskommunikeerida. paavst kirjutas 1329. aastal ladina keeles käsu ja saatis mööda kristlikku maailma laiali. kui see käsk krakovisse jõudis, siis loeti see turuplatsil ladina keeles ette. kui paavsti esindaja aru sai, et mitte keegi ei saanud aru, siis läks natuke aega, otsiti üks poola keele oskaja ja üks saksa keele oskaja ja need lugesid siis omakorda selle teksti ette.
saksa keele küsimus
see, et seda teksti saksa keeles ette loeti, ei mahtunud aga poolakatele hinge. kuna vormiliselt oli kuningaks ikkagi poola kuningas, siis likvideeriti linnas üldse saksakeelne dokumentatsioon ja anti välja korraldus, et "siitmaalt saavad alguse krakovi linna dokumendid ja varanduse ülekandmise aktid, mis on koostatud ladina keeles".
sakslaste ahistamise küsimus
aga ikka ei suutnud poolakad taluda olukorda. nimelt ei olevat sakslased tunnistada tahtnud eriti poola kuninga wladyslawi võimu. selle peale tuli wladyslaw linna ja lasi mõningaid sakslasi hobuste järel lohistada mööda tänavaid ja seejärel linna taga võllamäel üles puua. ning nad rippusid seal seni "kuni kõõlused läbi mädanesid ja luud üksteise küljest lahti tulid". teine kroonika "annales krascinsciani" lisab, et "hukati kõik, kes ei osanud välja öelda sõnu "soczewic" (lääts), "kolo" (ratas), "miele" (veskikivid) ja "mlyn" (veski)."
tegelikult ei olnud keskaegne katoliku kirik miski ühtne ja vagur asi. lisaks varade, õiguste ja kroonide jagamisele, olid olemas ka nn apostelliku vaesuse apologeedid, kes rääkisid, et kuna kristusel ja jüngritel polnud maist vara, siis seda ei tohiks ka kirikul olla. paavstidele enamasti ei mahtunud see hinge. aga mõningatele kuningatele (nt napoli kuningas robert) see jutt sobis ja need andsid apostelliku vaesuse jutlustajatele varjupaika. cesena mihkel oli üks vaimulik, kes oli apostelliku vaesuse pooldaja ja oli saanud koguni frantsiskaani ordu ülemkarjaseks. paavst johannes xxii otsustas ta kohalt maha võtta ehk ekskommunikeerida. paavst kirjutas 1329. aastal ladina keeles käsu ja saatis mööda kristlikku maailma laiali. kui see käsk krakovisse jõudis, siis loeti see turuplatsil ladina keeles ette. kui paavsti esindaja aru sai, et mitte keegi ei saanud aru, siis läks natuke aega, otsiti üks poola keele oskaja ja üks saksa keele oskaja ja need lugesid siis omakorda selle teksti ette.
saksa keele küsimus
see, et seda teksti saksa keeles ette loeti, ei mahtunud aga poolakatele hinge. kuna vormiliselt oli kuningaks ikkagi poola kuningas, siis likvideeriti linnas üldse saksakeelne dokumentatsioon ja anti välja korraldus, et "siitmaalt saavad alguse krakovi linna dokumendid ja varanduse ülekandmise aktid, mis on koostatud ladina keeles".
sakslaste ahistamise küsimus
aga ikka ei suutnud poolakad taluda olukorda. nimelt ei olevat sakslased tunnistada tahtnud eriti poola kuninga wladyslawi võimu. selle peale tuli wladyslaw linna ja lasi mõningaid sakslasi hobuste järel lohistada mööda tänavaid ja seejärel linna taga võllamäel üles puua. ning nad rippusid seal seni "kuni kõõlused läbi mädanesid ja luud üksteise küljest lahti tulid". teine kroonika "annales krascinsciani" lisab, et "hukati kõik, kes ei osanud välja öelda sõnu "soczewic" (lääts), "kolo" (ratas), "miele" (veskikivid) ja "mlyn" (veski)."
Monday, October 15, 2018
henri murgeri kiri sõbrale
henri murger oli üks nendest puupaljastest kaunishingedest, kes üritas kirjatööga end elatada. elas loomulikult pariisi ladina kvartali kusagil katusekambris. nii nagu kõik teised tollased puupaljad kunstiarmastajad sulerüütlid. kui ta kusagile ajalehte mõne nupukese avaldatud sai, siis oli tal võimalus kõht täis süüa. teda ja tema sõpru kutsuti veejoojateks, sest veini jaoks neil raha ei olnud. tegelikult on pariisis luksemburgi aias talle nüüdseks ka büst pandud. sest tema üks jutukeste kogu "pildikesi boheemide elust" sai mõnevõrra isegi tuntuks ja sellest tehti ka näidend.
aga jah, tegelikult tahtsin tsiteerida ühte tema kirja aastast 1852 oma sõbrale:
"mu naine lasi jalga, et abielluda ühe turske sõduriga, kes tahab mul kõri läbi lõigata - mõte, mis äratab minus vastuseisu."
aga jah, tegelikult tahtsin tsiteerida ühte tema kirja aastast 1852 oma sõbrale:
"mu naine lasi jalga, et abielluda ühe turske sõduriga, kes tahab mul kõri läbi lõigata - mõte, mis äratab minus vastuseisu."
Wednesday, October 10, 2018
karl eugen oli humanistlike kalduvustega
württembergi prints karl eugen valitses küll kõva käega, kuid samas olevat väljendanud ka humanistlikke kalduvusi. tõsi küll, näiteks lubas ta hukata 1738. aastal oma isa karl aleksandri surma järel tema juudi soost finantsnõustaja josef süss oppenheimeri aga samas lasi ta selle oppenheimeri surnukehal stuttgarti pragsatteli linnaosas puuris kõlkuda vaid kuus aastat ning käskis siis inimese kombel maha matta.
Monday, October 8, 2018
sündmusi 1902. aasta eestimaa ja liivimaa kubermangust
1. sündmus
kui aleksei bellegarde oli 1902. aastal äsja eestimaa kuberneriks saanud, siis oma esimesel tööpäeval sai ta telegrammi osmussaarelt mõisaomanik von schultzilt. telegrammis seisis:
"mu elu on surmaohus. viibin osmussaarel. talupojad on ümber piiranud tuletorni, kus ma viibin ja ähvardavad mind risti lüüa jalad ülespidi. aidake, kuni veel pole hilja".
bellegarde läks kohale. selgus, et mõisaomanik ja rootsi soost talupojad ei olnud suutnud kokku leppida põllumaade rendi tingimustes.
2. sündmus
see oli tegelikult sündmus, mis jäi ära. nimelt kartis tsaarivõim 1902. kevadel tartus üliõpilaste meeleavaldusi. riiast saadeti kohale koguni asekuberner, et kriisi ohjeldamisega tegeleda. probleem oli selles, et kordnikke oli tartus väga vähe. need ei oleks suutnud üliõpilasi ohjeldada. siis paluti, et kohalik armeekorpus paneks end valmis tänavatele tulema. sõjavägi ei tahtnud üldse tulla. nad olid nõus tulema ainult siis, kui nad ka üliõpilaste pihta tuld avada võivad. see aga ei sobinud jälle haridusministrile.
3. sündmus
see oli esimene kord, kui tsaar nikolai II tallinna tuli. tegelikult oli asi laevastikumanöövrites tallinna lahel ja saksa keiser oli ka kohal (elanikud kurtsid, et ööd ja päevad läbi toimus lahes olevatel laevadel paugutamine ja karjumine ning üldse magada ei saanud). maale tuli aga ainult nikolai II. linnavalitsusel ja kuberneril oli suur mure, et kuidas korda hoida, sest politseinikke ei jätkunud. lahenduseks oli see, et kohalikud tuletõrjujad panid oma läikivate nööpidega mundrid selga ja hoidsid ise korda tänavatel, korraldasid liiklust jne. nikolaile oli see väga meeldinud. sellegipoolest juhtus ka üks intsident. nimelt kui nikolai käis toompeal nevski kirikus ja oli lähenemas ristile, siis viskus keegi kõrvaline sõjaväevaimulik keisri ette põlvili hoides pea kohal palvekirja. palvekirjas oli kirjas, et see sõjaväevaimulik palub endale määratud pensioni suurendamist. nevski kiriku ülempreester ei suutnud sellise intsidendi tõttu tükk aega rahuneda, hoolimata sellest, et keiser kinkis talle kõrgehinnalise briljantidega kaunistatud rinnaristi.
4. sündmus
see oli teine kord, kui nikolai II oli koos naisega tallinnas. talle oli esimesel korral kangesti meeldima hakanud peeter I pärand. oli öelnud, et näe kui palju suutis see suur mees korda saata ja et kuhu kõikjale ta suutis oma jälje jätta. no ja teisel korral tallinnas viibides tahtis ta oma naisele kadrioru parki näidata. aga seda ei olnud programmis ja liiklus oli korraldamata. sellegipoolest nõudis ta väikest visiiti kadriorgu. hakatigi minema. aga narva maantee alguses tuli keiserlikule tõllale vastu kari lehmi. keisri tõld oli sunnitud seisma jääma. ehmunud karjasele käskis keiser anda kümme rubla.
kui aleksei bellegarde oli 1902. aastal äsja eestimaa kuberneriks saanud, siis oma esimesel tööpäeval sai ta telegrammi osmussaarelt mõisaomanik von schultzilt. telegrammis seisis:
"mu elu on surmaohus. viibin osmussaarel. talupojad on ümber piiranud tuletorni, kus ma viibin ja ähvardavad mind risti lüüa jalad ülespidi. aidake, kuni veel pole hilja".
bellegarde läks kohale. selgus, et mõisaomanik ja rootsi soost talupojad ei olnud suutnud kokku leppida põllumaade rendi tingimustes.
2. sündmus
see oli tegelikult sündmus, mis jäi ära. nimelt kartis tsaarivõim 1902. kevadel tartus üliõpilaste meeleavaldusi. riiast saadeti kohale koguni asekuberner, et kriisi ohjeldamisega tegeleda. probleem oli selles, et kordnikke oli tartus väga vähe. need ei oleks suutnud üliõpilasi ohjeldada. siis paluti, et kohalik armeekorpus paneks end valmis tänavatele tulema. sõjavägi ei tahtnud üldse tulla. nad olid nõus tulema ainult siis, kui nad ka üliõpilaste pihta tuld avada võivad. see aga ei sobinud jälle haridusministrile.
3. sündmus
see oli esimene kord, kui tsaar nikolai II tallinna tuli. tegelikult oli asi laevastikumanöövrites tallinna lahel ja saksa keiser oli ka kohal (elanikud kurtsid, et ööd ja päevad läbi toimus lahes olevatel laevadel paugutamine ja karjumine ning üldse magada ei saanud). maale tuli aga ainult nikolai II. linnavalitsusel ja kuberneril oli suur mure, et kuidas korda hoida, sest politseinikke ei jätkunud. lahenduseks oli see, et kohalikud tuletõrjujad panid oma läikivate nööpidega mundrid selga ja hoidsid ise korda tänavatel, korraldasid liiklust jne. nikolaile oli see väga meeldinud. sellegipoolest juhtus ka üks intsident. nimelt kui nikolai käis toompeal nevski kirikus ja oli lähenemas ristile, siis viskus keegi kõrvaline sõjaväevaimulik keisri ette põlvili hoides pea kohal palvekirja. palvekirjas oli kirjas, et see sõjaväevaimulik palub endale määratud pensioni suurendamist. nevski kiriku ülempreester ei suutnud sellise intsidendi tõttu tükk aega rahuneda, hoolimata sellest, et keiser kinkis talle kõrgehinnalise briljantidega kaunistatud rinnaristi.
4. sündmus
see oli teine kord, kui nikolai II oli koos naisega tallinnas. talle oli esimesel korral kangesti meeldima hakanud peeter I pärand. oli öelnud, et näe kui palju suutis see suur mees korda saata ja et kuhu kõikjale ta suutis oma jälje jätta. no ja teisel korral tallinnas viibides tahtis ta oma naisele kadrioru parki näidata. aga seda ei olnud programmis ja liiklus oli korraldamata. sellegipoolest nõudis ta väikest visiiti kadriorgu. hakatigi minema. aga narva maantee alguses tuli keiserlikule tõllale vastu kari lehmi. keisri tõld oli sunnitud seisma jääma. ehmunud karjasele käskis keiser anda kümme rubla.
lugusid pühtitsa kloostri algusaegadest
teatavasti oli kuremäe ehk pühtitsa püha paik juba ammu. eks seal oli see allikas ja oli mägi, mida nimetati jumalamäeks. aga piirkonna dominant oli ikkagi vasknarva. ja kuna vasknarva tegelased tahtsid kusagil ristikäigul käia, siis oli neil komme igal aastal 15. augustil minna kuremäele ja 16. augustil tulla tagasi.
1. lugu
aga eks sakslased olid kohanikud mõisnikud ja nad ei sallinud silma otsaski õigeusku. kuna kuuldused õigeusu kloostri ehitusest olid liikumas, siis haarasid sakslased härjal sarvist ja hakkasid kuremäele luteri kirikut ehitama. nurgakivi sisse panig kapsli, millel oli kirjas, et kirik on pühendatud luteri usule ning võitlusele õigeusu vastu. vene tsaarivõim võõrandas mõisnikelt selle krundi ja ehitas samale kohale kloostri.
2. lugu
esimese kloostrikompleksi hoonena sai valmis nunnade ühiselamu. esimeseks kloostriperenaiseks oli abtiss varvara. kiiresti oli nunnasid vaja. selleks saatis varvara kirja teistesse lähimatesse õigeusu kloostritesse ja palus võimaluse korral, kui neil nunnasid üle on, saata nunnasid kuremäele. teised kloostrid kasutasid seda võimalust ära ja saatsid jalust ära kõige suuremad bitchid.
3. lugu
aleksei bellegarde, kes oli eestimaa kuberner 1902. aastal, kirjeldab tollast ristikäiku kuremäel:
"ümber jumalaema mäe venis laia lindina pidulik ristikäik piiskopiga eesotsas. ees kanti päikesepaistel säravaid kullatud pühakujusid ja kirikulippe, mille järel sammusid brokaatrüüs vaimulikud. nende taga liikusid lõpmatuina näivad palverändajate read kirjudes mitmevärvilistes rõivastes. rändajate ridades oli tohutu hulk naisi ja lapsi.
vahetpidamatult kostev kirikulaul, palvetajate hardad näod, kirgas päikesepaiste, vali ja pühalik kloostrikiriku kellade helin ja isegi kohaliku vabatahtliku tuletõrjaühingu orkestri helid, mis polnud kokkukõlas lauluga - kõik see kokku lõi säärase täieliku palve meeleolu, et ma alatiseks unustasin kõik oma endised eelarvamused ja korraga kogu oma olemusega tundsin, et mind haaras täielikult teadvus selle paiga püphadusest."
1. lugu
aga eks sakslased olid kohanikud mõisnikud ja nad ei sallinud silma otsaski õigeusku. kuna kuuldused õigeusu kloostri ehitusest olid liikumas, siis haarasid sakslased härjal sarvist ja hakkasid kuremäele luteri kirikut ehitama. nurgakivi sisse panig kapsli, millel oli kirjas, et kirik on pühendatud luteri usule ning võitlusele õigeusu vastu. vene tsaarivõim võõrandas mõisnikelt selle krundi ja ehitas samale kohale kloostri.
2. lugu
esimese kloostrikompleksi hoonena sai valmis nunnade ühiselamu. esimeseks kloostriperenaiseks oli abtiss varvara. kiiresti oli nunnasid vaja. selleks saatis varvara kirja teistesse lähimatesse õigeusu kloostritesse ja palus võimaluse korral, kui neil nunnasid üle on, saata nunnasid kuremäele. teised kloostrid kasutasid seda võimalust ära ja saatsid jalust ära kõige suuremad bitchid.
3. lugu
aleksei bellegarde, kes oli eestimaa kuberner 1902. aastal, kirjeldab tollast ristikäiku kuremäel:
"ümber jumalaema mäe venis laia lindina pidulik ristikäik piiskopiga eesotsas. ees kanti päikesepaistel säravaid kullatud pühakujusid ja kirikulippe, mille järel sammusid brokaatrüüs vaimulikud. nende taga liikusid lõpmatuina näivad palverändajate read kirjudes mitmevärvilistes rõivastes. rändajate ridades oli tohutu hulk naisi ja lapsi.
vahetpidamatult kostev kirikulaul, palvetajate hardad näod, kirgas päikesepaiste, vali ja pühalik kloostrikiriku kellade helin ja isegi kohaliku vabatahtliku tuletõrjaühingu orkestri helid, mis polnud kokkukõlas lauluga - kõik see kokku lõi säärase täieliku palve meeleolu, et ma alatiseks unustasin kõik oma endised eelarvamused ja korraga kogu oma olemusega tundsin, et mind haaras täielikult teadvus selle paiga püphadusest."
Thursday, October 4, 2018
pildikesi nukuteatri varasest ajaloost
teatavasti oli tallinna enamvähem esimene professionaalne teater praeguse nukuteatri koha peal asunud revaler liebhaber theater, mille asutas 1784 august von kotzebue.
1. pildike
1791. aasta suvel käis tallinnas kubermanguproküror ivan repjev. ta tegi kotzebue teatriga koostööd - oli harrastusnäitleja ja schilleri tõlkija. suve lõppedes kadus ta tallinnast nagu tina tuhka. jättis maha endast suured võlad. aga võttis kaasa kubermangusekretär wilcki naise.
2. pildike
1796. aasta detsembris läks joomingu käigus august von kotzebuel kakluseks kolleegiumisekretär karl friedrich strahlborniga.
3. pildike
kui august von kotzebue hakkas pilkama rahvuslasi, kes ei tahtnud enam niiväga respekteerida monarhistlikku korda, siis solvas see usuteaduse tudengit karl ludwig sandi niiväga, et ta tuli kotzebue juurde koju ja pussitas ta surnuks. kui kotzebue lapsed nägid seda, siis hakkas tudengil lastest kahju ja pussitas ka ennast. aga jäi ellu.
1. pildike
1791. aasta suvel käis tallinnas kubermanguproküror ivan repjev. ta tegi kotzebue teatriga koostööd - oli harrastusnäitleja ja schilleri tõlkija. suve lõppedes kadus ta tallinnast nagu tina tuhka. jättis maha endast suured võlad. aga võttis kaasa kubermangusekretär wilcki naise.
2. pildike
1796. aasta detsembris läks joomingu käigus august von kotzebuel kakluseks kolleegiumisekretär karl friedrich strahlborniga.
3. pildike
kui august von kotzebue hakkas pilkama rahvuslasi, kes ei tahtnud enam niiväga respekteerida monarhistlikku korda, siis solvas see usuteaduse tudengit karl ludwig sandi niiväga, et ta tuli kotzebue juurde koju ja pussitas ta surnuks. kui kotzebue lapsed nägid seda, siis hakkas tudengil lastest kahju ja pussitas ka ennast. aga jäi ellu.
kõige olulisem vaatamisväärsus
teatavasti kuulus eesti 19. sajandil vene keisririigi koosseisu. ning venelased hakkasid käima muudkui eestis. dostejevski, tshaikovski jne eksole. neile meeldis, et tallinnas oli keskaegne gootilik vanalinn. aga kõige olulisem vaatamisväärsus oli niguliste kirikus asuv charles eugene de croy muumia.
charles eugene de croy oli peeter I juures teeninud väejuht, kes langes 1700. aasta narva lahingus rootslaste kätte vangi. teda hoiti suhteliselt lõdva rezhiimiga sõjavangis tallinnas ja de croy kukkus prassima ja jooma. ajas kõik niivõrd närvi, et kui vana joodik 1702. aastal suri, siis keegi ei viitsinud teda matta ja ta jäi niguliste kirikus lihtsalt vedelema. ja siis avastati ükspäev, et ta oli mumifitseerunud. seepeale kuulutati ta õndsaks ja pandi niguliste kirikus kõigile vaatamiseks välja. nagu vene tollased reisikirjad kinnitasid, et ei jätnud mitte üks linna külaline de croy muumiat vaatamata.
de croy siiski maeti lõpuks maha 1892. aastal
charles eugene de croy oli peeter I juures teeninud väejuht, kes langes 1700. aasta narva lahingus rootslaste kätte vangi. teda hoiti suhteliselt lõdva rezhiimiga sõjavangis tallinnas ja de croy kukkus prassima ja jooma. ajas kõik niivõrd närvi, et kui vana joodik 1702. aastal suri, siis keegi ei viitsinud teda matta ja ta jäi niguliste kirikus lihtsalt vedelema. ja siis avastati ükspäev, et ta oli mumifitseerunud. seepeale kuulutati ta õndsaks ja pandi niguliste kirikus kõigile vaatamiseks välja. nagu vene tollased reisikirjad kinnitasid, et ei jätnud mitte üks linna külaline de croy muumiat vaatamata.
de croy siiski maeti lõpuks maha 1892. aastal
pildikesi kahekümnendate tallinnast
1. pilt
soome ajaloolane kalervo horvi kirjutas raamatu tallinna restoranikultuurist. kirjutab, et kahekümnendatel oli tallinnas kombeks sooritada restoranides teatraalseid enesetappe. kui aga pätsi diktatuur tuli, siis kadus see komme ära.
2. pilt
me üldse ei anna endale aru kuivõrd eestlased armastasid maadlemist. kahekümnendatel peeti maadlusvõistlusi estonia teatris. ja nagu ma varasemalt olen kirjutanud, kutsuti akordionist saatma maadlusmatši muusikaga, sest muidu oleks maadlejate peeretamishelid häirinud vaatajaid. kuidagi tekib siinkohal kohatu seos estonia praeguse orkestri ja balletitrupiga.
3. pilt
kui rootsi kuningas 1929. aastal tallinnasse tuli, siis polnud teda kusagile majutada. sest ei olnud piisavalt väärikaid hooneid. kiiruga tehti siis kadrioru kunstimuuseum kunstist tühjaks ja pandi kuningas sinna. kunstiteosed viidi aga hoiule endisesse restorani "linden" (narva mnt alguses), mis oli äsja suletud, kuna tegutses bordellina.
4. pilt
sakslastelt võeti kõik varad ära. sealhulgas ka rüütelkonna hoone toompeal. ning loogilise jätkuna taheti sakslastel ära võtta ka toomkirik. uus peapiiskop jakob kukk nimelt seletas, et seda kirikut on väga vaja piiskoplikuks kirikuks. sakslased vaidlustasid selle kohtus. kohus aga otsustas, et kuna eesti riik on rüütelkonna õigusjärglane ja kirik oli rüütelkonna kirik, siis nüüd on kirik eesti riigi oma. sakslased ei loovutanud sellegipoolest toomkiriku võtmeid. juhtuski siis nii, et 19.02.1927 hommikul murdis eesti politsei toomkiriku luku lahti.
5. pilt
kahekümnendate lõpus oli tallinnas 400-500 taksot. taksod ootasid kundesid raekoja platsil. ning taksojuhid armastasid kliente oodates seal jalgpalli mängida.
soome ajaloolane kalervo horvi kirjutas raamatu tallinna restoranikultuurist. kirjutab, et kahekümnendatel oli tallinnas kombeks sooritada restoranides teatraalseid enesetappe. kui aga pätsi diktatuur tuli, siis kadus see komme ära.
2. pilt
me üldse ei anna endale aru kuivõrd eestlased armastasid maadlemist. kahekümnendatel peeti maadlusvõistlusi estonia teatris. ja nagu ma varasemalt olen kirjutanud, kutsuti akordionist saatma maadlusmatši muusikaga, sest muidu oleks maadlejate peeretamishelid häirinud vaatajaid. kuidagi tekib siinkohal kohatu seos estonia praeguse orkestri ja balletitrupiga.
3. pilt
kui rootsi kuningas 1929. aastal tallinnasse tuli, siis polnud teda kusagile majutada. sest ei olnud piisavalt väärikaid hooneid. kiiruga tehti siis kadrioru kunstimuuseum kunstist tühjaks ja pandi kuningas sinna. kunstiteosed viidi aga hoiule endisesse restorani "linden" (narva mnt alguses), mis oli äsja suletud, kuna tegutses bordellina.
4. pilt
sakslastelt võeti kõik varad ära. sealhulgas ka rüütelkonna hoone toompeal. ning loogilise jätkuna taheti sakslastel ära võtta ka toomkirik. uus peapiiskop jakob kukk nimelt seletas, et seda kirikut on väga vaja piiskoplikuks kirikuks. sakslased vaidlustasid selle kohtus. kohus aga otsustas, et kuna eesti riik on rüütelkonna õigusjärglane ja kirik oli rüütelkonna kirik, siis nüüd on kirik eesti riigi oma. sakslased ei loovutanud sellegipoolest toomkiriku võtmeid. juhtuski siis nii, et 19.02.1927 hommikul murdis eesti politsei toomkiriku luku lahti.
5. pilt
kahekümnendate lõpus oli tallinnas 400-500 taksot. taksod ootasid kundesid raekoja platsil. ning taksojuhid armastasid kliente oodates seal jalgpalli mängida.
Monday, September 17, 2018
diktaatorite majanduspoliitika
stephen j lee kirjutas huvitava raamatu ilmasõdadevahelise euroopa diktatuuride majanduspoliitikast. kui muidu rahvapäraselt usutakse, et diktatuurid on majanduslikult efektiivsed, siis tuleb välja, et see üleüldse nii ei ole. ei olnud hitler efektiivne ega olnud stalin efektiivne. rääkimata francost, mussolinist, salazarist jne. mõni nendest sai ka aru, et nad ei ole efektiivsed. näiteks franco pidas kõne kus ütles: "me ei soovigi kerget elu. me tahame just rasket, mehise rahva keerukat elu".
Sunday, September 9, 2018
hildebrand veckinchusen
me oleme tänamatult vähe tähelepanu pööranud sellele, et kogu euroopa hansauuringute üks alustala on tartus 1365. aastal sündinud hildebrand veckinchusen. mitte ühegi teise hansakaupmehe kohta pole nii palju materjale säilinud. ükski hansauuring ei saa mööda hildebrandi pärandist. või teisitiöeldult - kõik hansauuringud toetuvadki hildebrandi pärandile.
perekond ise oli pärit vestfaalist ja hildebrand saadeti koolipõlveks sugulaste juurde dortmundi. tallinna linnaarhiivis on säilinud 450 talle saadetud kirja. nende alusel oli võimalik rekonstrueerida tüüpilise hansakaupmehe kontaktivõrgustiku tõeline ulatus. see muidugi ulatuski kõikjale - londonist novgorodini, bergenist brüggeni jne.
et no otsige seal tartus see hildebrandi kodumaja üles ja pange mingi tahvel seina peale.
perekond ise oli pärit vestfaalist ja hildebrand saadeti koolipõlveks sugulaste juurde dortmundi. tallinna linnaarhiivis on säilinud 450 talle saadetud kirja. nende alusel oli võimalik rekonstrueerida tüüpilise hansakaupmehe kontaktivõrgustiku tõeline ulatus. see muidugi ulatuski kõikjale - londonist novgorodini, bergenist brüggeni jne.
et no otsige seal tartus see hildebrandi kodumaja üles ja pange mingi tahvel seina peale.
balilla
kui 1746 oli austria pärilussõda ja austerlased, nagu ikka, okupeerisid põhja-itaaliat, siis vedasid austria sõdurid parasjagu ühel päeval mööda genova tänavat ühte suurtükki. suurtükk aga jäi mudasse kinni. austerlased hakkasid siis kohalikke elanikke nüpeldama, et need appi tuleksid. seda asja vaatas pealt üks pisike poiss nimega giovanni battista perasso. legendi järgi küsis ta teiste linnaelanike käest, et "che'l inse?" (et kas mina alustan?), võttis maast kivi ja viskas selle austerlaste pihta. siis hakkasid teised inimesed ka austerlasi kividega loopima.
mussolini kasutas selle legendi muidugi ära. seda giovanni battista perassot kutsuti balillaks, poisikeseks. kui mussolini alustas oma fasistliku nägemuse ja itaalia tõelise suuruse ellukutsumist, siis hakkas ta itaalia noori patriootideks kasvatama ja lõi 8-aastastele poiste organisatsiooni nimega balilla. selle balilla liikmeks astudes pidid poisid vanduma järgmist vannet:
"mina usun igavest roomat, oma kodumaa ema, ja itaaliat, selle vanimat tütart, kes on sündinud tema neitsilikus rüpes jumala armu läbi, kannatanud barbarite rüüsteretki, risti löödud ja maha maetud, astunud alla haua põhja ja üheksateistkümnendal sajandil surnuist üles äratatud, tõusnud 1918. ja 1922. aastal üles taevasse tema hiilgusse ja istub oma ema, rooma paremal käel ning saab kohut mõistma elavate ja surnute üle. mina usun mussolini vaimusuurusesse, meie püha osa fašismi, süütult kannatanute osadusse, itaallaste patust pöördumisse ja impeeriumi ülestõusmisse."
mussolini kasutas selle legendi muidugi ära. seda giovanni battista perassot kutsuti balillaks, poisikeseks. kui mussolini alustas oma fasistliku nägemuse ja itaalia tõelise suuruse ellukutsumist, siis hakkas ta itaalia noori patriootideks kasvatama ja lõi 8-aastastele poiste organisatsiooni nimega balilla. selle balilla liikmeks astudes pidid poisid vanduma järgmist vannet:
"mina usun igavest roomat, oma kodumaa ema, ja itaaliat, selle vanimat tütart, kes on sündinud tema neitsilikus rüpes jumala armu läbi, kannatanud barbarite rüüsteretki, risti löödud ja maha maetud, astunud alla haua põhja ja üheksateistkümnendal sajandil surnuist üles äratatud, tõusnud 1918. ja 1922. aastal üles taevasse tema hiilgusse ja istub oma ema, rooma paremal käel ning saab kohut mõistma elavate ja surnute üle. mina usun mussolini vaimusuurusesse, meie püha osa fašismi, süütult kannatanute osadusse, itaallaste patust pöördumisse ja impeeriumi ülestõusmisse."
Thursday, August 16, 2018
viktoriaanlik-oskariaanlik
rootslased frykman ja löfgren on uurinud rootsi keskklassi arengut läbi aja. nad väidavad, et enne rootsi vagaduse perioodi ehk kuningas oscar II ajastut ehk oskariaanlikku ajastut, oli rootsi keskklassil üsnagi vabameelne ja lustakas elu. näiteks toovad nad ühe stockholmi kohtuametniku erik af edholmi kirjelduse ühest peost:
"pärast õhtusööki tantsisime pöörast vava vadmali, kus härrased loobivad üksteist vastu seina ja daamid saavad kätele siniseid plekke, higi voolab ja püksid kärisevad, seejärel aga metsikut hambot, et see pea pöörlemine tõmbas lokid sirgu ja seelikud kerkisid põlvini, ning lõpuks tantsu, mille nimi oli vist "kuum saun" või vähemalt niisugust nime see tants küll vääris. kõige viimasena tantsis L. viie mehega ilma muusikata nii elavalt polkat, er bjorkenstamil vajus parukas ninale ja ta pidi kõigi lõbustuseks välja vestibüüli tormama."
"pärast õhtusööki tantsisime pöörast vava vadmali, kus härrased loobivad üksteist vastu seina ja daamid saavad kätele siniseid plekke, higi voolab ja püksid kärisevad, seejärel aga metsikut hambot, et see pea pöörlemine tõmbas lokid sirgu ja seelikud kerkisid põlvini, ning lõpuks tantsu, mille nimi oli vist "kuum saun" või vähemalt niisugust nime see tants küll vääris. kõige viimasena tantsis L. viie mehega ilma muusikata nii elavalt polkat, er bjorkenstamil vajus parukas ninale ja ta pidi kõigi lõbustuseks välja vestibüüli tormama."
Subscribe to:
Posts (Atom)