polkovnik benkovski projekt

hiina qingi dünastia kokkuvarisemise ja vene revolutsiooni aegu õnnestus vene valgetel polkovnik semjonovi juhtimisel luua läänepoolses mongoolias iseseisev riik. sellest pidi saama konstitutsiooniline monarhia. nad pidid ühtlasi ka ülejäänud mongoolia ära vallutama. 

plaane peeti tšitas, kus ühtlasi töötati ka välja suur-mongoolia lipu ja vapi kavand. kirjutati ka mongoolia iseseisvusdeklaratsioon. 

polkovnik benkovskile tehti ülesanne viia lipp, vapp ja iseseisvusdeklaratsioon pariisi versailles konverentsile. talle anti mongoolia saatkonna avamiseks pariisis ka hunnik raha kaasa. 

see oli ka viimane kord, kui polkovnik benkovskit nähti.

pjotr badmajevi projekt

1893. aastal esitas ristitud burjaat pjotr badmajev aleksander III-le dokumendi nimega "mongoolia, tiibeti ja hiina liitmisest venemaa külge". mõte oli selles, et ta nägi hiina riigi kokkukukkumist ja kartis, et lääneriigid hakkavad hiinas domineerima. ta nägi ette laamade äraostmist, mongolite relvastamist, pekingisse vene saatkonna loomist, kes siis lõpuks tuleks välja pekingi sooviavaldusega liituda venemaaga. 

nagu badmajev tsaarile kirjutas: "eurooplased ei tea veel, et hiinlastel on ükskõik, kes neid valitseb. ja et nad on täiesti ükskõiksed selle suhtes, mis rahvusesse kuulub dünastia, kellele nad erilise vastupanute alistuvad". 

välisminister witte arvas, et see on nii uus idee ja et selle eduvõimalusse on raske uskuda.

sellegipoolest andis tsaar projekti elluviimiseks 2 miljonit rubla kullas. 

badmajev ehitas selle raha eest endale tšitasse kivimaja.

feng yuxiangi projekt

qingi dünastia kokkukukkumise aegu kerkis skeenele hiina kindral feng yuxiang (1882-1953), kes oli 32-aastaselt radikaalseks metodistiks hakanud. olla näidanud üles suurt sallimatust budistide ja taoistide suhtes. oma sõdureid sundis ta aga õhtuti psalme lugema. ristis ta aga neid nii, et pani sõdurid ritta seisma ning kastis neid tuletõrjepritsist.

kuidas tshaikovski korduvalt oma elus tormi kätte jäi

 mäletatavasti oli tshaikovskil haapsalusse puhkama tulles raha ainult kolmanda klassi pileti jaoks ja ta pidi koos oma vendadega kügelema terve reisi peterburist haapsallu laevatekil. sai räigelt märjaks ja külmetas.

ja kui ta siis teinekord pariisis turgenevi girlfriendile pauline viardot'le külla läks, siis ta jäi jälle otrmi kätte ja kohale jõudes tilkus hirmsasti. pauline viardot aitas tal end kuivatada ja soojendada. ehk nagu tshaikovski ise ütles "tegid asjaolud nende tutvumise lihtsamaks".

nend eomavaheline vestlus aga kujunes nii kirglikuks, et tshaikovski olevat kaksteist korda pauline viardot' käsi suudelnud.

ja veel natuke ka turgenevi surmast

praeguseks on tuvastatud, et turgenevil oli mingi selgrookasvaja. omal ajal aga seda ei teatud. turgenev oli täitse viletsas seisus, jaksas vahest vaid karkude najal seista. ja muidu oli haigevoodis. hakkas kirjutama oma haiguse kohta päevaraamatut "minu surmaregister".

kohale kutsuti erinevaid arste. pariisi neuroloog jean-martin charcot diagnoosis podagra põhjustatud südamehaiguse ja määras raviks paquelini masina kuuri. mis tähendas elektrishokiteraapiat.

teine arst paul segond soovitas maaõhku ja käskis kanda pulvermacheri vööd. see oli vask- ja tsinklülidest seade, mis ka lasi turgenevile elektrit keresse. 

keegi kolmas arst soovitas probleemsete kehaosade torkimist nõeltega.

shveitsi arst francois-sigismond jaccoud soovitas piima juua. 

vene arst bertenson käski ka tal piima juua. 

1883. aastal tehti turgenevile operatsioon. seitse erinevat arsti olid (valesti) hinnanud, et tal on alakõhus närvikasvaja. kuna turgenevil eeldati olevat südameprobleemid, siis operatsioon tehti ilma tuimestuseta. aga valu leevendamiseks külmutati turgenevi kõhtu eetriga. turgenev ise ütles, et selline tunne oli nagu noaga oleks banaani lõigatud. 

turgenev tahtis et teda maetaks venemaale kas pushkini jalgade ette või belinski kõrvale. kummakski variandiks ei olnud ruumi. siis plaaniti, et belinski kaevatakse välja ja maetakse koos turgeneviga kuhugi teise kohta. sellega aga ei olnud belinski lesk nõus.

lisaks oli turgenev nõudnud, et kui tema surnukeha rongiga venemaale veetakse, et siis peab talle selleks ajaks sõrme panema pushkini sõrmuse. pushkini sõrmuse omanik pavel žukov aga keeldus sõrmust loovutamast. 

senikaua ootas turgenevi surnukeha pariisis vene kiriku keldris.

kui lõpuks logistika paika oli saadud, tehti turgenevile eraldi vagun, mis ühendati tavalise reisirongi külge. igas jaamas hakkasid siis nii kohalikud linnaisad kui ka rahvamass pärgade ja kõnedega turgenevi rongi ootama. 

kuna turgenev oli liberaal,siis tsaari-venemaal muututi nende rahvakogunemiste osas murelikuks. kovnos näiteks pani tsaaripolitsei raudteejaama kogunenud inimesed jaamahoonesse luku taha. rahvas oli seal terve öö ja siis murdsid jõuga välja. 

kui turgenev oli lõpuks peterburis volkovo surnuaiale maetud, siis hüppas tema girlfriend pauline viardot pariisis aknast alla. aga jäi terveks ja elas veel 27 aastat.

seejärel hakati turgenevi testamentidega tegelema. turgenev oli ühe testamendi prantsuse keeles ja teise vene keeles kirjutanud ning need erinesid teineteisest. lisaks oli turgenev testamendis lubanud oma autoriõigused girlfriend paulinele aga surivoodil ühtlasi ka müünud autoriõigused kobeda raha eest ühele vene kirjastajale. 

ja siis korraks ka flauberti surmast

flaubert oli pikk mees. 1,8 meetrit. kui ta suri, siis kirstumeistrid teadsid sellega arvestada. aga augukaevajad ei osanud arvestada. nii et kirst ei mahtunud auku. kuna aga tseremooniaga oli vaja edasi minna, siis jäi kirst nagu diagonaalis pea allapoole ja jalad ülespoole. roueni surnuaial ta nüüd puhkab sedasi.

paar sõna ka hugo surmast

victor hugo oli muidugi silmapaistvalt tagasihoidlik mees. kui ükskord arutati, et millisele pariisi tänavale panna pärast tema surma nimeks hugo ja lõpuks jõuti järeldusele, et pariis ise tuleb hugoks nimetada, siis hugo kommenteeris vaid tagasihoidlikult "see aeg tuleb, tõesti tuleb".

kui hugo 1885. aastal surema hakkas, kogunes tema maja ette päratu rahvasumm. hugo võttis suremiseks aega viis päeva, tõelisele romantismiajastu kangelasele kohaselt. rahvas muudkui ootas. hugo poetas iga natukese aja tagant mõne tsitaadi, mis lendas kohe eetrisse ajalehteses: "ma olen valmis", "teiega räägib surnud mees", "kui surm peaks saabuma, on ta teretulnud" jne.

hugo käskis end matta kõige lihtsamas külamehe kirstus. ainuke asi oli, et see kirst pandi pariisis triumfikaare alla kõrgele katafalgile, triumfikaar kaeti kangastega ja peale kirjutati suurelt victor hugo initsiaalid. ümber triumfikaare aga põlesid ööpäev läbi tõrvikud. mööda champs-elyseed aga müütasid tänavakaubitsejad hugo pilte, laululehti, surivoodistseene jne.

hugo oli esimene suurmees, kes maeti panteonisse ladina kvartalis ehk et hugo surm oli ettekääne, et vabariiklik valitsus sai panteoni üle võtta ja muuta ilmalikuks matmispaigaks. kui emile zola 1908. aastal suri, siis pandi ta panteonis samasse krüpti, kus oli hugo. nii nad kügelevad seal nüüd kahekesi. 

chopini surm

chopin põdes täenäoliselt tuberkuloosi ning suutis oma elu viimastel aastatel vaid mõned kontserdid anda. ja ka siis näiteks viimasel kontserdil 1848. aastal londonis rahvas üldse ei kuulanud, vaid tahtis tantsida ning otsis snäkke ja jooke.

chopin jõudis vaevu tagasi pariisi ja kaalus vaid 40 kilo. pariisi naiste seas muutus 1849 a esimesel poolaastal moeasjaks käia chopini surivoodil ning seal minestada. surevat chopini käisid kunstnikud joonistamas ning dagerrotüüpiaid valmistav mees tahtis chopini koos surivoodiga aknale lähemale nihutada, et valgus pildi tegemiseks parem oleks.

chopin ise aga mõtles selle rahvavoolu sees olles hoolega oma matused läbi. kirstu pidid tassima helilooja giacomo meyerbeer, kunstnik eugene delacroix, 79-aastane endine poola peaminister vürst adam czartovsky ja pianist joseph camille pleyel. kirikus pidi lauldama mozarti reekviemi. kuna aga ooperilaulja pauline viardot leping ei lubanud teda väljaspool ooperit laulda, siis laulis ta musta kardina tagant.

turgenev oli suur pauline viardot kummardaja ja vist otsapidi ka boyfriend. tema tuli varakult matusele, et saaks koha esireas, et saaks paremini oma jumaldatud naist kuulata. pärast kirjutas turgenev sõbrale, et "ta laulis oma osa võrratult, ent lihtsat kirikus laulmise tehnikat, mille saladust ta nii hästi valdab".

kirikusse tuli 4000 inimest aga sisse sai ainult piletite alusel. kuna pauline viardot'l oli põhimõte, et ta laulab ainult raha eest ja kuna ta oli ooperistaar, siis ta küsis enda töötasuks 2000 franki, mis oli siis umbes pool matuste tulust.

skulptor clesinger oli kutsutud surimaski tegema aga surimask sai nii kole, et chopini õde käskis uue teha. nii saigi kaks surimaski. kuna chopini vasak käsi oli jumaldamisobjekt, siis sellest tuli ka jäljend võtta. 

chopini süda pandi purki ja viidi varssavisse tema ema hauda. purk oli suletud kuni 2014. aastani. siis võeti see lahti ja uuriti südant. oletati, et täpsem surma põhjus oli perikardiit.

nüüd veel paar momenti juhan liivi kohta

 - juhan liiv oli muidu suht karsklane. aga kui ta ükskord eduard vildega oli tülli läinud, siis ostis ta vildele lepituseks pudeli veini ja jõi selle koos vildega ära.

- 1903 aastal korraldasid nooreestlased liivi 40. sünnipäeva puhul korjanduse, et teda materiaalselt toetada. kogutud raha eest ostsid nad liivile kuldköites heine luulekogu "buch der lieder"

- üks tähtsamaid liivi luule uurimise küsimusi on liivi suhe nooreestlastega ning luuletus, mis oli kirjutatud nooreestlastele. nooreestlased põhimõtteliselt jah, tirisid liivi päevavalgele ja ilma nendeta me ei oleks liivi sellisena tundnud. samas omistasid nooreestlased liivile mingeid oma kategooriaid ja ettekujutusi, jaurasid liivi riimipuuduse ja vormi teemal. liiv omakorda kirjutas luuletuse nooreestlastele, et leidke mingi muu kummardamisobjekt ja jätke mind rahule. nooreestlased aga väidetavalt võtsid selle luuletuse ja muutsid viimase rea ära. 

liivi originaal olla olnud:

Siis leiate ehk mehe,
kui üles kasvate,
kes oleks noorte ehe,
ei, mind mitte tõesti!

ning nooreestlaste tsenseeritud versioon:

Siis leiate ehk mehe,
kui üles kasvate,
kes oleks noorte ehe,
kes näitaks noortel tee

et justkui on kahtlus, et gustav suits muutis selle viimase rea ära. aga see pole päriselt kindel. debatt jätkub.

paar momenti tammsaare kohta

- mauruse esialgne nimi oli tõe ja õiguse käsikirjas pärtelpoeg

- kord kloostrimetsas jalutades tuli tammsaarele vastu päts. päts kutsus tammsaare vaatama oma uut lauta. tammsaare läkski.

- tammsaare tavatses vältida enda austamiseks korraldatud õhtuid. ühiskonna eliit kogunes estoniasse aga tammsaaret polnud kusagil. polnud kellelegi lilli anda ega kõnesid pidada. tammsaare kandis nii kulunud riideid, et ükskord taolist austamisõhtut vältides põgenes ta lasnamäele voorimeeste kõrtsi. keegi ei tundnud teda seal ära, sest ta oli voorimeestega äravahetamiseni sarnane.

- kui tammsaare treffneri juures õppis, siis oli tartu noorsoo hängimiskohtadeks toomemäe, rüütli, promenaadi ja riia tänav. tammsaare hängis seal ja lõbustas teisi juttudega ekstsessidest treffneri koolis. ehk et see oligi tõe ja õiguse II osa.

- tammsaare õed elasid ka tallinnas. aga nad olid usuhullud vanapiigad ja tammsaare vältis neid.

pärnu poeglaste gümnaasiumist

tahaks tunda end kõrvust tõstetuna, sest pärnu poeglaste gümnaasiumis on õppinud kõik puha suurkujud - päts, keres, vilms, semper, raamot, sang, uluots, hugo hiibus, vardo rumessen, uno naissoo, valter ojakäär, tiit kuusik, villem reimann jne. 

aga ei ole põhjust tunda end kõrvust tõstetuna. lihtsalt 19 saj lõpus ei olnudki teisi koole olemas ja kõik, kes vähegi haridust tahtsid, pidid seega pärnu poeglaste gümnaasiumisse minema.

no ja seda enam ei ole põhjust end kõrvust tõsta lasta, sest pärnu poeglaste gümnaasiumis käis ka näiteks marianne mikko ja rein veidemann.

karskusseltsi asutamisest 

pärnu poeglaste gümnaasiumis olla olnud ka suur soov karskusliikumist edendada. kooli juhtkond aga keelanud koolipoistel karskusseltsi asutamise ära sest et alaealised ei tohi ühinguid asutada.

direktor popelishev

pärnu poeglaste gümnaasiumi tsaariaegne direktor popelishev olevat olnud liberaalne. ja armastanud alkoholi. aga olnud ka andekas ja intelligentne, kirjutanud raamatuid ja puha. kord bürgermussest purjus peaga trepist alla tulles oli ta kukkunud ja jalaluu murdnud. selle peale anti talle direktori koha pealt kinga. hiljem olla üks kooli vilistlastest teda peterburis kohanud, popelishevil kõndis tänaval tuhvlites ja hommikumantlis ja oli purjus olnud. aga olnud oma kunagise õpilase ära tundnud.

kuidas johannes õunapuu virutas ära pärnu poeglaste gümnaasiumi telliskivid

teatavasti ehitati kusagil 1870-datel aastatel pärnusse aia ja kuninga nurga peale punastest tellistest maja pärnu poeglaste gümnaasiumile. esimese ilmasõja eelõhtuks oli pärnu linna elanikkond kasvanud ja riigil oli kavatsus ehitada sellele koolimajale juurdeehitus. kohale toodi juba ka telliskivid. siis aga tuli esimene ilmasõda ja ehitus jäi alustamata. 

linnavalitsus ootas kenasti ilmasõja ja vabadussõja lõpu ära ja kavatses siis koolimajale laiendust ehitama hakata. samal ajal oli aga riigil plaan ehitada haapsalu lähedale uuemõisa rüütlimõisa külge õpetajate seminar. selle seminari direktor johannes õunapuu oli hakkaja mees. tuli laevaga pärnu sadamasse, tassis need pärnu poeglaste gümnaasiumi jaoks virna laotud telliskivid laevadele ja viis minema. 

hämar lugu sellest kuidas karl august hindrey koolist välja visati

teatavasti oli karl august hindrey juba nooruses üks igavene pujään. kõikides koolidest visati ta välja, sest ta ei allunud üldse koolikorrale. 

näiteks tartu treffneri gümnaasiumist visati ta välja näiteks niimoodi, et kui hugo treffner talle üks kord mööda kõrvu andis, siis õpilane hindrey andis talle kohe litaka vastu. 

no ja teada on, et hindrey õppis ka ühe aasta pärnu poeglaste gümnaasiumis, misjärel ta sealt välja visati. aga see on ikkagi selgusetu, et mis siis juhtus või et kellele pedagoogidest ta vastu kõrvu andis.

pariisi sündroom

tegelikult on pariisi sündroom väga loogiline asi. kõige rohkem pidi see tabama jaapanlasi. nii et jaapani saatkond prantsusmaal on avanud pariisi sündroomi all kannatavatele jaapanlastele kriisiliini.

asi on selles, et jaapanlased või siis kes iganes krutivad enda ootusi pariisi osas üles. eiffeli torn, mont-martre, notre-dame, louvre, champs-elysees, jarden de luxebourg, moulin rouge ja nii edasi.

ja siis saabuvad nad kohale.

- rahvas käratseb
- pariislased ülbitsevad
- metroojaamad on räpased
- kelnerid on ebaviisakad
- bulvaritel tõugeldakse
- tekib tunne, et sind jälitatakse
- tekib peapööritus, higistamine ja südamekloppimine
- reaalsus muutub ähmaseks
- isiksus lahustub

on loomulikult need füüsilised vaegused. ning sellele lisandub siis vandumine, et pariisi nad küll enam kunagi tagasi ei tule.

liblikagenitaalia ja josef k

nabokov oli teatavasti suur liblikate uurija. ta arvas isegi, et kui poleks olnud kommuniste, oleks ta uurinud rahumeeli liblikaid ega oleks kuulsaks kirjanikuks saanudki.

nabokov on koguni kirja saanud teadusavastuse, mille kohaselt ei ole lõuna-ameerika siniste liblikate migratsioon toimunud mitte ühe laine, vaid viie laine kaudu. samuti olevat nabokov uurinud põhjalikult liblikate genitaale. ise olla ta kirunud, et piisab vaid nõelaga korra liblikat torgata, kui ta ära sureb. 

kui ta hakkas lugema kafka metamorfoosi, siis see ajas teda närvi. ta püüdis kafka kirjelduse kaudu aru saada, mis sorti elukaks see josef k muutus. hoolikalt kafka lauseid analüüsides jõudis ta järeldusele, et sellist põrnikat ei saa olemas olla. ning järeldas, et kafka pole suurem asi kirjanik.

victor hugo kogu olemust haarama muidugi ei hakka

aga panen kirja mõned aspektid tema vanemast east kui ta elas guernesey saarel

esimene

ükskord juhtus nii, et victor hugo seaduslik naine valmistas õhtusöögi aga lauda tuli 13 inimest. selle peale kutsuti neljateistkümnendaks üks voorimees, kelle nimi oli moore. voorimees moore ei olnud ilmselt nii rammuse toiduga harjunud ja oksendas vaibale.

teine 

seletamaks võibolla seda voorimehe okset. victor hugo oli ka vanas eas mees nagu möirapull. ta jõi söömise kõrvale hästi magusaks tehtud veini. segas hunniku mune, köögivilju ning kastet sealihaga üheks pläustiks. kõrvale sagistas homaare koost kestadega. ta väitis, et homaaride kestad aitavad seedimisele kaasa. ta näksis söekamakaid ja toppis suhu terveid apelsine. 

kolmas

victor hugo ees langesid naised nagu loogu. ja mehed ka. näiteks luuletaja adolphe pelleport (1842-1881) lõhkus ükskord victor hugol külas olles vaasi ära ja langes sellest sellisesse depressiooni, et suri ära. tõsi on muidugi ka see, et adolphe pelleporti vaimne tervis polnud kiita. ta kippus vahest mõtlema, et ta ise ongi victor hugo.

iseseisvusdeklaratsiooni pärnusse jõudmisest

eks 23 veebruaril 1918 oli olukord pinev. pärnu postimehe toimetaja jaan järve oli läinud maapäeva saadiku hugo kuusneri korterisse aruatama, et mis toimub. kui nad seal olid, ilmus korterisse üks härra. ühe kirjelduse järgi tüsedusele kalduv härra. teise kirjelduse järgi lühedase kasvuga vanemapoolne härra. tegemist oli maavalitsuse ametniku jaan soopiga, kes tuli tsikliga tallinnast. ta olevat öelnud ainult tere ja siis kummardanud ja sikutanud kalossi seest välja ühe paberilehe. see leht oligi iseseisvusdeklaratsioon.

sündmuseid 1954 aasta poolast. leopold tyrmandi ainetel.

varakevadel ehk praktiliselt talvel juhtus selline lugu, et varssavis zygmunti promenaadil asuva lõbustuspargi direktor pan skrzypek tähistas oma nimepäeva. kutsus kõik oma sõbrad öösel lõbustusparki, jootis nad täis ja siis pani karussellile. läks ise mootoriruumi ja pani karusselli käima. ning jäi siis magama. juba mõne aja pärast hakkasid külalised karussellil oksendama. siis võtsid nad saapad jalast ja püüdsid saabastega tabada magavat härra skrypekit. aga ei tabanud või härra skrypek igatahes ei ärganud. kahe tunni pärast tuli kohale miilits ja siis ka kiirabi. sest kõigil külalistel olid jalad külmunud, kuna neil ei olnud ju saapaid jalas. osad külalistest said kiirabi sõnutsi sapipõieataki ning teine osa põdes ränka merehaigust.

umbes samal ajal aasta tagasi juhtus selline lugu, et stalin suri ära. teise ilmasõja viimastel päevil (peale sakslaste okupatsiooni lahkumist) oli krakowis asutatud katoliiklik nädalaleht tygodnik powszechny. imekombel oli see nagu vaba ajakirjanduse moodi ja kommunistid ei olnud seda veel senini kinni pannud. kui stalin suri, siis pidid kõik ajalehed avaldama stalini fotosid ja olema leinast ogaraks läinud. tygodnik tahtis panna lihtsalt väikse teate. tsensuur ei lasknud seda trükki ja käskis panna stalini foto leinaraamis ning juurde teksti, et surnud on meie ajastu suurim inimene. tygodnik ütles, et nemad kui katoliiklased ei saa stalinit nimetada ajastu suurimaks inimeseks. asi suunati arutelule varssavisse usuasjade nõukogusse. arutelu kestis kuus kuud. senikaua leht ei ilmunud. lõpuks kuue kuu pärast läks varssavi emissar krakowisse, pani trükipressid tööle aga hakkas sama ajalehe nime ja kujunduse all avaldama mingit kommunistlikku propagandat. ajaleht jäi virnade viisi kioskitesse seisma, keegi seda ei ostnud. ja nii see pidi kestma tänase päevani. 

22. märtsil ilmus ajalehtedes pilt, kuidas kaevurid ei suutnud maa all sütt kaevates ära oodata uudiseid kongressist ning üks kaevur avas ajalehe trybuna robotnica ning teised tormasid tema juurde ajalehte kaevurilampidega valgustama ja uudiseid kongressist lugema. 

samal ajal aga valgus oswiecim-dwory keemiakombinaadist midagi wislasse nii et kõik kalad krakowist allavoolu surid ära. 

pan szklarzyk aga tegeles samal ajal oma väikses illegaalses varssavi autotöökojas sellega, et töötles uusi läänest tulnud autosid vanadeks rontideks. mõte oli selles, et läänest tohtisid autosid maale tuua vaid lääne diplomaadid ja ajakirjanikud. nad tõid auto poola ja müüsid röögatu hinnaga auto maha. auto omanik aga oleks tutika lääne autoga sõitmise eest kommunistliku maksuameti endale kaela saanud. nii siis veetigi need autod pan szklarzyki töökotta, kes need autod rontideks kolkis ning edaspidi väideti, et tegemist on sakslaste poolt mahajäetud trofeeautodega. 

mariupoli reisikiri

kuna postimehe ajakirjanik käis euroopa liidu ajakirjanike delegatsiooniga mariupolis ja jäi nähtust rääkides kidakeelseks, siis võtan ette ja täiendan tema juttu. 

saabumine

kui mariupolisse maanteedmööda läheneda, siis paratamatult pöörad tähelepanu maanteele. tavaliselt on ukraina maanteed vanad ja auklikud. see on uus ja sile. selliseid on ukrainas vähe. tegemist on nn presidendi maanteega. no et president ise näitas initsiatiivi selle ehitamiseks ja et selle eest tuleb talle tänulik olla. 

sellel siledal maanteel on enne mariupolit kolm automaaturitega mehitatud betoonist tõket. ühes neis käsutatakse meid bussist välja. bussis olingi tegelikult mina ja seitse kohalikku vanaprouat. kõik peavad politseinikule dokumente näitama, ütlema, kelle juurde lähevad, oma ja oma kohaliku kontaktisiku telefoninumbri ning elukoha aadressi andma. 

kuna vanaprouad trügivad minust järjekorras mööda, siis jään viimaseks. politseinik vaatab mu passi eest ja tagant, mitte midagi ei küsi ega kirja ei pane. annab hoopis demonstratiivselt ohates selle mulle tagasi. äkki ohkab sellepärast, sest on minusuguseid kriisipiirkonna turiste varemgi näinud või et eestlased teda ei huvita, neid siin ei loeta.

kolm maanteetõket tekitavad igal juhul linna saabudes sellise tunde, et oled justkui blokaadi all olevasse leningradi saabunud. ja tegelikult ongi linn ümbritsevast maailmas füüsiliselt ära lõigatud. 

astun kohe linna piiri juures bussist maha ja kõnnin mööda rahu ehk miri prospekti kesklinna poole. tajun, et teen seda lugupidamisest selle linna ja siin elavate inimeste ees. liiga äkitsi keset linna bussist maha astuda poleks piisavalt respektaabel.

stepituul

oluline komponent oktoobrikuise aasovi põhjakalda külastamises on stepituul. nimelt lõõtsutab ilma vähemagi vaheajate pidev intensiivne maatuul. see tuleb põhja poolt steppidest ning kestab sügiseti ca kuu aega. täpselt ühtmoodi, ühest suunast, ööl ja päeval.

selle tuule käes olles liigub mu mõte kõigepealt sellele, et sellise tuule käes hakkavad prügikastid, prügi, plakatid ja mistahes muu lahtine kraam lendama. aga ei lenda. asi on selles, et kõik vähegi lennukõlbulik materjal on juba ammu minema lennanud. otse merele. 

stepituul tähendab ka seda et see puhub nõukaaegsetest paneelmajadest otse läbi. korteris on üsna külm. küttehooaeg aga algab alles 15 oktoobril ja mitte päevagi varem.

mariupoli ajaloost

mariupol küll osutab oma kreeka päritolule ja on koguni linnavalitsuse maja ette parki oma linna nime kreeka keeles kirjutanud. kuid linna asutajad ei pruukinud üldse kreeklased olla. lihtsalt tol ajal nimetati kõiki kreeklasteks, kes tulid üle mere. 

linna omapära on ka see, et kui tavapäraselt avanevad mereäärsed linnad merele, rannas on kalameeste hütid, tänavad suunduvad mere äärde, seal on sadamakaid jne, siis mariupolis lõppeb linn paarsada meetrit enne merd ära. tahaks nagu päikeseloojangu ajal mere ääres promeneerida aga tutkit. seal on hoopis üks maha jäetud jaamapaviljon, kus elab umbes 50 kodutut koera.

kohalik ajalooprofessor seletab mulle seda nii, et need esimesed mariupoli asukad ei olnud üldse mingid meresõitjad, vaid olid põlluharijad ning karjakasvatajad. põhja poolt tulid kasakad ja lõuna poolt üle mere endised bütsantslased. nende poolest oleks see meri võinud olemata olla. 

industriaalne revolutsioon

mariupoli areng sai 19 sajandi lõpus hoo sisse eelkõige kahe teguri mõjul. need tegurid olid raudtee ja metallitööstus.

raudtee tähendas seda, et mariupol muutus sadamaks, kustkaudu viidi välja põhja pool toodetud vili. esimese metallitööstuse rajasid ameeriklased 1896. aastal ja siis kandis see nime nikopol-mariupol, praegu kannab iljitshi nime. 

teise metallitööstuse ehk azovstali rajasid linna juba kolmekümnendatel kommunistid. azovstaliga on aga see häda, et see ehitati ülestuult. ning kõik, mis korstendest välja tuleb, tuleb linna. 

jäin ühel hetkel juttu ajama kiievist pärit vagunisaatjaga, kes parasjagu ringutas oma vaguni ees. ta kurtis, et just zaporozhije ja mariupoli metallitööstuste piirkonnast läbi sõites kattuvad rongiaknad musta tahmaga. ja eriti hull on lugu siis, kui sa juhtud valge-sinise rongiga sõitma. sellest valget värvi vagunist ei ole pärast järel enam midagi. 

sõda

mariupol oli 2014. aastal umbes kaks kuud venemeelsete separatistide valduses. ehk teisiti öeldult - see oli periood, kui ukraina riik ei suutnud tagada korda linnas.

lahingud said alguse nii, et kohalikud politseinikud olid vangistanud mõned kremlimeelsed aktivistid. selle peale tuli kohale suurem kogus separatiste, kes piirasid politseimaja ümber. nii et politseinikud ise sattusid justkui vangi. seejärel toimus nagu miski savisaare "toompead rünnatakse" stsenaarium - kohalikud elanikud tulid ja piirasid omakorda separatistid ümber. 

linnas peeti ka tänavalahinguid aga suurem hulk inimohvreid tekkis siis, kui kremlimeelsed relvajõud lasid juba ukrainlaste valduses olevasse linna ca 50 gradi ja uragani raketti. selles rünnakus sai üle 30 linnakodaniku surma.

linnas on üks mälestusmärk rajatud ka vasakkaldale viiva silla juurde, kus juunis 2014 korraldatud varitsuses langes viis ukraina piirivalvurit. muudes siinsetes lahingutes langes veel piirivalvureid, nii et monumendile on kantud kümne mehe nimed.

sealsamas vasakkalda nõlva peal asubki linna saastaja azovstal. sõja puhkedes rajas ukraina rikkaim oligarh rinat ahmetov omaenda pataljoni nimega azov (oligarh pidi palgakuluks neile maksma 600 000 dollarit kuus) ning selle üksuse asi oligi siis kaitsta tema tehaseid. pataljon sai kaitsmisega hakkama ning on praeguseks liidetud ukraina rahvuskaardiga.

sõja mõju

linna tagasivallutamine on moment, mis pani ukraina võimud pingutama. tuli näidata, et kiievi valitsemise all on (võrreldes moskvaga) parem olla. 

eks linn oli juba ennegi keskmisest kõrgema palgatasemega aga nüüd võttis riik kätte ja renoveeris kõik suuremad tänavad. samuti sillutati kõik kõnniteed. kuna kõnniteed sillutati punase tänavakiviga, siis on justkui punane kõnnitee nüüd mariupoli kuvandi lahutamatu osa. nagu mariupoli ikoon. ning erinevalt näiteks läheduses asuvast auklike tänavatega berdjanskist saavad kohalikud lapsed tõuksidega mööda neid punaseid kõnniteid sõita.

investeeriti ka ühistransporti, bussid on suured ja täitsa euroopalikud. bussipeatustesse pandi elektroonilised infotahvlid, mis teavitavad busside liikumisest. kui aga infotahvlil ühendus kaob, siis ilmub sinna kiri, et "ühendus ühe .lt lõpulise veebisaidiga on maas". ehk et selge pilt, kes oma tarkvara siia toonud on. 

vaatamisväärsused

tõsi on see, et mariupolis mitte keegi ei arvesta turistidega. linnas on kaks muuseumit aga kummaski pole külastajaid. postkontoris pole selliseid marke, millega euroopasse saaks kirju saata. 

seega tuleb ise läbi hammustada, et mida vaadata ja mida mitte. üks kindel soovitus on käia ristipõiki läbi shevtshenko ja metallurgide tänavate poolt moodustatud nurka jäävad kvartalid. tegemist on miljööväärtusliku tsaariaegse madaltiheda elamupiirkonnaga. 

kindlasti tuleb minna surnuaiale. see asub kohe keskturu taga. ning kui algul jääb mulje, et selles põõsas ei saa ju surnuaeda olla, siis sellest ei tasu heituda vaid tuleb pöösasse sisse ronida. on küll surnuaed ja isegi väga suur surnuaed. 

vasakkalda elamurajoon ehitati enamvähem paarikümne aasta jooksul ning see tähendab, et tegemist on autentse stalinistliku linnaplaneerimisega alates monumentalistlikest majadest kuni bulvarite, purskkaevude, skvääride ja ristmikuteni. seal asub ka nüüd seesama azovi pataljon, kohe jäähalli kõrval. 

tuntud linnakodanikud

linnas on kaks muuseumi. üks on üldine ajaloomuuseum ja teine on arhip kuindži (1842-1910) muuseum. kuindži oli siis kreeka verd maalikunstnik, kes sündis 1848. aastal mariupolis. peredvižnikute hulka kuulunud kuindži on tuntud muidugi ka oma maastikumaalide poolest aga ka selle poolest, et kui ta aivazovski juurde õpilaseks läks, siis aivazovski lasi tal ainult oma aiaplanku võõbata.

teine tuntum mariupoli tegelane on andrei ždanov (1896-1948). tema oli see, kes orkestreeris tallinnas 1940. aastal juunikommunistide tegevust. mariupoli linn kandis ka ždanovi nime aastatel 1948 kuni 1989. olgu meenutuseks sellest ajatud lisatud siia üks ždanovi nime kandev kanalisatsiooniluuk.

 

 

teismeliste kiusamisest mansfieldi linnas

inglismaal mansfieldi linnas paigaldati teismeliste eemalepeletamiseks ühte kvartalisse roosa tänavavalgustus. sest roosa valgusena on bisvinnid kõik näha.

selle peale kohalik noorteorganisatsioon avaldas protesti, et niimoodi ei ole ilus noori kiusata. 

kogukond vastas, et no ka vanemate inimeste probleemid näonahaga ilmnevad selles roosas valguses ja et seega ei ole tegemist noorte kiusamisega. 

tegelikult pidi ka nii olema, et meestele üldiselt ei meeldi roosa valguse käes olla.

pullapää monumendi tegelik tagamaa

paljud flanöörid on imestanud, et miks ometi on pullapääl monument aleksander kolmandale. et kuna haapsalu puhkajad käisid pullapääl hängimas ja aleksander III ise olevat seal lõkkes kartuleid küpsetanud, et siis sellepärast tehtigi monument? 

tegelikult sai lugu alguses 17 oktoobril 1888. tsaariperekond oli rongiga krimmist tagasiteel peterburgi. ning rong oli parasjagu harkovi lähedal borki küla kandis. korraga juhtus õnnetus ja rong sõitis kraavi.

asi oli selles, et sellele rongile oli ette pandud kaks vedurit - üks kaubeveoks max kiirusega 58 km/h ja teine reijateveo vedur max kiirusega 82 km/h. 

kella 14.14 paiku oli rong lähenemas borki külale kiirusega 68 km/h. kuna kaks erinevas taktis töötavat vedurit tekitasid hullu vibratsiooni, siis hakkas see vibratsioon relsse lõhkuma. relsid lagunesid alt ära ja rong sõitis kraavi. raudteetamm oli selles kohas 10 meetri kõrgune. 

tsaariperekond oli parasjagu kell 14.14 hommikusööki söömas. kaaskond koosnes umbes 20 inimesest. tsaarinna maria fjodorovna kirjeldas, et oli olnud kolm pauku ning kolmanda paugu ajal pani ta silmad kinni. olevat olnud selline maavärin justkui viimsepäeval. ning korraga oli vaikus. tsaarinnal oli tunne, et kuna on selline vaikus, siis järelikult on kõik surnud. kui ta silmad lahti tegi, siis selgus, et nad mõlemad tsaariga olid laua alla kukkunud. aga tsaariperekond jäi üldjoontes terveks. teistes vagunites sai surma 21 inimest. 

otsustati, et sellise imelise pääsemise korraldas jumal ise. ning hakati kõikjale üle tsaaririigi templeid ja mälestussambaid ehitama. ja siis ehitati ka pullapääle see monument, sest neil meenus, kuidas tsaar vanasti oli pullapääl käinud kartuleid lõkkes küpsetamas. 

üleüldse tekkis suur tänutunne ja sentiment teemal, et tsaar ja tsaariperekond on elus ja et seda tuleb tähistada. ka toompeal asuv nevski katedraal valmis selle sentimendi laines.

ps. selle sentimendi tuules valmis narvas 1913. aastal romanovitele pühendatud haigla. haigla fassaadil on siiamaani inkrustreeritud pühendus romanovitele. 1913 oli oluline, sest romanovitel sai 300 aastat troonil oldud.

pps. ja kui narvas 2013. aastal psühhiaatriakliinik avati, siis ka see on põhimõtteliselt nagu romanovite 400 troonilolemise aastale pühendatud. ehkki fassaadil midagi otseselt sellist kirjutatud ei ole. 

joseph smithi traagilisest surmast

no et kui me tänaval näeme neid mustadel ülikondades nimesiltidega eesti keele selgeks õppinud utahne (st utah osariigi elanikke), siis on nad ju malbuse enda kehastus.

aga tuleb välja, et viimsepäeva pühakute kirik ise ei ole üldse sündinud malbuses vaid hirmsates intriigides, veres ja raevus. oma eksistentsi alguspäevadel pidasid mormoonid maha koguni kolm sõda ning nende armee oli umbes nagu neljandik usa armeest.

et asjast lühemalt rääkida, siis 1839. aastal saabus ühte pisikesse illinoisi osariigi linna joseph smith oma järgijatega. nad pagesid religioosse tagakiusamise eest, sest puritaanid ei tahtnud hästi tolereerida mitmenaisepidamist. linna nimi oli varasemalt olnud indiaanipäraselt quashqema. seejärel 1832 aastal nimetati linn venus'eks ning 1834 commerce'ks. joseph smith suutis saada selle linna linnapeaks ja nimetas linna ümber nauvoo'ks. 

vahelepõikena olgu öeldud, et linnapeaks sai joseph smith just seeläbi, et viimsepäeva pühakud kõik üksmeelselt käisid hääletamas ja andsid oma hääle smithile. tavapärane võitlus demokraatliku ja viigide partei vahel jäi ära, need parteid said vastavalt teise ja kolmanda koha linnapeavalimistel.

ja veel ühe vahelepõikena olgu öeldud, et smith kandideeris samal aastal ka usa presidendivalimistel. või vähemalt jõudis oma kandidatuuri üles panna. muuhulgas oli tema valimisplatvormi kriminaalpoliitika reformina ette nähtud piibellik doktriin kriminaalidele - "mine ja ära tee enam pattu".

niisiis. reaktsioonina smithi linnapeaks saamisele asutasid mittemormoonidest linnaelanikud ajalehe nauvoo expositor. ajalehe esimeses numbris kritiseerisid nad joseph smithi mitmenaisepidamise pärast ja süüdistasid teda kavatsuses hakata teokraatlikuks kuningaks. 

selle peale lasi smith purustada selle ajalehe trükipressi. seda ajalehte siis ilmuski ainult see üks eksemplar. 

trükipressi lõhkumise järel läks tänavatel suuremaks mässuks ning illinoisi kuberner süüdistas linnapead mässu õhutamises. sellepeale kutsus joseph smith relvile nauvoo leegioni, mis siis oli nagu mormoonide enesekaitseüksus ja juba lahingutes karastunud. aga ise põgenes osariigist.

kuna kohtuasi oli juba alustatud ja joseph smithi vennad olid vangistatud, siis tuli ka smith ise lõpuks osariiki tagasi. kartaago (ingl k carthage) linn, kus kohtumõistmine toimus, oli paarkümmend kilomeetrit nauvoost eemal. hakkas siis vanglas kohtuistungit ootama. 

kui nad siis rahumeeli vanglas istusid ja kohtupidamist ootasid, ründas 200-pealine mormoone vihkav jõuk seda vanglat. no see vangla ei olnudki eriline vangla. oli selline tavaline kivist kahekordne maja. smith ise arvas alguses, et tema leegion tuli teda vanglast vabastama aga pidi pettuma.

jõuk oli püssirohuga enda näod mustaks võõbanud ja tungisid niisiis 27 juunil 1844 majja. vangivalvuritel oli suht suva sellest rünnakust ja nad moe pärast lasid paar lasku õhku et imiteerida rünnaku tõrjumist.

joseph smithil oli tegelikult vanglasse püstol smugeldatud ja ta tulistas enda ründajaid ning seejärel hakkas teise korruse aknast põgenema. teda jõuti tulistada kolm korda nii et aknast alla kukkudes võis ta juba surnud olla.

joseph smith maeti küll sinnasamma nauvoosse aga mormoonid said aru, et neid eriti ei armastata.  mormoonide teine probleem oli smithi järglase ehk uue kirikujuhi valimine. lõpuks läksidki nad tülli, kirik jagunes kolmeks ning need, kes uskusid, et joseph smithi poeg on tõeline kirikujuht, läksid utah'sse elama.

kuidas pjotr jakovlevitš hullumeelseks tunnistati ja koduaresti pandi

nimelt oli lugu nii, et filosoof pjotr jakovlevitsh tšaadajev vaatles seda venemaa elu ja kirjutas aastal 1836, et venemaa ei ole inimkonnale mitte midagi väärtuslikku andnud. tsaar nikolai I kuulutas tšaadajevi seepeale hullumeelseks, pani ta koduaresti ja käskis hulluarstidel teda iga päev visiteerida ning tema seisundit kontrollida.

orlando figesi raamatust

orlando figes on saanud maha suurepärase raamatuga vene kultuurist. 

muuhulgas kirjeldab ta peterburis aset leidnud tohutut prassimist. kuna oli tarvis näidata, et sul ei ole millestki puudus ja et sul käivad külalised, siis lastigi külalistena sisse suvalisi inimesi. no lasti sisse siis, kui külalised vähegi tõlla moodi asjaga saabusid. 

krahv razumovski armastas väga malet. ja ükskord tuli tema prassimisele üks ohvitser, kes ka armastas väga malet. ohvitser jäi razumovski juurde kuueks nädalaks ja nad mängisid lakkamatult malet. kui ohvitser lõpuks ära läks, siis razumovskile jõudis kohale, et ta ei saanudki teada ohvitseri nime.

eisensteini film revolutsioonist

teatavasti ründas oktoobrirevolutsiooni ajal talvepaleed paarsada madrust. ning paugutamist eriti ei olnud. kui eisenstein 1928. aastal aga hakkas oma oktoobrirevolutsiooni filmi tegema, siis kutsus ta kohale ligi 5000 punaarmeelast. ja need võtsid oma relvad terava moonaga kaasa. ja laadisid oma relvad. ja hakkasid võtete ajal päriselt tulistama. vähe sellest, et palju inimesi sai viga, nad lasid puruks ka 18. sajandi legendaarsed sevrese vaasid.

ahmatova teine abielu

anna ahmatova teine mees oli teatavasti tuntud assüroloog, sumeroloog ja gilgameši uurija voldemar šileiko. probleem oli aga selles, et šileikol oli ka koer. bernhardiin. ning nõukogude petrogradis polnud kellelgi süüa. šileiko ise sai mingi näljapajuki kuna oli ermitaazhis abitööline aga kommunistid ei lubanud ahmatoval töötada ja süüa ka ei andnud. 

ahmatova läks gorki juurde küsima, et äkki gorki sebib talle töökoha. gorki aga näitas ahmatovale vaid oma idamaiste vaipade kogu.

kuidas seletada kirjandustunnis tema krahviliku kõrguse mõttemaailma

1. tolstoi oli tegelikult otsapidi volkonskite sugulane ning dekabrist mihhail volkonski oli üleüldse sõja ja rahu kirjutamiseks inspiratsiooni allikas

2. see ei seganud tolstoil 1855. aastal kaardimängus volkonskite mõisa nimega jasnaja poljana maha mängida

3. mis omakorda ei seganud tolstoid end erakordseks inimeseks, geeniuseks ning ajaloo suurimaks kirjanikuks pidada

4. tolstoi kuulus sellesse aadelkonna osasse, kes tundis talupoegade ees võlatunnet. võlatunde leevendamiseks pani ta aegajalt talupojasärgi selga ja läks heina tegema. 

5. ehkki tal oli talupojasärk seljas ja hang või vikat käes, tundsid talupojad ta ära ja kummardasid tema ees maani

6. suur võlatunne talupoegade ees sai osaliselt lisa ilmselt sellest, et tolstoi vahetpidamata talupoegade naisi põrutas

7. mis omakorda ei seganud teda kõige kõrgemaks väärtuseks seksuaalset abstinentsi pidamast ja seda teistele alatasa jutlustamast ning mis omakorda ei seganud teda oma naisele 13 last tegemast

8. pärast heinamaal vikatiga vehkimist läks tolstoi siiski õhtuks aadelkonna sekka ballile ning võttis talupojasärgi seljast ära

9. tolstoi jaoks oli surm väga tähtis küsimus. ta arutas alatasa, et kuidas see on ja et kas talupojad surevad teisiti kui aadlikud. ja et mida tema surivoodil mõtleb ja ütleb. kui tshehhov 1897. aastal taaskord tuberkuloosiga haiglas oli, siis tolstoi arvas, et nüüd on ta suremas ja läks haiglasse teda vaatama. tahtis arutada temaga surma üle. tshehhov aga viskas haiglas nalja, sülitas verd õlleklaasi ning ei tahtnud üldse pühaliktõsisel moel surmast rääkida. tolstoi oli pettunud.

kreeklastevihkamisest uuemas egiptuses

egiptuses magdola linnakeses juhtunud 218. aastal enne kristust ühe kreeklasega, kelle nimi oli herakleides selline lugu. tema enda sõnade kohaselt ehk siis papüürusele kirjutatud kaebekiri:

üks egiptuse naine, kelle nimi olevat psenobastis, kummardus välja aknast, kui ma olin möödumas tema majast, ja kallas minu riiete peale ööpoti uriinist tühjaks, nii et ma sain läbimärjaks. kui ma teda vihaselt noomisin, sõimas ta mind. kui ma vastasin lahkelt, tõmbas ta parema käega üle minu mantlisiilu, millesse ma olin mähitud, käristas seda ja rebis selle ära, nii et mu rind jäi päris paljaks. samuti sülitas ta mulle näkku paljude inimeste nähes, keda ma kutsusin tunnistajaks... seepärast palun ma sind oo kuningas, kui sa oled armulik, mitte eirata mind, kes ma olen ilma põhjuseta nõnda ühelt egiptuse naiselt tuuseldada saanud, sest ma olen kreeklane ja külaline.

lugu sellest, kuidas dotsent juhan ennulo purjuspäi 1947. aastal tuli ülikooli kuulama loengut stalini elust ning sai selle eest noomituse

 

briti kõige kuulsam päevik

briti kõige kuulsam päevik on samuel pepyse päevik. ta oli laevastikuametnik londonis ja pidas oma päevikut aastatel 1660 kuni 1669. tõenäoliselt pidas ta päevikut ainult iseenda jaoks ja kindlasti ei tahtnud ta, et tema naine seda näeks, sest päevikus kirjeldas ta ka kõiki oma abielurikkumisi (pmst ta ronis voodisse kõigiga, sh ka oma kolleegide emadega). 

ta kirjutas päevikusse ka seda, kuidas ta soetas kella, mis oli võimeline teda äratama. muuhulgas sattus ka nii, et ta on esimene britt, kes kirjeldas teejoomist. sir richard fordi kodus külas olles pakuti seda talle.

pepysel juhtus ka nii, et ta pandi korraks londoni towerisse vangi. piraatluse süüdistusega. nimelt olevat ta kaaperdatud hollandi laevadelt soomust teinud. aga ta vabastati siiski süüdistustest.

aga suurematest sündmustest kirjeldas ta suurt londoni katku (1665), inglise-hollandi sõda (1665), suurt tulekahjut (1666). 

ükskord 1669. aastal viis ta sünnipäeva puhul oma perekonna westminster abbeysse ja suudles seal surnud kuningannat (henry V naist catherini).

muide, kui oli 1666 suur londoni tulekahi, siis pepys kaevas maasse augu, pani sinna oma kulla, oma paberid ja suure ketta parmesani juustu. sest see juust oli nii väärtuslik. 

pepys käis ka teatris palju ja vaatas enamasti shakespeare'. ainult ühe erandiga nimetas ta shakespeare etendused jamaks (suveöö unenägu oli jama, 12 öö oli jama, henry VIII oli jama). ainult macbeth meeldis talle ja ta käis seda 9 korda vaatamas.

ükskord juhtus nii, et briti konsul alžeerias samuel martin saatis talle kingituseks lõvi. mingi aeg hiljem kirjutas pepys martinile lõvi kohta, et ta "on sama taltsas nagu ennegi ja pakub suurepärast seltskonda".

okei, nüüd ma jõuan selle tsitaadini kuhu ma tahtsin jõuda.

nimelt kirjutas ta ükskord oma päevikusse järgmist:

"kui läksin oma keldrisse sattusin jalgupidi suurde sitahunnikusse, millest järeldasin, et härra turneri ärimaja käimla on täis ja sealt valgub kõik minu keldrisse. see tegi mulle muret".

revolutsioon 18. sajandi briti pargikujunduses

kusagil 18 sajandi esimeses pooles hakkas brittidele tunduma, et korrapärase ja sümmeetrilise pargi asemel on palju ägedam kaootiline ja metsik park. et oleks looduslik, oleks ajahambast puretud. näiteks võib tunduda, et serpentiini järv londonis hyde parkis on just selline looduslik veekogu. tegelt ei tuhkagi, inimese poolt loodud on see.

ja nii hakkas charles hamilton surreysse looma painshilli parki. mis on tänaseni säilinud, kaitse all, omapärane jne. istutas sinna kõikvõimalikke mere tagant toodud puid, ehitas gooti templi, bakkhuse templi, mõned sillad, mõned katakombid, mõned kaskaadid, ühe vesiratta, ühe sultani telgi ja ühe ermitaazhi. 

ermitaazhi ehk siis eremiidi maja. ta palkas ka aastapalgaga 100 naela ühe mehe, kes pidi siis vaikuses ja meditatsioonis elama seal majas seitse aastast. aga kolme kuu pärast lasti ta lahti, sest avastati, et mees käis salaja kohalikus kõrtsis joomas.

härra watson, tulge siia, mul on teid vaja

väidetavalt sündis esimene telefoni teel öeldud lause nii, et alexander graham bellil juhtus mingi õnnetus, mingi asi läks tal katki ja ta kutsus siis hr watsonit telefoni teel endale appi.

see thomas a watson (1854-1934) oli siis töötanud raamatupidajana, puusepana, poemüüjana ja sattus siis bostonis alexander graham belli abiliseks. 

kui bell firma maha müüs, andis ta osa müügitulust watsonile. watson oli vaid 27-aastane ja korraga päraturikas. 

no et mida sa teed, kui sa saad suure hunniku raha. watson tegi järgmist:

- läks ümbermaailmareisile

- siis õppis geoloogiat ja lõpetas ka ülikooli

- siis asutas laevatehas, kus oli lõpuks neli tuhat töötajat

- siis müüs tehase maha ja hakkas moslemiks

- siis hakkas edward bellamy järgijaks ehk bellamiidiks. see oli üks liikumine, mis keeldus kasutamast sõna "sotsialism" aga tahtis natsionaliseerida kõik eraomanduse. kuna sõna "sotsialism" ei tahtnud nad kasutada, siis nimetasid nad end natsionalistlikuks klubiks ning hiljem muutusid usa rahvaparteiks ehk populistide parteiks

- siis tüdines watson bellamyst ära ja läks inglismaale, hakkas näitlejaks. ning näitas üles ootamatut andekust. ta keskendus shakespeare rollidele ja esines palju kordi stratfordis

- kui ta ka näitlemisest ära tüdines, siis tuli tagasi ameerikasse, veetis meeliõilistava vanaduspõlve ja suri 80-aastasena.

üksikasju karl marxi intiimelust

kõigepealt tuleb arvestada sellega, kes lakkamatult kannatas furunkli käes. furunkel ei lasknud tal vahest töödki teha. oma kirjades engelsile kirjeldab marx oma furunkli käekäiku, et kas see läheb suuremaks või väiksemaks või kas liigub mööda tagumikku ühest kohast teise. mõnikord oli furunkel nii hull, et marx ei saanud ei seista ega istuda, pidi köökus olekus veetma oma päevi.

see furunkel ei takistanud marxi sellegipoolest oma teenijannale helene demuthile last tegemast. poiss sündis 1851 ja sai nimeks henry frederic demuth. 

hoolimata sellest, et marx oli alatasa võlgades pidas ta lisaks teenijannale ka sekretäri. meest kelle nimi oli friedrich ludwig wilhelm pieper. kuna aga marxi maja oli alatasa üle rahvastatud ja ka voodi oli tegelikult tol ajal luksusese, siis marx magas pieperiga ühes voodis.

maisi päritolust

maisiga pidi olema nii, et teadlased ei ole senini aru saanud, millest ja kuidas see aretatud on. küll aga on see esimene ja senini kõige mõjukam inimese poolt aretatud taim. kuni selleni välja, et öeldakse, et mitte inimene ei aretanud maisi, vaid mais aretas inimese.

ükskord 1969. aastal tulid teadlased illinoisi ülikoolis kokku, et pidada konverents maisi päritolu teemal ja jõuda mingite ühiste järeldusteni. juhtus aga nii, et keegi ei olnud nõus oma hüpoteesidest taganema, nad läksid seal tülli ja jätsid konverentsi pooleli.

birminghami seadused

birmingham on teatavasti heavy metali sünnilinn. 

kõrvalepõikena olgu öeldud, et ajakirjanikud on uurinud kaasaegset birminghami muusikaskeenet ja tuvastanud, et tänane birmingham ekspordib laia maailma igasugust muusikat aga heavy metalit peaaegu üldse mitte. no hea küll, napalm death ja judas priest veel eksisteerib. 

olen tähele pannud mõningaid seaduspärasid.

1. kui lasta youtubel järjest mängida metalit, siis varem või hiljem jõuab youtube oma algoritmiga black sabbathini

2. vanaks jäänud hevimehed, kelle peanupud kiilakad on, need kasvatavad oma maskuliinsuse tõestamiseks endale habeme. no et tõestada, et neil midagigi siiski kasvab.

3. needsamad vanaks jäänud ilma juusteta habemega hevimehed seovad endale pähe rätid. no selleks, et päikesepistet ei saaks. ja natuke nagu juuste aseaine on see rätt ka. 

4. see ei ole otseselt (kaudselt aga kindlasti) metal-kultuuriga seotud aga prantslastel oli juba enne heavy metali tulekut ütlus, et kui miski oli surmigav, siis selle kohta käis ütlus, et olla nagu birminghamist pärit, etre de birmingham. ja nüüd küsisin ma ühelt prantslaselt üle, et kas neil on selline ütlus ja ta vastas, et sellist ütlust neil tegelikult ei ole. nii et nüüd tuleb küsida, et kust bill bryson selle võttis ja et kuidas ta oma sõnade eest vastutada kavatseb.

uriel de costa vaimsest rännakust

uriel de costa (1585-1640) oli pärit porto juudi kogukonnast. kuna oli käimas kõva jesuiitlik kampaania, siis terve hulk juute lasid end üles kasvatada katoliiklasena. nii ka uriel. ja uriel pidi hakkama koguni katoliku vaimulikuks. 

ühel hetkel ta siiski andis järgi oma vere kutsele ja püüdis ladinakeelse piibli abil rekonstrueerida juutidele ettenähtud eluviisi. ta oli vahepeal ka juudi rahvusest tüdruku naiseks võtnud. portugalis polnud neil asu ja nad kolisid 1614 amsterdami ja sealt edasi hamburgi. 

hamburgis oli olemas juudi kogukond aga uriel de costale hakkas tunduma, et paljud juudiusu käsud on ebavajalikud. sest pärinevad talmudist aga mitte piiblist. ta kirjutas traktaadi "propostas contra tradition" ehk et teesid traditsiooni vastu. selle peale heideti ta hamburgi juudikogukonnast välja. 

kui de costa naine 1622 hamburgis suri, siis kolis de costa amsterdami. seal aga juba teati ette, et tegemist on ühe usulise ässitajaga. de costa üritas selgitada oma positsioone ja kirjutas traktaadi kus väitis, et kuna piiblis ei ole kusagil kirjas mitte midagi hinge surematusest, siis järelikult on hing surelik. lisaks juutidele ajas selline jutt närvi ka amsterdami kalvinistlikud linnaisad. nad lasid de costa raamatud põletada ja pagendasid ta utrechti. utrecht oli järelikult midagi sellist nagu hollandi siber. 

1629 võeti ta utrechti juudikogukonda vastu, kuid visati 1633 sealt välja korduvate toidueeskirjade rikkumiste tõttu. ta elas sõna otseses mõttes utrechti linnamüüri taga ja vaesus.

1639 oli de costa nii meeleheitlik, et palus talle andestada ja ta kogukonda uuesti vastu võtta. rabidest koosnev kohus otsustas vastata jaatavalt aga enne pidi talle antama 39 piitsahoopi ning kõik sünagoogi liikmed pidid temast sünagoogi ees üle astuma. 

de costa tegi selle protseduuri läbi aga ilmselt ei tulnud selle talumisega siiski toime. ta lasi end 1640. aasta aprillis püstolist maha. enne seda aga kirjutas ta valmis raamatu "exemplar humanae vitae" ehk "inimelu näide", milles ta seletas veelkord üle, miks tal kõigis nendes punktides õigus oli ja teised eksituses olid.

ära tuleb märkida sabbatai zevi vaimne rännak

keskaeg ja uusaeg olid nii närused, et inimesed ootasid lakkamata maailma lõppu. nii juudid, kui kristlased. kristlaste jaoks oli üks loogiline tärmin 1666 (nii et näiteks cromwellgi planeeris oma riigimehe asjadesse sisse maailmalõpu). juutide jaoks oli tärmin aasta 1648. nii juutide kui kristlaste jaoks oli ühtmoodi loogiline, et enne maailma lõppu tuleb messias.

smürna linnas oli sündinud 1626. aastal poisslaps sabbatai levi. selles maailmalõpu ootamise tuhinas hakkas ta arvama, et äkki tema ise ongi messias. ja kui kätte jõudis 1648. aasta (ehk juutide aasta 5408), siis astus sabbatai lavale ja kuulutas end messiaks. et enda tõsiseltvõetavust rõhutada, siis hääldas ta välja neljatähelise jumala nime, mida tohtis nimetada vaid ülemrabi jeruusalemas yom kippuril. 

smürna kohalikud rabid kupatasid ta linnast minema. konstantinoopolis oli aga üks lahke usumees abraham yachini, kes vastutulelikult võltsis pisut saalomoni tarkuseraamatut ning pani sinna lause, et smürna linnas sünnib aastal 1626/5386 zevide perekonda poisslaps nimega sabbatai, kes on juudi rahva messias. 

sabbatai võttis selle käsikirja ja vemmeldas sellega igatüht, kes teda messiaks ei pidanud. lisaks olevat ta võimeline olnud laulma öö läbi hispaania armastuslaule. ta väitis, et need erootilised armastuslaulud on tegelikult hinge armastusväljendus jumala suunas. 

kui hmelnitski oli korraldanud ukrainas ja poolas pogromme, siis oli pool euroopat põgenenud juute täis. üks tütarlaps saara oli orvuks jäänud ja töötas olude sunnil livornos prostituudina. samas ütles pühakiri, et messias naib endale ebapüha naisterahva. saara hakkas ette kujutama, et tema ongi see messia mõrsja. 

kui sabbatai kuulis, et üks prostituut livornos peab end messiase mõrsjaks, siis laskis ta neiu enda juurde tuua ja võttis ta naiseks. 

kuigi näiteks jeruusalemma rabid kahtlesid sabbatai messiaanlikkuses, oli rohkelt teisi paikasid, mis uskusid sabbataisse. tema eest palvetati regulaarselt ning tema pilt tõsteti sünagoogides taaveti pildi kõrvale. 

sabbatai koos oma kirjatundjatega jõudsid pühasid kirju uurides ja midagi kindlasti ka suitsetades järeldusele, et messia tõeline tulemine seisnebki selles, et ta läheb konstantinoopoli ja ta kroonitakse seal aastal 1666 nii maise kui ka taevase võimu kandjaks. 

lugu lõppes nii, et sultan vangistas sabbatai ja pakkus talle tehingut. kui sabbatai on jumalikku päritolu, siis ilmselt ei ole võimalik vibulaskjal teda noolega tabada. alternatiivina pakkus sultan, et sabbatai võiks astuda islamiusku. sabbatai arvas, et see ongi üks hea alternatiiv ja hakkas moslemiks.

kuidas pastor david fabricius õnnetu otsa leidis

david fabricius (1564-1617) oli friisimaal pastoriks. ja tundis huvi nii astronoomia kui astroloogia vastu. tema oli see, kes tuvastas esimene pulseeriva tähe - ta avastas, et üks täht kadus ära ja umbes 100 päeva pärast ilmus jälle välja. selgus, et täht oli kogu aeg olemas olnud aga eritas valgust lihtsalt jupikaupa. tema avastas ka selle, et päike tiirleb ja et kui kiiresti tiirleb. nimelt avastas ta päikeselaigud ja neid laike jälgides suutis tuvastada päikese pöörlemise kiiruse. 

ja eks ta pastorina samas käis ka palju talupoegade seas ringi, jälgis nende töid-tegemisi kitsekarjatamisel, vaatles tammide seisukorda jne. ükskord varastati ühelt talupojalt lammas. fabricius läks kantslisse ja teatas, et ta teab selle mehe nime, kes lamba varastas. 

17. mail 1617 keeldus fabricius majast väljumast, sest planeetide konstellatsioon näitas, et tal on halb päev. õhtuks aga tekkis tunne, et see ohtlik konstellatsioon on möödunud. ja ta läks majast välja. seal aga ootas üks talumees, kes lõi talle turbalabidaga vastu pead ja surmas fabriciuse. ilmselt siis seesama lambavaras, kes kartis, et ta nimi avalikuks tuleb.

haapsalu, kuurortlinn

heili reinart on kirjutanud muljetavaldava monograafia eesti kuurortide ajaloost kuni aastani 1940. eriti tahaks välja tuua mõned lood haapsalust.

1.

üldse ei saada üle ega ümber sellest, kuidas tšaikovski haapsalus puhkamas käis. tegelikult oli ta seal koos oma kahe vennaga. aga raha oli neil nii vähe, et nad ostsid ühtelugu kolme peale söögiks kaks praadi. 

2.

ja kui tshaikovski vennad haapsalusse tulid, siis ostsid aurikule kolmanda klassi pileti. mis tähendas, et nad pidid terve tee istuma laevatekil. merel aga ulus tuul ja sadas lakkamata vihma.

3. 

kui nikolai II veel tsaar ei olnud, käis ta ka poisikesena haapsalus. oli aga koerust täis olnud. loopis eesti tööinimeste luuad ja labidad tiiki ning käis salaja esikus külaliste kuubedel nööpe eest ära lõikamas.

4. 

usk muda ravivasse toimesse oli nii suur, et usuti ka merevee joomise kasulikkusesse. see pandi limonaadipudelisse, etiketiks haapsalu panoraam koos purjepaadiga ning pandi müüki. inimesed olid nende limomaadipudelitega mööda promenaadi edasi-tagasi jalutanud ja kõrrest merevett imenud.

5. 

kui 1929. aastal valiti miss estonia, siis haapsalu supelasutuste valitsus pani miss estoniale ja tema kahele näitsikule välja autasuks üks kuu tasuta suvitamist ning 75 mudavanni. 

6. 

1931. aastal kirjutas alma oma mehele eedile haapsalust sellise kirja:

armas eedi, pean juba sulle kohe alguses ütlema, et olen sulle olnud truu. siin haapsalus on vist võimata üldse truudust murda, sest siinsed nooredmehed on jääkülmad, samuti kui need ilmadki. ma ei tea üleüldse, mis inimesed need on, käivad tänavail kui pupujukud ega julge silmagi vaadata. ära sa nüüd arva, et mina siin tahaksin flirtida või midagi sellesarnast, kuid niisugune voorus, eriti noortemeeste juures ajab küll naeru peale. ma usun, et haapsalu nooredmehed on kõik vist eranditult noorte meeste kristliku ühingu liikmed. eile käisin paralepas pummeldamas. olid kaasas mõned tuttavad tallinnast. sa neid ei tunne, aga nad on väga kenad inimesed. tulin koju kell 7 hommikul. täna pea valutas mis hirmus ja ei saanud seepärast minna ka lõuna muusikale. mõtle kui naljakas, siin on üks kino ka, kus näidatakse aadama ja eeva aegseid filme. kui sa saad, siis saada mulle natukene raha, mu kleidid on kõik likööri täis ja vajavad puhastamist. ma arvan, et sul ei maksa esialgu siia veel tulla, sest ilmad on kole külmad ja su väike naisukene külmetab väga. suudleb sinu alma. muuseas, saada mu tennisereket siia. ega ma ei mõtlegi hakata mängima aga võib jalutada niisama reket kaenlas. siin käivad nooblimad inimesed kõik nii.

analüütilisi leide koidula eluloost

1. kuidas kreutzwald tegelikult üldse ei viitsinud koidulaga kirjavahetust pidada

koidula ja kreutzwaldi kirjavahetus on loomulikult ainulaadne materjal, mis annab eelkõige aimu vaimusuuruste mõttemaailmast. aga ka ühiskonnaelust, tolleaegsest klatšist ja liivimaa kubermangu postiteenuse toimisest. tegelikult aga jääb mulje, et kreutzwald eriti ei viitsinud seda kirjavahetust pidada. koidula kirjutas tihti ilma vastust ootamata kreutzwaldile üha uusi ja uusi kirju. koidula sädistas kõigest alates oma papa tervisest, iseenda tervisest, oma meheleminekuplaanidest, oma kodusest elust, tartu seltsielust jne. kreutzwald vastas tavaliselt nii, et enamus tema kirjast on lihtsalt mingid viisakusavaldused. ja siis mainis mokaotsast, et tal võrus see postiteenus hilines ja et tal on palju tööd ja siis natuke arvas ka midagi kirjakeele kohta või kirjanduselu kohta. ning kui koidula mehele läks, siis pakkis kreutzwald kõik koidulalt saadud kirjad kokku ja saatis koidulale tagasi. no umbes sellise sõnumiga, et loeme selle asja lõppenuks ja ära mulle rohkem kirjuta.

2. kuidas mongolid on kõige arukam rahvas

ükskord sai koidula kreutzwaldilt kirja ja luges seda vahaküünla valgel. pärast kirja lugemist võttis ta välja professor schotti pildi, mille too talle oli berliinist saatnud. imetles seda. ja kiitis, et kui kena see professori poolt on, et ta ommeti selle päewapildi saatis. seejärel kukkus koidula oma venna harryga vaidlema, et milline on maailma kõige arukam rahvakild. jõudsid oma vaidlusega sinnamaani, et "mongoli tõug siiski kõigist teistest ette käib". ja siis korraga lõi tuba valgeks, sest vahaküünal oli süüdanud kõik paberid, mis kirjutuslaual olid. sealhulgas kreutzwaldi kirja. koidula siis kirjutas haledalt kreutzwaldile, et too talle sellesama kirja uuesti kirjutaks. mis siis et ta seda juba kaks korda lugenud oli. seda kirja on hädasti vaja, sest koidula "ei wõi ilma temata elada"

3. rahvusliku kirjaneitsi meheleminek

kui sa oled rahvuslik kirjaneitsi nr 1 siis ei ole meheleminek mingi eraasi. see on rahvuslik projekt. ja selle mehelemineku läbikukkumine on rahvuslik häbi. ning loomulikult arutas avalik arvamus, et kellele siis koidula läheb. skeenel olid radikaalsed mehed hurt ja jakobson. jakobson ei olevat ise kuigivõrg koidulast lugu pidanud. hurdast ei tea. koidula räägib oma kirjadest hurdast väga tihti ja väga lugupidavalt. nii et hurdal oleks lootust olnud. aga selles võtmes koidula hurdast ei räägi. küll aga viitab koidula mitu korda mingile soome luuletajale. ning variandiks nr 2 on läti arst nimega michelson. ja tegelikult on koidula enda kaalutluseks majanduslik kindlustunne. nii et ta teebki siis lõpuks selle majanduslikult turvalisema valiku ning laseb lati alla. 

4. tervisliku allakäigu põhjustest

kooselu läti sõjaväearstiga võis olla tore aga midagi hakkas tema tervisega sündima. ta tegelikult juba kreutzwaldile neiupõlves kirjutades osutas oma vaimsele tervisele, et kui seda parasjagu juhtub olema. igatahes saatis dr michelson koidula 1885. aastal kuressaarde oma sõbra dr wiedemanni juurde. dr wiedemann tutvus koidula haiguslooga ja arvas, et haigus tuleneb suuremalt jaolt liigsest kehakaalust.

franklin, morse ja gutenberg

näiteks benjamin franklin oli eluaeg postiametnik. ja eks ta käis siis mööda postkontoreid. ning ühel hetkel hakkas talle tunduma, et tegemist ei ole mingite suvaliste kolooniate suvaliste postkontoritega, vaid see võrgustik kannab teatud identiteeti ja et need endised kolooniad (mille selgroooks on postivõrgustik) on moodustanud mingi uue nähtuse. äkki isegi uue riigi. äkki paneks sellele riigile nimeks ameetika ühendriigid?

samuel morse aga üritas raha teenida maalikunstnikuna. tihtipeale käis ta tellimiste peale maalimas rikaste meeste naisi. kui ta parasjagu 1825. aastal kusagil teises linnas ühte rikast prouat maalis, siis suri tema abikaasa. ning ta kuulis sellest alles tagantjärele, kui ta kuu aega hiljem koju jõudis. siis võttiski kätte ja leiutas morse. et järgmisel korral info temani kiiremini jõuaks.

gutenberg oli hoopis kiviraiuja. trükiplaadid leiutas aga hollandlane laurens janszoon koster. lihtsalt koster läks tülli ühe oma õpilasega ja see õpilane põgenes trükitähtedega saksamaale, kus ta leidis varjupaiga gutenbergi majas. gutenberg, kes oli esimesed nelikümmend aastat oma elust kivisid raiunud, vaatas, et nitshevoo värk see trükiasjandus ja hakkas trükkima.

inglise keele ajaloost

bill bryson on kirjutanud tähelepanuväärse raamatu inglise keele ajaloost. muuhulgas tsiteerib ta klassikalisi inglise tekste. 

näiteks on thomas hardy oma raamatus mayor of castebridge kirjutanud muuhulgas järgmist: "the unattractive exterior of farfreas erection"

ja dickensi raamatus bleak house on nii: "sur leicester leans back in his chair, and breathlessly ejaculates"

jakobsoni pinkidest

tartusse tähe tänavale paigaldati kolm pinki tähistamaks karl robert jakobsoni 180. sünniaastapäeva. 

ja on hea, et need tartusse paigaldati ja mitte kurgjasse. 

just sellest kurgjast ja vändrast ma tahangi rääkida. jakobsonil polnud vändraga suurt midagi pistmist. ta oli pärit tormast jõgevamaalt ja õppis-töötas valgas, tallinnas, peterburis. vändra kanti ostis ta talu ainult sellepärast, et ta oli põhimõttemees. tahtis tõestada ja näidata tervele eesti rahvale, kuidas õige talupidamine käib. ei ole tarvis olla selline põhimõttemees. 

pulmad

jakobson sebis endale läänemaalt pastoritütre julia thali. julia tegelikult ei tahtnud kurgjal elada, tahtis linnas elada. kui nad pulmad tegid, siis ei jõudnud pooled külalised kohale, sest ilm oli kole. keerasid poole tee pealt ringi ja läksid koju tagasi. 

talupidamine

tegelikult veetis jakobson enamuse aja linnas ajalehte toimetades ja jättis naise üksi koju talu pidama. naine oli maruvihane. arusaadav.

matused

jakobson siis ükskord suure külmaga tuli koju kurgjale talu ja naist vaatama ja kukkus läbi jää ja külmetas. ja suri. ning jälle. pooled inimesed ei jõudnud matustele kohale, sest oli külm ja lumi ja teed olid läbipääsmatud. matuselised keerasid otsa ringi ja läksid koju tagasi.

sigtuna värav mille saarlased tuuri panid

teatavasti põletasid saarlased tollase rootsi pealinna sigtuna 1187. aastal maha. täieliku üleoleku märgiks võtsid nad kaasa ka sigtuna väravad, mis olevat olnud vasksed. ning viinud need uude linna. mis siis mõne käsitluse järgi oli novgorod. aga oleks võinud olla ka nt uusikaupunkki. või vastseliina.

no igatahes kui rootsi kuningas gustav II adolf umbes aastal 1620 novgorodi rahuläbirääkimistele läks, siis leidis ta sealt ühe kiriku küljest suure vaskukse. gustav II adolf oli kindel, et see ongi see saarlaste poolt varastatud sigtuna uks ja käskis jakob de la gardiel see hingedelt maha tõsta ja rootsi viia. 

de la gardie oigas, et seda ei saa maha võtta, sest vene metropoliit käib sellest iga päev sisse ja välja. no et metropoliit paneks ju tähele, et ust ees ei ole. see argument ei töötanud - gustav II adolf oli endiselt endas kindel, et uks tuleb tagasi rootsi viia. 

siis rääkis de la gardie, et tegelikult on nad seal ju rahuläbirääkimisteks ja et venelased võivad pahandada, kui nende uks ära viiakse. ja et siis võivad läbirääkimised ummikusse minna. kuningas ikka ajas oma.

siis tulid venelased ja vandusid jumalakeeli, et see uks on tegelikult kreekast suure raha eest tellitud ja ei ole mitte sigtunast varastatud uks. 

ja siis viimane de la gardie ja venelaste viimane argument oli, et vastavalt rahulepingule ei tohi rootsi kuningas vallutatud aladel õigeusklikke kiusata. aga et kui kuningas ukse tuuri paneks, siis seda saaks käsitleda õigeusklikke kiusamisena. 

kuidas reinholdsohn endale naise võttis

olgem ausad, me ei tea tänase päevani, kuidas ja miks friedrich reinhold reinholdsohn oma nime kreutzwaldi vastu vahetas.

küll aga teame seda, et reinholdsohn elas tudengipõlves tartus ülejõel kivi tänaval tinavalaja staedleri majas. majanduslikes raskustes oli nii tinavalaja (sest keegi ei tahtnud eriti tina valada) kui ka reinholdsohn. aga tinavalaja abikaasa nimega anna siiski toitis reinholsohni igapäevaselt tee ja ühepajatoiduga. lõpuks oli reinholdsohn tinavalaja perekonnale hulga raha võlgu. tinavalaja perekonnal oli aga tütar, kellele polnud vaesuse tõttu võimalik kaasavara kaasa panna. nii tehtigi siis diil, et reinholdsohn võtab tinavalaja tütre marie elisabethi endale naiseks ja tinavalaja kustutab vastutasuks reinholdsohni võlad.

artur adson, siurulane

teatavasti tegid john lennon ja yoko ono oma legendaarse voodis istumise pildi adsoni ja underi analoogse pildi ajel.

on natuke varju jäänud aga see, et kui kirjandusrühmitus siuru oma avaürituse tegi 1917. aastal estonia teatris (kus loositi osaliste vahel välja tunniajane randevuu tuglase ja visnapuuga, kus loositi välja marta lepa juuksepats, ühe näitlejanna suudlus ja kus lõpuks tuglas nõmmel kolme männi vahel metsas ära eksis), siis vahetult enne ürituse algust alles taibati, et rühmituse liige artur adson pole üldse midagi kirjutanud ega avaldanud. adson siis viskas samal päeval võru keeles kaks rida: 

te olge tervitet
ke tulnu siiä täämba

ülestähendusi jakob hurda eluloost

 1.

oma nime sai hurda perekond loomulikult selle järgi, et üks mõisnik vahetanud teise mõisnikuga ükskord jahikoera ühe eestlase vastu

2. 

jakob hurt tahtnud algul naiseks võtta carl oetteli pere vanemat tütart ernestinet. kui selgus, et vanem on juba ära lubatud, siis võttis noorema, adele eugenie.

3.  

hurt ise oli naise võtmise protsessis tagasihoidlik, näole ei julgenud anda ja ta pöördus eugenie poole kirja teel. eugenie vastas, et temasugune tagasihoidlik naisterahvas on üllatunud, nüüd toibub ja imestab, kuidas hurt naiste suhtes nii vähenõudlik mees on.

4.

ehkki adele eugenie isa oli sakslane ja ema šveitslanna, mõistis adele eugenie hurda rahvuslikke püüdlusi ja elas neile kaasa. adele eugenie nimetas õrnusehetkedel hurta "eestlaseks". hurda sabajupp värises loomulikult sellisel hetkel õnneerutusest.

5. 

hurda poeg rudolf tahtis kangesti naiseks võtta helmi lippu. martin lipu tütart. probleem oli aga selles, et helmi lipp ei jaganud eestlaseks olemisest mõhkugi. seega oli hurt selle abielu vastu. mille peale rudolf lubas, et kui ta helmit endale naiseks ei saa, siis jääb elu lõpuni vallaliseks. helmi lubas selle peale, et ta parandab ennast ja püüab sellest eestlaseks olemise värgist aru saada. hurt lubas selle peale, et okei, poeg võib selle helmi endale naiseks võtta.

6. 

kui aga helmi ja rudolf abiellusid ja tahtsid oma esimesele pojale nimeks panna gunnar, siis läks hurt puhta marru. (aga lapsele siiski jäi nimeks gunnar).

7. 

veel hullem. siis selgus, et helmi oli astunud saksa haridusseltsi liikmeks. eugenie hurt kirjutas poeg rudolfile selles situatsioonis järgmist: "papi on üsna sinakaspunane näost, kui ta sulle kirja kirjutab, ja tema kõrvad tumepunased, mul on nõnda hirm, et helmi ebamõistlikkusest tal kahju sünnib, ja kuidas tahab helmi sellele vastata?"

8.

no ja kui vana hurt oleks teadnud, et poeg rudolfi kõik kolm last abielluvad sakslastega ja kolivad saksamaale (berliini, düsseldorfi ja koblenzi), siis oleks tema kõrvad ilmselt tumepunaseks jäänudki. 

9.

ja nagu sellest kõigest vähe oleks olnud. 1902. aastal kirjutas k.a. hermann hurdale kaardi, kus "ta õige ähvardavas toonis hoiatas hurta eesti keele grammatikaga tegelemise eest"

rumeenia parlamendi majanduskomisjoni koosolek, märts 2011

niisiis juhtus seal niimoodi, et keegi ametnik oli pannud kutseregistri eelnõnusse ametite loetellu ka ennustaja ametinimetuse. parlament tahtis selle ametinimetuse sealt välja võtta. mille peale ennustajate ametiühing lubas valitsuse vande alla panna. mille peale valitsus pakkus, et tavai, jätame ametinimetuse sisse aga paneme juurde teise sätte, et ennustajad vastutavad oma ennustuste tõepärasuse eest. mille peale ennustajad jälle soovisid täpsustada, et kui ennustus läheb mööda, siis süüdi on kaardid, mitte see inimene, kes kaarte loeb ja tõlgendab. 

kuidas lauri kettunen vadjalasi uurimas käis

lauri kettunen tegi aastatel 1911, 1913 ja 1914 uurimisretked narvatagustele aladele vadjalaste juurde. tal oli niiöelda uurimisgrant ja ta pidi pärast tekitama nagu mingi vadja keele sõnastiku. andma üle käsikirja niipaljude vadjakeelsete sõnadega, kui ta kokku koguda suutis. tegelikult algasid tema hädad sellest, et kellelgi ei olnud päris selget ettekujutust, et kuidas vadja keel kõlama peab. seal elasid segamini ingerlased, isurid, soomlased, eestlased, karjalased ja ilmselt ka mõned vadjalased. kui kohalikud aru said, et selle tüübi käest saab vadja sõnade ettelaulmise eest raha, siis olid nad kõik varmalt hakkamas. kettunen oli aga niipalju juba tark, et õppis õiget vadja keelt ära tundma. aga tal olid veel teised hädad.

1 häda

tema esimese retke suur häda oli see, et ta laenutas transpordivahendiks ühelt tartu kaupmehelt ilma vabajooksuta jalgratta. 

2 häda

kui ülestõusmispüha kätte jõudis, siis tuli üksteisele öelda, et hristos voskres ja matsuvalt suud anda. mingi hulk lakku täis habetunud vanamehi tulid keeleteadlasele head ülestõusmispüha soovima. kettunen pidi vastavalt etiketile vastama "vo istinu voskres" ja vanameestele ükshaaval suud andma. kettunen aga vaatas räpaseid lakku täis vanamehi ja vastas "mozhet bõt". nagu kettunen ise kirjeldab: "vanamehed olid alguses hämmelduses, vaatasid hetke mu veidrat tegevust, kuni üks tegi avastuse: sinua murtõõp saatana (sind painab saatan). see polnud veel midagi. sest teine teadis: antihristus. tema mõttevälgatusel oli elektriseervi mõju, kõigil olid silmapilk rusikad püsti." kettunen jooksis majast välja, vanamehed kannul. vanamehed võtsid riidast igaüks ühe halu. kuna kettunen oli kaine, siis ta suutis mööda külatänavat vanameeste eest ära joosta. 

3 häda

ükskord sattus kettunen ühes majas ühe kaine vanamehe peale. seletas, et ta on soomest ja uurib keeli. ja et tahab teada, kuidas vanamees põrandat nimetab. et kas see on "põrmato"? nüüd anname jälle sõna kettusele: "taat ei vastanud enam midagi, jõllitas mind vaid. kuni äkki, ilma mingi põhjenduseta, põlevi silmi hüüdis ; antihristus! vanamees rabas pingi alt kirve ning püüdis teha jumalale meelepärase teo, lüües mu pealuu kohe pooleks" eks kettunen siis jälle jooksis majast välja ja vanamees kirvega järel.

egiptuse kuningas farouk

kutsus ükskord IIMS ajal winston churchilli vastuvõtule ning varastas talt taskukella. winston oli olnud pahane veel tükk aega peale seda.

tal oli punane bentley. ta kehtestas seaduse, et mitte kellelgi ei tohtinud punast autot olla. ja kui ta oma punase bentleyga kihutas, siis inimesed põgenesid. sest ta eriti ei hoolinud jalakäijatest.

kui pärsia šahh suri ja ka farouk kutsuti matustele, siis varastas ta kirstu pealt pärsi šahhi tseremoniaalmõõga.

täiesti kuulsusetud peatükid lätlaste vabadussõjast

kõigepealt oli selline peatükk, et lätlastel oli kolonel oskars kalpaks. tema asutas lätlaste esimese mittepunase väeosa ja on igas mõttes kangelane. nagu meil laidoner või kuperjanov. kalpaksil on ka oma muuseum lätis. ta võitles siis punaste sissetungi vastu koos rüdiger von der goltzi landeswehriga, täpsemalt ta oli allutatud goltzile ja võitles goltzi juhtimise all. 6. märtsil 1919 juhtus aga kogemata nii, et sakslased lasid kalpaksi maha.

lätlastel ja von der goltzil läksid muidugi suusad risti, sest von der goltz tahtis mingit saksa hertsogiriiki asutada aga lätlased läti vabariiki. ulmanise valitsus oli sakslaste jaoks arusaamatu nähtus. nii võtsid sakslased 16. aprillil 1919 ette liepajas riigipöörde. taheti vahistada ulmanise valitsus. need põgenesid igale poole laiali. ulmanis jõudis pakku briti saatkonda. aga et asi tõsiseltvõetavam oleks, siis saatis kogu seda riigipööret ja vahistamisi sakslaste sõjaväeorkestri marsimuusika. 

sakslased panid peaministriks saksameelse pastori andrievs niedra. läti ohvitserid kutsusid niedra 12. mail 1919 enda juurde poliitikas rääkima. aga panid ta ühte talumajja kinni. niedral õnnestus sealt põgeneda aga ta oli viis päeva kadunud. kui ta mitukümmend kilomeetrit eemal lõpuks inimeste keskele ilmus, oli ta ainult aluspükste väel.

carl linne klassifitseerimiskirg

kui carl linne oli kõik maailma loomad ja linnud perekondadesse ja liikidesse ära klassifitseerinud, siis läks ta koju. võttis lahti oma abikaasa sara elisabethi pesukummutis sahtlid ja hakkas naise pesu klassifitseerima. päris lõpuni ta ei jõudnud, sest sara elisabeth jõudis koju ja taastas pärast kõvahäälset sõnavahetust endise klassifikatsiooni.
see lugu võib ka mitte olla tõsilugu, sest sellest jutustab astroloog tõnu viik oma raamatus.